Lorukabukad

...

Tegelikult on see vana lugu. Olen sellest kunagi ammu kirjutanud, nii umbes kuus aastat tagasi.

Ja praegunegi jutt juba vananenud, eile hommikul läks kiireks ja jäi lõpetamata.

Minu harrastuse algamise lugu.

Kõigepealt nemad, loru- ja unekabukad.

Siis visandiraamat.

Rahakotitarkus.

Pisipildid. 

Ja lõpuks väike pildinäitus mõisas.

Harrastus, mis võtab vähe aega ja ruumi, aga täidab aega ja maandab pingeid.

...

Lorukapukas... see seuke pahandussõna... hooletu ja lohakas... pehme ja saamatu.

Mul on lorukabukad. Nemad on niisama pehmed, nunnud, veidi aeglased ja saamatud.

Tulid nad mulle nii kuskil aastat kümme tagasi. Arvuti oli vana ja aeglane, mõne olulise lehekülje avamist tuli pikalt oodata. 

Et aeg kiiremini liiguks, tuleb otsida tegevust.

Nüüd olen ma juba targem, oskan kasulikum olla. Eile näiteks, õhtuse krimifilmiga kaasnes vähemalt neli reklaamipausi. Esimese ajal vahetasin voodisse puhtad linad, tekikotid ja padjapüürid. Teisel loputasin köögis nõud. Kolmanda ajal triikisin laudlina (mis oli üle elanud tomatimahlase üleujutuse ja sunnitud pesus käima) ja panin tagasi lauale. Neljandal... enam ei mäletagi, aga raudselt midagi tegin.

Tookord aastate eest istusin arvuti taga ja ootasin olulisi alla- või üleslaadimisi. Et aeg kiiremini läheks, võtsin käepärase A4 valge lehe, murdsin kokku ja lihtsalt hakkasin joonistama pisikesi olematuid olevusi. 

Nimi tuli hiljem, iseenesest. 

Lorukabukad. 

Unekabukad.

Mingil hetkel aegu hiljem oli üks kingitus vaja pakkida, hea et meenus.  Pakkepaber täitsa olemas!

 

Mõni leht veel alles. 

Ootab pakendiks vormistamist. 

See saab täna tehtud ;) 

...