Kuidas suunata mõtteid

 ...

Kuidas hoida mõtetel silma peal?

Üritan sellega tegeleda, sest ega ma oma mõtteid eriti ei suuna ega kontrolli. Ehk peaks. Muidu päev otsa mõte liigub kuidas jumal juhatab. 

Mõnikord on see ülemõtlemine, ja siis kaasneb paanikahoog. Aga ma tegelen ka sellega.

Mõnes mõttes on mõttekas mõtteid jagada, kasvõi iseendaga. Mõni mõte võiks ju kauemaks meelde jääda! Kõige parem võimalus selleks on oma mõtted üles kirjutada, et hiljem lugeda saan. 

Nii saigi näputäis viimase aja mõtetest.

Kolmapäevane "Vanemuise" teatri Filmimuusika kontsert kohalikus pealinnas pani mõtted jälle muusikalainel liikuma. Vaatasin, kuidas lavatäis muusikuid (seekord jah laval, tavaliselt on orkester lava sügavikku peidetud, aga väikese teatri võlu, et nii suurt auku ei ole ;) oma muusikariistu valdasid ja neist helisid välja võlusid. Imetlesin dirigenti, kes suhtles nii orkestri, publiku kui ka solistidega. 

Kuna filmimuusika, siis lisaks sellele, et kuulasin, mõtlesin ka äsja vaadatud filmile "Annette". Üks olulisi rolle seal oli Dirigendil. Nii mõnedki episoodid filmis olid tema kanda. Ja dirigeermine... kui see oli paroodia, siis oli see hea paroodia. Kui see oli tema kui dirigent, siis tõusen püsti ja aplodeerin.

Samas, ikka hüppavad mu mõtted omatahtsi. Teatris mõtlesin ka. Kui mina veel noor olin (jee! ära sain öelda... või on see nüüd tänitamine?), ma ei mäleta, et oleks olnud kommet iga etenduse lõpus aplodeerimiseks püsti tõusta. Mitte et ma selle vastu oleks, kollektiiv laval tegi suurepärase kontserdi. Nii mõnigi teatrietendus on väärt, et kogu lavastusele püsti seismisega austust avaldada. Aga see on nagu saanud traditsiooniks, et nii kui etendus lõpeb, siis kestvad ovatsioonid ja saalitäis rahvast seisab püsti. Tegelikult, mul oli ka istmik veidi hell, aga mingi trots tuli. Et miks ma ei või oma kiitust või lugupidamist istudes avaldada. Tegelikult polnud probleemi, kontsert oli tõesti väga hea, ja juba etenduse algul kiitis lavastaja ja konferansjee Rasmus Kull kohalikku publikut. Mõtlesin, et see tal teksti sisse kirjutatud, aga kui ta küsis nimeliselt, et kas-kes fännklubist ka saalis on, hõigati ja lehvitati rõõmsasti vastu. Neil ühised eelmise aasta mälestused ja kogemused. 

Aga minul on mure, kui kunagi midagi eriti võimsat kogen, ei oskagi olla ja rohkem vaimustust välja näidata. 

Üks kaaslane pärast jagas oma muljeid, et väga hea kontsert, aga tema oleks tahtnud rohkem eestikeelseid laule kuulda. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult kõige võimsamana kõlas ka minu kõrvas, kui Saara Nüganen laulis "Su silmad on kurvad..." filmist "Mis juhtus Andres Lapeteusega*?"

Aga loomulikult olid nad kõik head, nii Uku Suviste, Hanna-Liina Võsa. Rasmus Kull. Ja Saara Nüganen. Ja filmide hulk, mille muusika kõlas, märkimisväärne.

No ja siis mõtlesin ma, et kõlada oleks võinud ka muusika "Annettest". Et see mulle rohkem meelde jääks, kuulasin ja vaatasin ööl vastu tänast filmi uuesti, otsast lõpuni. Kuna alustasin pool tundi enne südaööd, siis otsast lõpuni ootamatult õnnestus.

Tegelikult oli eile viimane järelevaatamise päev. 

* Aga tänast lehte lapates jäi silma pikk artikkel Paul Kuusbergist, kelle surmast möödus nädal tagasi 20 aastat, ja kes on kirjutanud romaani "Andres Lapeteuse juhtum".

Nüüd hakkan lehte lugema, pärast mõtlen edasi ;) 

...