Laupäev, 5. veebruar 2011

Mulle ei meeldi rohkem maksta

...
Mul on mõned väga olulised lähedased, kes oma kulusid üles märgivad.
Mõtlesin, et üritaks ka. Kirjutaks üles, et mida ostsin ja kui palju maksin. Elaks euro-aega sisse.
Nüüd juba kolm nädalat täis. Veidi aega võtab, see eest hakkavad mõned hinnad meelde ka jääma.

Täna sai kohalikus pealinnas käidud. Aega oli, katsusin, kaalusid, võrdlesin, valisin. Käisin kohe mitmes poes.

Kodus selgus, et ikka läks viltu. Loobusin kobartomatist ja valisin tunduvalt odavamad pisikesed. Müüja oli sujuvalt kobartomatite hinna sisse kasseerinud.
400 g hakkliha (50% siga ja 50% looma) osutus esimeses poes kallimaks kui teise poe sama 450 grammi.

Mulle ei meeldi rohkem maksta, aga see on nüüd tagantjärgi tarkus. Ja tegelikult, melotš, mõned euro-sendid.
Õndsal vanal ajal oleks see oma 10-15 krooni olnud.
Eks ma muude asjade pealt hoidsin samavõrra kokku.

...
Kui kroon tuli, siis ma kirjutasin ka üles. Aeg-ajalt.
Vihik siiani alles.
6. juuli 1992 kuni dets 1993.

Esimene sissekanne:
6. juuli 1992
palk + puhkuseraha - 750 krooni.
vahetusraha järgi - 370 krooni.

Detsembri palgast maksin juba võlgasid - ühele oma lapsele 35 krooni ja teisele 50 krooni.
Mäletan, kui ise lapsed olime, siis ka kogusime raha ja andsime enne palgapäeva emale laenu.

Aga kaasa sai jõulupreemiat - 1,1 kg suitsusinki ja 2 latti suitsuvorsti.

Kui sissekandeid vaadata, siis priiskamist nagu ei märka.


Kogu aeg üks kokkuhoid ja koonerdamine...
...

7 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Nii armas...Minul on samuti sellisel paberil alles oma 20.sünnipäeva pidamine,küll juba ammuilma,rublaajal.Aga endal pole meelekindlust jätkunud,paar sissekannet ja unustatud.Ent sugulased on olnud varmad kaustikuid pidama.Säilitan, nii nagu nende unenägude kaustugi.Pidas sellist arvestust ju meie Tammsaaregi...

tegelinski ütles ...

Mõnikord ma küll mõtlen, kas ikka peab igasugust pahna alles hoidma, aga ära vista ka ei raatsi.
...
Võõra varaga nii ei mõtle, kui juba hoiule võetud, siis seda hoian ka kui aaret :)

Hundi ulg ütles ...

Mina sellist arvepidamist pole kunagi pidanud. Esiteks ei jätkuks kannatust. Kuid olulisem on see, et ei taha pidevat negatiivset emotsiooni.

Paberi pealt oleks ju näha, et pea kunagi midagi endale liigset ei lubanud. Samas kinnitaksid need kulude-tulude bilansid seda, et ma ei saanudki ju siin elus endale midagi lubada. Masendav!

tegelinski ütles ...

Nüüd, tagantjärele neid ligi 20aastaseid ülestähendusi (umbes 50 päeva 1,5-2 aasta jooksul, koos mõne päevakohase kommentaariga)lugedes ma väga ei põe. Pigem on see negatiivne tunne mu mälus alles - raha otsas nädalal enne palgapäeva. Või kui õigel päeval palka välja ei makstud.
Ega tänastel väikeste (ja suurte) lastega peredel pole kergem. Või siis meie vanematel-vanavanematel 40-50-60 aastat tagasi. Miski pole uus siin päkese all. Ehk on tulevikus kergem, siis kui 5 rikkama riigi hulka oleme jõudnud.
...
Praegu aga... niikaua "pean rehnutti" kui isu otsa saab :) Mingi ülevaade hindadest ja kuludest on juba olemas.
Ja ostutšekkide lugemine on ka päris lahe tegevus!

soodoma ja gomorra ütles ...

mind pereeelarve pidamine väga distsiplineerib.
kah aastaid sellega tegelenud:)
lisaks annab hea ülevaate, et kui peaks vaja olema, saab kiirelt ülevaate ja teadmise, kust annab ja kust ei anna kokku ja lahku venitada.

Emmeliina ütles ...

vana naine õpetab: maksan peaaegu alati kaardiga, ja väljavõtet vaadates ei saa kunagi öelda, et kuhu see raha meil nüüd kadus.

tegelikult on see kurnav, distsiplineeriv ja ruineeriv. küll tahaks mõnikord pillaja olla! ja päevavaras!

kuid mis pagana kohv see üheksa kroonine oli?
homme võtan märkmiku ja uurin seda asja

tegelinski ütles ...

Ma kujutan ette, et see oli miski 100grammine pakk kohvi?
Niipalju kui mäletan, on kohv kogu aeg palju maksnud ja 70kr 0,5kg kohvipaki eest sai oma 10 aastat tagasi ka makstud, hiljem läks jälle odavamaks.
...
Aga ma mäletan, kui ema saatis mind poodi ja käskis osta 100 g kohviube, mis maksis 45 kopikat. Enne palgapäeva, juhtus, et tuli ka 50 grammi osta :)