Endiselt, endised hooned

 ...

Kui kärud on kogunenud Käru raudteepeatuse lähistele, peamiselt endisesse (aastast 1901) jaamahoonesse ja aita, siis Esna Galerii paikneb Esna raudteeasula 1930ndatest pärinevas kunagises kauplusehoones. Nii et majad minevikust, mõlemad ligilähedal raudteele. 

Sarnasuseks ehk ka aeg, kui neile uus võimalus anti, Esna Galerii avati 2019. aasta kevadel, Kärus esimene näitus detsembris 2018, ja kolmas hoone, mis Kärus ka korda tehti, pärineb 1930ndatest nagu Esna EW-aegne hoone. 

Kui hoonetest rääkida. 

Läksin kohaliku rahvaga kaasa nii, et ise ka ei teadnud, mis seal Esnas meile näidatakse. Mõtlesin, ehk läheme mõisa, mõis tänu Õnnepalu loomingule ju natuke tuttavgi. 

Aga sattusin imelisse kuldsesse maailma!

Perenaiseks kuldtikandi asjatundja Lilian (kel teemakohane magistrikraad), ja tema kaasa, kes aasta-paar tagasi kuldas üle Tallinna Toomkiriku tornis oleva kella nelja sihverplaadi numbrid. Tegemise lugu mitmes ajalehes, ei hakka ümber jutustama.

Tikanditegemist on võimalik kohapeale ka õppima tulla, tõenäoliselt tuleb kõigepealt huviliste grupp kokku panna. Meil oli huvilisi, aga oli ka kõhklejaid. Et kas saan hakkama...

Nii et veel ei otsustanud.

Mul on küll kogemus, et kui juba koolitus, siis saavad kõik hakkama. Ma sain hiljuti valmis oma esimese fotoraamatu, 2 koolituspäeva Tallinnas ja veidi nõuandeid hiljem meili teel. 

Aga see on juba teine teema, lähen tagasi kuldaväärt galeriisse ;)

Koolitusel valmiks esimese tööna kõigil mesilane. Siis edasi on võimalik juba mõelda, kas tahan veel ja mida võiks proovida.

Veel olid galeriis väljas tööd, mille puhul arvasin, et herbaariumi taimed.

Natuke lähemalt uurimist... ei olegi päris putukad ega kuivatatud lilled.

Kõik ikka tikand.

Autor Natalia Velchinskaya.

Anni Kreemi lapivaip... tema lapitöid olen Katariina Gildi stuudiogaleriis vaatamas käinud.

Aga see seal Esna Galeriis on täiesti omanäoline!

Tegelikult oli seal huvitavaid väljapanekuid rohkem, aga jutt läks isegi pikale, nii et kel huvi, saab kohale minna ja vaadata,

Kohvi pakuti ka ;)

...

Kohad ja inimesed

 ...

Nagu lubatud sai, eile käisin ma Kärus.

Kohad võivad olla imelised, aga selleks, et nad erilistena meelde jääks, on kohapeal inimesed, kes seda erilisust kinnistada oskavad. Imetlusväärne, et neid nii paljudesse kohtadesse jagub! Või isegi see pole päris tõde, imelisi inimesi ei pruugi alati kohapeal olla, nemad on lihtsalt juhtunud õigel ajal õigesse koht sattuma ja siis seal oma juured kinnitanud. See pole see ütlemine, et juurte juurde, see on pigem juurdumise teema.

Muuseum on alles üsna noor, alates aastast 2018, ja muuseumi eestvedajaks on Tallinnas sündinud Eesti filmilavastaja Aljona. Alustati ühes hoones, siis juba oli kaks maja, ja nüüdseks on restaureeritud ka kolmas. 

Selles kolmandas pakuti meile süüa ja näidati ülemisel korrusel ööbimisvõimalust. Sai isegi valida, millises toas tahad ööd veeta, kas 1920, 1930, 1980 või 1990.

Tuba 1930

Loomulikult pole see ainult Aljona projekt, seal oli koos väga meeldiv ja elurõõmus meeskond, kes meid suunasid, juhendasid, toitlustasid-teenindasid ja muuseumis ekskursiooni tegid.

Vanas raudteejaamahoones oli väljapanek kaksikute ja kolmikute vankritest ja kuldsest tite-ajast. Ja kõik need lood, mis esemetega kaasa on tulnud.

Vanadel asjadel ongi ju igal oma lugu, küll rääkijaid on, kui ainult ja kuulajaid jagub.

Kõige rohkem lugusid saime kuulda Raudtee Aidas, seal lihtsalt oli kõige rohkem kärusid ja teisi eksponaate. 

Kärusse on tegelikult väga lihtne Tallinnast minna. Istud rongi, sõidad kohale, ja mõne tunni pärast saad rongiga linna tagasi. Eile oligi enne meid grupp, kes söömast rongi peale kiirustas. 

...

Üks peatuspaik oli meie reisil tegelikult veel, hoopis teistlaadi, aga jälle erilised inimesed ja näituste ning kultuurisündmuste toimumispaik.

Homme räägin ;)

...

Kas tasus märgata?

 ...

Annan esimese vihje.

Vaata kellaaegu!

Selle poole tunni sisse mahub:

30 kaubaartikli ladumine kassalindile

kliendikaart, pangakaart, ostutšekk

sama arvu kauba ladumine kahte kotti, ja mis ei mahtunud, läks kärusse

kärutamine auto juurde, kahe koti ja kotti mitte mahtunud kauba ladustamine pagasnikusse, kalakarbid panin veel külmakotti.

käru kärutamine autode parkimisplatsilt kärude parkimisplatsile kassa juures

tagasi auto juurde 

100 m autosõitu

suur avastus...  

Teine vihje: vaatasid tšekke? Mis see on, mis ma avastasin tšekil nr 1?

Teisele ringile.

Auto parkimine pisut kaugemale parkimisplatsile

tagasi poodi kassa juurde, dialoog kassapidajaga ja nõu küsimine infopunktis

käru laenutus ja kärutamine auto juurde

30 kaubaartikli pagasnikust kokku korjamine (pooled õnneks kotis) ja kärusse ladustamine

pagasniku sulgemine

pagasniku avamine, järelkontroll

maha jäänud süütekuubikud... tuvastatud ja kärusse... lisatud

tagasi tuttava kassa juurde... kärutatud

5 inimest kassa järjekorras, sätin ennast sabasse

ajaviiteks pildistan oma kaubakotte, kaupa ja ostutšekki

30 toodet lindile paigutatud

uus tšekk ja 7.33 sularaha... saadud

Selgituseks kolmas vihje: nädalapäev on oluline... oli 16. oktoober 

30 toodet kärusse ladustatud, kahte kotti mahtus seekord pisut üle poole ostetud kaubast,  ülejäänud jälle vabapidamisel

käruga tagasi parkimisplatsile auto juurde 

käru tühjaks laadimine ja kauba (taas)paigutamine pagasnikusse

tühi käru tagasi kassa juurde

Mälusopis on infokild esimesest osturingist: minu ees maksnud vanem härrasmees palus tšekki. Et kontrollida, palju soodustust sai. 

Nii nagu peab, kassa juures.

Mina olen see, kellel meeldib autosõidu ajal ennast kontrollida, et miks, kuhu kui palju kulutasin. 

...

Nad vabandasid ja ütlesid, et arvuti vedas alt. Küllap see nii ongi.

Ehk oleks olnud targem jätta kassas tšekk võtmata.

...

Aga nädal tagasi sain pakkumise, et tule 20.oktoobril kaasa, läheme Käru muuseumisse. 

Täna pole enam kindel, kas ma ikka minna tahan ;)

Samas, lapsepõlve-muinasmaal me kärutasime mõnuga :)

Pildil Kaupo käruga ;) Tüdrukud on võõrad. Pulmalised aastal 1968.

...

Ööpäev hulkumist

 ...

Reede õhtul veidi enne viit startisin, kõmpisin oma 1000 sammu kohaliku bussipeatuseni, oleks teadnud, et bussijuht ka kohalik mees on, oleksin oma teeotsa ootama jäänud, aga hulkumist 1000 sammuga alustada on igal juhul märgilise tähendusega, nii nagu bussisõit vana hea tuttavaga roolis... et tundub kuidas tundub, igal juhul läheb korda!*

Tallinn võttis mind vastu juba hämarduva õhtuga. Aga mõnus oli. Kalamaja kant on muidugi iga kell mõnus koht, nii et tipa-tapa Kati suunas polnud mingi probleem. Isegi kolmandale korrusele ronimine mitte. Nojah, mul ju hiljuti trenn tehtud, 2päevane koolitus 4. korrusel. Nii et andke mulle treppe, küll ma ronin! 

Kati ja Lonni olid külalise tulekuks põhjalikult valmistunud. Kati oli suuremas koguses lõhet soolanud ja Lonni oli leidnud ootamatult hea peidukoha, nii et isegi Kati ei teadnud, kus kass on. 

Aga nagu ikka, asjad lahenevad. Ütlesin küll, et sõin Kati külmkapi tühjaks, aga see pole päris tõde. Ainult selle lõhevaagna ja röstsaiad. Ja hapukurgikausi. Ja kodutehtud leiva viilud. Kati ja Lonni olid enne vist juba söönud, igatahes Lonni, kes lõpuks kuskilt välja ilmus, hoidis distantsi ja vaatas Katiga pealt, kuidas ma toitu nautisin.

Mingil hetkel võttis  ta mind lõpuks omaks ja ühines meie seltskonnaga. 

Kui Kati kuskil südaöö paiku lõpuks pakkus, et nüüd oleks õige aeg kartuleid praadida**, oli minu kõht igatahes nii täis, et palusin järgmise korrani lükata. 

Mis ei takistanud Katit... tõsi küll, mitte kartulid. Mõned tunnid magamist ja siis ootas mind juba priske Inglise hommikusöök. Praetud muna ja peekon + lisandid, tundsin ennast kuninglikult.

Kui kella 10 paiku Balti jaama poole kõndima hakkasin, oli 24 tunnist 15 juba kulutatud. Aga järgmised 9 tundi olid ka piisavalt sisukad, et tasakaalu hoida.

Ees ootas kohtumine.

Õnneks olime õhtul ajad ja asjad paika pannud, mul polnud taskus ühtegi 2kopkalist, et helistada ja endast märku anda.

Ju lapsuke oskas seda ette näha, tegi ise kõne, et kus ja kuidas. Et tulevad kahekesi ja mul pole vaja edasi-tagasi sõita. Mitte et mul midagi sõitmise vastu oleks, aga nüüd jäi mulle vaba aega ostlemiseks, Sõbralt sõbrale poest sain ilusa dekoratiivkanga. Ostul oli korraga kolm positiivset külge. Odav oli (5 eurot), kerge oli (et seljakotis tassida) ja ilus muidugi ka (minu värvid ja mustrid). Lõpuks müüja, kui hinda otsis, kiitis veel tootjat firmat, see nimi sattus talle enne näpu alla kui oluline rahanumber.

Mingil hetkel sain omadega kokku ja edasi kolasime kolmekesi. Muidugi ka pidulik lõuna, kuigi piiga kurtis, et kalalõhn talle ei meeldi. Nojah, tema sõi ju pannkooke vahtrasiirupi ja marjadega! 

Kui nüüd mõelda, siis Humalas võiks muidugi muud lõhnad domineerida, aga ju lauakaaslane võttis liiga väikese õllekruusi. 

Edasi tuli tiir vanalinnas vahepausidega olulistes punktides.

Üks meist kolmest, selgus, on õhinapõhine apteeker Melchiori fänn.

Teisigi põnevaid kohti jäi teele ette, aga lõpuks jõudsime sihtpunkti.

Teatri- ja muusikamuuseum seekord. 

Põnev koht, igaühele midagi. 

Mina leidsin kivid. 

Kõigepealt kivid, siis lugu. 

Lugu kahtlastest kividest.

Protokolli kirjutati: "Kivid Läänemere äärest", mis läks täkkesse nii kivide kui ka näitleja enda kohta.

Loos on ta ära mainitud. Kivise nimega näitleja tuttavast külast mere ääres.

Tunnike hiljem jätsin noored oma ringkäiku lõpetama, ise kihutasin rongijaama. Kihutama polnud küll siis enam see õige sõna, aga tatsamist ka nagu tunnistada ei tahaks :) Igatahes rongile ma jõudsin, kaasa oli Aegviidus vastas ja kui veidi enne kella viit kodus olin, saigi 24 tundi täis. 

Ja lõpuks, selle ajaga viiest viieni tuli kokku ligilähedaselt 20 000 sammu. 

...

* Kui mu stiil tundub kummaline, siis sellele on põhjendus olemas. Panin just käest Jon Fosse "Triloogia". 160 lehekülge jooksvat juttu ilma punkte kasutamata, pole midagi teha, see avaldab mõju. 

Õnneks suutsin peale viiendat rida taas vanadele rööbastele saada. 

Aga raamat oli haarav, algul ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Jon Fosse (sünd 1959), norra proosa- ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat

** See ju vana tuntud traditsioon! südaöösel kartuleid praadida,  sai meil (st Katil) alguse juba aastakümneid tagasi.

...

Tehniliselt taibutu

 ... 

Eile õhtul olen oma Päevaraamatusse kirjutanud.

Kui lõpuks midagi kurta... siis öösel oli vist voolukatkestus. Igatahes köögipliidikell oli paigast ära ja vilkus. Paigast ära ses mõttes, et ei näidanud õiget aega. On juhtunud, et olen saanud ta lõpuks ise õigeks. On juhtunud, et mõni teeb mu eest selle töö ära, aga täna ei olnud ei nii ega naa. Täna hommikul õnnestus mul selle tegemise käigus kell lukustada. Nüüd näitab ta tabalukku ja mitte midagi endaga teha ei lase. Oleks ta siis vähemalt õige! Töötab küll, aga on ajast 2 tundi ja 20 minutit maha jäänud. Mitu korda päeva jooksul üritasin lukku lahti murda, ei õnnestunud. Eks ta sellepärast peal ongi, et lapsed ega lollid tehnikat näppimas ei oleks.

Nii ma eile mõtlesin. Ja kirjutasin.

Tegelikult on see kell meie majapidamises oluline. Esiteks sellepärast, et jääb läbikäiguteele magamistoast vetsu ja tagasi, see on kõige olulisem. Alati saab vaadata, mitu tundi uneaega ees ootamas on. 

Aga mitte ainult. Teadagi, ööd pimedad, majas orienteerumine on tunduvalt lihtsam, kui tulukesed asukohast märku annavad. 

Meil on neid märguandjaid köögis rohkem. Vastu seina ei jookse, sest seinal on vinguandur, mis iga natukese aja tagant kööki valgustab. 

Ukse vastu ka ei jookse, uksele pani lapsuke helendava tähekese. Et vanainimene ikka õiges suunas liiguks.

Ja siis punase tulukesega karbike seinakontaktis, kui juhendit uskuda, siis peaks hiiri majapidamisest eemale hoidma, seda tänu ultrahelile. Inimesele pidi ohutu olema... aga selles pole ma nii kindel. Tunnen pidevalt, et ei viitsi kodunt välja minna, nagu juured oleks alla kasvanud. Kui juba toast õue saan, siis on ok. Nojah, mõjupiirkond pidi limiteeritud olema. 

Ja ega need hiiredki juhendile vastavalt käitu, selle sügise jooksul olen juba 2 tükki köögist kätte saanud. 

Kui nüüd juhendile juba jutt läks.

Ma siis täna alustasin uuesti operatsiooni "Kell õigeks". Võtsin internetist beko-pliidi juhendi, lugesin ülevalt alla ja alt üles, läksin ja katsetasin mitut varianti. Igale poole, kuhu võimalik, vajutasin, hoidsin näppu peal, ühekaupa ja mitut korraga. Ühel hetkel oli taba kadunud ja sain kella õigeks panna. Et kuidas? Kuidas iganes, aga mu meelest mitte nii, kuidas juhend ütles. 

Ja ega ma järgmine kord targem ka pole. Ehk lihtsalt tähelepanelikum, et uuesti lukku ei keeraks.

...

Nael kummi!

 ...

Mulle meeldivad eestikeelsed lood ja laulud. 

Ja niisama ütlemised.

Näiteks nael kummi või säh sulle kooki moosiga!

Mõlemad oleks esmaspäeval võinud käiku lasta, aga ma harjutan hoidma keelt hammaste taga, et ikka kehtiks  minu lemmik-reegel: vähem on parem. Kahjuks see sageli ei õnnestu, kuigi tõesti üritan öelda vähem kui parasjagu mõtteid pähe tuleb.

Aga vastu ööd, või oleneb, kes mis aega keegi ööks peab, meile endile see alles mõnus õhtupoolik, kell oli 9 ringis. Teel koju, ja ikka teekonna päris alguses, ees vast kilomeetreid 60, avastas kaasa, et tagumine kumm on täitsa töss. 

Säh sulle kooki moosiaga! 

Mina välja vaatama ei läinud, katsusin hoida madalat profiili, ilmselgelt oleks ma seal kõrval olnud lihtsalt ärritav faktor. Kuna autos puudusid vajalikud vahendid ja tööjõud, tundus et jääme sinna linnalähedasele tühjale parkimisplatsile ööbima. Õnneks-õnneks, maailm on täis häid inimesi ja üks sattus oma autoga kohe kõrvale. Üks-kaks-kolm olid abivahendid väljas ja kumm täis. Kaasa küsis, palju võlgneb... no ei, mitte midagi. Siis tegin ma ka suu lõpuks lahti. Et mul on pagasnikus paras koogitükk, annaks abilisele. Kui juba koogijagamise mõte oli.

Ei võetud sedagi. 

Aga millal nael kummi soovida?

Või pigem mitte.

Koju jõudes oli kumm õnneks veel täitsa kobe, järgmisel päeval läks kaasa autoga ülepõllu spetsialisti juurde. Too tuvastas roostes naela, likvideeris kahjuri ja tekitatud kahjustuse. 

Kuna oli töökoda, siis arved said klaaritud.

Aga nael kummi kõigile, kes teel ;)

Tallinnas, kaks päeva hiljem

02.10.2024

Naelkummide aeg pole ka enam kaugel.

...

Juubelihõnguline

  ...

#tagantjärele

Tegelikult oli plaan tagantjärele hiljuti lahkunud suves nostalgitseda, aga nagu ikka, kisub metsa. 

Kui nüüd just metsast rääkida, siis ega ikka ei kisu küll. Hing ihkab, aga ihu annab märku: parem mitte! Isegi kodumetsaservas saavad nad mind kätte... ma ei tea küll kes, aga igatahes keegi*, kes hammustab. Mind hammustab nii, et pärast võimutsevad ihul aeglase paranemisega punnid. Just sügiseti. Eelmisel aastal neelasin lausa antibiootikume, ja see teeb ettevaatlikuks.

Aga paar päeva tagasi, kui ma siiski korraks metsas oma pohlakohta kontrollimas käisin, õnnestus mul puuk kaasa tuua. Mõnikord avastan puugi varakult (täitsa tunnen, kui ta mööda mu ihu jalutab), enamasti kipub aga olema, et ta juba end sisse puurinud on. 

Jõudnud tagasi koju, tundsin, et keegi hammustab. Ikka kohe valusasti. Õnneks päris nähtaval kohal, lihtne oli tuvastada. 

Puuk! Hammustab! 

Kerge vaevaga sain kätte ka, ju oli alles hambad sisse löönud. Kusjuures, vana teada tõde, et puugihammustust ei tunne. Ju mu puuk oli eriliste teravate hammastega ;) 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!

Kui juubeli(hõnguline)jutt, siis võiks numbreid nimetada. Siin pole midagi häbeneda, ütlen otse välja. 15 aastat tagasi käisin esimest** ja viimast korda Hiiumaal. See tuli mulle meelde, kui eelmisel nädalal Krõõdas (kohalikus raamatukogubussis siis) lugemiseks raamatuid valisin. Krõõta lähen alati teistmoodi kui kohaliku pealinna raamatukokku, Krõõta minnes pole mul mingit nimekirja kaasas. Võtan selle raamatu, mis kõnetab. Seekord vaatas vastu "Minu Hiiumaa" (Mae Lender). Siis mulle meenuski, et mingil määral ka minu, erinevalt paljudest teistest Minu-sarja raamatutest, sest Hiiumaal olen käinud ja sealt on pärit päris mitu suguvõsa liiget. 

Mõtlesin välja (ja kontrollisin üle), aasta siis oli 2009. Käisime kolmekesi, kaasa kippus minema ja võttis minu koos mu sõbrantsiga kaasa. 

Olen siin-seal blogi fotojahis oma Hiiumaa pilte välja pannud, aga küll küllale liiga ei tee. Ja lisaks ei kattu minu Hiiumaa sugugi raamatuga "Ähk läheb tarvis". Raamatus on tegelik elu, meil oli vaid 2päevane suveseiklus. 

Mälestusmärk Hüti klaasikoja (1628-1664) asukoha tähistamiseks. 

...

Tegelikult tahtsin veel paar sõna raamatu kiituseks öelda, aga sissejuhatus läks liiga pikaks, raamatust ehk mõnel järgmisel korral. Või huvitavam on muidugi hoopis ise raamatut lugeda ;) Mõnus lugemine!

...

*kahtlustan põdrakärbseid

**no see esimest on kaheldava väärtusega, sest kunagi lapsepõlves lennukiga Saaremaale sõites oli vahepeatus Hiiumaal. Ma küll ei mäleta, et me lennukist välja oleks tulnud.

...

Lahkuma sunnitud

... 

#tagantjärele

Täna on just õige päev* meenutada suvist teatrielamust, etendust "Üks helevalge tuvi", milles räägitakse hingekriipiv lugu lapsest, kes koos ema ja vanaemaga, teadmatuses ja hirmus, mida tulevik toob, on sunnitud maha jätma oma kodu ja lähedased inimesed. 

Tagantjärgi on isegi raske öelda, kas eelnev raamatu lugemine oleks oluline või on teadmatus parem. Igatahes meil Ritaga oli Elin Toona "Pagulusse" aasta-paar tagasi loetud, nii et omavahel võrrelda ei saanud, kumb variant etem on. See vist nii ja naa. Raamatusse mahub rohkem, aga etenduses on kõik sündmused ja emotsioonid ehedalt lavale toodud, ja kui raamatus saab ka ridade vahele kirjutada ja vajadusel ridu uuesti ja uuesti lugeda, siis etendust peaks vist korda kolm vaatama, et kõik sisse kirjutatud mõtted välja noppida. Või kui mitte kõik, siis igal juhul rohkem kui selle ühe korraga. Kolm tundi etendust mahutas endasse väga palju olulist. 

Näitlejad** olid head, tekst oli hea, heli, valgus ja lavakujundus, igal asjal oli oma roll kanda.

Ja etendus Uuemõisa mõisas, ka koht hästi valitud.

Aga teema oli nukker. Ei olnud nii, et need, kes Eestist põgenema pääsesid, olid õnnega koos. Nad läksid ja kaotasid kõik, mis neil olnud oli, ja välismaa ei võtnud neid vastu, süda täis hoolimist ja käed kallistuseks ette sirutatud. Kõrge kukkumine neile, kes Eestis heal järjel olid olnud, ühtviisi nullist alustamine kõigile pagulastele. Igal pool tuli enda eest võidelda, vägivald ja elu lastekodus, päris sünged mälestused nii väikesele lapsele, ja milline valu ema ja vanaema hinges. Kohati ei tulnudki ema sellega toime.

Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa... Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...

Elu kui teekond, läbi Saksamaa, Inglismaa, Ameerika Ühendriikide, vahepeal ka Singapur ja Bahama... ja lõpuks tagasi Eestisse. 

Elin Toona ise ütleb: "Ma olen 77 aastat rännanud tuhandeid kilomeetreid ümber maakera. Ja alles nüüd lõpuks jõudnud päriselt tagasi koju. Kirjutan praegu oma uue romaani "Tähesadu" viimast osa ja loodan leida nii ingliskeelse kui eestikeelse kirjastaja. Miks mõlemas keeles? Sellepärast, et ma ei olnud oma rännakutes kunagi üksi, olin alati koos tundmatute inimestega, kes olid samuti põgenikud oma maadelt, oma kodudest, kes olid jätnud kõik maha peale mälestuste, aga nad olid samade küsimustega, millele vähesed leiavad vastuseid. Veel vähem lahendusi."

Etenduse lõpus on positiivseks punktiks video Elin Toonast, tema mõtetest ja lootusrikkalt pilgust tulevikku. Elin, sündinud 1937.

Eraldi kiidaks veel kavalehte. Kui seda loed. loksub hästi paika, kes, kus ja millal.

...

Niisama juttu ka.

Olime vahetult enne etendust saanud peotäie häid nõuandeid (aitäh, Liana:). Tänu neile oskasime kohe õigest kohast padjad võtta, olime ettevalmistatud ootamatule lahingukärale ja takkajärgi võin vaid kahetseda, et kõiki soovitusi ei kuulanud! Oleks ikka teatrikohvikusse läinud (käisime enne kesklinnas kohvitamas), oleks saanud presidendiga koos aega veeta, pärast küll saalis istus ta üsna ligidal, nii et võisin ennast turvatuna tunda. 

Kohvikut kiitis ka juhuslik pinginaaber etendusel, olid olnud kõige maitsvamad saiad, mis viimasel ajal talle pakutud on!

...

Aga Haapsalu on üks väga armas koht, ja giid, kes meile enne etendust linnas ekskursiooni tegi, oskas huvitavalt jutustada.

...

Haapsalus, 23. augusti 2024. Vihje enne etendust...

...

* 80 aastat tagasi, kui Punaarmee pealetung uue hoo sisse sai, lahkusid Eestist paljud, kel see veel võimalik oli. Okupatsiooniaastad 1940-1941 olid jätnud hirmutava jälje eestlaste mällu, 1944. aasta pommirünnakud Eesti linnadele olid purustanud paljud kodud. Valitses paanika. 

Täna avati Pärnus suurpõgenemise mälestusmärk, skulptuur kujutab käte viimast kokkupuudet. 

Haapsalu raekojas on aga sündmuse meenutuseks näitus, kus muude eksponaatide hulgas on ka Elin Toonale kuulunud nukk.

** Näitlejad tõesti väga hästi mängisid: Teele Pärn, Daniel Coll, Kaie Mihkelson, Laine Mägi, Britta Soll, Kristo Viiding, Emil Rohumaa,  Richard Ester.

...

Septembrikuu pühapäevad

 ...

#tagantjärele

Juba esimene pühapäev septembris oli väga oluline. 

Teadmistepäev.

Kohalikus koolimajas käisin ma küll pea kuu aega varem, augusti alguses. 

05.08.2024

Siis oli mõisas veel suvine näitus... aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Ehk jõuan oma jutuga ükskord ka sinna aega.

Ikka need selle aasta septembri kaks pühapäeva.

 

Päris mitu lähedast lapsukest tegid algust uue õppeaastaga. Kohapeal tervitamas ei käinud, tegin kaardi ja saatsin head soovid teele. 

...

Teine pühapäev septembris on tavapärasem lipu-pühapäev, päev vanavanematele.

Erinevaid kanaleid mööda saime kätte palju tervitusi, nii vanaemale kui vanaisale. 

Ja üks lapsuke ka... sõitis rattaga kohale.

Ära viidi autoga.

Kuna mul palju tuttavaid, kes ka vanavanemad, tegin neilegi paar tervitust ;)

...

...

Lõpuks tänusõnad  mulle nii olulistele vanavanematele.

...

Liiga palju

 ...

#tagantjärele

Lappan suvist pildipanka, tagant ette. Sügisest kevade poole, nii on võimalik talv vahele jätta. 

Tühistaks talve, pääseks ahjude kütmisest ja lume rookimisest. 

Unistada ju ikka võib.

Aga räägin ma saagikusest. Vähem on parem... olen seda ennegi öelnud, ja ei väsi kordamast.

Hetkel on õunu liiga palju. Õnneks ainult 2 puud, üks suviste õuntega ja teine talveõunad. Nimetaks ka nimesid, aga mida ei tea, seda ei tea.

Suveõuntega on nii, et hiljutised tormised päevad raputasid puud üsna lagedaks, nüüd korjan, sorteerin ja tassin metsa alla. Lugesin kuskilt, et kui nad veidi aega laagerdavad ja lagunevad, on lootust, et varsti hakkavad metsaelanikud seal purjutamas käima. 

Ilusamad toon toale lähemale, aga kauaks sedagi ilu.

10.09.2024

Vanasti tehti mahla, moosi, kompotti ja koduveini. Koduveini tehti kõigest, isegi võililledest või keldris käärima läinud moosist. Ja siis sõpradega tipsutati. 

Aga tegelikult tahtsin ma ju õuntest rääkida. Mäletan aegu, kui kaasa neid külapealt mitu kartulikotitäit sai ja kus iganes ta siis mahla tegemas käis, igatahes oli lõpuks kolm 40-liitrilist vinkutäit mahla ukse taga. See tuli kuumutada, purki panna ja kaanetada. Purke pesta ja kuumutada, ja lõpuks need kolmeliitrised mahlapurgid keldrisse vedada. Seda, et liiga palju oleks saanud, seda ei mäleta.

Enam küll ei viitsi. Ei mahla ega kompotti. Paar purgitäit moosi keetsin. Ükspäev tegin pannkooke. Moos oli külmkapis olemas, aga kooke sõin hoopis meega. 

Sõstraid oli ka liiga palju. Arvasin, et olen kaval, panin paarile põõsale võrgud peale, ülejäänud jätsin lindudele. 

07.07.24

Aga üllatus-üllatus, linnud ei olnudki huvitatud! Lõpuks oli seis selline, et pidin ise põõsad tühjaks korjama. Ega ma päris lõpuni ei jõudnud, ikka natuke jätsin. Igaks juhuks, ehk tulevad ja tahavad. 

10.09.24

Aga ei taha keegi. Käin ise põõsast nokkimas. 

Linde ootan ikka. Arooniaid on palju, oksad lookas vastu maad.

....

Äratõugatud surnud

 ...

Kui raamatust rääkida, siis "Äratõugatud surnud".

Autor Elly Griffiths. 

See oli nüüd vist kuues raamat arheoloog Ruth Galloway ja peainspektor Harry Nelsoni lugude sarjast. Eile viisin loetud raamatu kohaliku pealinna raamatukokku ning võtsin järjekorras järgmise. 

Mul ei olnud sellest plaanis avalikult kirjutada, teada ju nagunii, et kriminullilikult põnev ja keeleliselt kergelt loetav. Aga nüüd, kui juba teema üleval, mõned laused ütlen.

Jutuks hoole alla võetud lapsed. Mõni laps on hoidjatädi hoole all, mõni lähedase hoida, mõned halastusest hoolt ja armastust saanud. Aga kas ainult? Millal tuleb mängu keegi, kellel on kurjad mõtted, kas sõbralikkus on alati siiras või kas metallist konkskäsi tingimata mõrvarile kuulub? 

Maetud ja leitud või kadunud ja leitud... mõnikord maetult, mõnikord õnneks hoitud ja terve. See pole ainult selles viimases raamatus. Arheoloog on läbiva teemana eelmisteski raamatutes leidnud luid, mis tagantjärgi väikeste laste surma tunnistavad.

Loed ja mõtled: ainult filmides sellised müstilised olukorrad. Või siis raamatutes. 

Igapäevaelu on tavapärasem.

Aga siis loed ajalehte ja mõtled: kuidas on see võimalik! Ei ole ei film ega raamat, on ajaleht värskete uudistega või tagasivaatega varasemasse aega.

Töömehed sattusid saja-aastasele kalmistule, millest keegi ei tea midagi. 

Sadakond maetud last, mõnedkümned sentimeetrid mullakihti katmas kuusepuust kirste. 

Ei ole kuskil tundmatul ääremaal ja x ajahetkel, väljakaevamised toimuvad praegu ja ligilähedal Viljandi linnapiirile. 

Kui pikk on ajalooline mälu? Kui mitte keegi ei mäleta, et vaid sajand tagasi seal surnuaed asus. 

Sada aastat muidugi on pikk aeg, ja lehest nopin välja mõned oletused selle kohta, kes need lapsed olid, miks nad surid ja miks ehk neid ei mäletata. Loodan, et lõpuks kas väljakaevamisel või  arhiividest mingid kindlamad vastused selguvad. 

Aga kui juba ajaloolisele mälule jutt läks... mina olin küll juba unustanud, kes  too pr Aino Järvesoo oli. Tean, et olen teadnud, aga ei mäleta. 

Aga mitte ainult mina. Haud annab märku, et unustatud, kuigi tema surmast on möödas vaid paarkümmend aastat.

Wikipedia mäletab.

Eluaastad 1910  - 2003. 

Eesti etnograaf, maalikunstnik ja kunstipedagoog. Eesti suurim eraannetaja. 

Sõjapõgenik, kes elas koos abikaasaga algul Saksamaal, hiljem Ameerika Ühendriikides. 1996. aastal asus elama Tartusse. Toetas kolme miljoni krooniga kunstviljastamise projekti ja tema annetuste koguväärtus võib ulatuda paarikümne miljoni kroonini. 

Nii lihtsalt on. Et ei mäletata.

Vaatasin filmi "Tõeline armastus" (Suurbritannia 2023) kaht esimest osa. Juba teise sõbra matused. Tuhk puistatakse lainetesse. Mul on veel 4 osa vaatamata, ja ma ei tea, kas ma vaatangi. 

Mul on omad kiiksud. Ja oma arvamus eutanaasiast. 

Ja ma ei tea, kuidas film lõpeb.

Lõpetuseks... jutt läks metsa, aga vahet pole. 

12.09.2009

Iga lugu tegelikult annab omamoodi märku, et tegelikkus pole alati võrdväärne sellega, mis silmaga näha või käega katsuda on.

...

Kahest kokku

 ...

Eile leidsin luuletuse, täna jäid fotod näppu.

Kui lühidalt öelda.

Kui täpsemalt lahti rääkida, siis mõtlesin, et sügisene mälutrenn kulub ära, eelmisel aastal sai kümmekond luuletust pähe õpitud, ja kui veidi enne korrata ja natuke vahepeal spikerdada, suudaks neid isegi ette kanda. 

Nüüd alustasin ettevaatlikult, mida lühem, seda parem. 

Ja et kõnetaks ka. 

Valik langes Kaplinskile.

***

Vikati paned

räästasse. Reha kuuri.

Heinad lakka.

Kuid rohi kasvab taas ja

ei mäleta midagi.

***

Kui keegi arvab, et asi seda pähe õppida... no mul veel pole, kuigi mitu korda läbi loetud ja nüüd siis juba kaks korda maha kirjutatud. 

Pildid tulid minu juurde paar nädalat tagasi, kui mulle usaldati üks osa vanaema-vanaisa fotoarhiivist. Päris palju tuttavaid pilte, ju mul vist ema käest saadud, palju ka selliseid, mis varem nähtud, aga minul ei ole. Nüüd olen tasapisi skänninud, aga teisest küljest, pean mõttes aru, kuidas ja kus neid pilte säilitada. Eks originaal on ikka olulisem kui koopia.

Ühel hetkel jooksid kokku.

Luuletus ja pildid.

1940ndad

1950ndad

Kuskil kuuri seina küljes on mul vikat ka täitsa olemas.

...

Nimepäevalugu

 ...

Igal päeval on oma teema kanda. 

Täna on Arvi nimepäev. 

Arvi oli minu elus ikka väga-väga kaua.  Aga mitte ainult, tema oli tegelikult juba hulk aega enne minu ajaarvamist, eluaastad 1936 - 2018.

Ema kolmest vennast see kõige vanem.

Pildil nad kahekesi ongi.

Foto aastast 1937

.

Postitasin millalgi sarnase foto fb-sse Vanade fotode gruppi, ja seal üks tähelepanelik liige tuvastas, et tegu on 1937. aasta 6. juuni Päevalehega. 

Täitsa õige ütlemine: üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna... ;)

Aga sellest oli vist kasu, et lapsed varases nooruses ajakirjandusega tutvust tegid, igatahes oli Arvi hilisem tööelu meediaga seotud.

Mul on mõni pilt tema mehisemast ajast ka.

1960ndate algusaastad.

Ja 1991. aastal olime ühisel reisil Rootsimaal.

Sellised meenutused seekord, teinekord jälle teistsugused.

...

Hoiuste tekkimine

 ...

Tegelikult sai kõik alguse kõhuliiklusest. Võimalik, et tuttav sõna kõigile... aga mitte mulle! Kuna fantaasiat mul jagub, siis kujutasin ette küll, aga igaks juhuks guugeldasin. Mine tea, kui pika ajalooga sõna, aga minust kuidagi mööda libisenud.

Kõhuliiklus korda! (2021, Tervis Pluss). Ei midagi uut siin päikese all!

Mõtlesin, et vaatan, kas ainult meil selline mahlakas sõna. Kuna AI mu sõber ei ole, võtsin Google'i tõlke appi. 

Kõhuliiklus - bowel movements *

bowel movements - tarmrörelser 

tarmrörelser - deposiciones 

deposiciones - ladestised 

ladestised - deposits 

deposits - hoiused

...

Kuna Google'i tõlge andis ka hoidistele tõlke deposits, 

siis räägin siinsamas kohe ära oma viimase hoidiste- avastuse.

Tegin õuntest toormoosi. 

Noored tõid mitmeid mahlaseid suveõunu, söömiseks liiga palju, järelikult vaatasin, kuidas säilitada. Ja leidsin  toormoosi retsepti.

Väga hea sai! 

Nii need hoiused tekivad ;) Ootab sügavkülmas oma aega... kulub palju kulub, päevi või nädalaid, ilmselgelt satub lõpuks omadega kõhuliikluskeerisesse ;) 

...

* tõlge vastupidiseks pannes tuli sisse sõna roojamine... no mu meelest pole see ikka päris see, sellepärast läksingi edasi ;)

...