...
Vestlustes koorub tõde.
Tavaliselt olen valinud ikka vanamoodsalt, paberi ja pliiatsiga, aga seekord tegin selle piduliku toimingu läbi interneti. Kui K. eile helistas ja kaasa kutsus, olin sunnitud tunnistama, et läksin seekord kergema vastupanu teed ja tegin juba ära. "Selge, panid lemmikule FB-s oma like-i juurde. "
Hea, kui sul on sõbrad, kes sind nii hästi tunnevad ;)
Ega ma nüüd täpselt ei tea, kes kus kandideerib, aga oma nimekirja (sõbrad FB-s) vaadates on mul küll korralik valikuvõimalus. Vähemasti kümme sajaviiekümnest on kuskil ringkonnas tegijad. Milleks mulle need hunnikud reklaami? Sõpru ja sugulasi tundes (nad kõik on parimad) pean ainult erakondlikku kuulumist ja linnapea kandidaati kontrollima.
Ja äraostetav ma ka ei ole. Sellega oli sel aastal eriti lihtne, ei ühtegi üritust, logoga poekotti ega pastapliiatsit. Muidu veel hakkaks südametunnistus piinama, et äkki ma olen nüüd võlgu. Seekord oli vastupidi, pigem küsisin oma kandidaadilt, ega tal midagi selle vastu pole, kui teda valin.
Või midagi sarnast.
Õnneks sobisin talle.
Sõbrants pealinnast valis ka internetis, tal olnud küll hetkel tunne, et tahetakse ta hääl ära osta. Siis, kui PIN2 küsiti. Kuna raha liikumist ei näidanud, siis leppis sellega ka.
No et ei nänni ega raha.
Lõpetuseks, kuigi valimisreklaamid suht tüütud on, siis piinlik tunnistada, sattusin ise ka veidi hoogu ja üritasin kahtlejaid valima suunata. Et kuigi tasu ei maksta, võiks siiski tänasest etendusest osa võtta. Seda enam, et osavõtumaksu ka ei küsita. Ja häält andes pole ohtu, et hääletuks jääd ;)
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar