Lihtsalt liblikas

...

 Ta oli juba mitu tundi meie peade kohal lennelnud. 

Kõrgel lae all.

Pisike pliks oli liblika hommikul ülakorrusele toonud, ju talle tundus, et all pole nii turvaline.

Meie juures oli küll.

Ega me teda eriti tähele pannudki, tulemisi ja minemisi oli kogu aeg, istumisi minimaalselt.

Aga siis äkki, lõunavaheajal.

Aega oli ka liblikat märgata.

Ikka peakski.

Sügisene liblikas.

Vaatasin tema lambilähedasi lennuvõnkeid ja mingi sisesunni ajel sirutasin peopeas välja.

Kolleegidele lubasin, et hüpnotiseerin liblika ära... et ta mu peopeale laskuks.

Mõni kahtles, mõni imestas, mõni tundis lihtsalt huvi.

Hüpnotiseerimiseks peaks silma vaatama, aga liblikas... kõrgel ja lennus.

Ma ei lasknud end segada, kutsusin vaikse häälega. 

Et tule nüüd.

Tundub, et ta kuulis.

Mõistis.

Paari hetke pärast maandus ta minu ette laua peale.

Kuhu siis nüüd, näed ju, et mul pihk välja sirutatud.

Siia pidid tulema.

Panin oma käe liblika kõrvale.

Ja ta tuli.

Peo peale.

Lihtsalt liblikas.

Või hoopis märguanne teispoolsusest.

Meeled ju ergud märguannet ootama.

Ootama ja vastu võtma.

...