Putukate eriline maailm

...

Ma pole miski putukafänn. Ega ma neid karda ka, ja kui mõni ette satub, siis on rõõm tutvuda.

Eriti pärast seda, kui oma digi-seebiga ringi kolan.

Urr vihjas sellele, ja küsis eile, et kas mul lapsepõlves “Smenat” polnud. Ta vist ei tea, et mingis eas hakkab inimene taas lapsemeelseks muutuma. Ehk on see üks põhjendus, miks ma oma fotokaga nii palju sebin ja teisi tüütan.

Loodus on ses suhtes tänuväärne objekt. Ei vehi kätega, ei pööra pead, ei keera selga, osaliselt isegi püsib paigal. Muidugi mitte putukad.

...

Tänahommikuse voodisvedelemise tegin endale nauditavaks sellega, et lugesin lehest läbi artikli (intervjuu), kus U.T. jutustab putukatest. Eks ma tema pilte ja lugusid jälgin pidevalt, tänahommikune oli traditsiooniliselt mahlakas ja pani mõtlema: milline siis on minu suhe putukatega.

...

Esimene mõte on kohe puugid. Tegelikult, ega puugid ju polegi putukad, nemad on ämblike sugulased. Ämblike vastu pole mul küll kunagi midagi olnud, aga puuke ma ei salli. Nemad mind armastavad, sest ammu pole olnud sellist suve, kus mõni neist mu verd söömisväärseks poleks hinnanud. Siis ma värisen, et kumb mulle nüüd tuleb, kas entsefaliit või borrelioos, või see kolmas, mille nimegi ma ei mäleta.

Sel kevadel lasin süstid teha, nüüd tunnen end metsas veidi turvalisemana.

...

Putukad on pisikesed ja mina vilets pisiasjade märkaja. Aga kuna mina olen märkamistväärselt suur, siis me ikka saame kokku. Putukatega. Põdrakärbsed panevad mind alati tähele. Ega ma metsas seeni suurt korjata ei saagi, mina jooksen. Ja põdrakärbsed ajavad mind taga. Kuna ma vahepeal ikka natuke korjan, siis saavad kätte ka.

See seenelkäija särk ei paljasta kogu tõde, loetud minutitel, kui toast fotokat toomas käisin, jõudis suurem osa seltskonnast end voltide vahele ära peita.

...

Mõnikord on mul väike sõber metsas kaasas, tema on hea märkaja. Tavaliselt on need leiud minu jaoks liiga pisikesed (et vilets fotokas) või liiga kiired (et vilet fotograaf), aga mõne oleme pildile ka saanud.

See oli ikka vingelt suur, nimi on kahjuks tuvastamata.

Ühe suure kiletiivalise leidsin suvel trepiastmelt. Oli selline mõnusalt uimane, sain kohe päris mitu võtet teha.

Pärast asjatundja ütles, et hiiglasel nimi ka… küttkärbes.

...

Ega ma mingi putuka-uurija nüüd küll pole. Aga kui kokku saame, teen meelsasti tutvust. Eilegi näiteks… natuke metsa ja natuke heinamaad täiesti ebakohaste jalanõudega, ja juba olid nad platsis.

Tundus, et tundsid end turvalisena, kuigi jah, teine neist oli tigu.

...

Paar päeva tagasi hakkasin oma kiviktaimlat ümber kujundama. See oli küll paha mõte, vähemasti ühe sipelgaseltskonna jaoks, sest suure paekivilahmaka alt tuli välja üsna intiimne pere-elu. Loomulikult tõin ma fotoka ja tegin pilti… enne kui kaitsva katuse tagasi paigutasin.

Aga nad on tõesti usinad ja taibukad, sest nende väheste minutitega sai suur osa järelpõlvest juba pesasügavustesse lohistatud.

Usin nagu sipelgas.

Nojah, võib öelda ka, et usin nagu mesilane.

Selle pildi tegin Hiiumaal, ja tegelikult mõtlesin vist rohkem sirelite ilule ja lõhnale.

U.T. oma intervjuus arvab ka, et kas ikka tasub juhinduda mesilaste usinusest, sest nii palju seksipartnereid öö jooksul kui mesilasel… no ma ei tea.

...