Neljapäev, 31. mai 2018

Õied ja viljad

...
Kui Rita ütles, et pildistas õieilu oma aias, olin ma sunnitud tõde tunnistama. 
Mida ei ole, seda ei ole.
Minul.
Mitte ühtegi lillepeenart.  

Nojah, see köögi aknaalune. Seal kaks põõsast pojenge, üks sõbrantsi vanaema juurest ja teine mu oma lapsepõlve muinasmaalt.


Ja mis kõige imelisem: sel aastal hakkasid nad õitsema juba mais. Muidu valvan juunis, et kas ikka hakkab.
Õitsema.
Vanaema sünnipäevaks.
Mis teatavasti on 10. juunil.

Nii et need õied mul on.

Ja siis see maasikas, kes iseenese tarkusest on sinna pojengide kõrvale omale kodu rajanud. Tema õitseb ka.


Ma pole veel aru saanud, kas metsmaasikas või aia oma.
Ühe jaoks liiga suur ja teise jaoks väike.

Ja muidugi võililled.
Ma olen sellise metsiku looduse kummardaja, võililled mind ei sega. Vähemasti seni, kuni õitsevad.


No ja algul on ju seemneseltskond ka täitsa dekoratiivne... kuni esimese tuulepuhanguni.


Loomulikult minu karikakrad, neid on terve maja ümbrus täis


Siis veel need õied, mis tühja koha täiteks ise potiga paigutasin. Need ju ka.



Ja ebaküdoonia... tema hakkab juba otsi kokku tõmbama. Õied viljadeks vormistumas.
Midagi ikka leidsin.


Muru sees ja kiviktaimlas  on aastate tagused võõrasemad oma järglased jätnud. Mis sest, et mõõdult pigem kannikesed.
Õiteilu seegi.


Selline aed minul.

Aga metsiku looduse hindamise kõrval on mul suur aukartus ja lugupidamine tõeliste rohenäppude suhtes.
Imelised korras aiad, puhtad peenrad ja umbrohuvaba miljöö, tean üsna hästi, kui palju hoolt ja vaeva see nõuab.
Suure töö vili.

Kui ausalt ütlen.... teeb ikka natuke kadedaks ka!

Teemasse "100 head asja".
Õied ja viljad.
Kuuekümne kolmas.
...

Kolmapäev, 30. mai 2018

Noored muusikud

...
Tundub, et jälle on vahe sisse tulnud ja raske uuesti otsale saada.
Blogis... blogipäevikus.

Õnneks on mul teema, mis taas reele peaks aitama.

Sada head asja.

Ja ikka on ju nii, et häid asju jagub.

Viimasesse paari-kolme nädalasse ka.

14. mail oli koolimajas kontsert.
Peab ikka õnne olema, et õigel ajal õiges kohas olla!
Sedapuhku läks korda... õnnestus osa saada suurepärasest kontserdist.

Noored muusikud olid kui vanad tuttavad, jälgisin teles saatesarja "Klassikatähed".
Kristin
Johannes
Tanel-Eiko


Nüüd olid nad suvetuuril.
"Klassikaraadio tuleb külla".

Andekad noored inimesed.

Palad, mis esitusele tulid, olid kõik omamoodi erinevalt kõnekad, lisaks juurde lood ja selgitused.
Sobis õpilastele, sobis õpetajatele.



Kõik teavad nüüd, milline vahva pill on marimba.
Ja kui kogukas!

Hea oli õpilasi jälgida, lapsed oskasid kuulata. Ja lõpuks küsimusi esitada.
...
Kusjuures, see ei olnud mul viimase aja ainus kontsert, emadepäeva üritusel oli samuti mõnus ja meeleolukas esinemine noore muusiku poolt.


Tema lõi laulu ka lahti. Pärast kuulsin, et mõnele on poiss juba tuttav, oli ühel juubelil pillimeheks olnud.
Ja kui tõde tunnistada, olen minagi teda paar aastat tagasi ühel üritusel kuulnud-näinud.

Randmar.

Selline vahva rahvamuusik!

Lugu teemasse "100 head asja".
Kuuekümne teine.
Noored muusikud
....

Esmaspäev, 14. mai 2018

Neli karu

...
Kõige vanem karu jõudis minu juurde mõned aastad tagasi. Mäletan teda juba oma lapsepõlvest, armas kummist mänguasi Saaremaa-vanaema juures. 

Ma ei oska isegi öelda, millal võis olla selle karu lapsepõlv, aga kindlasti palju aastakümneid tagasi, ja kuigi mänguasi, näeb ta väga karulik välja.
Kunagi riputasin pildi Fb-sse ja mõnigi arvas, et ehtne metsloom.

No ei ole!
Kummist ja piuksub.

Mingil hetkel kolis ta meile.


Ehtne karu külastas õe peret mõned päevad tagasi. Eelmisel kolmapäeval siis.

Tõenäoliselt lapseohtu.

Ireeni pilt minu kohandustega ;)

No ja siis eelmisel neljapäeval, käisin Jäägri Villas pidulikul lõunasöögil.
On seal alles karu!

Pilt küll tehtud paar kuud varem... eelmisel pidulikul lõunasöögil.

Kõige viimane karu elab minu juures alles nädal aega. 
Tõeline nunnu ju!
Sain ta kingituseks... kaisukaru :)

...

Reede, 11. mai 2018

Karu keset õue

...
Ma ei tea, alles neil oli rebane puu otsas.

Nüüd helistas ristitütar, et tule ruttu, karu õue peal. Loomulikult ma oleks kohe rattale hüpanud ja kohale kimanud, kahjuks istusin autos ja suund täiesti vastupidine.

Lugu ise oli nii, et Ireen pidi minema metsa sinililli pildistama. Tal pole vaja kaugele minna,  metsaserv kohe kuuri taga. 

Mingil hetkel kuulis, et keegi läheduses toimetab. Ehmatus oli ikka korralik, kui nägi, et karu põõsas. 

Taganes siis kiiresti õuele, aga karu oli vist alles noor ja uudishimulik. 

Tema tuli ka. 

Metsa servale.


Vähe sellest, jalutas ka õuele. 


Tegi tiiru, vaatas fotoaparaadiga tõtt... ja jalutas tasapisi minema.
Vaatas veel üle õla, et kas kõik on ikka nii nagu olema peab.


Kui nüüd suunda vaadata, siis jah, me oleks vist tee peal kohtunud.
Kui ma ikka rattaga talle vastu oleks kihutanud ;)

Loomulikult läksin ma õhtul pilte vaatama.

Vägevad pildid... mis sellest, et objektiiv oli lillepiltideks valitud. 

Mõmm ka kui õieke :)


Kogu fotosessioon võttis umbes viis minutit aega.
Sinna sisse mahtus ka silmast silma tõtt vaatamine.
Et misasja!
Ja kes sina veel oled!
...

Pühapäev, 6. mai 2018

Mul pole midagi selle vastu

...
Mul pole tõesti midagi selle vastu, et kella keeratakse. 
Juba enne keeramist hakkasin tund varem ärkama... ja nüüd juba paar tundi varem. Sisemine kell keerab ennast ise, mina loksun ainult kaasa. 
Ma keeraks veel tunnikese, siis on väike lootus, et hakkan koos päikesetõusuga ärkama. Kell 6 on ju normaalne ärgata... aga päike tõuseb kell viie paiku. 
Tänapäeval ei lähe vist isegi laudanaised nii vara tööle.

Ma ise pole laudas kunagi tööl käinud, aga mõned mu tuttavad on, kes lühemat, kes pikemat aega. Kui Veski talus veel püsiasukad olid, siis noor perenaine käis laudas tööl. Mingi 3 - 4 kilomeetrit, jalgrattaga käis. Ühel hommikul tekkis tal probleem: püksisäär jäi rattaketi vahele nii ametlikult kinni, et muud ei jäänud üle, kui võttis püksid jalast ja kõndis koos rattaga koju tagasi. Sest edasi oli veel pikem maa.
Õnneks oli kell 4 hommikul.

No ja siis see tasuta bussisõit.
Mul poleks midagi selle vastu, praegu on nii, et kui sõita tahad, siis maksa... lähimasse poodi edasi-tagasi saab paari euroga, kohalikku pealinna sõiduks kulub 5 ja suurde linna sõiduks kuskil 6-7 eurot. 
Tegelikult ma ju tean, et tasuta asjad lähevad lõpuks kõige kallimaks, aga kohalike penskarite elu oleks natuke lihtsam.
Kui oleks tasuta bussisõit.
Kuigi me ise liigume küll rohkem autoga, siis tegelikult mulle meeldib ühistransport ja sellega seiklemine.

Mul pole midagi ka selle vastu, et mai algul suured talgud toimuvad.
"Teeme ära" siis. 
Talgute mõte on, et kõik koos.  
Mul pole midagi selle vastu, et need, kes koos teha tahavad, selle ära teevad. 
Mina täitsin endale antud lubaduse, korjasin tee äärest pudelid kokku. Järgmise rattaringi jaoks jäi ka, korraga rattale rohkem ei mahtunud. 

Aga muidu, ei midagi uut. Paar kevadist päeva, varsti hakkavad mu lemmiklilled õitsema. 

Võililled.

Praegu õitsevad rohuplatsil teised lilled.


Las õitsevad, mul pole midagi selle vastu ;)
...

Teisipäev, 1. mai 2018

Udujutt

...
Lugesin tänaseid uudiseid. 

Tallinn mattus õhtul uttu. 
Saatke pilte ja vihjeid Delfile.

No minu udujutt on kaks päeva vana. Läksin õhtuhämaruses kuud pildistama, kell oli juba üle kümne ja lisaks kuuvalgusele põles ka meie postiotsane välisvalgustus.

Aga kuu oli täiuslik!


Udu nõiduslik.


Pealetükkiv oli ta ka... pressis peale igast kandist.



Ma ei tea, miks Delfi ainult Tallinna vastu huvi tunneb. 
...

Prügi hääletab

...
Kuulsin hommikul raadiost intervjuud
Prügi hääletab - võta peale!
Urmas Nemvalts ja Taavi Libe.

Vaatasin ka Fb-s olevat avalikku gruppi. Pilte ei julge laenata, aga lause võtan küll sealt.

Kui oma teekonnal peatud kasvõi korra, et mahavisatud prügi üles korjata, muutub maailm juba grammike paremaks paigaks.

Üks foto siiski... need tal nii kõnekad!

Tegelikult, kui tõde tunnistada, ega ratta peatamine keerulisem pole, kui pidurdada auto ja sealt välja minna. 
Nagu U.N. teeb. 
Et prügi korjata.

Minu sisetunne kraabib ka hinge.

Et peaks korjama.

Igasugust prügi just mitte... ja kaugemalt ehk ka. Kodulähedase hunniku olen juba mälus kaardistanud, kui järgmisele rattaringile lähen, võtan prügikoti kaasa. Korjan kokku vähemasti nii palju, kui mu rattakorv mahutab.


Aga kui paar päeva tagasi kodust kaugemal tuuritasin, keerasin suurelt teel metsa. 

Tõeline ilus mets!


Ainult et kahjuks oli enne mind sinna mõni inimene sattunud.



Päris kindlasti ma rattale sealseid "hääletajaid" peale ei võta.

Vihastada pole ka mõtet.

Lihtsalt imestan... no mida pekki!

Või kui pole pekki, on ainult luu ja nahk?

...