Mina koolilapsena külmapühasid suurt meenutada ei suuda. Mingi temperatuuri jälgimine ikka oli, aga see oli pigem kehatemperatuur. Et kas on palavikku või ei ole, ja kui vastu ahju panna (kraadiklaas), kas siis tõuseb või ei tõuse (palavik).
Võimalik, et olid mingid külmapühad ka, aga olulised mälestused puuduvad.
Maa lastel oli hoopis lahedam elu. Neil olid külmapühad ja siis ei pidanud kooli minema. Võis kohe hommikust suusatama-kelgutama minna.
Eks see praegu on ka üks suur rõõm. Tuvastad varahommikul piisavalt külmakraade, teatad oma kojujäämisotsusest lapsevanematele (sest lapsel peavad ometi ka mingid õigused olema) ja naudid siis seda, nagu taevast alla sadanud, vaba päeva. Võid kohe hommikul arvuti taha istuda ja kuni lõunani sõpradega messida. Nendega, kes on koolis... kui neil juhtub arvutiklassis tund olema, või siis nendega, kes on endale ka vaba päeva lubanud.
Loomulikult võid ka suusatama või kelgutama minna. Lund peaks ju jaguma.
Iseasi, kas mäge on.
Või suuski.
Või entusiasmi.
Mõni kohe päris kindlasti ennast koju ei jäta. Ja miks peaks, koolimaja uksed on koolihuvilistele avatud, mõni sõber on ka kindlasti kohal. Õpetajad ei piina (usutavasti), kokatädid keedavad head ja paremat (loodetavasti), kui hästi läheb, saab arvutiklassis vaba aega ka.
Mõni tuleb bussiga, mõni tuuakse autoga, mõni tuleb jala, mõni tuleb jalgrattaga. Viimane on natuke problemaatiline, sest rattad külmuvad kinni ja nii on pigem tüli kui kasu.
Aga kes ikka tulla tahab, see kooli jõuab.
Mõni tuleb kooli ja avastab alles seal, et on juhtunud tõeline apsakas. Väljas 30 kraadi külma ja tema ei teadnud midagi. Alles koolis saad teada, et on seaduslikud külmapühad, parimad sõbrad põõnutavad kodus, aga tunnid toimuvad nagu tavaliselt.
See võtab vanduma.
Aga sunnib tähelepanelikkusele, sest homme on ju ka päev. Kui ilmateadet uskuda, siis sama krõbe kui tänane... kui just mingi ootamatu soojalaine kuskilt välja ei ilmu.
Aga vähemasti neil, kes täna koolis olid, on ometi õigus oma vaba päev homme välja võtta :)
...
Võimalik, et olid mingid külmapühad ka, aga olulised mälestused puuduvad.
Maa lastel oli hoopis lahedam elu. Neil olid külmapühad ja siis ei pidanud kooli minema. Võis kohe hommikust suusatama-kelgutama minna.
Eks see praegu on ka üks suur rõõm. Tuvastad varahommikul piisavalt külmakraade, teatad oma kojujäämisotsusest lapsevanematele (sest lapsel peavad ometi ka mingid õigused olema) ja naudid siis seda, nagu taevast alla sadanud, vaba päeva. Võid kohe hommikul arvuti taha istuda ja kuni lõunani sõpradega messida. Nendega, kes on koolis... kui neil juhtub arvutiklassis tund olema, või siis nendega, kes on endale ka vaba päeva lubanud.
Loomulikult võid ka suusatama või kelgutama minna. Lund peaks ju jaguma.
Iseasi, kas mäge on.
Või suuski.
Või entusiasmi.
Mõni kohe päris kindlasti ennast koju ei jäta. Ja miks peaks, koolimaja uksed on koolihuvilistele avatud, mõni sõber on ka kindlasti kohal. Õpetajad ei piina (usutavasti), kokatädid keedavad head ja paremat (loodetavasti), kui hästi läheb, saab arvutiklassis vaba aega ka.
Mõni tuleb bussiga, mõni tuuakse autoga, mõni tuleb jala, mõni tuleb jalgrattaga. Viimane on natuke problemaatiline, sest rattad külmuvad kinni ja nii on pigem tüli kui kasu.
Aga kes ikka tulla tahab, see kooli jõuab.
Mõni tuleb kooli ja avastab alles seal, et on juhtunud tõeline apsakas. Väljas 30 kraadi külma ja tema ei teadnud midagi. Alles koolis saad teada, et on seaduslikud külmapühad, parimad sõbrad põõnutavad kodus, aga tunnid toimuvad nagu tavaliselt.
See võtab vanduma.
Aga sunnib tähelepanelikkusele, sest homme on ju ka päev. Kui ilmateadet uskuda, siis sama krõbe kui tänane... kui just mingi ootamatu soojalaine kuskilt välja ei ilmu.
Aga vähemasti neil, kes täna koolis olid, on ometi õigus oma vaba päev homme välja võtta :)
5 kommentaari:
Väga head ja õiged tähelepanekud! Kõik.
Mina mäletan, et esimeses klassis ükskord ehmatasin end üles ja küsisin hirmuga oma õpetajast tädilt, kelle juures tol aastal elasin, et mis ometi juhtunud on. Järgmisel päeval juba ootasin, aga polnud enam nii külm.
ekspromtüritused on alati kõige magusamad:)
külmapühasid nautisin täiega - mis sest, et kool oli üle tee :)
Mina mäletan küll oma kooliajast külmapühasid.Kooli ei pidanud minema, aga õues sai möllatud terve päeva. Alles õhtul pimedas tuppa tulles avastasid kui punased olid käed ja jalad, aga hing oli rõõmus ja päev oli täie ette läinud.
Tütre koolis käib küll õppetöö, aga koolimaja on jube külm ja vahepeal on mitu klassi koos.Palju tunde jääb ära.
Tegelikult, vähemasti ühe külmapüha olen ma ikka saanud. Mõni aasta tagasi, kui suure külmaga kodus veetorud kinni jäätusid, siis ülemus lubas koju jääda... aga korrata ei taha :P
Postita kommentaar