Rebane õunapuu otsas

...

Rebane tiirutab õunapuu all, vunts näljast võbisemas.

Kas see nüüd õige nälg on, üks hiireke hommikusöögiks, teine lõunaooteks põske pistet, poleks nagu põhjust nuriseda.

Aga rebane nuriseb, sisemus õõnsavõitu, hing täis.

Ja miks ei peaks hing täis olema, tihane toimetab puu otsas, puhast pekki ajab nokast sisse. Ülbe ja ükskõikne ühtaegu.

Rebane puu all võtab jutuotsa üles, no et kas sa kade oled, poeta mulle ka raasuke. Muidu panen su enda nahka.

Palub ja ähvardab.

Tihane ei tee kuulamagi, mis tal rebasest. Puu otsas turvaline olla, toit maitsev, kõht punnis.

Võiks juba ära lennata, aga mitte ei raatsi. Va reinuvader, lõpuks juba alandlik ja härdust täis, pakub katust ja tõotab truudust. Egas igapäev sellist tähelepanu üles näidata.

Võtab aega mis võtab, lõpuks saab rebane aru oma ettvõtmise lootusetusest. On aeg saba jalge vahele tõmmata ja tunnistada, et viinamarjad hapud ja tihased maitsetud, ning minema kõndida.

Aga see pole see rebane.

Tema otsustab, et ükski abinõu pole nii kõlbmatu, et ei tasuks proovimist.

Ja nii ta siis proovib.

Rünne alt üles teeb tihase-tädile tuule tiibadesse.

Pekitükk on õnneks lennuvõimetu, tema ripub sama ükskõikselt edasi.

Rebane saab maitse suhu, kuid pekki kätte ei saa.

Pekk on kõrgel ja klammerdub kindlalt oksa külge.

Aga ära ei lenda.

Järelikult pole asi päris lootusetu, lihtsalt tuleb lahinguväljal strateegilised muudatused läbi viia.

Ja rebane otsustab proovida üleval alla.

See meeleheitlik ettevõtmine võib küll kõrvaltvaatajale võimatu tunduda, mitte rebasele. Asi see siis ära ei ole.

Rebane puu otsas, mis selles niiväga imelikku :)

Positsioon pisut ebakindel, aga asukoht igati soodne.

Kuidas lugu lõppes?

Ega ma nüüd täpselt ei tea.

Üks lonkav rebane käis meie õuel ka, aga ainult prügikasti taga toidujääke sorteerimas. Õunapuu otsa ei kippunud. Ja mis tal sinna asja, ei ühtegi tihast, pekitükist rääkimata.

Lugu ise juhtus õe köögiakna all, pildidki nende pere tehtud.

...