Neljapäev, 28. aprill 2022

Vuks ja lets

 ...

Kaks sõna kaevusid* ajusopist välja. 

Täitsa iseenesest.

Ajapikku.

Päris kindlasti on põhjuseks ealised iseärasused.

Ise ma kaevama ei hakanud, tõsi küll, saega ma algul üritasin.

Kõigepealt oksa läbi saagida.... mis kolmandal katsel õnnestus. Saag oli nüri, ilmselgelt aastakümneid kasutamata kuuri seina küljes oma aega oodanud. Üsna väsinud sellest, või oli mägimänni pooleldi murdunud oksa koht nii vintske, et esimesel katsel ei õnnestunud.




Kui hakkasin Annelile rääkima, ei tulnud nimi meelde. Nagu viimasel ajal nimedega tihti juhtub.

Sae nimi siis. Pika, kahemehe sae nimi meenus küll. Saag nimega sulle-mulle.  

Vanaisa tegi omal ajal maal sellisega terve talve puud ära, küllap olid poisid abiks. Ega sulle-mulle saega üldjuhul üksi saagida ei saagi. Isegi mina olen abiks olnud, tõsi küll, puude lühemaks saagimisel kodustes tingimustes, mitte metsas.




Aga vuks-sae nimi tuli vastu hommikut meelde. Lambist, käisin vetsus ja kohe uuesti magama ei jäänud. Aga sõna tuli meelde, asi seegi.

Vukssaag.

Pärnakate letsu mängimine ajas Kristjani eilses loto-saates muhelema. Mulle kõlas ka võõrana, aga ainult esialgu. Mingi tunnike hiljem kaevus sõna ajusopist välja. Justnimelt lets, mitte läts, nagu vikisõnastik pakub. Ja nimelt et ise kaevus, ma ei osanud otsima hakatagi. Lihtsalt järsku tuli teadmine, et lets oli ka minu lapsepõlvemäng. 

Arvan, et minu lapsed mängisid matsu, aga nemad pole ka Pärnus elanud.

* Kuidas selle kaevumisega nüüd on? Sisse kaevumine kõlab loogilisemaks, välja vist tavaliselt kaevatakse? Aga minul nad küll kaevusid, iseenesest. Nii sisse kui ka välja. 

Sõnad siis.

Vuks ja lets.

Kõik muu on niisama varahommikune heietamine.

...

Laupäev, 23. aprill 2022

Süümekad

 ...

Nüüd, kui päike on tuppa pugenud, tuleb nii mõnigi tõde päevavalgele! 

Mu lemmikloomad on kapist (või kui täpsem olla, siis kapi tagant) välja tulnud ja päris mitmes avalikus kohas omale pesa pununud.

Ämblikud siis... ja ämblikuvõrgud.

Tegin südame külmaks ja hakkasin korda looma. Hävitustöö oli muidugi julm, kogu mu lemmikloomade rajatud töö- ja elukohad said purustatud, ämblikke ma füüsiliselt ei hävitanud, aga neile, kes usalduslikult kapist (kapi tagant) välja tulid, korraldasin evakuatsiooni õuetingimustesse. Kindlasti jäi neid üksjagu tuppa, eks aeg näitab, kui kaua ülesehitustööd aega võtavad.




Nüüd on mul süümekad. Äkki oli mõnel väljasaadetutest kuskil peidus pesakond poegi, mis neist nüüd saab? Ja kas õues ikka on juba piisavalt soe, et seal uutes tingimustes uut elu alustada. 

Ma ei tea, kui koiliblika pihku sain ja puruks litsusin, polnud mul mingeid süümekaid. Ja puugi põletamine tuleriidal tekitab isegi omamoodi hasarti.

Imelik on see inimese mõttemaailm.

...

Reede, 22. aprill 2022

Kordumisi

 ...

Juhtus nii, et käisin etendust "Palusalu" teist korda vaatamas. Olingi juba detaile unustama hakanud! Näiteks see, et 1936. aasta olümpiamängudelt naasis Palusalu kahe medaliga. 

Kui numbritest rääkida.

Aga mitte ainult numbrid ja meeldetuletus. Mul ikka need nähtamatud niidid, kuhu kerge takerduda. Emotsioon pool aastat tagasi nähtud etendusest oli hoopis erinev eilsest. Kõik see kurjus, mis lavastusse kirjutatud, seotud Nõukogude võimu, sõja ja okupatsiooniga, sai eile teise alatooni. 

Minevik tuli lähemale.

Õnneks oli etenduses ka huumorit ja õrnust, lisaks lihtsalt inimlikke põhimõtteid, mis ei muutunud kurjuseks ka karmides tingimustes ja jätsid etenduse lõpuks hinge helge ja sooja tunde. 

Kurjusest kirjutas ka Jaan Tammsalu oma tänases mõtiskluses Tallinna Jaani kiriku FB lehel. 
Kuidas jääda inimeseks keerulisel ajal


15.04.2022... Järva-Madise kirikus
...

Laupäev, 16. aprill 2022

Valikud

 ...

Täpsemalt: laupäevaõhtused valikud.


Jätsin munad värvimata.

Panin televiisori kinni.

Tänases lehes oli mitu huvitavat lugu... ei lugenud.

Kahele olulisele kirjale vastamise lükkasin homseks.


Õmblesin oma padja valmis. 



Peaaegu valmis... mõned traagelniidid on veel sees.

...

Neljapäev, 14. aprill 2022

Nähtamatud niidid

 ...

Eks kõik need seosed ja seotused on igapäevane ja tavapärane, aga miskipärast on viimastel päevadel see võrgustik eriti tihedaks  niidistunud. Nagu miski unustusse jäänud urgas, kus paljud ämblikud oma igapäevatööd teevad. Ämblikud, mu lemmikloomad.



Aga kui niitide juurde tagasi tulla, siis raadio mu kohvitassi kõrval alustas arutelu Põhja-Koreast. Eile käisin kohalikus mõisas kohaliku näitetrupi etendust vaatamas, sinna sisse toodud Põhja-Korea teema viis nukra lõpplahenduseni. Ma ei mäleta, millal viimati mu mõtted Korea kandis uitasid, aga eilne "Õnnesoovide" etendus sai täna hommikul omamoodi jätku.

Etenduse kohta kirjutab kohalik ajakirjandus:  “Õnnesoovid” on mõtlemapanev lugu vananemisest, suhetest ja üksindusest.

Kui nüüd jutt teatrile ja maakultuurile läks, siis täna hommikul lõpetasin Teesi Viisimaa raamatu "Vello Viisimaa. Lauldes vihmas". Väga soe lugu teatritööst ja isiklikust elust. Pensionile jäänud, juhatas V.V. 10 aastat Pajusi kultuurimaja näiteringi, elas maaelu, mingi aeg kasvatas ka loomi ja söödapeeti. Ainus, mis kuidagi ei haaku:  ta jäi pinsile, kui oli saanud 50. Mäletan, minu ema oli 55, kui pensionile jäi, siis Pilvi, tema täditütar Rootsis, ei jõudnud ära imestada, kuidas meie riik nii noori inimesi nö maha kannab. Emale oli see siiski õnneks, ta oli 63, kui suri. Praeguste seaduste järgi poleks ta pensionipõlve pidada saanudki.

Vello Viisimaa oli ka 63, kui suri. Niite, mis neid seob, on rohkemgi. Ema mäletas lapsepõlveaega 1930ndate lõpus, kui nende pere Aegviidus suvitas. Samal ajal oli seal ka Vello oma vanematega. Sõja ajal emigreerus Vello isa Aarne Viisimaa Rootsi, kus ta 1989 aastal suri. 31. oktoobril 1989 toimus Stockholmi Jakobi kirikus tema matusetseremoonia, seal viibis ka Vello koos abikaasaga.

Ja just 1989. aasta oktoobris käisime me emaga kahekesi Rootsis. 

Neid niite võiks sõrmitseda edasi, jõudes lõpuks lähestikku asuvate haudadeni Metsakalmistul. Aga las ta olla...

Tegelikult takerdusin ma nähtamatutesse niitidesse juba eelmist raamatut lugedes. Aita Kivi "Nähtamatud traagelniidid". Kui Vello Viisimaa ja minu ema elasid ühes ajas (kõrvuti sünniaastad), siis kõrvuti on minul needsamad aastad just selle raamatu autoriga. Ja mis teha, ühes ajas elamine tekitab palju seoseid. Neid ma praegu harutama ei hakkaks. Seos, mis mõtted liikuma pani, oli hoopis Ukraina. Raamatus on just see välisriik kindla koha saanud, kuigi jah, raamat ilmus juba eelmisel aastal.

Aga traagelniidid sõna otseses mõttes haakuvad, minu omad siiski hoolikal vaatamisel täitsa nähtavad. Käisin Allika majas näputööd tegemas, muu hulgas sai ka traageldamist meelde tuletatud. 




On ju näha traagelniite? Tundub, et süsteemitu? Tegelikult mu süsteemid ongi sellised kaootilised.

Aga raamat "Nähtamatud traagelniidid" oli tiheda sisuga, täis erinevaid teemasid, keerulisi elusid ja saatusi. Kuigi mitte elulooraamatuna kirjutatud, on ta ilmselgelt raamat autori elust. 

Kui nüüd jutt raamatutele läks, siis sel kuul olen juba kolm raamatut läbi lugenud. Mis tähendab, et kirjutamiseks ja joonistamiseks on vähe aega jäänud. Aga otsustasin aktiivselt osa võtta raamatukogude aastast, omapoolse panusena loen ainult Eesti autoreid. Kolmas raamat oli Katrin Pautsi "Tulekandja". No see kriminull oli iseenesest üks omavahel seotud elude ja saatuste niidistik. Harutamisega oli tükk tegu! Aga põnev oli.

Kõiki kolme raamatut seob sõnapaar eemalolek isast. Või isata kasvamine.  Igal juhul on avaldanud see mõju tegelaskujude mõttemaailmale, töö- ja elukäigule.

Aga sõnaga raamatukogu haakub ka nädal tagasi toimunud üritus kohalikus raamatukogus, kus Arlet Palmiste rääkis Raimond Kaugverist ja tema loomingust. Kuulasin ja mõtlesin: millised ajad, millised saatused. Läksin koju, otsisin kuuri alla viidud raamatukastist välja ühe Kaugveri jutustuste raamatu. Ühe jutu lugesin läbi, aga raamatul oli suht kopitanud lõhn juurde tulnud, viisin verandasse tuulduma. Kindlasti loen edasi! "Külalisraamat" siis.

Seoses Arleti ettekande meenutamisega meenus ka, et eilne etendus "Õnnesoovid" on tema kirjutatud ja vist ka lavastatud.

Nii palju siis sellest, et miskit moodi on kõik kõigiga seotud. Vähem või rohkem, nähtavalt või nähtamatult.

Väike nali ka. Ma nüüd ei tea, kas kuulsin raadiost või nägin unes. Igatahes on mul meeles lause: Suur Reede on sel aastal reedesel päeval, alati see nii ei pruugi olla.

Et kuidas see niidistikku sobitub? No loomulikult sellega, et homme ongi Suur Reede... ja juhuslikult reede ;) 

...