...
Kui nüüd 140 päeva on tehtud (mis ei kattu küll päevade arvuga alates aasta esimesest päevast), siis võin juba tulemusega veidi kiidelda. Aasta projekt, millega algust tegin jaanuari keskel.
See pole esimest korda, kui päevikut pean, kuskil peaksid olema alles needki kaustikud, mida noores eas oma mõtete ja tegemistega täitsin.
Vahepealsetel aastatel pisikesed kalender-märkmikud, sinna sai päeva peale vaid napi lause mahutada. Aga seegi osutus raskeks, ükski neist raamatukestest pole eriti tihedasti täidetud. Kuu või paar, edasi tühjus, vaid mõni sünnipäev sisse kirjutatud, ja seda tegin ilmselgelt juba aasta algul entusiastlikult vastostetud kalendrisse.
Blogis olen teinud paar korda, et kuu aega ja iga päeva kohta postitus, aga blogis on teised lood. Ei ole nii, et mida täna tegin. Blogis on tore lobiseda mistahes pähe turganud teemal, samas midagi rääkimata jätta või midagi võimendada. Kuidas tuju.
Nüüd võtsin ilusa kaustiku, kuhu siis oma viletsa käekirjaga iga päeva tegemiste kohta kümmekond olulisemat punkti (*) kirja panen. Ju siin mängib rolli see, et omal ajal sai hulgaliselt erinevatel teemadel slaidiprogramme toodetud. Neid oli huvitav teha ja hea kasutada. Vähe juttu ja palju pilte, et oluline silme ees oleks. Kaustikusse ma pilte siiski ei pane... mis iseenesest ju paremgi, juttu mahub rohkem. Või no mis, laste vedelema jäänud kleepsud, neid panen küll, kui tühja kohta liiga palju tundub olema.
Siin ma siis nüüd kirjutan... ja vaatan ja mõtlen: vanaks jäänud, lobisema hakanud... Õigustatud on nimi, mis päevaraamatule panin. Minu lobisemise koht.
Kui juba teema juures tagasi olen... kas sina tead, missugune oli su päev täna kuu aega tagasi? Või kaks kuud tagasi.
Mina tean.
Täna kaks kuud tagasi näiteks... tean-tean, miks ma ei tea!
31. märtsil toodi meile koorem piud. Sellised parajad palgid. See mõjus masendavalt. Tundsin kohe füüsiliselt, kui ebameeldiv oli neid vaadata ja mõelda a. tuleb saagida ja lõhkuda, b. tuleb kuuri laduda. c. ja kui tuleb talv, tuleb see kõik tuppa tassida ja ära kütta.
Õnneks-õnneks, brigaad tegusaid noori tuli kohale ja tegi suure töö ära.
Aga tol päeval põdesin ikka täiega. Isegi krimi-reedet unustasin vaadata. Lugesin lõpuni pooleli oleva raamatu ja närvide rahustamiseks joonistasin ühe pisipildi.
Muidu ei mäletaks, aga oma päevaraamatust lugesin. Ja kohe tuli terve see päev meelde, justnagu eile oleks olnud.
31.03.23
...
3 kommentaari:
Mul täidab päeviku rolli digifotoalbum. Kuna mobla pidevalt käepärast ja meeldib põnevamatest silmajäänud objektidest, elukatest, kompositsioonidest, ..... pilti teha siis google pilvest pilte vaadates on elu kirjas enam-vähem pidevalt aastatuhande vahetusest saati. Iga pilti nähes tulevad nii situatsioon kui emotsioonid meelde. Inimese mälu niimoodi üles ehitatud, et meelde jäävad sündmused asjad, mis emotsiooniga võimendatud - pilte teen emotsiooni pealt. Tihedus pole küll igapäevane ja reisudel, matkadel, üritustel, ... rohkem pilte, tavaolukorras harvem.
Hmmm..., mis tekitas sihukese huvitava mõtte, et äkki peaks iga päev üritama vähemalt ühe pildi teha - pildipäevik. Pojeng on lahti läinud, no just sobiv pildile võtta!
Mäletan neid väikseid kalendermärkmikuid. Sama siin - palju kirjutatud ja palju tühje lehti. Fotoalbum aitab praegu kaasa ja muidugi blogi.
Kas mõni fotoraamat ka tellitud? Olen sellele mõelnud, aga kardan, et ei saa hakkama. Eeskätt valiku tegemine!
Päeva foto on hea mõte, korra olen proovinud, kuu aega ehk pidasin vastu :)
Aga muidu mul Flickr's pildipank, seal hea süsteem. Saab albumis vaadata, saab valida aasta-kuu ja päeva. Saab hoida avalikuna, saab pilte privaatseks panna. Saab pilte töödelda. Nüüd küll tasuline, aga kasutan palju, pole kahju maksta. Ja tõesti, hea võimalus sündmusi meenutada.
Kusjuures, mul ka... pojengi esimene õis lahti läinud!
Paberil fotodega ja albumiga see viga, et pole juurde (taha) kirjutanud, millal tehtud, kus tehtud, kes pildil. Oma pilte mina tean, teised mitte. Ema-isa ja vanaema-vanaisa pildid kahjuks ka märgistamata, ja sellest tunnen suurt puudust. Aga ise teen samu vigu, no et ei kirjuta. Selline tunne, et vanade fotode väärtus on teistsugune kui tänapäeval.
Postita kommentaar