...Mu meelest me lapsepõlves ikka värvisime mune. Kuidas muidu ma tulin selle peale, et oma lastega seda teha.
Koksimist mäletan vaat et paremini. Algul oli suur rõõm, kui teiste munad katki sai koksata... pärast oli häda, et teised kõik sõid ja sina istusid, kõva koorega muna peos, vaatasid pealt ning kuulasid parastamist, et nüüd tuleb muna vastu kolpa puruks põrutada.
Ma ei usu, et ma seda oleks teinud.
Reedel käisin väikesel sõbral külas. Et pühade aeg, võtsin poest paar šokolaadist üllatusmuna kaasa. See sobis, keedetud munaga poleks ma vist teab mis populaarne olnud.
Tuleb leppida, et ajad on teised. Ja harjumused. Ja traditsioonid.
Kunagi ma mõtlesin, et see, kuidas mina mõtlen, on ainuvõimalik.
Mingil ajal sain aru, kuivõrd ma ikka eksinud olen.
Mitte et ma sellega nüüd lõplikult leppinud oleks...
Pigem saan ma aru inimestest, kes ei saa aru, miks mina nii imelikult mõtlen.
...
Munadepühad on minu jaoks ainult munadepühad olnud.
Ei mingeid jäneseid. Ülestõusmist.
Mis teha, ma olin nõuka-aja laps. Kunagi lapsepõlves lugesin üht Vene autori noorsooromaani. Oli see ehk Voronkova "Vanem õde. Isiklik õnn"? Igatahes oli seal juttu tüdrukust, kelle sügavalt usklik vanaema saatis tüdruku pühade pashaga vist kirikusse. Tüdruk jäi vahele ja sai karmi hukkamõistu osaliseks.
Mina sain esimest korda tõelist pashat süüa Rootsis.
Õieti oligi see periood, mis kestis 5-6 aastat, üks munade-värvimise oluline periood. Saime kokku Sundbybergis, meie - ühe sugupuu lähedased harud, tähistasime lihavõtteid, värvisime mune, koksisime, sõime pashat. Ja rääkisime oma lähedastest, neist, kes sugupuus meist kõrgemal ja neist, kes madalamal. Neist, keda enam meie hulgas pole, ja neist, kes juurde tulnud.
Ega mul enam väga palju selliseid olulisi inimesi enam polegi, kellega teab mis kaugesse minevikku oma küsimistega minna saan.
Ja et nüüd on kokkusaamisele paari aastane paus tulnud... see ei pea tähendama, et traditsioon läbi oleks. Ma loodan.
Aga mune ma olen küll igal aastal värvinud. Mul on oma süsteem, isegi Rootsi minnes võtsin veneaegseid värvilisi niidirulle kaasa. Eriti hästi toimib must nr 10 niit.
Sibulakoori korjasin vanasti oma pool aastat, ja kui siis kallis sugulane tõi samasuguse koti sibulakoortega oma panipaigast välja, oli äratundmisrõõm suur. Ikka on keegi, kes sama moodi mõtleb kui mina :)
Kunstilisi mune olen ka teinud. Kuldsete kätega kolleeg korraldas x aastat tagasi munavärvimiskoolituse. Tõi isegi plastmassist munad kaasa. Kahtlustan, et sellest kunstist olen osa ära kinkinud, aga vähemasti üks on alles. Selle ühega tegin eelmisel kevadel kunsti - käisin munaga looduses ja tegin pilte. Väikese muna suur seiklus!
...
Täna kuulasin raadiost jumalateenistust.
Lugesin kaasa Meie Isa Palve.
Värvisin mune.
Seekord valgekoorelisi polnud, olid juba värvilised-pruunikoorelised, aga tulemus oli ikka kena värvitud muna.
...
Aga 11. aprillil on vanaisa sünniaastapäev. Sündinud 1904, eluaastaid antud 82.
Millegipärast sattus vanaisa sünnipäeval haualeminek kokku venelaste lihavõttepühadega. See oli nagu mingi paraad, mis Liiva kalmistu suunas vooris.
Siis tundsin, et ei taha.
Parem valin vanaisaga omaette olemiseks oma aja.
...
Koksimist mäletan vaat et paremini. Algul oli suur rõõm, kui teiste munad katki sai koksata... pärast oli häda, et teised kõik sõid ja sina istusid, kõva koorega muna peos, vaatasid pealt ning kuulasid parastamist, et nüüd tuleb muna vastu kolpa puruks põrutada.
Ma ei usu, et ma seda oleks teinud.
Reedel käisin väikesel sõbral külas. Et pühade aeg, võtsin poest paar šokolaadist üllatusmuna kaasa. See sobis, keedetud munaga poleks ma vist teab mis populaarne olnud.
Tuleb leppida, et ajad on teised. Ja harjumused. Ja traditsioonid.
Kunagi ma mõtlesin, et see, kuidas mina mõtlen, on ainuvõimalik.
Mingil ajal sain aru, kuivõrd ma ikka eksinud olen.
Mitte et ma sellega nüüd lõplikult leppinud oleks...
Pigem saan ma aru inimestest, kes ei saa aru, miks mina nii imelikult mõtlen.
...
Munadepühad on minu jaoks ainult munadepühad olnud.
Ei mingeid jäneseid. Ülestõusmist.
Mis teha, ma olin nõuka-aja laps. Kunagi lapsepõlves lugesin üht Vene autori noorsooromaani. Oli see ehk Voronkova "Vanem õde. Isiklik õnn"? Igatahes oli seal juttu tüdrukust, kelle sügavalt usklik vanaema saatis tüdruku pühade pashaga vist kirikusse. Tüdruk jäi vahele ja sai karmi hukkamõistu osaliseks.
Mina sain esimest korda tõelist pashat süüa Rootsis.
Õieti oligi see periood, mis kestis 5-6 aastat, üks munade-värvimise oluline periood. Saime kokku Sundbybergis, meie - ühe sugupuu lähedased harud, tähistasime lihavõtteid, värvisime mune, koksisime, sõime pashat. Ja rääkisime oma lähedastest, neist, kes sugupuus meist kõrgemal ja neist, kes madalamal. Neist, keda enam meie hulgas pole, ja neist, kes juurde tulnud.
Ega mul enam väga palju selliseid olulisi inimesi enam polegi, kellega teab mis kaugesse minevikku oma küsimistega minna saan.
Ja et nüüd on kokkusaamisele paari aastane paus tulnud... see ei pea tähendama, et traditsioon läbi oleks. Ma loodan.
Aga mune ma olen küll igal aastal värvinud. Mul on oma süsteem, isegi Rootsi minnes võtsin veneaegseid värvilisi niidirulle kaasa. Eriti hästi toimib must nr 10 niit.
Sibulakoori korjasin vanasti oma pool aastat, ja kui siis kallis sugulane tõi samasuguse koti sibulakoortega oma panipaigast välja, oli äratundmisrõõm suur. Ikka on keegi, kes sama moodi mõtleb kui mina :)
Kunstilisi mune olen ka teinud. Kuldsete kätega kolleeg korraldas x aastat tagasi munavärvimiskoolituse. Tõi isegi plastmassist munad kaasa. Kahtlustan, et sellest kunstist olen osa ära kinkinud, aga vähemasti üks on alles. Selle ühega tegin eelmisel kevadel kunsti - käisin munaga looduses ja tegin pilte. Väikese muna suur seiklus!
...Täna kuulasin raadiost jumalateenistust.
Lugesin kaasa Meie Isa Palve.
Värvisin mune.
Seekord valgekoorelisi polnud, olid juba värvilised-pruunikoorelised, aga tulemus oli ikka kena värvitud muna.
...Aga 11. aprillil on vanaisa sünniaastapäev. Sündinud 1904, eluaastaid antud 82.
Millegipärast sattus vanaisa sünnipäeval haualeminek kokku venelaste lihavõttepühadega. See oli nagu mingi paraad, mis Liiva kalmistu suunas vooris.
Siis tundsin, et ei taha.
Parem valin vanaisaga omaette olemiseks oma aja.
10 kommentaari:
Täitsa õigesti mäletad seda raamatut, olen minagi lugenud...
Huvitav, et munade värvimise komme pidas siiski kõik need aastad vastu, ei õnnestunud seda kellelgi kaotada...
Ja minu vanaisa sünniaastapäev on 7.aprill, sünniaasta 1899, eluiga teadmata, Siberisse kadunud..
Aga täna on mu noorema tütre sünnipäev :)
Täna on minu väikese sõbra suur juubel - 10
...
Nii et üks oluline sünnipäevapäev täna :)
Aga nende mälestustega on nii, et ühe aja lastel palju sarnast mäletada...
Mina otsisin enne pühi poest vutimune.Ei olnudki.Täna olid aga nüüd juba teised munad värvitud.Ilusad ja rõõmsad need värvilised munad.Aga see muna seal puu najal on tore!
Minagi värvin aina varem kogutud sibulakoortega mune. Musta niidi nippi ei teadnud, mina seon vana koltunud valge niidiga marli ümber sibulakoorte. Vahel teen trikke ka - kunagi kasutasin aknakleeppaberist lõigatud pildikesi, kruupe ja muud sellist. Eile panin paarile lillekujulisi makarone koorte vahele. Üks aasta proovisin ka sinililli, hästi armsad jäid, aga ülikahvatud, sest muidu tooniandjaid sealjuures kasutada ju ei saanud.
Ja valged munad on nüüdsel kommertsajastul nii kalliks ja haruldaseks aetud. Seega neid keedan enamasti niisama ja leotan mõnesid nats tabletivärvides, et nad siis lastele sirgeldada anda. Oma sibulakoortesse otsin heledamaid pruunide seast. Kusjuures - seekordsetest ostetud hirmkallitest valgetest munadest olid neljal juba kohe mõlgid sees, ei mingit värvimist. :(
Kulitš oli see, millega tüdruk kirikusse saadeti. Kusjuures see on ka ainuke asi sellest raamatust,mis mulgi meeles on :)
Minule, nagu ikka, saabusid pühad täiesti ootamatult. Seepärast käisin poest sibulakoori ostmas :D
kirjutamisega hiljaks jäänud, aga pole tähtis, sest meenutasin seda sama raamatut...mõned päevad varem
Pühad läbi, värvilised munad peaaegu otsas... üks vist oli veel külmkapis.
Nüüd oleks paras teha küsitlus, et kes lähedastest ja sugulastest värvis mune, et kas traditsioonid elavad või taanduvad värvitud munad ja annavad koha üllatusmunadele.
Miskipärast arvan, et ikka värviti. Mõni ei pidanud paljuks isegi poodi sibulakoori ostma (!) minna.
Vutimune pole ma küll kunagi värvinud, ehk peaks panema tulevikuplaanidesse - üks värviline vutimuna ja üks värviline jaanalinnumuna :P
Musta niidi nippi soovitan soojalt, mina sattusin hoogu ja panin liiga palju. Kõrvale oleks pidanud pisut teisi värve niite ka sätitama (aga tingimata need veneaegsed, need annavad värvi); ja riisi või tähe-makarone juurde otsima. Aga et ühtki mudilast minuga värvimas polnud, siis üksi oli igav mässata ja tegin seda, mida ruttu sai.
Ja kaltsud, mis munade ümber keetmise ajal seotud said, need korjasin seekord kokku. Kokkuhoidlik mina... kui üles leian, saan järgmine aasta jälle kasutada. Või vahepeal hoopis lapitehnikaks ära kasutada, nats kaka-värvi olid, aga huvitavad mustrid peal, miks mitte :P
Ja täna lõpuks uurisin välja, mis see kulitš siis on. Sain teada, aga kardan, et minu poolt jääb küpsetamata. Tõenäoliselt ei tee ka pashat... aga et mitte kunagi ära ütle mitte kunagi, siis eks aeg näitab.
Raamatu suhtes natuke spikerdasin netist, sest autori nimes polnud kindel. Mis kummaline, ma tõesti ei mäleta sellest raamatust muud kui pealkirja - ja seda täpselt - autorit - enam vähem õigesti - ja seda kirikus käimise juhtumit. Äkki oli see katkend mõnes omaaegses õpikus sees, kuidas küll on võimalik, et just seda nii hästi mäletan.
Kaunist kevadet kõigile :)
See raamat ilmus kunagi ühes noorsooraamatute sarjas, seega mul täitsa tervikuna läbi loetud ning meeles on ka palju rohkem :)
Sisu põhiliselt ühe ootamatult emata jäänud pere vanema lapse püüded muutunud olukorras hakkama saada...
Aga mune sai värvitud küll, lapsel lõbu laialt :)
Postita kommentaar