Teisipäev, 25. märts 2014

65 aastat tagasi

...
1949


Märtsis 1949 oli ämm oma vastsündinud pojaga haiglas. Laps sündis 21.03.
Noorte mammade meeleolu oli täis masendust, sest just-just... 

Märtsiküüditamine, 25.03.1949

Mina sündisin ikka üksjagu hiljem, nii et mina seda tunnet ei tea. Tean vaid, et vanaema ja vanaisa hoiatati, et parem oleks, kui neid kodus ei ole.
Lihtsalt üks võõras inimene vallamajast võttis ette kümneid kilomeetreid pika jalgsimatka, et märku anda.

Kui ise ei tea, siis kuidas teistele rääkida.
Tänastele teismelistele.
Et teadvustada.
Kuidas kirjeldada kahetsust, lootuste purunemist, paratamatusega leppimist ja elutahet?

Panin küünla põlema.


Kirjutasin tahvlile:

MARIE UNDER
Jõulutervitus 1941
14. juuni 1941
25. märts 1949
1883-1980
Sirje Kiin 
Elisabet Tamm
Risttuules
Martti Helde
Tujurikkuja

Küsisin, kuidas need sõnad-nimed-arvud võiksid seotud olla.
Siis hakkasime otsima seoseid.
Netist leidsin suvalise video.
Panime paika numbrid.
Juuni 1941 
Märts 1949 
Rääkisime Eesti rahva saatusest.
Lugesime ajalehte.
Lugesime läbi Underi luuletuse.
Jõulutervitus 1941
Elisabet Tamm

Kuulasime juttu küüditamisest.
Kümme minutit saatest Eesti aja lood. Okupatsioonid: Kevad 1949
Vaatasime Tujurikkujat.

Rääkisime filmikunstist.
Kuidas kirjeldada kahetsust, lootuste purunemist, paratamatusega leppimist ja elutahet.

Ja Sirje Kiin.
Sadu lehekülgi Marie Underi (1883-1980) elust ja loomingust.

Jõudsime tagasi Marie Underi luule juurde.
...

Kogutud luuletused
Printed in Sweden 1958

Raamat on Eestisse toodud 1960ndatel. Too aeg toodi ikka salaja üht-teist keelatut kaasa. Nii ka see raamat. 
Toojad?  Need, keda enam ei ole…
 ***
Ja luuletus ise.

Jõulutervitus 1941

Astun vaikselt jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Vihasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, hell valust meel:
Ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal tee.

Ah, et on nii kiviränki hetki
kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki –
seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja:
silmad ikka minevikku säet –
Tagurpidi – siiski kojujõudja …
Ent mu hõimud – kodutuks on jäet …

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi …
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil o n söök ja säng!

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
tähtedesse tõuseb kustuv tund.
Loojumisse pandud puhte algus –
öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbeleht;
Tõuseksin kui kõrgemalle üha:
kutsub nimepidi mind see täht?

Äkki tunnen, et ka täna n e n d e
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,
särav märguand – oh loe ja loe! –
Tuhatsuine - ja kui oleks mõne
tähe helk veel hingeõhust soe!

Kahaneb me vahel lumeväli:
tähtedest saand meile ühiskeel …
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?
Mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taevasillal
palest palgesse sel jõuluööl.
...

3 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

kõndisin läbi hommikuse metsa tööle.
Mõtlesin, mis saaks kui..
kes nuhiks ja kaebaks ja kes kaitseks
....vihkamisest väsinud

Hundi ulg ütles ...


Muljetavaldav. Mina kindlasti nii hästi ei oskaks. Kuid peamine, kas jõudis kohale? Nendele, kelle tarvis püüdsid.

tegelinski ütles ...

See läks hästi. Jõudis kohale, tekitas küsimusi ja huvi - et kas nende suguvõsast ka. Lubasid kodus uurida...
Samas, üllatavalt vähe teadis.
Ega ma ise ka selles vanuses ei osanud märgata ega küsida, imelik, et vanemadki kodus eriti ei rääkinud. Ju siis olid ajad sellised....