Pühapäev, 30. märts 2014

Keelekiiksud

...

...
Mul on igasugused kiiksud.
Tore on neid avastada, iseendaga tuttavamaks saada. 
Mõni kiiks on päris sümpaatne.

Ühtäkki avastasin keelekiiksu. Loodan, et see on ajutine.
Paar kuud veel, siis lõpeb mu asendaja-karjäär.

Kõigepealt pean ma muidugi ütlema, et ega ma ise ka teab mis õige keelekasutaja ei ole.
Väga hästi mäletan, kui tehti märkus: mitte õieti, vaid õigesti. Eks ma ikka teadsin, keel lihtsalt libastus. Ju oli harjunud õieti ütlemisega.

Aga kui kuulasin täna raadiost intervjuud ühe olulise seltskonnategelasega, jäi kõrvu küll.
Võib-olla on see Lõuna-Eesti murre, murdekeeled on minu jaoks suhteliselt tundmatud.

Häirivalt kõlasid
tehtakse
siuke
ükstakõik

Ja kas last ikka peab tutistama ja kõrvast sikutama... või kui peab, siis kas on õige sellest kui loomulikust kasvatusviisist rääkimine? 

See ei haaku ka selle intervjuus väljendatud kasvatusliku suunaga: käitu teisega nii nagu sa tahad, et sinuga käitutakse.

Uuem versioon on tegelikult hoopis: käitu teisega nii nagu temale sobib ja meeldib, sest alati ei pruugi teisele meeldida see, kuidas sina tahad ja mis sulle meeldib.
...
Foto arvutist pildistatud. Teemaga peaks haakuma, ikkagi keelekiiks. 
Sedapuhku segane sisu. 
Kui Tartu lennujaamast saab maailma, siis miks seagripp ainult Võrru jõudis?

Lõuna-Eesti lõbusad sõnad, lõigud ja laused.
...

Reede, 28. märts 2014

Oskus tulla, oskus olla... vajadusel taandudagi

... 
Nüüd siis mure, et mõni laul on liiga murelik. 
Et laulupidu on pidu ja muretsemiseks pole põhjust.

Miks mul on tunne, et paljud siiski muretsevad.

Muretsevad, sest ajalugu hingab kuklasse.
Koputab õlale, tuletab end meelde.

Tegelikult on taanduminegi strateegia.

"Meid on siit küll viidud ja tapetud taigas
kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis."

 Need tikud on aastast 1965.
ENSV kajastub seal rahvusliku ja rõõmsameelsena. 
Ja sini-must-valget on värvivalikus päris lahkelt kasutatud.



Nii me siis siin taandume, et õigel hetkel sammukese või paari edasi nihkuda.

Taandujad
Peep Ilmet
Me taandume taandume tuhandeid aastaid
veel otsata pikk on too taandumistee
me taandudes maid pole viljatuks laastand
meist puhtana maha jäid järvedeveed

ei raiund me lagedaks laiuvaid laasi
ei valanud aplusest võõraste verd
nüüd kolmtuhat aastat me harime paasi
ning lõputus lootuses künname merd

merd viimset kord otsides tulime läände
ja peataski meid mere soolane tuul
me käekäik sai siin vastupidise käände
meil pleekisid juuksed sai teiseks me luul

me juured on viistuhat aastat siin paigas
me taandume seistes kui põline hiis
meid on siit küll viidud ja tapetud taigas
kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis

meid on siit küll mõõgaga minema aetud
et häviks me laialipillatult paos
meid pikalt on tasase tule peal praetud
kuid idanev iva siit mullast ei kao

kui jälle uus sõjasõud viirastub taevas
siis endile päriseks ihkame saart
koos randuks et sinna me valevas laevas
kuid lohtu ei paku suur maailmakaart

ei põlga me väikseid ei kadesta suuri
me püsime visalt sel taandumisteel
ning tihedaks kamaraks põimib me juuri
üks aegade hämarast pärinev keel.


Et mida luuletaja ikka mõtleb?
Mõnikord on vaja selgitada.
...

Teisipäev, 25. märts 2014

65 aastat tagasi

...
1949


Märtsis 1949 oli ämm oma vastsündinud pojaga haiglas. Laps sündis 21.03.
Noorte mammade meeleolu oli täis masendust, sest just-just... 

Märtsiküüditamine, 25.03.1949

Mina sündisin ikka üksjagu hiljem, nii et mina seda tunnet ei tea. Tean vaid, et vanaema ja vanaisa hoiatati, et parem oleks, kui neid kodus ei ole.
Lihtsalt üks võõras inimene vallamajast võttis ette kümneid kilomeetreid pika jalgsimatka, et märku anda.

Kui ise ei tea, siis kuidas teistele rääkida.
Tänastele teismelistele.
Et teadvustada.
Kuidas kirjeldada kahetsust, lootuste purunemist, paratamatusega leppimist ja elutahet?

Panin küünla põlema.


Kirjutasin tahvlile:

MARIE UNDER
Jõulutervitus 1941
14. juuni 1941
25. märts 1949
1883-1980
Sirje Kiin 
Elisabet Tamm
Risttuules
Martti Helde
Tujurikkuja

Küsisin, kuidas need sõnad-nimed-arvud võiksid seotud olla.
Siis hakkasime otsima seoseid.
Netist leidsin suvalise video.
Panime paika numbrid.
Juuni 1941 
Märts 1949 
Rääkisime Eesti rahva saatusest.
Lugesime ajalehte.
Lugesime läbi Underi luuletuse.
Jõulutervitus 1941
Elisabet Tamm

Kuulasime juttu küüditamisest.
Kümme minutit saatest Eesti aja lood. Okupatsioonid: Kevad 1949
Vaatasime Tujurikkujat.

Rääkisime filmikunstist.
Kuidas kirjeldada kahetsust, lootuste purunemist, paratamatusega leppimist ja elutahet.

Ja Sirje Kiin.
Sadu lehekülgi Marie Underi (1883-1980) elust ja loomingust.

Jõudsime tagasi Marie Underi luule juurde.
...

Kogutud luuletused
Printed in Sweden 1958

Raamat on Eestisse toodud 1960ndatel. Too aeg toodi ikka salaja üht-teist keelatut kaasa. Nii ka see raamat. 
Toojad?  Need, keda enam ei ole…
 ***
Ja luuletus ise.

Jõulutervitus 1941

Astun vaikselt jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Vihasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, hell valust meel:
Ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal tee.

Ah, et on nii kiviränki hetki
kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki –
seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja:
silmad ikka minevikku säet –
Tagurpidi – siiski kojujõudja …
Ent mu hõimud – kodutuks on jäet …

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi …
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil o n söök ja säng!

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
tähtedesse tõuseb kustuv tund.
Loojumisse pandud puhte algus –
öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbeleht;
Tõuseksin kui kõrgemalle üha:
kutsub nimepidi mind see täht?

Äkki tunnen, et ka täna n e n d e
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,
särav märguand – oh loe ja loe! –
Tuhatsuine - ja kui oleks mõne
tähe helk veel hingeõhust soe!

Kahaneb me vahel lumeväli:
tähtedest saand meile ühiskeel …
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?
Mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taevasillal
palest palgesse sel jõuluööl.
...

Esmaspäev, 24. märts 2014

Fotojaht: naljakas

...
Kas pole naljakas, kui nukud on suuremad kui lapsed?

Eelmisel nädalal sattusime sellisesse omapärasesse kohta.

NUKU muuseum.





 Meil oli päris lõbus.
...
Fotojaht
...

Teisipäev, 18. märts 2014

Fotojaht: kevadine

...
Selline ta on, see meie kevad.

Eile... esmaspäeval



... ja täna, teisipäeval

...
Fotojaht
...
Reedel, 21. märtsil
Minu jääpurikad on läinud.

Lihtsalt.

Eile alles olid...
hommikul


ja õhtul.


Sellised igerikud.
...

Kolmapäev, 12. märts 2014

Fotojaht: makro

...
Kuna talve pole nagu olnudki, olen püüdnud seda piskut suuremana vaadata.

Veidikene lähemalt.



 ...
Fotojaht
...

Neljapäev, 6. märts 2014

Fotojaht: unistamine

...
Tahaks lennata...



...aga mitte eriti kõrgelt.


...
Palun andke mulle s u v i ... unistada ju ikka võib...

Fotojaht
...

Laupäev, 1. märts 2014

Muinasjutt ainult vanuritele

... 
Elas kord väike tüdruk, kes igatses olla Punamütsike, aga kuna tal punast mütsikest ei olnud, oli ta lihtsalt üks tavaline tüdruk. 

Pisikesel tüdrukul oli vanaema, kes elas kaugel-kaugel. 
Ja imedeime, sellel vanaemal oli kapis üks punane mütsike. Vanaema oli mütsi õmmelnud 25 aastat tagasi jõulude ajal ühest punasest lipust, mis ühismaja keldrisse vedelema oli jäänud. Majarahvas ei olnud punast lippu küll ka varasematel aastatel oluliseks pidanud ega sellega õues lehvitamas käinud, aga lihtsalt ajad olid sellised, kus päkapikud oma päkapikutegemiste juures punast mütsi oluliseks ei pidanud, punased lipud ise tundusid aga kuidagi puutumist välistavad ja ohtlikud.

Nüüd kuulas vanaema läbi  Skype`i lapselapse kurtmist ja talle meenus punane müts kapinurgas, ta helistas kohe kullerile ja saatis paki teele.
Väike tüdruk, kes elas vanaemast väga-väga kaugel, oli pakki saades nii rõõmus, et lähematel päevadel ei raatsinud ta oma mütsi isegi magama minnes peast ära võtta.


Vanaema oli ka rõõmus, sest kõik vanaemad on rõõmsad, kui nende lapsukestel kõik hästi on. 

Vanaema oli nii-nii rõõmus, et unustas isegi puude tassimise ja kodu kütmise ära. 

Jõudis kätte õhtu ja külm puges kontidesse ja liigestesse. Korraga tundus vanaemale, et puuriidad on kaugemale nihkunud, trepiastmed kõrgemaks kerkinud ja jäised halud raskemaks hangunud. 
Ja õues oli kole-kole pime.

Aga nagu igas korralikus Punamütsikese muinasjutus... kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem.
Kop-kop-kop!

Keegi koputas uksele.
"Kes seal koputab?" küsis vanaema.
""See olen mina, Punamütsike," ütles uksetagune õrna häälega.

Vanaema polnud loll, vanaema sai kohe aru, et see pole Punamütsike. Punamütsike oli samal ajal mitme maa ja mere taga ning tõenäoliselt magas juba magusat und.

Nii tegi memm ootusärevalt ukse lahti, sest vanad inimesed tunnevad ikka külalistest rõõmu, on need siis, kes on.

Seda, et ukse taga võiks olla kuri hunt, ei osanud vanaema ka oma kõige  karmimates paanikahoogudes ette kujutada.

No ja edasi läks muinasjutt nagu muinasjutt ikka.
Kuri hunt sõi vanaema ära.


Vanaema, kelle luud ja liigesed olid külmast hangunud, selg valutas, süda kloppis ja pea käis ka ringi, tundis ennast hundi kõhus ootamatult turvalisena.

Ja kui täissöönd hunt ennast vanaema uues laias voodis pikali oli visanud ning norinal magama jäänud, nautis vanaema veel natuke aega troopilist sooja kliimast, enne kui hundi kõhu lahti nööpis ja välja puges.



Mis edasi sai?

Edaspidises elus hakkas vanaema hunti magamiskotina kasutama.


...