Laupäev, 28. veebruar 2015

Mälestades

...
Ajaloo karm käsi.

Kohati ikka väga karm.

Ometi... elu läheb edasi.

Ongi läinud.

Paar päeva tagasi käisime haual, ämma poegadest vanuselt keskmine oleks saanud 64.aastaseks.  

Pildi vasakul.

Antud oli tal elada 19 aastat.

Hukkus vene sõjaväes.

Vene sõjaväes... aega teenis Tapal.
Pere ei saanudki teada, mis tegelikult juhtus. Öeldi, et jäi haigeks, läks ambulantsi. Palavik oli olnud 38,5. Järgmisel hommikul suri. 
Põhjusena öeldi, et veremürgitus.
Aga miks ja kuidas? ... vastustuseta jäänud küsimused.

Kirst sõjaväeosa klubis.
Lilled, pärjad, punane kangas.
"Olen jäänud vanaks ja küüru, ja isal on läinud pea päris halliks." ... on kirjutanud ämm,  46 aastat vana. 

Matused kodulinnas.
Palju vormis mehi, suur bussitäis noori sõjaväeosast.
Koolikaaslased.
Sõbrad.
Lähedased.
Niisama tuttavad.
Matuserong, mis läbi linna läks, olnud väga pikk.

Sama 2004. aastal.
Noore mehe matused.

Vormis mehed sarga kõrval.
Täna 11 aastat tagasi hukkus tuttav noormees, poja klassivend.
Bagdadis.
21 aastat vana.

Seekord sini-must-valge ja Eesti vormis mehed.

...
Kaks noort meest.

Neid mäletatakse.

Nagu tedagi, kes möödunud öösel.
Moskvas.
Lihtsalt tapeti.

Osake suurest poliitikast.
...

Teisipäev, 24. veebruar 2015

Imelikud unenäod

...
 
Kui sõbrants ütles, et tal oli unenägu, tunnistasin ruttu, et minul ka. 

Õnneks olin ärgates selle paberile kribanud, nüüd toksin sisse. Äkki tuleb ajapikku tähendus välja, siis algmaterjal olemas.

Miskipärast olin jäänud ööbima L.P. juurde. Mind võeti seal väga sõbralikult vastu, söödeti, joodeti, vesteldi. 
Lõpuks suunati magama.

Ase oli sätitud ühte pisikesse ruumi, vaevu mahtusin sinna horisontaalis ära. 

Uni oli hea ja öö möödus kiiresti.

Hommikul, kui voodiriideid kokku korjasin, selgus kummaline tõsiasi: voodi oli sätitud WC-sse, madratsi alt tuli välja kempsupott ja mingi suur kast. 

Olin veetnud öö võõra pere vetsus.

Pererahvas hommikul lohutas, et neil teine vets õues. Ja neil oligi nii tore keset ööd värske õhu käes ihuhädasid toimetamas käia..

Nojah, privaatne öömaja oli mul küll, oma tuba, oma luba. 

Aga kui ma nüüd unenägu meenutan, siis elamine oli seal üsna ruumikas, miks seda madratsit küll kuhugi toanurka ei pandud?

Unenägudel pidi olema vägi lahendada elulisi probleeme ja abi aidata iseennast paremini tundma õppida.

Eks ma siis püüan.
Lahti mõelda.
Unenägu.
...

Neljapäev, 19. veebruar 2015

Tähendusega päevade märkamine

...
Teisipäeval oli vastlapäev.
Võtsin osa.


Vastlakukkel oli.
Vastlasõit jäi tegemata.

...
Eile oli tuhkapäev.
Juukseid poleks tohtinud kammida. 
Külla ei oleks tohtinud minna. Ma ei tea, miks sõbrants mulle tuhka pähe ei visanud. 
Kui ma külla läksin.
Ju pole tal tervis veel taastunud.
Tuhka pähe ei visanud, jälgedesse ka vist ei poetanud. Hoopis kaasa andis ühe vedela arstimi ja võimalik ka, et priske viiruse.
Ja mina... ikka võtan, kui lahkelt jagatakse.

Täna on juba külm tunne. 
Arstim muidugi avitaks... külma vastu.

...
Eile algas paast. Sellega oli nii nagu oli.

Liha ei söönud.

Paastust kah nagu rääkida ei saa.

 

Mina sõin priskema poole tordist korraga,  sõbrants jagas oma pisema poole kahte päeva.

...
Täna algas uus aasta. Ma pole seda veel tähistanud.
Puukitse või siis lamba aasta.
Ma ei teagi, kumb mulle rohkem meeldib.
Ise ma olen hobune.
Puuhobune.

Puud mulle muidu meeldivad, aga need, mis metsas kasvavad.
 

Suured vuravad puukoormad ei meeldi.
Puid tuppa tassida ka ei meeldi.
Tuletegeminegi pole just lemmiktegevus.
Puud ei taha minu käes põlema minna.

Tuli mulle meeldib, mulle meeldib küünlaid põletada.

Ei kits ega lammas pole just mu lemmikloomad.
Kuskil mälusopis tiksub salmijupp, vist mingist muinasjutust.
"Puupea (põikpea?) kits on minu nimi,
krossi eest mind laadalt toodi, 
anti peksa mehemoodi..."

Oli see nii või kuidagi teisiti, kes seda mäletab.

Igatahes katsun sel aastal kitsega hoida häid diplomaatilised suhted.
...

Teisipäev, 17. veebruar 2015

Vastel läbi sellex korrax

...
Hommik oli karge.

Ei pole neid jäälilli sel talvel mu aknale liiga palju maalitud, sestap kiire-kiirest välja tegemata mõned pildile püüdsin. 





Õues oli täitsa külm.

Ja tuuline.

Talv mis talv, nagu olema peab.
Vastlapäev ju.

Värske õhu mürgitust ei saanud, kuigi täitsa oht oli olemas.
Kolm tundi kindlasti, kõigepealt vastlapäev mäel ja pärast kodus ahjupuuderalli.


Mäel oli paras siblimine, kes tegi pikka liugu, kes suuskas oma kilomeetreid. 

Libedusest prooviti mitte välja teha, kuigi kohati oli tunne, et suusatajaid langeb kui loogu. Kogu aeg kuskil mingid suusad siputasid ja suusataja vaatas taevalaotust.

Kohale tulnud kogukond oli värvikas.


Vastlakuklit sõin ka, kukli ainus viga oli, et liiga väike. See-eest oli teed palju tahad ja väga omapärase mõnusa maitsega.

Lõpuks jagati karikaid, medaleid ja diplomeid, ja olidki vastlad selleks korraks läbi.

 
...

Esmaspäev, 16. veebruar 2015

Minu kaks päeva

...
Pühapäevane aruanne

15.02.2015

Ma olen muidu selline paras laiskvorst, tööga üle ei pinguta ja nädalavahetusel niisama toast välja ei kipu. Seekord oli mulle aga laps laenuks antud, ja koos on ikka teine tubakas.

Juba hommikul...  muidu on iga nädalaga tõusmine hilisemaks nihkunud, algul ikka kell 9 kenasti üleval ja tegus, aga siis juba pool 10... ja siis kell 10. 

Oligi viimane aeg ärkamine tagasi õigesse aega tuua.

Laenu-laps selline varane, kell 6 just ei ärganud, aga pool 8 nohises juba ärevalt, et kas siin majas tõusmise kommet ei olegi.

Ikka on ju!

Kui teised siin kirjutavad teemal "Minu päev", siis mul need kaks päeva läksid sellise tuhinaga kui oleks üksainuke olnud.

Täna õhtul sai laps koju tagasi toimetatud, seni aga tegime omi tegemisi.

Üks oli selge, et katsetame viltimist. Imetlusväärne, et ühes 8aastases nii palju järjekindlust on, nii kui selgeks sai, nii igal vabal minutil viltis.
Voodikate nukule, pajalapp emmele ja Helvele, peotäis pisikesi tegelasi, kes hiljem muinasjuttudesse sai kirjutatud, paar niisama proovilappi sekka.


Ja mitte kordagi ei torganud selle terava viltimisnõelaga omale näppe veriseks!

Teine nädalavahetuse tähtis tegemine oli ringkäik looduses. 
Ilm oli ilus, imelik olekski olnud toas kükitada. Eile käisime metsas ja täna põllu peal.







Metsas oli ikka kordades toredam. 
Vähemasti polnud mul seal kordagi tunnet, et lumi põlvini ja sumamisest hing paelaga kaelas.

Õnneks jäid nii hing kui ihu terveks ka peale pühapäevast sumpamist ja tagantjärgi tundub, et seegi oli nauditav.

Siis kirjutasime koostöös kaks muinasjuttu, tegevus, tegelased ja toredad ütlemised olid Martalt, mina panin sõnad kirja ja natuke omi mõtteid juurde. 

Kaks lugu said valmis, kaks ootavad veel mustandina toimetamist ja natuke täiendamist.

Nii et tegusad päevad, kütmist ja söögitegemist oli ka, telekat eriti ei vaadanud, isegi "Eesti laul" sai osaliselt maha magatud, minul vähem ja Martal rohkem.

Tulemustega oli Marta rahul, sest Elina ja Stig said lõppvooru.

Minul oli üsna ükskõik.

Ma seekord isegi ei hääletanud, kahtlustan, et just see 15 minutit ma magasin, sest kohtunike hindamistulemusi ma ka ei kuulnud ega näinud.

Saate lõpuosa jälle nägin.
Vähemasti kuulsin tulemused ära.
Kellegi poolt olla poleks osanudki.

Nii need kaks päeva läksid.
Justnagu oleks üksainuke olnud.

Lõbus oli!

 ...

Uuri, mida tähendab "sveikiname"

...
Minu "Tegude kalender"  käskis seda täna uurida.

Meie Martaga aga uurisime kalendrit eile ja tegime tänase töö ka ette ära.

Palju õnne!
Sveikiname!

Täna on Leedu iseseisvuspäev.


Pilt eilne.
Auto aknast.
...

Pühapäev, 15. veebruar 2015

Veel üks muinasjutt

...
Veel üks lugu Mette Martalt.

Suures kausis, kuhu oli kogunenud terve armee kartulikoori, pisut toidujäänuseid lõunasöögist, peotäite kaupa mandariini- ja sibulakoori, jupike siit ja terake teist söödavat mujalt, oli sõbraks saanud üks veider seltskond. 


Seal nad siis koos lõbusasti aega veetsid: Kurk Kirgo, Lätsu-Tomat, Piraat Härra Munakoor, Hapukurgi-Hille ja Väike Nunnu Lihatükk Tipp.

Ühel ebaharilikul päeval tegi Kurk Kirgo sõpradele ettepaneku minna ümbermaailmareisile. Kõigilt tuli eitav vastus, ainult Väike Nunnu Lihatükk Tipp oli nõus kaasa minema.

Nii nad kahekesi teele asusid.

Kõigepealt oli vaja kausist välja saada. Ettevaatlikult kergitasid tulevased maailmarändurid kaitsvat punast katust ja libistasid end välja oma turvalisest elukohast.
Edasi hiilisid nad läbi paokile jäänud ukse ja jõudsid koridori. 

Seiklused olid alanud!

See oli tõeline saapamets, mis neid ees ootas. Roosad botikud ja kirjud säärikud, kolmed talvesaapad ja neljad töised kummikud. 
Mõnel neist olid tallavahed ikka korralikult muda ja soppa täis.

Rõõmsasti hakkas  Väike Nunnu Lihatükk mudase põranda peal plötserdama. Kurk kiirustas takka, pole siin midagi, et lust ja lillepidu, maailm ootab meid.

Järgmine uks, mis praokil oli, juhatas rändurid magamistuppa. Väike totu Nunnu Lihatükk Tipp vallutas kohe valge koheva sulepadja  ja hakkas sellel hüppama. 
Padjale jäid pisikesed räpased jalajäljed.

Samal ajal kasutas isand Kurk aega, et oma vanu ihuliikmeid soojendada. Ta sättis end põrandalambi hubasesse valgusesse ja pikutas seal. 
Tukk tuli peale ja silm vajus vägisi kinni.

Kui ta ärkas, tundus talle, et aeg on temast mööda lennanud ja ta kiirustas minekule. Viimasel minutil meenud talle: aga kus on Tipp? Õnneks oli Tipp märganud sõbra lahkumist ja kiirustas talle kannule. 

Vahepeal oli keegi elutoas käinud ja selle ukse lahti jätnud, ümbermaailmarännak võis jätkuda. 
Väike Nunnu Lihatükk Tipp avastas midagi väga lõbusat. See oli televiisor, kus mängis parajasti saade "Mesilane Maaja". Lihatükk jäi telekat vaatama, Kurk aga jätkas ümbrusega tutvumisest.

Kuskilt tulid head lõhnad.

Keset kaetud lauda auras vaagen hautatud aedviljaga. Kurgile tundus, et nii mõnigi endisaegne sõber seal on oma koha elus leidnud.

Järsku tuli tuppa perenaine, Kurk tardus, aga siis hakkas kähku tegutsema.
Toidulikul häälel hüüdis ta oma sõbrale: põgeneme, põgeneme!

Tipp märkas lahtist akent ja selle kaudu õnnestus neil majast välja saada. 

Sibamisi lähenesid nad kompostihunnikule, ja kas sa näed, imede ime, vanad tuttavad vahepeal juba sinna üle kolinud.
Lätsu-Tomat.
Piraat Härra Munakoor.
Hapukurgi-Hille.

Hapukurgi-Hille.... kohe kui Kurk Kirgo, kes, kui aus olla, oli selle reisi jooksul veidi hapukamalt lõhnama hakanud, Hillet märkas, pidi ta süda seisma jääma.
See oli armumine viiendast silmapilgust.
Küll on tore, et ta vahepeal ikka selle ümbermaailmareisi ära tegi!
 Ja siis peeti uhked pulmad, kõik need, kel veel jaksu ja võhma, olid pidusse tulnud.

Edasi oli nii, et noorpaaril oli neli järeltulijat.
Kõik sellised triksis-traksis kurgilaadsed.
Dy, Džy; Ly ja väike Ny.

 ...

Laupäev, 14. veebruar 2015

Sõbrapäeva muinasjutt

...
Ühel soojal talvepäeval magas kärbes Juku metsamajakese katusepraos ja nägi und.

Tema kõige parem sõber Pulgakomm, kes elas meemajas, tuli külla Juku suvisesse kodukohta sõnnikuhunnikus.

Pulgakomm on tegelikult karu, kellega kärbes oli suvel sõbraks saanud.

Karu tilistas uksekella ja kärbes ärkas.

Tegelikult ka.

Kärbes ärkas unest ja ei saanud midagi aru.

Siis meenus talle, et unenäos oli karul kaasas lilled ja kook.
Aga miks? Kärbse sünnipäev on ometi suvel, praegu aga on väljas päris talv.

14. veebruar.

"See ju sõbrapäev," pinises kärbes ehmunult.
Kus on minu sõber karuke?
Ma pean teda üllatama.
Tellin talle meekoogi.

Varsti oligi pitsamees meekoogiga kohal.

Et karu külma koobast pisut soojendada, võttis kärbes ka küünla kaasa. Nii ta lendaski sõbra juurde, kaasas kook ja küünal.

Karu nohises koopanurgas magusas unes. Et sõpra äratada, hakkas kärbes teda südamekujuliste lumepallidega loopima. Sellest hakkas karu südamel väga soe ja ta tegi silmad lahti. 

Esimene asi, mis ninna jõudis, oli magus meekoogi lõhn. 
Mõmm-mõmm-mõmm! Rõõmustas karu.
Sõbrad kallistasid teineteist ja siis pinistas kärbes küünla põlema.

Koos hakkasid nad kooki pugima.


...
Meie ka.
Hakkame kooki pugima.
Sest meekoogi lõhn on tõesti väga hea.

Ja mõjub ahvatlevalt.

Arvas Mette Marta. 
Tänane külalisesineja.
Tema viltis valmis ka Kärbes Juku ning andis oma karu ja oma  mõtted muinasjutu sisse.

...
Teemasse "100 head asja"
Kolmekümne üheksas.
Meekoogi lõhn.
...

Neljapäev, 12. veebruar 2015

Tänane sünnipäevalaps

...
Mul ka külalisesineja.

Tänane sünnipäevalaps.

Valisin tema nagisse riputatud piltidest peaaegu et esimesed ettejuhtuvad.

Valisin need, mis sobivad teemasse "Mustrid".

Selline korrapärane korrapäratus... või korrapäratu korrapärasus, mulle meeldib.

Niisiis... seekord võõrad pildi.

Palju õnne sünnipäevaks, Ireen!

.....


......

......

......

.....

......

...

Kolmapäev, 11. veebruar 2015

Varemed Pärnus

...
Minu lapsepõlve-Pärnus olid ühed kuulsad varemed.


Teater "Endla."

Ma mäletan seda päeva, kui need varemed õhku lasti.
Ma olin siis juba suur tüdruk, sügisel läksin kooli.

See oli ette teada, ja me ei elanud teatrist teab-mis kaugel. 

Ma mäletan seda kõmakat.

Võimalik, et varemetele sai saatuslikuks iseseisvusmanifest, mis 1918. aasta 23. veebruari õhtul teatri rõdult ette loeti. See oleks nagu teinud hoone kaasvastutavaks iseseisva Eesti Wabariigi eksisteerimisele. 

Iseenesest oli hoone sellises seisus, et seda oleks saanud taastada... olen ma lugenud.

Lööklaine purustas kõrvaloleval pangamajal, kus tol ajal teater tegutses, mõned aknad.

Ja elu läks edasi.

Teater pesitses  pangamajas veel mitu aastat.
L.Koidula nimeline Pärnu Draamateater


Usun, et see pilt on just tehtud selles ajutises peatuspaigas.

...
Kui 1967. aastal valmis "Endla" uus hoone, oli meie pere Pärnust juba Tallinna kolinud.

Pank sai oma maja tagasi.

Eelmisel suvel käisin kaemas.

Ega väga palju polegi selle 50 viimase aastaga muutunud.


"Endla" teatrit meenutab monument.



Ja seal, kus kunagi asus ajalooline kaunis hoone, on praegu hotell.

...

Vanade meeste juurest tarkade naisteni

...
Minu orientatsioon on muutunud. 

Nooruses meeldisid mulle vanad mehed, nad tundusid nii elukogenud, väärikad ja arukad, tekitasid usaldust ja lugupidamist. 

Nüüd meeldivad mulle targad ja töökad naised.

See pole just viimase aja avastus.

Ja loomulikult ei ole sellel mingit seost kooseluseadusega... mitte et mul selle seaduse vastu midagi oleks. Isegi hääletaks poolt, kui häält anda vaja.

Aga häält oodatakse hoopis teisel teemal.

Seni olen selline põhimõtteline hääletaja olnud. Põhimõte, et erakond see... ja naine. Hiljem erakond too... ja ikka naine.

Praegugi seal soodne valikuvõimalus  naise kasuks.

Aga üks teine poliitik käis kohapeal ja kinkis tassi. Kusjuures, sümpaatne poliitik.
Naine.
Ainult tema erakond mulle ei meeldi.

Tuttavad koolilapsed käisid täna varivalimistel.
Varivalimiste debatti kuulamas. Kaasa mõtlemas. 

 
Ise ma kohal ei käinud, aga kolleeg leidis, et äge üritus oli.

Kandidaat x erakonnast y kinnitas, et selles küsimuses (misiganes see siis oli) mõtlevad nad samamoodi kui erakond b. Selle peale tõusis kandidaat a erakonnast b püsti ja ütles, et võtab oma hiljutised sõnad tagasi, sest talle ei meeldi mõelda samamoodi kui erakond y.

Eks J.L. on tuntud oma otseste väljaütlemiste poolest.

Ja asi see sõnu öelda ja siis jälle tagasi võtta.

Ei saa sedagi pahaks panna, kui põhimõtted muutuvad. 
Kas just nii kiiresti, aga eks ma siin ju samamoodi.
Mõtlen nii ja mõtlen naa.
Vanadest meestest.
Tarkadest naistest.
Erakonnast, mille valis välja Valimiskompass ja mis kattus minu seniste eelistustega.

Aga eks vidinatel on ju ka mingi  suunav mõju.


...

Pühapäev, 8. veebruar 2015

Talve tuuline tembutamine

...
Kui eile sadas ülevalt alla, siis täna on vastupidi. Iga kord, kui aknast välja vaatan, tuhiseb valge pilv pinnalt pilvede poole. Need mõned sahmakad, mis möödaminnes katuselt kaasa haaratakse, needki pigem kerkivad kui vajuvad. 
Kanduvad kõrgemale ja kaugemale.
Arvestades hoogu, siis ikka päris kaugele.
Välistermomeeter väriseb oma -3 kraadi näidates nagu oleks tal vähemasti  33 miinuskraadi kukil.

Aga muidu on mõnus. 

Õues oli ka mõnus.
Kerge lumi kokku kraapida, edasi lükata, minema tassida.
Tuisu kiuste oma asja ajada.
7 voori ahjupuid ja 3 voori pliidipuid. 

Et kui ohutase laes, siis saab paar päeva toas püsida.

Toas on mõnus olemine, ahjusooja jagub varbaotstest kõrvalestadeni... kõik see, mis õues maha jahtus, soojeneb taas.

Ja siis võib olemist nautida.

Mulgikapsas potiga  ahjus.

Elekter tuli tagasi. 

Korda neli käis kuskil ära, aga tagasi tuli. 
Vähemasti meile.
Sõbrants ütles, et neile lubas kell 7 tulla. 
Aeglane elekter, mingi 5 - 6 tundi selle 2 km läbimiseks.

Ja see, et lapsed ikka eile õhtul koju sõitsid. Kui talv veel suht leebe oli. 


Täna räägitakse marutuulest ja kehvadest teeoludest.

Laevatee puhul vist küll teeoludest ei räägita. 
Jääb loota, et tee Rootsi ja tagasi on sõidetav... teised lapsed läksid Stockholmi teretama. 
Ega selle ühe päevaga suurt rohkem ei jõuagi kui põgusalt pilk peale heita.

Eile läksid, homme tagasi.

Ilmaga Stockholmis neil vist vedas, sest erinevalt meist oli seal ilus rahulik päikesepaisteline hommik olnud. 

Helistasin Pilvile ja küsisin, et kuidas.

Polnud seal tormist ega marust jälgegi.

Ehk siis meilgi homme jälle tavapärane talveilm.
Tuleb ainult veel öö üle elada.

Nii neil, kes kodudes, kui neil, kes merel.

Kuulan vahelduseks Viidingut.
...

Reede, 6. veebruar 2015

Tuttavad lõhnad

...
Linnarahvas tuli nädalavahetuseks maale ja ei jõudnud ära imestada, mis hea lõhn see voodipesul on.
Täitsa võõras ja tundmatu, aga eriliselt meeldiv.

Tegelikult oli tegu äsja pestud ja õues kuivanud pesu lõhnaga.

See ei ole minu lugu, keegi hiljuti rääkis.

Aga mulle meenus kohe üks mu õppejõud, kes botaanikaaias praktikume juhendas.
Ja kelle valge kittel samamoodi lõhnas.
Kusjuures, päris kindlasti ei käinud ma teda nuusutamas.
See lihtsalt hakkas ninna.
Puhas ja värske lõhn.
Iga kord.

Minevikulõhnadest meenub veel "Lux" ja "Palmolive`i"  lõhn. Neid seepe toodi Rootsist kaasa, oli ikka eriline tunne küll sellega end pesta ja pärast hästi lõhnata. Mõnikord sai salaja mõni riideesegi aromaatseks pestud.

Nüüd on mu lõhnameel muutunud.
Uue seebi viisin vannituppa, aga karp on toas laua peal, ikka aeg-ajalt nuusutan.


Et kas lõhn veel alles.

Praegu veel on. 

Täiesti uimastav.

Aga selle suure pudeliga läksin alt. 


Ostsin lootuses saada  2 liitrit head männilõhna.

Tegelikult, mingit erilist lõhna polegi.

Pesemis- ja puhastamisomadused sellised keskmised, vähemasti esmamulje selline.

Aga ega ma veel eriti pole jõudnud katsetada.

Pole pesnud ega puhastanud ei puitu ega kive, ei vaipu ega tööriideid.
Aiakahjureid pole ka tõrjunud.
Võimalusi kuipalju!
...
Muidugi pole kõik vanad tuttavad lõhnad sugugi nauditavad.
Kui ikka rongiga läbi Kehra sai sõidetud, hakkas kõvasti ninna.

Üks lõhn.

Kuidagi ei suutnud harjuda.
...

Teisipäev, 3. veebruar 2015

Soe veebruar

...
Vanus juba sealmaal, et meelelahutused muutuvad järjest lapsikumaks.
Juba mitu päeva  surun alla soovi minna õue lumepalle veeretama ja lumememme ehitama.

Aga täna, oh üllatust!
Keegi on asja kätte võtnud ja ära teinud!

Lumememmed õhtupäikest nautimas.


Pikka iga, sõbrakesed!
...

Esmaspäev, 2. veebruar 2015

Kaks Jaani

...
Üks Jaan on minu vanavanaisa.
Vanavanaisa Jaan, sündinud 1865.

Teine Jaan... aga hakkan juttu ikka algusest peale.
...
Minu tark "Tegude kalender" tuletas meelde, et täna on  Tartu rahulepingu aastapäev... õige päev lipp heisata. 


Ja siis päeva tegu, mis kalendrisse kirja pandud... uuri, kes on Jaan Poska!

Nojah, Eesti riigimees.

... ja edasi?

Ma siis ikka uurin natukene...

Mulle numbrid meeldivad, seepärast ka sari "101 ..." on suures osas olemas.

Mart Laari "101 Eesti ajaloo sündmust".

Jaan Poska (sündinud 1866).
Mart Laar on ta sisse kirjutanud nelja peatükki, neist esimene aastast 1904 ("Eestlased saavad Tallinnas võimule").
...
1904 sündis Jaan Poska perre viies laps: poeg Georg  (surn 1906)... ütleb Vikipeedia.

1904 sündis  vanavanaisa Jaanil ja tema naisel Kadril kuues laps, poeg Dedrik-Jakob (surn 1986), minu vanaisa. Ütleb perekonna arhiiv.
...
Viimane Laari poolt raamatusse pandud Jaan Poska lugu on aga 2.veebruarist 1920.

Ma pean sellest ikka natukene rääkima.

Numbritest, mis eelnesid sellele veebruarikuu päevale.

Detsembri keskpaik 1919
Punaarmee koondas Narva alla 160 000 meest ning arvukalt suurtükiväge.
Rünnakud, läbimurdmised.
"... kuid eestlastel  õnnestus sissemurd riivistada." (Mart Laar, lk 147)

30. detsembriks oli Punaarmee kaotanud 15 000 meest surnute ja 20 000 haavatutena.

31. detsembril teatas Nõukogude Venemaa delegatsioon, et on valmis rahukõnelusteks.

Rahuleping kirjutati alla Tartus 2. veebruaril 1920.a.

Jaan Poska sõnad rahulepingu sõlmimise järel: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult. Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu." 

Vabadussõjas langes 3588 Eesti sõdurit.
...
Mingil hetkel puutusid need kaks Jaani kokku.

Jaan Poska, kes töötas advokaadina, ja metsavaht Jaan.

Sellest on mu eakamad sugulased kunagi (nii umbes 40 aastat tagasi) loo kirjutanud.


Saan aru, et tark nõu tookord (1910) ei aidanud ja vanavanaisa kohtus õigust ei saanud.

Seevastu, kui meenutada Jaan Poska sõnu 10 aastat hiljem, seoses oluliste sündmustega Eesti ajaloos - oht iseseisvusele pole möödas ja vabaduse kaitsmiseks tuleb iga hetk valmis olla - võib öelda, et sellesse nõuandesse tuleb suhtuda täie tõsidusega.

Ja siis sain teada veel seda, et varsti pärast Tartu rahu sõlmimist, 7.märtsil 1920 Jaan Poska suri.

Kuigi eakaaslased, oli minu vanavanaisale antud 20 aastat kauem elada.
...