Kohustuslik kirjatöö

 ...

Reisimuljete jagamine ja ühenduse arhiivi täiendus.

 ...

Seda, et reis oodatud oli, kinnitas bussitäis kohalikke elukogenud pensionäre, kes kõik  olemasolevad istekohad bussis hõivanud olid. Täiskmplekt! Mina sain viimase vaba istme. 

Reis Pärdi Keskuse poole võis alata! 

Oli neljapäeva, 21. juuli 2022, start kell 9 hommikul.

Kuna seekord oli reisi korraldamisel meie bossile appi tulnud ka Kai, kes sealset kanti kui oma kodukohta hästi tundis, oli reisiplaan minutilise täpsusega paika pandud. 

Kell 11.00 Padise

12.30 lõuna

13.00 Laulasmaa

13.30 Pärdi keskus

14.30 kohv

15.00 kojusõit

Bussijuht Enno oskas kõige lühema ja kiirema tee leida, nii olimegi Padisel juba paarkümmend minutit varem. See andis võimaluse kohaliku poe ja poeümbrusega tutvust teha. Näiteks suur sinine Coop'i toidukapp, kuhu saab tellida omale vajaliku toidu. Ei pea kodus kullerit ootama, lähed ja võtad kapist oma valitud ja tellitud kõikvõimaliku söögikraami. Selline kapp oleks igas maakohas hea võimalus poodlemist lihtsamaks ja kaupa kättesaadavamaks teha. Sobiks meilegi!

Edasi liitus grupiga Kai, kell sai 11 ja ringkäik Padise kloostris võis alata. Kohalik giid jalutas meiega, rääkis lugusid kloostri pikast ja põnevast ajaloost ning elukorraldusest. Jutustas aegadest, kui klooster Liivi sõjas, ja aegadest kui klooster Rootsi kroonumõisa alla kuulus. Kui veel kaugemasse ajalukku minna, siis just 14. sajandil rajasid Dünamündest pärit mungad selle tsistertslaste kloostri. Ehitus käis vaheaegadega üle 200 aasta. Nüüd, sajandeid hiljem olid hooned, aga ka sealsed varemed põnevaks vaatamisväärsuseks.

Juurde giidi jutud munkadest, nende elust ja tegemistest. Mungad küll, aga olid neilgi omad kiusatused!

Meie seltskonna julgematel oli võimalus üles torni ronida ning ümbruskonnale ja vähem julgetele, kes all müüride vahel uudistasid, ülevalt alla vaadata. 

Tegelikult oli meil kõigil, nii üleval olijatel kui all hulkujatel, kaitstud ja turvaline tunne, sest mitmed lahingulennukid tegid hääleka lennu üle meie peade. Aga ohutunne tuletas end sellega koos siiski meelde.

Pool reisipäeva läbi, oli aeg keha kinnitada. Maitsev lõunasöök Padise sümpaatses söögikohas.

Järgmine sihtpunkt oli tutvumine Laulasmaa rannamõnudega. Tutvumine oli kõrvaltvaates, keegi ujuma ei läinud, isegi varvast ei julgenud me vette pista. Pigem nautisime vaatlemist ja mereäärset rännakut mööda mõnusat laudteed. Mitte mingi väike rada, vaid uhke kõnnitee, ei mingit hirmu, et varbad liivaseks saavad.

 Julgemad kasutasid jälle võimalust torni ronida ja sealt teistele ülevalt alla vaadata!

Lõpuks siis kõige olulisem, Arvo Pärdi Keskus. Omalaadse arhitektuuriga hoone, kus saab tutvust teha Pärdi mõttemaailma, muusika ja elulooga. Pärdi elu ja looming puude varju peitunud.

Kõigepealt oligi helilooja elu ja loomingut tutvustav film, tema eneseotsingutest ja maailmatasemel saavutustest muusikas. Edasi giidi juhendamisel ringkäik selles erilises hoones, kus paiknes raamatukogu, Pärdi arhiiv, suur saal, fotod seinal ja Pärdi mõtted koridoris olevatel sammastel, mis tema enda poolt läbi aegade kirja pandud. 

Üks ilus aeg on alati, kui sa oled hädas, kui sa otsid nagu nullist peale. Kõigepealt pead sa ennast nulliks tegema. Peab olema vaikus. Sa pead leppima oma jõududega. Ja see, mis siis antakse, on nagu kingitus.

Vaikus on alati täiuslikum kui muusika. Pead ainult õppima seda kuulama. Vaikus on ju üleni täidetud. 

Tegelikult oli seda vaikust, mida tunnetada, piisavalt palju ka Pärdi keskuses. Kas me just õppisime nii lühikese ajaga vaikust kuulama ja mõistma, aga samm sinnapoole oli see kindlasti. 

Omamoodi julgust külastus andis, sest reisi kõige viimasesse torni kõige kõrgemale korrusele läks lõpuks vist küll kogu meie seltskond. Muidugi ei saa jätta ütlemata, et ülesminekuks sai seekord kasutada lifti teenust. 

Lõpuks tundsin minagi, et on ikka tore küll kõrgelt alla vaadata!

Tahaks öelda, et reisi lõpetas maitsev kook ja ergutav tass kohvi keskuse kohvikus... aga päris tõde see ei ole. Kohvi jõime küll, kuid reisi lõpetas Rõõmu Kaubamaja, ja sellest oli meil kõigil palju rõõmu. Eriti mul, sest ühel hetkel tuli kuskilt riiulite vahelt välja mu lastelastest kõige pisem. Ei olnudki muud, kui lapsukest kallistada ja tõde tunnistada: on ikka väike see Eestimaa!

Kuid aega oli antud ainult loetud minutid ja varsti vurasimegi bussiga rõõmsasti kodu poole.

...