...
Kui ma 1989. aastal esmakordselt Rootsis olin, vaatasin imetlusega neid ratastoolides vanadaame, kes kaubanduskeskuses shoppamas käisid. Tol ajal Eestis nagu polnudki puudega inimesi.
Aeg on edasi läinud, ka meie tänavatele on ilmunud inimesed ratastoolides. Ega neil alati kerge liigelda pole, igale poole ei pääse ka, ometi on üht-teist ära tehtud ja midagi on paremaks läinud.
Ja ikkagi tundub mulle, et Rootsi riigist jääme me kaugele maha.
Kuid... ka nemad seal, Rootsimaal, inimesed ratastoolides, ei ole rahul. Juhtusin sel suvel Stockholmi päeval, kui toimus meeleavaldus kesklinnas. Ratastoolides inimesed tänaval, nõudsid võrdseid õigusi. Ettevõtlikud ja rõõmsameelsed, samas äärmiselt konkreetsed oma nõudmistes.
See oli päris karm üritus.
Seos fotojahiga?
Eks ikka see, et mis saab siis, kui jalad ei kanna.
Kuidas saada hakkama.
...
Kui ma 1989. aastal esmakordselt Rootsis olin, vaatasin imetlusega neid ratastoolides vanadaame, kes kaubanduskeskuses shoppamas käisid. Tol ajal Eestis nagu polnudki puudega inimesi.
Aeg on edasi läinud, ka meie tänavatele on ilmunud inimesed ratastoolides. Ega neil alati kerge liigelda pole, igale poole ei pääse ka, ometi on üht-teist ära tehtud ja midagi on paremaks läinud.
Ja ikkagi tundub mulle, et Rootsi riigist jääme me kaugele maha.
Kuid... ka nemad seal, Rootsimaal, inimesed ratastoolides, ei ole rahul. Juhtusin sel suvel Stockholmi päeval, kui toimus meeleavaldus kesklinnas. Ratastoolides inimesed tänaval, nõudsid võrdseid õigusi. Ettevõtlikud ja rõõmsameelsed, samas äärmiselt konkreetsed oma nõudmistes.
See oli päris karm üritus.
Seos fotojahiga?
Eks ikka see, et mis saab siis, kui jalad ei kanna.
Kuidas saada hakkama.
...
9 kommentaari:
Saavad hakkama ja kohati vaat'et pareminigi, kui kandvate jalgadega inimesed.
Valikut ei ole, peab saama...
rattad on nende jalad. ka Soomes on sama probleem, neid kaldteid tehakse aga teinekord nii järsu kallakuga, et ikkagi üles ei saa ja alla sõitmine... näiliselt on ju kõik paigas. aga siiski, ka siin tehakse palju selleks, et kõik hakkama saaksid, madalaid busse on paju juurde tellitud ja kui sõidab kõrge buss, on graafikusse tehtud eraldi märge. väike aga tähtis asi.
hea lähenemine teemasse.
Jah, millegi olulisust tunned eriti selgelt siis kui sellest ilma jääd.
On tehtud uurimus inimese önnetundest -invaliidsus pole pöhjus, miks inimesed on önnetud, st invaliidid pole önnetumad kui keskmiselt inimesed yldse.
Lihtne, aga mind see esialgu yllatas. Nyyd saan aru ja ei tunne enam ka jalututele kaasa, sest seda pole lihtsalt vaja (ei tahaks kaastunnet ka enda puhul).
Aga kui aidata on vaja, seda teen ikka!Ja oma öiguste eest astuks samuti välja...
Olles noorpõlves Taara Sõnas, elik sanatooriumis viibides pidevalt kokku puutunud ratastooli-inimestega, tabasin oma ükskõikset suhtumist nende vastu.
Nad saavad ju hästi hakkama, mille pagana pärast ma pean neid tsurkima...
Kui abi vaja, siis heameelega aitan neid, aga pealetükkivus on asi, mida ma väldin...
Muidugi nad saavad hakkama. Mis neil üle jääb. Ma ise vist ei oskakski aidata.
Aga oli üks saade, kus reporter tegi eksperimendi - päev ratastoolis.
http://www.reporter.ee/2009/04/07/reporteri-eksperiment-ullar-luubi-paev-ratastoolis/
Tihti eelneb sellele pikk ja piinarikas lamaja haige valudega periood. Mul jätkus valusid mitmeks aastaks, lamamist oli u 3 kuud. Erakorraline lõikus tõstis mu jälle jalgadele, aga päris endine kere ei ole enam.
Kaaskodanikud aga käisid yksteise järel tänitamas, eyt miks mul on tegemata see v teine asi, et neile ei meeldi, kuidas ma elan. Vallaametnik aga vastas mu e-kirjale haiglas olemise kohta, et ta võiks mu perel silma peal hoida, et abikaasaga pole kõik korras - koolis ja ais käivad ju, kõik on korras. Mis tegelikult lahti oli, selle ees pandi silmad kinni ja karjuti, et ma olen värdjas. Niipalju siis heaoluyhiskonnast eesti moodi.
jep. liiga palju ükskõiksust. liiga vähe oskust ennast teise olukorda mõelda.
Postita kommentaar