Tegelikult on tekilool ja tekkelool ka eellugu.
Õigemini on eellugusid kohe mitu.
Esiteks - mul on juba x aastat kiiks - kõik ülearused (vanaks saanud, väikseks jäänud) kodused hilbud lappideks lõigata.
Kaltsukatest puuvillaseid hilpe a`5 krooni tükk kokku osta, puhtaks pesta... ja ikka jälle lõikuda.
Mõnikord jõuan nii kaugele, et mõni asi saab lappidest ka kokku õmmeldud.
Ma jumaldab igasugu lapitöid, arvutis on mitu kausta netist pilte korjatud, riiulisse hunnik lapiraamatuid kokku ostetud. Enda oskused on mõõdetavalt väikesed, aga see mind ei sega nautimast teiste tegemisi ja enda tööprotsessi.
Teine eellugu on see, et suurem (ja vanem) pojakestest tellis endale lapiteki. Võib olla oli see paar aastat tagasi, aga võimalik, et veelgi ammum.
Et ei pea olema suur, peaasi, et peale võtta ja tukastada saaks.
Sel suvel siis mõtlesin, et võtan kätte. Korjasin õiget nägu lapid kokku, leidsin lapikotist poja noorusaegse lemmikpluusi (ikka jälle lappideks) ja otsisin päris teadlikult ka teki tekkeks vajaliku metoodika.
Kolmandaks eellooks võib ehk pidada seda, et Isetegija kuulutas välja lapitekikonkursi. Ma pole üldse konkureerija tüüp, aga mu meelest jumalast hea mõte. Kahju, kui osavõtjate vähesus saatuslikuks saab ja asi ära jääb. Selline tunne tekkis. Nii ma end kirja paningi. Eks viimasele kohale peab ikka ka oma kandidaat olema :P
Praegu kõlab tagantjärgi targutamise ja vabanduste otsimisena, aga nii see just oli. Ega ma polnud ju õigeid tekke kunagi teinud, niisama mõne tekikese. Kõige rohkem hirmutaski mind mõte suurusest - 1,5m x 2m. Ma ei usu, et mu toanurgas nii palju vaba põrandapinda on, aga ruumi tekitegu tahab. Vahendeid. Meetrite viisi materjali.
Mul olid ainult oma pere pluusid, särgid.
Paar tuttavat kleidikest.
Mõned hilbud kaltsukatest.
Täiteks halli vatiini.
Tagaküljeks täitsa kasutuskõlbuline sinine aluslina, mis siiski liig väikeseks osutus ja tuli täiendada mingi x kardinaga.
Mõtlesin, et vahet pole, kui mahub raamidesse, siis mahub.
Õmmeldud sai Singeriga.
Õmmeldud sai põlve otsas.
Kokku pandud jupi kaupa.
Tekiteoga kõrvuti sai katki lõigatud veidi kaltsukatest varutud roosat puuvillast trikotaaži (t-särgid ja muidu jumprid) ja üks kaltsunukk ilmale toodud. Roosi nimeks tal.
Aga see on juba omaette lugu.
Lõpetuseks - tekk sai valmis. Poja jäi rahule. Mina ise ka, just minu võimetele ja maitsele kohane. Ja siis veel see, et nii paljud käisid mu tekki vaatamas (virtuaalselt)... vahva ju. Arvan, et oli vähemasti omanäoline teiste hulgas :)
Mul oli oma lemmik ka.
Värvid meeldisid.
Ja kuidagi lähedane oli.
Lihtne ja soe.
Aga neid võidutöid ma muidugi imetlen.
Tõeline kunst!
...
Esiteks - mul on juba x aastat kiiks - kõik ülearused (vanaks saanud, väikseks jäänud) kodused hilbud lappideks lõigata.
Kaltsukatest puuvillaseid hilpe a`5 krooni tükk kokku osta, puhtaks pesta... ja ikka jälle lõikuda.
Mõnikord jõuan nii kaugele, et mõni asi saab lappidest ka kokku õmmeldud.
Ma jumaldab igasugu lapitöid, arvutis on mitu kausta netist pilte korjatud, riiulisse hunnik lapiraamatuid kokku ostetud. Enda oskused on mõõdetavalt väikesed, aga see mind ei sega nautimast teiste tegemisi ja enda tööprotsessi.
Teine eellugu on see, et suurem (ja vanem) pojakestest tellis endale lapiteki. Võib olla oli see paar aastat tagasi, aga võimalik, et veelgi ammum.
Et ei pea olema suur, peaasi, et peale võtta ja tukastada saaks.
Sel suvel siis mõtlesin, et võtan kätte. Korjasin õiget nägu lapid kokku, leidsin lapikotist poja noorusaegse lemmikpluusi (ikka jälle lappideks) ja otsisin päris teadlikult ka teki tekkeks vajaliku metoodika.
Kolmandaks eellooks võib ehk pidada seda, et Isetegija kuulutas välja lapitekikonkursi. Ma pole üldse konkureerija tüüp, aga mu meelest jumalast hea mõte. Kahju, kui osavõtjate vähesus saatuslikuks saab ja asi ära jääb. Selline tunne tekkis. Nii ma end kirja paningi. Eks viimasele kohale peab ikka ka oma kandidaat olema :P
Praegu kõlab tagantjärgi targutamise ja vabanduste otsimisena, aga nii see just oli. Ega ma polnud ju õigeid tekke kunagi teinud, niisama mõne tekikese. Kõige rohkem hirmutaski mind mõte suurusest - 1,5m x 2m. Ma ei usu, et mu toanurgas nii palju vaba põrandapinda on, aga ruumi tekitegu tahab. Vahendeid. Meetrite viisi materjali.
Mul olid ainult oma pere pluusid, särgid.
Paar tuttavat kleidikest.
Mõned hilbud kaltsukatest.
Täiteks halli vatiini.
Tagaküljeks täitsa kasutuskõlbuline sinine aluslina, mis siiski liig väikeseks osutus ja tuli täiendada mingi x kardinaga.
Mõtlesin, et vahet pole, kui mahub raamidesse, siis mahub.
Õmmeldud sai Singeriga.
Õmmeldud sai põlve otsas.
Kokku pandud jupi kaupa.
Tekiteoga kõrvuti sai katki lõigatud veidi kaltsukatest varutud roosat puuvillast trikotaaži (t-särgid ja muidu jumprid) ja üks kaltsunukk ilmale toodud. Roosi nimeks tal.
Aga see on juba omaette lugu.Lõpetuseks - tekk sai valmis. Poja jäi rahule. Mina ise ka, just minu võimetele ja maitsele kohane. Ja siis veel see, et nii paljud käisid mu tekki vaatamas (virtuaalselt)... vahva ju. Arvan, et oli vähemasti omanäoline teiste hulgas :)
Mul oli oma lemmik ka.
Värvid meeldisid.
Ja kuidagi lähedane oli.
Lihtne ja soe.
Aga neid võidutöid ma muidugi imetlen.
Tõeline kunst!
9 kommentaari:
emme armastus ja kätesoojus, kodusoojus ja lapsepõlve mälestused - grand prix!
Minu isiklikus edetabelis oli Sinu tekk auväärsel 6. kohal.
Mõnusa koduse ilmega tekk just. :)
Murul paistab selle teki all tõesti hea soe olema.
Tervisi siis Roosile.
Minule meeldis see tekk ka väga (no tegelikult seal polnudki tekki, mis ei meeldiks üldse) ja just kujutasin ette, et see sobiks nii hästi teismelise poja tuppa :) Kahju kohe, et ainult 3 lemmikut sai välja tuua.
Nii ilusad tekid kõik.
Oli üks vahva klass, kes kinkis mulle kunagi jõuluks isetehtud lapiteki - igaühel oli omanimeline lapp!! Ma olen seda hoidnud kui silmatera ja andnud nö peale võtta ainult kõige kallimatele...
Kõik, mis tuleb südamest, läheb südamesse.
Kadestamisväärne tekk!
PS. Mingis filmis oli väga liigutav lugu. Paratamatult haige naine tegi elu löpus lapiteki oma köige parematest riietest, melodramaatiliselt sai vist just enne surma valmis.
Päris hästi pole meeles, aga liigutav oli kyll. Selline ameerikalik. Kas keegi on näinud, mis film see oli?
Mina olen küll seda filmi näinud.,aga pealkiri ei tule meelde.Ta oli ju vähihaige ja tegi oma lastele,keda hakkas kasvatama mehe teine naine.Said veel enne surma suurteks sõbrannadeks.
Oli tõesti armas film.Peaosas oli Julia Roberts.
Väga poisilikes toonides ilus lapitekk.
nii ilus ja nii sinine (mu lemmik)!
aga see, et vanad mälestused tekiks tegid on kiitust väärt.
Postita kommentaar