Läbi öise metsa

......

Südaöösel läbi metsa pole suurem asi käimine. Kogemusi mul küll on. Et kui teed ei näe, vaata üles, taevas vast ikka kumab. Selle järgi siis orienteerudki, et kas on tee või on mets. Kumab-ei kuma.
Mingil hetkel on jalgadest ka kasu, kui ikka tunned, et pehme on astuda, siis pole enam asfalt.

Aga ma olin unustanud need hääled. Et kui on öö, siis keegi ragistab metsas. Ja puud kriuksuvad. Tuulekohin latvades kõlab pimedas ka hoopis omamoodi.

Ja kui sõbrants äkki ütles, et vaata, mis valgus seal metsas on, tekkis küll vaatamise asemel soov jooksu pista. Mängisin kangelast, ainult kiirendasin sammu ja avaldasin arvamust, et ehk on naabrid saunas. Ega ma nüüd ise hästi ei uskunud, et metsaservased tuled nii kaugele ulatuvad, aga vahet pole. Peaasi, et kaugemale sai.

Tagasi koju minnes (sõbrants poole tee peale saadetud) oli suur kiusatus kõva häälega laulda... mis sest, et ma üldse laulda ei oska. Aga kogu aeg oli hirm, et põrkan mõnega kokku. Hiline piduline. Valgustamata sõiduriist. Metsloom. Kollid ja vaimud, südaöised ringi kondajad. Kesiganes.

Kuidas sõbrants koju sai, pole ka teada, ratta peale ta igatahes istus, sest mingil hetkel hakkas valge triip maanteel vastu kumama.
...