reede, 25. veebruar 2011

Maailm jälgi täis...

...

Elamise jäljed.

Olemise jäljed.

Tulemise ja minemise jäljed.

Maailm jälgi täis.

On jälgi, mida ei saa tuvastada.
Kes tuli ja kust tuli, mida tegi, kuidas tegi.

Mulle meeldivad need jäljed.
Keegi käis ja jättis maha.
Jäljed talvest.
Tuisujäljed ja vihmajäljed,
tuule- ja tormi jäljed.
Pakase jäljed.

Pakuvad vaatamisrõõmu.







...
Teised , kes jälgi jahivad.
...

neljapäev, 24. veebruar 2011

Kuidas hirmutada lapsi

......
Loomulikult ei tohi lapsi hirmutada.
Inimesi ei tohiks üldse hirmutada, elus juhtub niisamagi igasuguseid hirmsaid asju. Peab siis kogu aeg hirmu all elama?

Aga kui laps ikka magama ei jää? Siis mingid veenmisvõtted peavad olema küll.
Pane silm kinni, Une-Mati tuleb silma peale... nii sai ammustel aegadel oma lapsele öeldud. Siis ei osanud veel karta, mida kõik see Une-Mati lapsega ära teeb... kui meenutada äsja kuuldud euro-laulu.
Aga Une-Mati mõjus ikka hirmutavalt. Laps nuttis ja palus: ei taha, et onu Mati silma peale tuleb!
Kuigi onu Mati elas tol ajal kuskil Türi kandis, ikka mõjus hirmutavalt.

Sõbrants hirmutas oma lapsi minu pojaga. Poja rääkis endast noorematele pliksidele igasugu hirmu- ja õudusjutte, päevasel ajal mõjusid need mõnusasti närve kõdistavalt, vastu ööd piisas sellest, et ema hirmutas... tuleb kohe, kui te magama ei jää.
Loomulikult jäid nad magama :)

Minu ajal hirmutati miilitsaga... tuleb ja viib su ära! Miilits oli tõeline autoriteet, kõik lapsed magasid kenasti juba kell 9.

Nüüd on uus koletis olemas, kellega hirmutada. Sobib kõigile valimisealistele. Et tuleb Astmeline Tulumaks, plõgistab hambaid, näitab kihvu ja sirutab haarmed... sina maga rahulikult, ära kutsu kurja kaela.

Mäletan, kui Rootsi-onu veel elas, siis tema rääkis, neil oli seal oma Astmeline Tulumaks, aga see oli vist juba kodustatud, lemmikloom just nagu polnud, aga kulus majapidamises ära.

Eks nende hirmujuttudega on nagu on, mida hirmsamaks rääkida oskad, seda paremini mõjub :)
...

esmaspäev, 21. veebruar 2011

Rebane õunapuu otsas

...

Rebane tiirutab õunapuu all, vunts näljast võbisemas.
Kas see nüüd õige nälg on, üks hiireke hommikusöögiks, teine lõunaooteks põske pistet, poleks nagu põhjust nuriseda.
Aga rebane nuriseb, sisemus õõnsavõitu, hing täis.
Ja miks ei peaks hing täis olema, tihane toimetab puu otsas, puhast pekki ajab nokast sisse. Ülbe ja ükskõikne ühtaegu.

Rebane puu all võtab jutuotsa üles, no et kas sa kade oled, poeta mulle ka raasuke. Muidu panen su enda nahka.
Palub ja ähvardab.
Tihane ei tee kuulamagi, mis tal rebasest. Puu otsas turvaline olla, toit maitsev, kõht punnis.
Võiks juba ära lennata, aga mitte ei raatsi. Va reinuvader, lõpuks juba alandlik ja härdust täis, pakub katust ja tõotab truudust. Egas igapäev sellist tähelepanu üles näidata.

Võtab aega mis võtab, lõpuks saab rebane aru oma ettvõtmise lootusetusest. On aeg saba jalge vahele tõmmata ja tunnistada, et viinamarjad hapud ja tihased maitsetud, ning minema kõndida.
Aga see pole see rebane.
Tema otsustab, et ükski abinõu pole nii kõlbmatu, et ei tasuks proovimist.
Ja nii ta siis proovib.
Rünne alt üles teeb tihase-tädile tuule tiibadesse.
Pekitükk on õnneks lennuvõimetu, tema ripub sama ükskõikselt edasi.
Rebane saab maitse suhu, kuid pekki kätte ei saa.

Pekk on kõrgel ja klammerdub kindlalt oksa külge.
Aga ära ei lenda.
Järelikult pole asi päris lootusetu, lihtsalt tuleb lahinguväljal strateegilised muudatused läbi viia.

Ja rebane otsustab proovida üleval alla.

See meeleheitlik ettevõtmine võib küll kõrvaltvaatajale võimatu tunduda, mitte rebasele. Asi see siis ära ei ole.
Rebane puu otsas, mis selles niiväga imelikku :)

Positsioon pisut ebakindel, aga asukoht igati soodne.
Kuidas lugu lõppes?
Ega ma nüüd täpselt ei tea.

Üks lonkav rebane käis meie õuel ka, aga ainult prügikasti taga toidujääke sorteerimas. Õunapuu otsa ei kippunud. Ja mis tal sinna asja, ei ühtegi tihast, pekitükist rääkimata.

Lugu ise juhtus õe köögiakna all, pildidki nende pere tehtud.
...

laupäev, 19. veebruar 2011

Fotojaht... hea nõu

...
Hea nõu on see, mille sisse on ikka midagi pandud ka.


Eriti hea nõu on see, mille sisse saab toitu panna.



...
Kuigi jah, hea nõu on kahe otsaga nõu, sest tühjad nõud pole enam head, neid peab pesema.

Seepärast tulebki kodust väljas söömas käia :)

Teised annavad ka nõu.
...

teisipäev, 15. veebruar 2011

Kes siis külma kardab :)

...
Mina koolilapsena külmapühasid suurt meenutada ei suuda. Mingi temperatuuri jälgimine ikka oli, aga see oli pigem kehatemperatuur. Et kas on palavikku või ei ole, ja kui vastu ahju panna (kraadiklaas), kas siis tõuseb või ei tõuse (palavik).

Võimalik, et olid mingid külmapühad ka, aga olulised mälestused puuduvad.

Maa lastel oli hoopis lahedam elu. Neil olid külmapühad ja siis ei pidanud kooli minema. Võis kohe hommikust suusatama-kelgutama minna.

Eks see praegu on ka üks suur rõõm. Tuvastad varahommikul piisavalt külmakraade, teatad oma kojujäämisotsusest lapsevanematele (sest lapsel peavad ometi ka mingid õigused olema) ja naudid siis seda, nagu taevast alla sadanud, vaba päeva. Võid kohe hommikul arvuti taha istuda ja kuni lõunani sõpradega messida. Nendega, kes on koolis... kui neil juhtub arvutiklassis tund olema, või siis nendega, kes on endale ka vaba päeva lubanud.

Loomulikult võid ka suusatama või kelgutama minna. Lund peaks ju jaguma.
Iseasi, kas mäge on.
Või suuski.
Või entusiasmi.

Mõni kohe päris kindlasti ennast koju ei jäta. Ja miks peaks, koolimaja uksed on koolihuvilistele avatud, mõni sõber on ka kindlasti kohal. Õpetajad ei piina (usutavasti), kokatädid keedavad head ja paremat (loodetavasti), kui hästi läheb, saab arvutiklassis vaba aega ka.

Mõni tuleb bussiga, mõni tuuakse autoga, mõni tuleb jala, mõni tuleb jalgrattaga. Viimane on natuke problemaatiline, sest rattad külmuvad kinni ja nii on pigem tüli kui kasu.
Aga kes ikka tulla tahab, see kooli jõuab.

Mõni tuleb kooli ja avastab alles seal, et on juhtunud tõeline apsakas. Väljas 30 kraadi külma ja tema ei teadnud midagi. Alles koolis saad teada, et on seaduslikud külmapühad, parimad sõbrad põõnutavad kodus, aga tunnid toimuvad nagu tavaliselt.
See võtab vanduma.
Aga sunnib tähelepanelikkusele, sest homme on ju ka päev. Kui ilmateadet uskuda, siis sama krõbe kui tänane... kui just mingi ootamatu soojalaine kuskilt välja ei ilmu.

Aga vähemasti neil, kes täna koolis olid, on ometi õigus oma vaba päev homme välja võtta :)
...

esmaspäev, 14. veebruar 2011

Sõbrapäevaks

...

Nooruses on sõbrad enesestmõistetavad
nagu kõik muugi,
vanemaks saades mõistame,
mida nad tegelikult tähendavad...

Sellise tervituse sain täna.

...

Eks ta nii ongi.

...

laupäev, 12. veebruar 2011

Rattad tegid rat-tat-taa...

...
Rattaga või rattatata?

Tegelikult on jalgrattal minu elus ikka väga oluline roll olnud. Ratas andis vabaduse.

Linnalapsena mul ratast ei olnud, suviti vanaema-vanaisa juures maalapsena aga alati.

Minu esimene ratas oli ratas, millega minu ema lapsena sõitis. Esimese EW-aegne hea Rootsi (?) ratas. Ma ei mäleta, et ma jalgrattaga sõitma oleks õppinud. Minu meelest olen ma alati seda osanud.


Selle punase ratta saatus oli kurb. Ta lihtsalt varastati ära pärast seda, kui ühed kuldsed käed talle uue elu ja väljanägemise olid andnud.
Aga see oli juba hiljem.

Mina olin temast välja kasvanud (õieti olid väiksemad peale kasvanud) ja sõitsin vanaisa musta meestekaga. See oli ikka väga naljaks vaatepilt, kui lapsed meesterattaga pulga alt sõitsid. Ma ei mäleta, et mina seda oleks osanud, seks ajaks olin ma juba nii suur, et sain ka üle pulga. Aga lihtsalt tuli see pilt silme ette :)
Vanaisa rattaga sai igal pool käidud. Poes. Kinos. Piimal. Sõbrantsi juures. Seenel ja marjul.

Edasi tuli juba päris oma ratas. Kaasa ostis. Vene oma ja meestekas. Ka punane.
Omamoodi vabaduse andis seegi ratas. Ette pulga peale sai kruvitud metallist iste lapsele. Kuna selleks ajaks olin juba järeltuleva põlvega tihedalt seotud, siis kuhu sa lapse jätad, kui minna tahad.
Ja loomulikult ma tahtsin minna.
Vanaema-vanaisa juurde, poodi, metsa seenele. Kõik sama, mis lapsepõlves. Nii me siis koos käisime.

Need vanad Vene rattad olid (on) ikka päris head rattad. Eeskätt muidugi vanaisade omad. Sõbrants sõidab enda vanaisa omaga senini. Ja kuidas sõidab! Mina järgi ei jõua... ja kumbagi nagu tunnistada ei taha. No et kas olen ise vilestam või on seda minu ratas.

...
Mina sõidan poja rattaga. Jälle punane. Väga hea ratas on, ainult peale minna ja maha tulla on veidi problemaatiline. Kui ikka meestekas ja raamiga, ja raam naba kõrgusel. Kui juba peal oled, siis on suurepärane!


Aga midagi on ikka muutunud ka. Poodi ma rattaga suurt enam ei lähe.
Metsa mõni kord.
Sõbrantsi juurde.
Sellised väiksemad ja mugavamad otsad.

Mõttes on, et tuleb sõiduriista vahetada. Ma ei mäleta, et ma lapsepõlves 3rattalisega olen sõitnud... aga nüüd vaatan, et täitsa ägedad. Eriti need suured, kuhu tädid peale mahuvad.
Eks see mu tulevik ole.

...
Kui veel minevikust rääkida, siis ratas on ka enne minu aja arvamist eluliselt oluline olnud. Vaatan neid vanu pilte, mis mulle kätte sattunud või ette sattunud.

Äiapapa (pildil eesmine) rattaga. Kui mõelda, et sünniaasta 1913, siis oma 80 aasta tagune pilt vast.

...
Tädimees rattaga.
Tõenäoliselt umbes sama vana pilt. Ja ülikond ja valge särk ja lips... tänapäeval ei lähe mõni kooli lõpuaktuselegi nii pidulikuna.

...
Veel üks pilt vast 30ndatest. Koht on tuttav, ja mõni daamidest pildil vist ka sugulane.

...
Teda ma ei tunne. Lihtsalt niisama südant soojendav pilt ühest vanast albumist.


Olgu need pildid siis priskeks punktiks rattaloole.

Rattaga või rattata, rattad tegid rat-tat- taa.
Aga need viimased vist olid juba rongi rattad.
...

reede, 11. veebruar 2011

Fotojaht: 1 m(eeter)

...
Meetri mõõtmiseks on mul küll igasuguseid vahendeid. Võin rohkemgi ära mõõta, kui vaja peaks olema.
2 meetrit.
Või 3 meetrit.

Kui vaja, siis kasvõi sada.

Oleks ainult, mida mõõta.

Põrandalauda või vaiba serva, kapi kõrgust või voodi laiust, teki pikkust või padja paksust... igal pool on natuke liiga palju või siis pisut vähevõitu.
Nii ma siis võtsin appi oma mõõdulindi ning käärid ja lõikasin parajaks.

3 x 1 m.

Nüüd on mul kolm juppi lõnga.
Iga jupp just meetripikkune.

No ja siis tuli nad ju pildile püüda.
Nad olid head modellid, sellised plastilised ja nõtked.



Ikka igaüks eraldi...


ja siis grupipilt ka.

...
Lugesin ühest targast raamatust, et neerudes on palju peenikesi torukesi, mille pikkus kokku on umbes 80 km
80 km on 80 000 m
Ma oleks võinud mõõta 80 000 meetrist juppi peenikest siidniiti, et siis vaadata, kui pisikeseks pakiks seda kokku pakkida annab.....
...
Teiste m(õtted) on siin.
...

laupäev, 5. veebruar 2011

Mulle ei meeldi rohkem maksta

...
Mul on mõned väga olulised lähedased, kes oma kulusid üles märgivad.
Mõtlesin, et üritaks ka. Kirjutaks üles, et mida ostsin ja kui palju maksin. Elaks euro-aega sisse.
Nüüd juba kolm nädalat täis. Veidi aega võtab, see eest hakkavad mõned hinnad meelde ka jääma.

Täna sai kohalikus pealinnas käidud. Aega oli, katsusin, kaalusid, võrdlesin, valisin. Käisin kohe mitmes poes.

Kodus selgus, et ikka läks viltu. Loobusin kobartomatist ja valisin tunduvalt odavamad pisikesed. Müüja oli sujuvalt kobartomatite hinna sisse kasseerinud.
400 g hakkliha (50% siga ja 50% looma) osutus esimeses poes kallimaks kui teise poe sama 450 grammi.

Mulle ei meeldi rohkem maksta, aga see on nüüd tagantjärgi tarkus. Ja tegelikult, melotš, mõned euro-sendid.
Õndsal vanal ajal oleks see oma 10-15 krooni olnud.
Eks ma muude asjade pealt hoidsin samavõrra kokku.

...
Kui kroon tuli, siis ma kirjutasin ka üles. Aeg-ajalt.
Vihik siiani alles.
6. juuli 1992 kuni dets 1993.

Esimene sissekanne:
6. juuli 1992
palk + puhkuseraha - 750 krooni.
vahetusraha järgi - 370 krooni.

Detsembri palgast maksin juba võlgasid - ühele oma lapsele 35 krooni ja teisele 50 krooni.
Mäletan, kui ise lapsed olime, siis ka kogusime raha ja andsime enne palgapäeva emale laenu.

Aga kaasa sai jõulupreemiat - 1,1 kg suitsusinki ja 2 latti suitsuvorsti.

Kui sissekandeid vaadata, siis priiskamist nagu ei märka.


Kogu aeg üks kokkuhoid ja koonerdamine...
...

reede, 4. veebruar 2011

Fotojaht: valge

...
Valge kui lumi...prrrr, mitte seda valget, palun!
Seda on niigi rohkem kui küll.

Pigem valge kui vana veski.

Noorenduskuuri siiski läbi teinud.

...
Valgete kingadega metsas hulkumas... tehtud!


...
Valgetvärvi seemneküllus.


...
Vanaks läinud valged sellised.
Igaüks omamoodi vananenud.
Kõik.
Uks kinni ja kogu lugu.


...
Teised valgustajad.
...