reede, 12. aprill 2024

Mõtetelugeja

 ...

Sammulugeja mul juba on, aga täna selgus, et kuskil varjatud kujul peab olema ka mõtete lugeja. 

Arutlesin mina hommikul iseendaga, pesu masinasse pannes, et kurask, äädikas jäi eile ostmata. Meie vesi on selline nadivõitu, aeg-ajalt kasutan äädikat. 

Aga pole hullu, järgmisel nädalal jälle poering*, küll ma siis ostan. 

Paar tundi hiljem, kui kvaliteetaega** nautisin, hakkas arvuti mulle kiiremas korras infot jagama! 



Aga miks pakutud kaup just vene turult... ilmselgelt mõtlesin ma eesti keeles. Isegi dialoog tekkis ju eestikeelne. Ilmselt siis läbi tõlkemehhanismide.

Hakkasin huvi tundma.

Mida kõike!

Jaapani teadlastel õnnestus pildiloomise tehisintellekti Stable Diffusion ja ajulainete skannerit ühendades luua masin, mis ennustab pilte, millest inimene mõtleb. Tulemused on üllatavalt täpsed. 06.03.2023

Tuleb vist mõtlemine lõpetada!

...

* Sellest peaks muidugi eraldi kirjutama, kuidas ma Maximas tühja ostukäruga läbi iseteenindus-sektsiooni välja tulin, aga pärast Coopi poes ikka olin sunnitud kassapidaja tööd tegema.

** Naerukoht... kes murelikult luges

...

esmaspäev, 8. aprill 2024

Lindude joonistamise päev

 ...

Päev, mis julgustab loovust. 

Rahvusvaheline lindude joonistamise päev... tegelikult esimest korda juhtusin lugema, ja seda täiesti juhuslikult.

Päeval on lugu, mis nukralt ilus.

See lugu siin

Ei saa jätta märkamata.



Kui aus olla, ma joonistasin need linnud paar päeva tagasi, aga siis ma veel ei teadnud, et pole õige aeg.

See ei ole ametlik püha, aga see on päev, mis annab võimaluse tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Nii ma lihtsalt täna kirjutasin. 

...

laupäev, 6. aprill 2024

Kahtlane kollane pulber

 ...

Kui uus Eesti eurolaul räägib narkootikumidest, millest mehed muhvigi ei tea, siis ma räägin tundmatust kollasest pulbrit, millest ma ka mitte midagi pole teadnud. Nojah, nimi on muidugi tuttav, aga tarbinud ma ei ole. Vähemalt teadlikult mitte. Selline ettevaatlik mina.

Aga kuna internet on tuntud mõtete lugeja, ja mina ükspäev sõin tatraputru ja mõtlesin, et hakkab juba veidi ära tüütama, on mul nüüd igasuguseid huvitavaid pakkumisi tulema hakanud.

Üks pakkumine oligi see kahtlane kollane pulber.

Tatrapudru maitset ja aroomi saab parandada kurkumi abil

Tekitas huvi. Ega ma pole kunagi mõelnud, mis see kurkum endast kujutab, nüüd olen palju targem. Iseasi, kas kõik see hea, mis tema kohta kirjutatakse, ikka tõsi on, aga täna proovisin pudru ära. Täitsa huvitav tuli välja.

Mõned targad mõtted noppisin tarkadest juttudest. Kas uskuda või mitte, igaühe enda otsustada. Aga tore on teada :) 

Ja tegelikult andis ta toidule päris omapärase hea maitse ka.


Kurkum omab valuvaigistavat, põletikuvastast ja immuunsüsteemi tugevdavat toimet.

On kasulik luudele ja liigestele.

Mõjub hästi seedesüsteemile ja südame-veresoonkonnale. Tugevdab veresoonte seinu.

Alandab kolesterooli taset.

Leevendab depressiooni.


Kasutamisel on soovitav lisada veidi õli ja pipart, aitavat kasulike ainete omastamisele kaasa. Soovitav kogus* umbes pool teelusikatäit päevas, lisatuna kõikvõimalikele erinevatele toitudele ja jookidele. Ma pole kindel, et pipar igale poole sobib...




India kurkumpiim

1 tl kurkumi, 3cm ingverit, jupike kaneelikoort, pisut kardemoni, 3 musta pipratera

valada peale 2 klaasi piima, kuumutada keemiseni

lasta veidi aega tõmmata

lisada mett 

juua klaas või kaks päevas


* no mina arvan alati, et vähem on parem ;)

...

reede, 5. aprill 2024

Vingu-Viiul

 ...

Mina muidugi ise ei arva, et ma vingun. aga ilmselgelt olen ma vähemuses. 

Eile näiteks... läksime tuttavasse hubasesse söögikohta nälga leevendama... ja miski ootamatu sisesunni ajel küsisin teenindajalt, kas teie teine uks on lukus või saab sealt ka sisse. Tean, et suvel see võimalus on. Lihtsalt tundub kuidagi ebaõiglane, kui liikumispuudega kaaslane keeldub sööma tulemast, sest uksepakk on liiga kõrge. 

Mitte küll teisel uksel.

Napp vastus, et teine uks ei ole kasutusel. 

Söömas me käisime, olime selles ajavahemikus 50% klientidest, aga kui juba lahkumas, tuli kepiga vanaproua, kel kõndimine vilets. Polnud temal selle paku ületamine grammigi lihtsam, kuigi toeks noore kaaslase küünarnukk. 

Teenindaja kahjuks ei näinud. 

Söögiaega vürtsitasin numbritega... vaatasin üle oma 15 min varem saadud ostutšeki. Ma pole veel end vabastanud harjumusest kaupa letile ladudes peas hinnad kokku liita, et siis vastavalt tulemusele rõõmustada, uhkustada, kahtlustada, imestada. See teele jäänud poe arve pani mind imestama, minu arvutuste põhjal 10 ringis, aga maksta tuli 13+ eurot. Ma ei tea, miks ma kassa juures tšekki üle ei vaadanud, tavapäratult väike ostukorv, oleks vea kohe avastanud. Seda enam, et imestada ma nagunii juba jõudsin. 

Hiljem, arvele pilk peale ja asi oli selge.

No mu kulinaarialetist ostetud kaalukaup (hinnaga 3.38) praekala oli kaks korda läbi löödud. 

Kaasa küll kahtles (ja lubas igaks juhuks auto käima jätta ;), kas mul on mõtet tund-poolteist hiljem küsima minna, aga olin parasjagu sellises "küsin viisakalt-ilmsüütult-kohtlase-moega ebameeldivaid asju" meeleolus. 




Üsna loogiline küsimus ka, ilmselgelt ma ei ostnud kaks korda 282g praetud kala. 

Keegi vastu ei vaielnud, kassas tehti tehing, raha sain tagasi.

Kaasale lubasin, et ostan talle selle eest 2 purki tema lemmikut Saare Taar. Tuleb ehk teinekordki minuga sööma ja sõitma ;) 

Ja lõpuks, ma ju ei kauple kahjudega! Ikkagist kokkuhoitud raha, pole kahju laristada ;) 

8 sendiga jään veel kasumisse!

...


teisipäev, 2. aprill 2024

Leedi Kaaga

 ...

#poolelijäänud*

#pealtkuulatud kõnelusi


Nimed veidi muudetud, sest pere on tuttav, aga mitte päris oma. Nii et parem kaudselt rääkida ;) 

Tegelikult lähen sissejuhatuses natuke ilukirjanduslikuks. 

Või pigem ainult ilu, mitte kirjanduslik ;)


Suur pere, mitu last. Ja lapsi ühendab C täht. No näiteks Cardo, Carola ja Carmen. Kui sünnib pesamuna, otsustasid lapsevanemad, et kaua võib, ja panid poisile ilusa eestipärase poisslapsenime Karl.

Edasi läheb lugu #elustenesest.

"Mis lapse nimeks saab?" küsivad lähedased. Et märku anda traditsioonide muutmisest, on vastus koos selgitusega. "Karl. K-ga".

Pole viisakas oma arvamust hakata avaldama, loogiline ju. Kuidas kõlaks küsimus, et oi mis imelik nimi, kus te selle peale tulite. Aga omaette peamurdmist oli küll. 

Karl Kaaga? Carl Gaga? Kas mingi seos Lady Gaga`ga? 

Küsiks otse, aga pole äkki viisakas?


28.03.24


Pidulauas kuulsin. Oli päris lõbus ;)


* Mustanditest leitud lugu. 

Mul on mustandites 344 pealkirja, mõne taga on lugu, mõne taga foto, mõnes on mingi copy/paste infokild. Ilmselt peab koristustöid tegema hakkama. Õnneks siin pole konteinerit vaja... 

3 aastat tagasi oli mul veidi üle 200 mustandi. Ära viskamine ei kuulu mu tugevamate külgede hulka!

...

pühapäev, 31. märts 2024

Pühapäevane Päewaleht

 ---

Pühapäevane... kõlab veidi veidralt?

Vähe sellest, Päevaleht ja paberil??

Aga on kuidas on või oli kuidas oli, igatahes vanaisa sellel 1937. aasta fotol loeb just pühapäevast ajalehte.

Aitäh fb-kaasteelisele, kes täpse kuu ja päeva tuvastas, mina pakkusin vaid aastaarvu.



Olen seda pilti oma blogis varem näidanud, seda ajal, kui veel Päevalehe tellija olin. Tegelikult polnudki see niiväga ammu. 

Aga 1937. aasta juunis ilmus Päewaleht igal pühapäeval. Igal muul nädalapäeval muidugi ka, vaid erilised 23. ja 24. juuni jäid vahele.

Vanaisa loeb pühapäevast lehte, mis ilmus 6. juunil. Kui juba leht tuvastatud ja Digarist üles otsitud, pean ikka ise ka lugema! 

Hetkel on vanaisal käes just see leht ja see artikkel.




Wanametalliga rannakaitset ehitama. Kogutakse vanametalli, mille müügist laekuv raha rakendatakse rannakaitse-laevastiku välja ehitamiseks.

Lisaks laekus rahva poolt annetusena 320 000 krooni, eesmärk ikka riigikaitse: uue sõjalaeva ehitamise alustamine. 

Riigivanemale anti üle ka 40.000 kr relvade muretsemiseks allweelaewade häwitajale.

Lugu rannakaitse korraldamisest võtab enda alla veerandiku esilehest.

...

Mina lappasin kogu lehe läbi. Viimaselt (kaheksandalt) leheküljelt leidsin kultuuriuudised, nende hulgas "Estonia" teatri mängukava.




Nielseni ballett "Lakshmi" ja katkeid balletist "Pähklipureja" (alandatud hinnad) pühapäeval, 6. juunil

Beneši operett "Haljal aasal" (harilike hindadega) esmaspäeval, 7. juunil

Abrahami operett "Džaina", viimast korda teisipäeval, 8. juunil

Ikka aasta 1937.

...

See mängukava tuletas meelde Anneli mõne päeva taguse jutu "Estonia" teatri primadonnast Gerda Murrest, kelle traagiline elusaatus lavalaudadelt tõukas ja sundis teda 17 pikka aastat veetma Venemaa vangilaagrites. 

1940nda viimasel õhtul toimus (või pidi toimuma?) "Nahkhiire" esietendus, mis jäi näitlejanna viimaseks tööks teatris. Tegelikult ta esietendusele ei jõudnudki, sest juba enne seda toimus arreteerimine ja algasid ülekuulamised Pagari tänaval.

...

Pikki aastaid ei ilmunud Gerda Murrest ajakirjanduses mingit infot. Vaid väliseesti meedias mõned mälestuskillud ja meenutused. 

Ei saa jätta märkamata, et ka ajaleht "Välis-Eesti", kus Gerda Murret on nimetatud, ilmus pühapäevasel päeval. See ajaleht ilmuski vaid korra nädalas, pühapäeviti, vähemasti ajavahemikus 1945 -1953.

Pühapäev, 24. detsember 1950.

Mustad olid 1940. aasta jõulud, mustad nii looduslikult kui ka hingeliselt. Vaid üksikutes kohtades maal kattis õhuke konar raskelt kannatavat pinda. Esimene jõulupüha kujunes suureks külaskäimise päevaks. Mitmed mäletavad, et inimesed rändasid ühest majast teise jõulusid pühitsema. Tunti suurt tungi mõtete vahetamiseks usaldavate inimeste keskel. Kõnelustes avaldus kuhjuv viha enamlaste korra vastu, jõululaulude kõrval lauldi isamaalisi laule. Klaase tõsteti iseseisva Eesti ja rahvaste vabaduse terviseks, lasti elada oma riigimeestel ning sooviti surma maa ja rahva äraandjatele.



Väike lõik ka Gerda Murrest. 

... Ent seda ei teatud siis, ei teatud ka veel uue aasta eelõhtul, mil Gerda Murre "Nahkhiire" etenduselt viidi ära teekonnale, millelt ta enam iial* tagasi ei pöördunud.

Sellised mõtted siis pühapäevases ajalehes, detsembris 1950. Kodust kaugel.

Ometi, Gerda Murre tuli tagasi Eestisse, aga sinna läks veel päris mitmed aastad. Ei kujuta ette, kui pikad võisid olla päevad, nädalad ja kuud, olles vägivaldselt viidud ja kinni hoitud kuskil Venemaa õuduslaagrites.

Pikk lugu tema elust ja saatusest on väljaande "Kultuur ja Elu" 2002 aasta numbris.

...

See oli nüüd selline vahele- ja kõrvalepõige, edasi lähen tagasi ajalehe juurde, mida vanaisa loeb.

Suvel 1937 toimub "Estonias" etendus, kus Gerda Murre kaasa mängib. 

Abrahami operett "Džaina", viimast korda, teisipäeval 8. juunil.

Tegelikult oli nii, et paar kuud varem, 4. märtsil 1937 mängis G.M. seda rolli "Estonias" külalisena, ja samal õhtul kutsus teatri juhtkond ta tööle oma teatrisse.

...

Kui veel lehte sirvida... peab tunnistama, et ärevad ajad Euroopas andsid endast juba 1937. aasta suvel märku. Pikk artikkel Hispaania kodusõjast leheküljel 3.

Õhus on tunda sõjaohtu.





Ega tavaelu elamata ei jäänud, ja kes seda tagant järgi öelda oskab, kui suur see ohutunne rahva hulgas oli.

Ehk ei peakski sellest tänasel päeval mõtlema ega kirjutama. 

Aga elamata elusid** või traagilisi saatusi tühistada ei saa.


...

* 1950. a detsembris oli Gerda Murre saatus veel teadmata, vähemast välismaal.

** Gerda Murre rongis sündinud lapse saatus jäigi teadmata.

...


neljapäev, 28. märts 2024

Täna kell 11.45

 ...

Täiskuu-aeg hakkab nagu otsa saama, aga magamise rütm on ikka segamini. Hommikul ütles nutikell tõtt näkku: täna pole magamise andmeid. Nii hull see asi vast polnud, aga ju neid paaritunniseid sutsakaid kell magamisena ei tuvastanud. Organism ka, hommikul ei tahtnud käima minna. Pole siis ime, et ma ei mäletanud eile loetud infot. Aga hea sõber FB tuletas meelde. 

Korraldajad kutsuvad kõiki, sõltumata vanusest, soost, rahvusest või usulisest veendumusest, ühinema ühisüritusega "Meie Isa palvepäev" Suurel Neljapäeval, 28. märtsil 2024 kell 11.45

Sealt leidsin täpsema selgituse...

Tänavu on üritus “Meie Isa palvepäev” märgiline, kuna sel aastal möödub 500 aastat meieisapalve esimesest kirjapanekust eesti keeles. Antud ajalooline moment meenutab meile, kui oluline on hoida meie maad, keelt ja kultuuri elus ning jagada seda tulevaste põlvedega.

Mul oli parasjagu 7 minutit aega, et kontrollida, kas mul on ikka peas. 

Isegi oli, kuigi olen usuliselt harimata. Lastele mõeldud kogumikuga "Piiblilood" pole ma ka veel lõpuni jõudnud. Jumalat olen küll mõnikord palunud, ja eks ta on ikka toeks olnud ka.

Nii ma siis kell 11.45 lugesin. Kuigi oli kooslugemine, tegin seda küll täitsa üksi. Või siis koos oma mõtete ja Jumalaga.


Kullamaa kirik, august 2021

...

kolmapäev, 27. märts 2024

Kes on see mees

 ...

Täna on rahvusvaheline teatripäev. 

Kes on see mees, kes eelmisel neljapäeval teatris mul pildile jäi? Hea mälumängu küsimus... kusjuures ma ise küll kohe õiget vastust ei teadnud.



Igaüks saab vaadata, kas tema teab vastust vaatamata ;)

Kes on see mees ja kuidas on ta seotud Rakvere linna ja Rakvere teatriga? 


See oli sissejuhatus ;)


Tegelikult tahtsin rääkida hoopis uhkusest. Uhkusest ja eelarvamusest.

"Ugala" teater oli oma etendusega Rakveres. No see oli üks uhke etendus, ja minu tõde vähem on parem isegi sobib selle etenduse iseloomustamiseks. Vaid viis naist mängisid kokku vähemalt 15 eri rolli! 10 tuli juba lihtsalt: 5 teenijapiigat ja 5 õde Bennetit. Aga see pole veel kõik! Eelarvamus, et naised mehe rolli ei sobi, sai (kohati päris koomilise varjundiga) ka kummutatud. 

Ega ma pikalt ei targuta, kui keegi tahab etendusest ülevaadet saada, soovitan lugeda Danzumehe blogi. Tema käis lausa Viljandis esietendusel... mis tegelikult oli ka hiljuti.

Või soovi korral väikest katkendit lavastusest vaadata.

"Uhkus ja eelarvamus (justkui)" on muusikaline komöödia Jane Austeni armastusloo ainetel. Need kolm ja pool tundi eelmisel neljapäeval kadusid küll väga ruttu! Aitäh Marele, kes teatrisse kaasa kutsus :)

Tegusat teatripäeva!

...

teisipäev, 26. märts 2024

Tõdede tõlgendamine

 ...

Mõnikord peab oskama ridade vahelt lugeda. Kes ei mäletaks luuletust "Mägra maja"! Võimalik, et mul on isegi kuskil alles ajakirjast välja lõigatud luuletus, aastast 1970. 

Selle katke võtsin internetist. 


Kusjuures, H.J. oli nii umbes 32 aastat enne selle luuletuse ajakirja jõudmist ema klassiõde. 

Vikipeedia ütleb, et luuletust tõlgendati protestina Nõukogude okupatsiooni aegse massilise sisserände vastu Eestisse Nõukogude Liidu aladelt, eriti Venemaalt.

Ridade vahelt peab oskama lugeda. Mulle muidugi meeldib numbreid ka märgata...

Luuletus tervikuna ja luuletus lauluna on ka täitsa olemas. 

Aga kui numbritest rääkida... sel aastal on tulemas ema 32. surma-aastapäev. 

32 aastat saab sellest, kui peale ema igavikuteedele minemist tema kodu koristasime ja olulised asjad uue omaniku said.

See pilt tuli mulle. 




Enne seda oli  aasta 1979 ja ema juubel, pilt oli kingitus kolleegide poolt sünnipäevaks.

"Aed", kunstnik Herald Eelma. Tänane sünnipäevalaps.

Aga alles eelmisel nädalavahetusel sai kunstiteos kapi tagant välja toodud ja nii ta uues raamis taas seinal oma koha leidis. 

Üle 30 pika aasta.

Kõik ikka tänu sellele, et noored tulid ja tegid mu toas remondi ja mõned sisekujundustrikid.



Värvisid üle vana mööbli ja tõid peidus pildi avalikkusesse tagasi. 

Ega ma vahepeal eriti sellele pildile ja tema autorile ei ole mõelnud, aga just täna lugesin kohalikust meediast, et Wittensteini tegevusmuuseumis avati graafik Herald Eelma loomingut tutvustav näitus "Kodus käimas"! 

See on uskumatu, kuidas asjad kokku juhtuvad... nädal varem rääkisime ema pildist ja kunstnikust, kes pildi autor. Nüüd oli ta ise Paides näituse avamisel. Oleks ma vaid varem teadnud... oleks ehk kohale läinud. Näitus on pühendatud Herald Eelma 90. sünnipäevale, tööd näitusel pärinevad autori enda kogust.

Just-just oli meil kodus selle aia-pildi sügavama mõtte otsimine. 

Mis on see, mis paistab aia taga? 




Siin on see... tõdede tõlgendamine. Teinekord räägin pikemalt, mis meie välja lugesime.

...

Aga kui jutt juba lugemisele läks, siis veel üks mõtlemiskoht.

Tekst on võetud kuskilt suhtlusportaalist.

Võõral maal ongi algul raske, aga see häda läheb hiljem üle. Tagasi vaadates saad aru, et oled üks tugev ja kange naine! Palju edu sulle ja korda minekuid!

Et kui juba korra läksid, siis miks mitte, korda minekuid?

...


teisipäev, 19. märts 2024

Võlusõna oli "Chilli kingitus"

 ...

Kui eile õhtul ühte Pika tänava keldrisse laskusime, siis seda, mis meid ees ootab, ei osanud küll ette arvata! Või siiski, mul oli paber, kus kirjas: Kingitus kehtib kahele ja sisaldab romantilist õhtusööki koos pudeli majaveiniga Tallinna vanalinna restoranis Trofé.

Ma vist võin juba hakata selle aasta kokkuvõtet tegema: aasta 2024 suurim maitseelamus... oli restoranis Trofé.

Kõigepealt oligi just vein, mille me muidugi õhtu jooksul tühjaks juua suutsime.



Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!

Kui toodi eelroog Lõhetartar peedimahlas, ja siis pearoog... Pikalt küpsenud metssiga, tekkis mul kiusatus igasugune toidu vaaritamine kodus ära lõpetada. 

Mis sa teed seda, mida teha ei oska!

Pigem... söö ja naudi!




Magustoit oli tavalisem, aga ikka väga hea.

Ja ilus :)


Porgandikook vanillijäätisega.


Vaat selliseid kõhtu täitvaid kingitusi saab teha. Ja saada :) 

Mõnus!


Hea toidu õhtu oli... ja hea toidu hommik selle järel.

Kati tegi pitsat. 

See oli täitsa ilma chillita ;)

...

pühapäev, 17. märts 2024

Ikka need mustad sukad

 ...

Ikka selles mõttes, et üks mustade sukkade jutt mul juba on. Päris ammu, aga vahet pole, sest ka mitte kunagi hiljem pole minu jalad musti pits-sukki kanda saanud. Mul lihtsalt pole selliseid jalgu! 

Aga nüüd ma tegin küll väljamineku ja ostsin endale üle pika aja paari musti sukkpükse. Mu meelest maksin päris korralikku hinda, 7.50. Või ongi nüüd sukkpüksid nii kallid? Rita ütles, et oli Maximast saanud 2 voodilina, 7 eurot tükk, ilusat värvi (mis sobiks hästi ka minu tuppa) ja mõnus materjal. Ilmselgelt peavad tema linad kauem vastu kui minu mustad sukapüksid ;) 

See oli siis nüüd sissejuhatus. 

Lugu ise oli selles, et kingiks saadud kontserdipilet tuletas meelde: on veel vaid paar päeva aega mõelda, mida selga ja mida jalga panna. Õnneks esmaspäevasel poeringil meenuski, et musti sukapükse mul küll pole. Kui nüüd üle pika aja end veidi pidulikumalt riidesse panna. Nii ma siis ostsin need 7,5-eurosed.


Foto ajast, kui mul veel valgete sukkadega meeldis käia...


Kodus hakkasin mõtlema... aga kui äkki ei mahu jalga, mis ma siis teen? Retuusidega ei sobi ei lühike ega pikk must seelik. Suures koristushoos (aga see on juba teine lugu) olin oma kahtlase väärtusega sukkpüksid kõik prügikasti visanud. Nüüd on vaid mõned mustad retuusid ja ühed tumehallid pehmed ja soojad sukapüksid (värvi poolest sobiks hästi Rita voodilinade ja minu vastremonditud toaga, kahjuks küll mitte mu mustade kingadega).

Ja siis ma proovisin. Ettevaatlikult, et ei kriimustaks. Oma uusi sukkpükse siis. No läksid jalga küll, oli kohe selline kindel tunne, justkui korsett oleks ümber keha ja kintsude. Ettevaatlikult koorisin nad jälle jalast ära. Aga oh seda häda, nahk kestendas ja säärtelt koorus liblekesi, igatahes olid sukkpüksid kaotanud päris mitme euro jagu oma kaubanduslikust välimusest. 

Kus viga näed laita, seal tule ja aita... vana teada tõde. Otsisin välja tolmuimeja, panin programmi miinimumi peale ja alustasin puhastustöödega. Alustatud sain, aga hetk hiljem olid sukkpüksid mu näppude vahelt ära tõmmatud. Lolli peaga üritasin veel jõuga kinni hoida, aga mis läind see läind. 

Siin ma siiski sekkusin, jätkuvalt. Tolmuimeja lahti, kott välja, natuke kaevuri tööd... ja käes nad oligi. Tolmused? Mitte niiväga, noored olid paar päeva tagasi põrandat saepurust puhastanud. Kõik see pudi tuli koos pükstega nüüd kotist välja. Mitte niisama, ikka kenasti õhukestele sääreosadele kinnitunutena.

Edasi? Tolmuimeja välistanud, läksin vannituppa. Algul kraanikausis suures vees, pärast kraanikausis voolavad vees. Tundus, et enam-vähem. 

Järgmisel päeval, kui sukkpükse jalga hakkasin panema, õnnestus mingil momendil pöial pükstest läbi lükata. Kontrollisin üle: silmad hakkasid jooksma. Vahemärkusena, nõuka ajal oli Viru tänaval üks koht, kus sai lasta sukasilmi üles võtta. Kahtlustan, et olen seda teenust isegi kasutanud  

Mis edasi sai? Panin oma soojad hallid sukkpüksid jalga, sobisid hästi saabaste hallika varjundiga, kingad jätsin koju. 

Rongiga Tallinna ja teatrisse.

See oli emakeelepäeval "Estonias", Koidula ja Eino Leino luule, lugesid Priit Võigemast ja Laura Kalle, ja Elleri ja Sibeliuse* muusika, viiulil Robert Traksmann, klaveril Kadri Toomoja. "Teine teisel pool vett". 

Ilus oli, aitäh seltskonna ja elamuse eest! 


Tühja neist sukkpükstest, sooja pesuga oligi palju turvalisem läbi hilisõhtuse linna ja läbi kerge vihmasaju tagasi Balti jaama jalutada.


* Aga Sibeliusega on mul olnud ka varasemaid kohtumisi, mõni neist fotole jäädvustunud.

1989

2023


...


kolmapäev, 13. märts 2024

Aja lood... ajaloost

 ...

Küll aeg lendab! Kui arvudest rääkida. 

67 aastat tagasi tõi L. Koidula nimeline Pärnu Draamateater lavale etenduse "Elu ja armastus". Leidsin selle kohta isegi tõendusmaterjali*!




Aga leidsin ka etenduse helisalvestise. Või pigem on see kuuldemäng, mis on tehtud Pärnu teatri 1957. aasta lavastuse põhjal.

Tegelikult võib isegi suurema numbri välja öelda. Tammsaare kirjutas oma romaani " Elu ja armastus" 90 aastat tagasi. 

Raamatut olen lugenud, kuuldemängu kuulasin ka ära... enne kui nädal tagasi filmi läksin vaatama. Eks ta ole, mõni ootab, kuni telekasse tuleb, teine on nõus ainult suures kinos suurelt ekraanilt vaatama, aga kui mulle helistati ja küsiti, kas tuled ka, siis olin peaaegu kohe nõus (rõhk sõnal peaaegu ;).

Ja miks ei peaks! Kui ukse eest võeti peale ja pärast toodi koju ka tagasi, linnarahvas kasutab sama võimalust, kui tellib Bolti takso. Mul läks nii, et takso nagu oli, aga raha ei küsitud. Maaelu võlud ja valud, tramm meil ju ei käi!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Voose rahvamaja on armas koht, ehitati umbes samal ajal, kui Tammsaare oma romaani kirjutas. Tegelikult veidi varemgi, valmis 1929. aastal. Nii et ka palju aastaid ajas tagasi. 

Seal siis sai nädal tagasi kinos käidud, külalistena, mõnus seltskond meie ja nende kohalikust kogukonnast.

Lõpuks, kui filmist rääkida... kumb siis kestis kauem, kas elu või armastus, selles on küsimus...


... 

*Ajakiri Eesti NSV teatrid 2 1957.a.

...

reede, 8. märts 2024

Pühadevahe

 ... 

Loen siin Heljo Männi mälestusteraamatut "Surnute mäss", ja sealt need tema vanaema sõnad*, mida enam ei kasutata, tuletasid mulle meelde minu vanaema. 

"Vanaema oli nagu põhjatu postipaun, kust ei võinud iial teada, mis sealt välja võetakse."

Küllap see on üks omadusi, mis vanaemasid liidab.

Lugesin, ja tuli meelde.

Mõnikord võis  minu  vanaema ootamatult öelda: "Oh sa pühadevahe!" 

Ja päris kindlasti ei mõelnud ta vahemikku vastlapäevast naistepäevani. Näiteks. Või jõuludest uue aastani.

Mina olin vanaemaga palju aega koos, lapsepõlves ja hiljem pikki aastaid, mis talle antud oli, enne kui väsis.. 

Minu vanaema oli ka rannaküla laps, aga mina mäletan väga üksikuid lugusid tema lapsepsepõlvest. Üks väheseid oli nimega Mitte üks piuks. Võib-olla ma ükskord kirjutan. 

Heljo Mänd mäletas, et vanaema ütles: "Kui see vene nüüd vajub", et kas ta ikka teadis, kui hädaohtlik lause see on.

Vanaema ja vanaisa suur kell minu toa seinal jäi seisma. Ma pingutan küll, nihutan vasakule ja paremale, keeran kruvist ette ja taha, ikka selleks, et õige asend kätte saada, aga see on peen kunst ja vajab aega. Ma pole veel lootust kaotanud.

Täna on vanaema 29. surma-aastapäev. Kui numbritest rääkida.

Aga 1929. aastal nad vanaisaga abiellusid. 

Enne seda oli kihlus. 




Onu ütles, et see seinakell osteti siis, kui mu ema sündis. Pilt kellaga on tehtud mõni aasta hiljem, pakun et 1931/1932.



Ja veel on täna naistepäev. Kui juba naistest või naitumisest rääkida. 

 ...

* Tee on tuhmer. Katkinane.

Kõrrutama, kiitama.

...


reede, 1. märts 2024

Info on oluline

 ...

Plaanisin nädala alguses Tallinna minna.

Küsisin AI* käest soovitusi. 

Kuidas on kõige lihtsam hankida teavet ja millist liiklusvahendit kasutada.



Tutvusin saadud infoga... ja mõtlesin ümber.

Kuskil polnud kirjas, et saab ka kaardiga maksta.

...

* Misiganes see AI ka on.

...

pühapäev, 18. veebruar 2024

Sõprus on hinnas

 ...

Kuna ma viimasel ajal raamatukogust ilmselgelt rohkem raamatuid laenutan, kui ma neid lugeda jõuan, kipub muu elu ripakile jääma. Tühja need tubased toimetamised, need on nagunii suht mõttetud. Selles mõttes, et tee palju teed, tehtud nagunii ei jõua, ühest otsast lõpeta, teisest otsast uuele ringile. 

Alles eile sai ahju köetud, täna jälle otsast peale.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Vahepeal oli igasugu olulisi tähtpäevi, mis ka kuidagi märkamatult ja jälge jätmata mööda libisesid.

Algas draakoniaasta.... oleks tulnud tähistada. Et ikka rikkus teaks, kuhu majja tulla.

Vastlapäev oli, aga ei ühtegi vastlakuklit. hernesupist ja vastlaliust rääkimata.

Sõbrapäev, kus kõik sõbrad jäid tervitamata. Selles mõttes, et istusin, nina raamatus, ja lasin sõpradel ennast tervitada. 

Ega sellise suhtumisega midagi erilist loota ei tasu! Õnneks mõni sõber on veel alles jäänud ;) 

Sõbranna lapsepõlvemaalt ajast, kui tema lõpetas esimese klassi ja mina teise. 

Sõbranna Telliskivi tänavalt, ajast kui mina läksin kuuendasse ja tema seitsmendasse klassi. 

Onupoeg aastast 1969 ja tema kaasa, kes veidi hilisem väljalase. 

Armas reisikaaslane viimaste aastate reisilt.


Vastu õhtut panin endast lõpuks väikese meeldetuletuse ka üles. Aitäh, kes märkasid ;)



...

Samas, mõned värskemad sõbrasuhted on tekkinud. Aga nendega olen väga ettevaatlik. Miski paar nädalat tagasi läksid mu näoraamat ja messinger lolliks, mille tulemusena sattus ootamatuid sõpru mu FB sõbralisti. Tundus nagu Ameerikast.

Nendega oli lihtne, eemaldasin nad enne kui suhe jõudis tekkida. Sõprus, ma mõtlen... nii et sealt sõbrapäevatervitusi ei tulnud.

Aga kiri gmailis tekitas minus ärevushäire, ja ikka nii tugeva, et ma isegi kirja avada ei julgenud.



Peaaegu sama kahtlane jutt, kui neil Ameerika "sõpradel", kes Messingeri eestikeelse raskesti mõistetava sisuga teate jätavad, mida ma näen ilma sõnumit avamatagi. Samamoodi see sõber Harry, ilmselt ka võõrkeelsete juurtega. 

Kui nüüd uskuda head tuttavat Konna, on vist küll tegemist mingi ilukirjandusliku eksperimendiga, kuhu ka teda osalema kutsuti, aga millest palun mind küll välja jätta. Kirjutamine ja arvustamine pole minu tugevamad küljed. Pealegi, kardan, et kustutasin selle lugemata kirja oma postkastis hoopistükkis ära, nüüd ma ei teagi, millisest luuleelamusest ilma olen jäänud. Või äkki seilaks koos Harriga juba  Põhjamere kruiisil.

Sest tema vaeseke ju ei tea, mis kingiks saadud maiuspala* mul kodus külmkapis on.




*Kui mina tema heeringas oleks... kas ta mind ka külmkapis hoiaks?

...

neljapäev, 15. veebruar 2024

Kuulasin, vaatasin. lugesin

 ...

Kohe päris palju olen... 

Kuulanud. 

Vaadanud. 

Lugenud.

Aga mitte ainult.

Isegi kohal käisin. 



2. veebruar... see oli reede.

Kui numbritest rääkida: võistu lugesid õpilased viiendast kuni kaheteistkümnenda klassini, kokku 36. Kõige suurem grupp oli keskkooli õpilasi, 13. Neid ma kuulama läksingi. Usun, et tegin hea valiku, imetlusväärne, kui pikad ja mõttetihedad Tammsaare tekstid olid neil pähe õpitud. 

Aga mitte ainult peas, kõik see esitati enesekindlalt ja nauditavalt. 

Tanel Tatter, kes juhtis vanema rühma hindajate tööd, ütles ürituse pidulikul lõpetamisel, et on üllatunud, kui andekad on noored esinejad. Tõesti, neid oli nauditav kuulata. Samas polnud ma sugugi üllatunud (pigem oleks olnud see ka minu valik), et peaauhinna sai hoopis tütarlaps keskmisest vanuserühmast.  

Žürii tegi otsuse, kui vanuserühmade parimad oma lugemist juba täissaali ees kordasid. 

Kui nimedest rääkida... seekord läks võit ülikoolilinna. 

Kirke Miina Tegova, Tartu Mart Reiniku Kool, juhendaja  Silja Russak 

 ...

Laupäeval oli järgmine üritus.

Seal käisin ka.



Päev täis huvitavaid kohtumisi kirjanike ja muusikutega. Kaks kontserti koolilastelt ja lõpukontsert ansamblilt "Lonitseera".

Vestluspingil istus ja vestlust kirjanikega juhtis Carolina Pihelgas, kirjanduspingil istusid Lilli Luuk, Mirjam Parve ja Valdur Mikita. 

Viktoriinis osalesime oma laudkonnaga ka... tõsi küll, me polnud eriti edukad. Aga pole hullu, küll järgmine kord läheb paremini ;) 

Siis istusid kirjanduspingile ja võtsid jutujärje üle Tammsaare kirjanduspreemia nominendid. 

Mitte küll kõik, kelle teosed valitud nimekirjas ootel.



Üheksast nominendist oli kohal viis. 

Peapreemia vääriliseks tunnistati Rein Raua romaan "Katkurong".


Mina andsin uue aasta lubaduse: kõik esitatud teosed aasta jooksul läbi lugeda. 

Siit siis tulebki see pealkirjas mainitud lugemine, mis väga keeruline ei tohiks olla, sest mul on põhimõte, et iga kord raamatukogus käies võtan vähemalt ühe Eesti oma autori teose. Parem kui kaks, mõnikord ka kolm ;) 

Kusjuures, algus on tehtud.

Eile lõpetasin Piret Jaaksi "Taeva tütred", ühe nimekirjas olevatest raamatutest.

Aga see on juba järgmine lugu.

...


teisipäev, 6. veebruar 2024

Puukuurituur

 ...

Käisin tuuril.

Puukuurituuril.

Kõik, kes oma elamisse ahjusooja saavad, teavad, millest ma räägin. 

Aga seda nad ei tea, et puukuurituuril on kõige toredam käia ööhämaras. Siis on see on lausa omaette seiklus. Müstilised hääled keset vaikust ja kummalised valguslaigud keset pimedust. 

Eriti kui südaööle satub.

Sellest võib jääda sõltuvusse... viimasel ajal ma ainult öösiti käin. 

Rännak enne teki alla minekut.



...

kolmapäev, 24. jaanuar 2024

Elu viereb nindagu ernes

 ...

Täna juba kesknädal.

Vähe sellest, on kesknädala keskpäev. 




Tegin söögi valmis, siis sõin kõhu täis... ja siis kontrollisin, kas selline toit üldse olemas on.

Õnneks täitsa olemas! Leidsin Lia Virkuse retsepti* 2015. aasta Õhtulehest.

Kui nüüd tõtt tunnistada... mina nii ei teinud. Ja isegi toidule olin jõudnud ise nime anda. Herne-tatrahautis.

Mina sorteerisin eile poolikuid kuivainete pakke. Et teeks mõnele lõpu peale. 

Pooliku paki poolikud kollased herned panin hommikul likku, õhtul oma suurde punasesse ahjupotti ja koos pannil kuumutatud sibula ja riivitud porgandiga ahju, mis just  oma põhitöö oli lõpetanud. 

Kui pliidi alla tule tegin, hautasin tatra.

See kõik oli eile.

Täna hommikul pannil soojendasin. Natuke võid ja natuke õli, mõni lusikatäis tatart ja teist sama palju hernepajast, kaas peale ja natuke aega haudumiseks... täitsa söödav toit sai. 

Ja mis peamine, ma ei usu, et keegi teine sellist toitu söönud on ;) No kui, siis LV ise vast ka! 

Kaasale ei pakkunud, tema tatart ei fänna, tema saab hernesuppi. Mul puljong külmkapis täitsa olemas, isegi liha on sees.

...

*LV retsepti järgi valmistades oleks herned leotatud ja poolpehmeks keedetud, siis tatar juurde ja edasi hautada. Lõpuks lisada võis praetud sibul, soovi korral praetud koos peekoniga. Nimeks herne-tatrapuder röstsibulaga

Kah sobiv, aga mul oli ahjus lihtsam. 

...

esmaspäev, 22. jaanuar 2024

Kokkupuutepunktid

 ...

Ma ka tasapisi katsetan. Skännisin ja tegin veel mõned mustvalged fotod värviliseks.

Võiks ju öelda, et miks peaks originaale töötlemisega muutma, aga kui arvestada, et suur osa selle aja fotodest, mis minu käes, on suuruses nii umbes 5 x 8 cm ja mõned veelgi väiksemad, siis luubiga vaatamine vist poleks ka hea mõte.




Ilmselgelt on seegi pilt originaalis tibatillukene, ja lisaks hallikarva. 


Sõidame emaga Tallinna. Mitte küll otse ja hobuvankriga, sellega viiakse meid 7-8 km kaugusele raudteejaama. Edasi juba rongis koos emaga. Foto põhjal võib arvata, et käru oli ka kaasas. 

Olen seda pilti vaadates kogu aeg arvanud, et just tookord ootas mind ees haigla ja operatsioon.

Ma tean isegi arsti nime, kes mind lõikas: noor ülikooli lõpetanud onkoloog-kirurg, hiljem tuntud teadlane ja professor, kes oli seotud ka Eesti Vähiliidu asutamisega.

Siit need mõned lubatud kokkupuutepunktid, lisaks sellele, et VR on terariistaga mul kallal käinud ja sellest sisse(välja)lõikest mul jälg otsmikul on. 

Aga ta on sündinud septembris 1928, täpselt nagu Pilvi. 

Ja kuskilt kaudu on ta isegi tuttav, ütleme nii, et kauaaegsete tuttavate tuttav. Ma isegi ei tea, kas tutvused olid mängus, et just tema mind opereerima sattus. 

Nüüd, peale foto töötlemist ja suurendamist saan aru, et olen teadnud valesti, neil piltidel on op juba minevik. 





Minevikuks saanud on ka doktor, kes eelmise aasta märtsis igavikuradadele läks.

Mingi 10-15 aastat tagasi oli mul sealsamas juuste piiril uus lõikus, aga sellest tohtrist ei tea ma midagi, isegi nime ei mäleta. Lõikamist ehk natuke. Ja kuskil kaustas on vist foto, kus mul plaaster laubal.

Aga arm otsmikul on mul seega peaaegu et sünnist saati... mitte et see mind kunagi seganud oleks.

...

laupäev, 20. jaanuar 2024

Selgeltnägija

 ...

Olin köögis toimetanud juba terve igaviku. Ühel hetkel tekkis mõte, et huvitav-huvitav, palju kell võiks olla. Kaksteist? Rohkem või vähem?

Selline tunne, et ei rohkem ega vähem.

Nii ma mõtlesin.

Siis vaatan... elektripliidi kell näitas 12.00

Natukene hakkasin muretsema: ma ei taha olla selgeltnägija. Ega ajanäitaja.

Õnneks meenus kohe, et kell köögis on 2 minutit ees. 

Kohe hakkas kergem ;)  




...


teisipäev, 16. jaanuar 2024

Sõts, sõtse ja ajalibisemisromaanid

 ...

Ma tean (või pigem: arvan teadvat), et olen seda sõna läbi aegade valesti kasutanud, no et õest rääkides ütlen pigem sõtse, mitte sõsar. See on harjumus aegadest, kui ma veel koolis käisin. Tundus kuidagi keele- ja meelepärasem.

Aga Canadas elanud vanaema vend alustas oma kirja hoopis sõnadega Tere sisar


13.10.1956


Võtsin siis ette ja vaatasin, et mis on ja miks on.

Tuleb välja, et pole hullu midagi.

Õe kohta saabki öelda nii sõsar, sisar, sõts ja sõtse.

Sõtse tähenduses isa õde tundub väga võõrana. Selles mõttes, et nagu kasutamiskõlbmatu. Isa õde elas Saaremaal ja temast rääkides oleks väga imelik kasutada muud kui tädi Ilse.

Kui ma praegu mõtlen, siis mulle sobib kõige paremini variant, et sõtse on vanem õde ja sõts on noorem õde. Kuskilt keeleleheküljelt sellise võimaluse isegi leidsin. 

Õeraas kõlab ka kenasti.

Mul õeraas on minust ligi 5 aastat noorem.


Kuna seda must-valget fotot olen juba näidanud, 
andsin seekord natuke värvi juurde ;)


Õde iseenesest on natuke kahtlase väärtusega sõna. Kuidagi ebaõiglane, et vend ja vendlus vs õde ja õelus.


Seda õdede õelust kumab läbi kahes raamatus, mis ma mõne viimase päeva jooksul läbi lugesin. 

Vahemärkusena öeldes, ma ei saa aru, kuidas saab inimene lugeda ja samal ajal tavaelu elada? Ma kas ei saa enne hommikut magama... või siis enne keskpäeva üles (sest loen voodis)... või päev otsa midagi  muud kasulikku tehtud. Ma lihtsalt kogu aeg loen, kuni raamat on läbi.

Aga lugesin ma "Minu õde" (Michelle Adams) ja "Vihmaste ilmade õed" (Kate Hewitt). Lisaks sellele, et mõlemad raamatud rääkisid kahest õest, oli neis midagi veel, mis haakus. Natuke õelikku õelust; saladused, mis on muutnud neid haavatavaks; aastaid painanud mõte: mind ei ole tahetud. Kaks erinevat lugu, kohati päris valus lugemine. Mõlema raamatu puhul tundsin, et lõpp polnud päris see, mida mina ootasin. Aga haarav lugemine oli, ja nagu öeldud, midagi muud suurt nagu teha ei jõudnudki. Niisama pisut igapäevaelu, kui lugemises puhkepausi tegin.

Aga mis lugu on selle pealkirjas lubatud ajalibisemisromaaniga?

Eks see nüüd mingil määral mäng sõnadega on.

Võtsin selle Google tõlgitud lõigust, kui tundsin huvi nende kahe kirjaniku eluloo ja loomingu vastu. Google tõlgib lihtsalt kiiremini ja kuigi mitte alati õigesti, siis kindlasti paremini kui mina.

Ja ma olen absoluutselt nõus: lugesin, ja aeg libises märkamatult... kuigi aknast õue vaadates on tunne, et päevadele on juba pikkust juurde tulnud.

...

neljapäev, 11. jaanuar 2024

Kui aeg saab täis

 ...

Miski pole igavene. Aasta 2023 jäi päris mitmele Eesti tuntud tegijale viimaseks. 

Mina ei arva, et surmast ei tohi rääkida. Eks ma olen juba piisavalt vana ka, ja mul on aeg-ajalt kombeks rääkida sellest, mida parasjagu mõtlen. 

Näiteks surmast.

Mingil ajahetkel said mulle tuttavaks kaks mõtet. 

Mitte et ma neid päris omaks oleks võtnud. 

Kui ämm paarkümmend aastat tagasi meile kolis, ütles ta, et nüüd tuleb aeg, mille kohta vanad eestlased ütlesid: toidab lähedase surnuks. Antud juhul siis ämma. 

Päris õõvastavalt kõlab, aga kui ma praegu guugeldasin, siis leidsin selgituse, et sellisel jutul on tõepõhi all. Fraseologism selline... Söödab vanemad surnuks - toidab vanemaid surmani. Ämm oli peaaegu 15 aastat meil, aga mitte siiski surmani. Jäi voodihaigeks ja vajas rohkem hooldust, nii jõudis hooldekodusse, kus üsna varsti suri. See oli 4 aastat tagasi novembris, nüüd detsembris oli tema 100. sünniaastapäev. Nii et päris pika elu elas, peaaegu 96 aastat oli talle antud.

Teine sõnapaar, selle kuulsin Pilvilt. Surmaeelne koristamine. Proovisin selle kohta ka midagi seletavat leida, kuid esialgu ei õnnestunud. Aga siis tuli appi Õhtuleht* artikliga "Mis imenähtus on Rootsi surmakoristamine?" 

Selge siis, et Pilvi Rootsis teadis, aga mina Eestis polnud kuulnudki!

Kuigi nimi hirmutav, on tegemist päris aruka toiminguga. Eeskätt on eesmärgiks vanemaealiste julgustamine enne kõrgesse vanusesse jõudmist oma asjad  ära korraldada, rämps minema visata ja tarbetutest esemetest vabanemine.

Lõik artiklist.

Kui rääkida rootsi surmakoristamisest just kõrges eas, siis soovitab Magnusson sellega algust teha neil, kes on üle 65 aasta vanad. Kindlasti tasuks eakatel koristajatel otsida välja ning panna ühte kindlasse kohta kõik olulised dokumendid. Sinna võiks panna ka pangaväljavõtted, info olemasolevate võlgade ja finantskohustuste kohta ning erinevad paroolid, et saaks sulgeda surmajärgselt ebavajalikud meiliaadressid ja muud kontod. Ning mis kõige olulisem, east hoolimata: ära kuhja kodu igasugust kraami täis. Rootsi surmakoristamise karm filosoofia on see, et pärast sinu surma ei taha sinu asju mitte keegi.

Kuid artiklis on mõte, et seda toimingut nimega döstädning võiksid harrastada ka need, kes noored ja täie elu-tervise juures.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. See oli sissejuhatus ;) 


26.12.2023


In memoriam 2023 nimekirjas leidsin 34 nime. Need, kelle eluküünal läinud aastal kustus.

5 vanuses 90+

11 vanuses 80+

6 vanuses 70+

5 vanuses 60+

5 vanuses 50+

2 vanuses 40+

Numbrid, mis hirmutavad? Tegelikult ei peaks, vanuses 90+ on seljataga pikk ja sisukas elu. Eks see on nii, kuidas kellelegi on antud.

Lahkunutest vanim, Helvi Jürisson (94) oli kunagi minu ema klassiõde. Ema oli 63 kui suri.

Aga sellest döstädningist peaks lastega rääkima. Kas teevad ise kunagi ära või on neil targem appi tulla ja juba tasapisi tegutsema hakata.

...

* Artikkel ilmus 08.01.2018. 

...


pühapäev, 7. jaanuar 2024

Uued tuuled

 ...

Sel aastal hakkan reklaamiga raha teenima.

Tiheda töö tulemusel valmis esimene reklaamplakat.

Ei tilkagi alkoholi!*





...

* Organiseeritud karskusliikumise alguseks Eestis võib lugeda 6. juunit 1889; kui Toril asutati koolmeister Jüri Tilga eestvõttel esimene karskusselts "Täht". ... Seltside tegevusel oli kaks põhisuunda: propageerida karskust ja pakkuda kultuurilist meelelahutust.  (Võitlev Sõna, 4.10.1986)

...