kolmapäev, 12. juuli 2023

Appi, mind rünnatakse!

 ...

"Kevadsuviste õhtute mõnusas seltskonnas on alati üks asi, mis ühendab inimesi Eestis, Soomes, Lätis, mujal Euroopas, Aasias, Ameerikas, Austraalias ja Aafrikas."

Päevaküsimus... mis neid inimesi siis üle maailma ühendab?

Vihje annan ka.




Vihje ehk liiga emotsionaalne, aga selline see elu on. Oli 1940ndatel, nagu fotol näha, ja oli 60ndatel nagu kirjas 57 aastat tagasi.

Maal on tõesti tore, ainult sääski on tohutult palju tänavu. Väikese Ingakese närisid kohe esimesel päeval kirjuks. Enn tõi nüüd apteegist tõrjevahendiks „Taigat”, ehk on sellest abi. 

Fotot ja kirja ühendab Enn, kes pildil on see väiksem poiss, vanaisa 1966. aastal kirjutatud kirjas juba väikese Inga isa. Küll aeg lendab!

Hiljuti andis Enn fotole nime... Sääsetõrjepink

Inga nime leidsin U.T. värskes väljaandes "Sääseraamat", kus Inga on joonistaja, toimetaja, küljendaja ja kujundaja. 




Minu postituse esimene lõik on sama raamatu avasõnade algus.

Raamat on fotoraamat, juturaamat ja teatmeteos üheaegselt, jagab tarkust igast vallast. Ses mõttes, et siseehitusest ja klassifikatsioonist kuni hullude ideede, sääsepulmade ja tasuta magustoiduni...

Minu isiklik kokkupuude sääserünnakuga on õhtustel kõnniringidel. Kui ikka tuult ei ole, on massiliselt sääski. Ma võin küll tempot tõsta, aga ikka nad jõuavad mulle järele. 

Kui nüüd aus olla, ma sääskedega tegelikult lepin, sääseraamat muidugi jagab ka sääsearmastust ;) 

Aga paar päeva tagasi ründas mind puuk. Mõtle kust kandist tahad, puuke ma vihkan. Puuk pole muidugi putukas, puuk on ämblikulaadne... mis teeb asja pigem hullemaks, sest ämblikud teatavasti on mu lemmikloomad. Ma hääletaks kohe selle poolt, kui keegi tahaks ämblikuraamatut välja anda... ainult tingimusel, et puuke ta sinna sisse ei kirjuta.

Puuk leidis mu kehal kõige pehmema koha ja puukis end peadpidi sisse enam-vähem küljevoltide piirkonnas. Õnneks õnnestus välja õngitseda, ja sealt edasi tuleriidale saata. Kuskilt meelde jäänud tõde, et puuke peab põletama. Puuriit koosnes küll vaid kolmest tikust, mis tseremoonia käigus kasutuskõlbmatuteks olid muutunud, aga ikkagi. 

Kuid see pole veel kõige hullem. Hullematest hullemad on põdrakärbsed. Hetkel lohutuseks, et nende hooaeg pole veel alanud. Nende rünnakutest olen küll läbi aegade korduvalt kirjutanud. No on vastikud putukad! 

Sipelgad nende kõrval jätavad hoopiski intelligentsema mulje, aga ka nemad moodustasid sel suvel oma rünnakrühma suunaga kööki, nii et ma pidin vastupanuaktsiooni korraldama.  

Foto küll varasemast ajast ühelt õuepeolt, seal olid sipelgad täitsa ok külalisteks.


25.05.2021


Naabrid ongi toredad ainult niikaua, kui nad minu territooriumile ega minu ihu kallale ei kipu. Muidu tehku mis tahavad, aga elagu oma elu.

...


3 kommentaari:

TT ütles ...

Huvitav, minu jaoks on põdrakärbsed kõige väiksem nuhtlus. Ronivad ringi aga ei hammusta, lihtsalt raske nahalt või karvadest lahti kiskuda. Teised tegelased kipuvad liha või vere kallale, mis üldse ei meeldi.

tegelinski ütles ...

Nad hammustavad,ja kuidas veel! Lisaks on mul iga amps pärast nädal aega paistes ja sügeleb.
Vastikud ka, sest poevad igale poole ja tunnevad end mu riiete ja juuste sees nagu omas kodus. Väkkk!

tegelinski ütles ...

Leidsin Looduskalendrist targa jutu :)

Meie kõnepruugis põdrakärbsed „hammustavad“, tegelikult torkab kärbes imukärsa isandalooma nahast vere imemiseks lihtsalt läbi nagu putukad astla.

Veri on vajalik mõlemale kärbse sugupoolele toitumiseks ning soo jätkamiseks.