...Tegelikult saigi kogu lugu algus padjast.
Lebasin voodis, pea padjal. Peos mobla, et hommikust äratust ära märkida. Eesootel 4 tundi magamisaega ei täitnud mind erilise entusiasmiga.
Ja siis korraga...kriiks. Täiesti võõras hääl minu kambrikeses. Hetkekese pikkune.
Sain aru, et selline lähedalolev hääl.
Nii, mobiil omadega õhtal.
Esimene mõte.
Aga ma polnud päris kindel. Teine mõte oli, et kilk toas. Aga see polnud ka hea mõte, sellest sain ruttu aru.
Siis kui järgmine "kriiks" käis.
Mobla olin padja alla peitnud. Igaks juhuks, olen kuulnud, et moblad mõnikord plahvatavad. Kaugele ta sealt padja alt ikka plahvatab.
Aga padja alt seda "kriiksu" ei tulnud.
Magama jääda ka ei suutnud, sest kui see pole mobla, siis on asi päris hull. Siis on see "kriiks" kuskil minu kõrvas.
Või kahe kõrva vahel.
Kas nii hakkab inimene hulluks minema?
Jube mõelda.
Ega ma välja ei mõelnudki.
Oletusi oli teisigi.
Rotid toas.
Hiirepesa diivanikastis.
Mõni kadund hingekene seinaprakku kinni jäänud...
Hääleke oli nii lühike, et suunda määrata ei suutnud.
Paar päeva oli nagu rahulikum.
Aga siis läks kriiksutaja närvilisemaks.
Kisendas kõvasti ja kõrgelt.
Siis sain aru.
See mu suitsuandur, kurjalt laes kurjustamas.
Proovisin alla meelitada - ei tule.
Keeramisele keeldub allumast.
Kriiksub kiusakalt.
Tundsin, et lähen närviliseks.
Et vait ei jää ja alla ei tule.
Ma tean, mis ma teen.
Päeval las lõugab, aga ööseks panen talle padja peale.
Ega seda patja pole kerge lakke kinni suruda, kuid mul paar rulli head maalriteipi, küll ma hakkama saan.
...
Lebasin voodis, pea padjal. Peos mobla, et hommikust äratust ära märkida. Eesootel 4 tundi magamisaega ei täitnud mind erilise entusiasmiga.
Ja siis korraga...kriiks. Täiesti võõras hääl minu kambrikeses. Hetkekese pikkune.
Sain aru, et selline lähedalolev hääl.
Nii, mobiil omadega õhtal.
Esimene mõte.
Aga ma polnud päris kindel. Teine mõte oli, et kilk toas. Aga see polnud ka hea mõte, sellest sain ruttu aru.
Siis kui järgmine "kriiks" käis.
Mobla olin padja alla peitnud. Igaks juhuks, olen kuulnud, et moblad mõnikord plahvatavad. Kaugele ta sealt padja alt ikka plahvatab.
Aga padja alt seda "kriiksu" ei tulnud.
Magama jääda ka ei suutnud, sest kui see pole mobla, siis on asi päris hull. Siis on see "kriiks" kuskil minu kõrvas.
Või kahe kõrva vahel.
Kas nii hakkab inimene hulluks minema?
Jube mõelda.
Ega ma välja ei mõelnudki.
Oletusi oli teisigi.
Rotid toas.
Hiirepesa diivanikastis.
Mõni kadund hingekene seinaprakku kinni jäänud...
Hääleke oli nii lühike, et suunda määrata ei suutnud.
Paar päeva oli nagu rahulikum.
Aga siis läks kriiksutaja närvilisemaks.
Kisendas kõvasti ja kõrgelt.
Siis sain aru.
See mu suitsuandur, kurjalt laes kurjustamas.
Proovisin alla meelitada - ei tule.
Keeramisele keeldub allumast.
Kriiksub kiusakalt.
Tundsin, et lähen närviliseks.
Et vait ei jää ja alla ei tule.
Ma tean, mis ma teen.
Päeval las lõugab, aga ööseks panen talle padja peale.
Ega seda patja pole kerge lakke kinni suruda, kuid mul paar rulli head maalriteipi, küll ma hakkama saan.
6 kommentaari:
kas poleks lihtsam uued patareid panna? Aasta jälle hooleta...
Nojah, aga ta peab sealt ju enne alla tulema...
Hmm, vist ei pea. Mo meelest mo mees keeras kuidagimoodi kaane maha lihtsalt. Aga teise vist ikka võttis peaaegu kogu täiega alla. Ühesõnaga, ma ei tea kuidas, aga väikese meenutamise järel käis see tal lihtsalt küll.
Aga küll ma jälle nautisin seda stiilset juttu! :o)
Millegipärast tuleb mulle meelde raamatu pealkiri "Peeter Poligon pajatab" :) (Või oli ta Polügon, ei mäleta.)
põnn küttis meie oma saapaga alla :D
Käepärase saapa puudumisel rippusin ise nii kaua anduri küljes, kuni koos alla tulime ;)
Postita kommentaar