-->
...
Peaks ikka natuke kroonikat ka kirjutama, laulupidu pole mitte igapäevane, isegi mitte iga-aastane sündmus.
Kõige lihtsam osavõtt, et lamasklema teleka ette, väike vein ja näksimine lauale… ja siis mõneks tunniks muusikat nautima ja eestlusest uhkust tundma. Palju näidatakse, kõike kuuled, mõned asjad räägitakse selgeks ka. Ja ülevaade on mäe pealt ja kaare alt.
Midagi veel näppude vahele… viimase, koolinoorte laulupidu tegelesin teleri ees viltimisega, kohvitassisoojendajast sai mu laulupeoprojekt. Esimese laulu ajal alustasin ja viimase ajal lõpetasin. Ega ma teda just väga tihti ei kasuta, aga olemas on ja laulupidu on märgistatud.
...
Seekord tahtsin aga laulupeotunnet jagada, võtsin väikse sõbra näpuotsa ja koos me läksime. Eelmise õhtu kogemused kuuldud-nähtud, varustasime end jopede, keepide, jalanõude ja muu kuiva pudi-padiga (mis kokkuvõttes 50 % kasutamata jäi), lasime end rongijaama sõidutada ja põrutasime pealinna, laulupeole.
Päris algusajaks kohale ei jõudnud, aga pidu jagus meie jaoks piisavalt. Küll mitte ruumi: istumisest rääkimata, algul polnud võimalust astudagi. Nihutasime siis endid läbi vahede, ikka kõrgemale ja kõrgemale. Lootuses, et näeb paremini… aga kui oled ikka alles alla kahe-meetri-mees, ega siis ikka ei näe küll. Loodetavasti kuulmist see ei sega ja laulupeotunne saab omaseks ka pükste-seelikute piirkonnas.
...
Lainetus meie serva-piirkonda ka päris kohale ei jõudnud, aga kõik muu oli parimast parim.
Tähtsad laulud kuulsime ära, sini-must-valgeid lippe pole ma eluseeski nii palju näinud, mõnus tekst ja vut-vut-vut ergutussõnad, väike sõber oli ka väga rahul. Eriti kui üks priske hamburger vahepeal põske sai pistetud. Ja eks ta nägi seda, mida varem polnud näinud ega kogenud. Laulupeotunnet.
...
Lootus trammiga Balti jaama ja rongile jõuda luhtus juhuslikku telefonikõnet pealt kuuldes. Et miski transport enne ei liigu, kui rahvas koju pole läinud. Ju see siis oli millegi jaoks vajalik.
Kuna me nagunii oluliselt istuda polnud saanud, siis oli kõnd jalgades sees ja Lauluväljakult Balti jaama astumine polnud ületamatu probleem. Seda enam, et ega me siis ainukesed.
...
Rongile jõudsime aegsasti, isegi R kioskisse saime 10 minutit enne sulgemist sisse.
Mis oli oluline veidi närtsima kippuva energia taastamisel.
Rong oli ootamatult tühjavõitu, mõned muukeelsed ja mõned rahvariidelised kaasreisijad ikka olid.
Aga ära tegime!
...
Kes see kirjaneitsi nüüd oli, kes kirjutas loo “Kuidas Tapiku pere laulupidusse sai”
...
2 kommentaari:
Tore emotsionaalne kirjeldus :)
Mina sinna ei jõudnud nagu ikka ja kui aus olla, siis isegi telekast ei saanud vaada... pole lugu, ehk kunagi jälle :)
Telekas ehk kordab ka.
Ja eks neid jääb ju ikka vahele, ei juhtu miskit hullu :)
Postita kommentaar