Tehniliselt taibutu

 ... 

Eile õhtul olen oma Päevaraamatusse kirjutanud.

Kui lõpuks midagi kurta... siis öösel oli vist voolukatkestus. Igatahes köögipliidikell oli paigast ära ja vilkus. Paigast ära ses mõttes, et ei näidanud õiget aega. On juhtunud, et olen saanud ta lõpuks ise õigeks. On juhtunud, et mõni teeb mu eest selle töö ära, aga täna ei olnud ei nii ega naa. Täna hommikul õnnestus mul selle tegemise käigus kell lukustada. Nüüd näitab ta tabalukku ja mitte midagi endaga teha ei lase. Oleks ta siis vähemalt õige! Töötab küll, aga on ajast 2 tundi ja 20 minutit maha jäänud. Mitu korda päeva jooksul üritasin lukku lahti murda, ei õnnestunud. Eks ta sellepärast peal ongi, et lapsed ega lollid tehnikat näppimas ei oleks.

Nii ma eile mõtlesin. Ja kirjutasin.

Tegelikult on see kell meie majapidamises oluline. Esiteks sellepärast, et jääb läbikäiguteele magamistoast vetsu ja tagasi, see on kõige olulisem. Alati saab vaadata, mitu tundi uneaega ees ootamas on. 

Aga mitte ainult. Teadagi, ööd pimedad, majas orienteerumine on tunduvalt lihtsam, kui tulukesed asukohast märku annavad. 

Meil on neid märguandjaid köögis rohkem. Vastu seina ei jookse, sest seinal on vinguandur, mis iga natukese aja tagant kööki valgustab. 

Ukse vastu ka ei jookse, uksele pani lapsuke helendava tähekese. Et vanainimene ikka õiges suunas liiguks.

Ja siis punase tulukesega karbike seinakontaktis, kui juhendit uskuda, siis peaks hiiri majapidamisest eemale hoidma, seda tänu ultrahelile. Inimesele pidi ohutu olema... aga selles pole ma nii kindel. Tunnen pidevalt, et ei viitsi kodunt välja minna, nagu juured oleks alla kasvanud. Kui juba toast õue saan, siis on ok. Nojah, mõjupiirkond pidi limiteeritud olema. 

Ja ega need hiiredki juhendile vastavalt käitu, selle sügise jooksul olen juba 2 tükki köögist kätte saanud. 

Kui nüüd juhendile juba jutt läks.

Ma siis täna alustasin uuesti operatsiooni "Kell õigeks". Võtsin internetist beko-pliidi juhendi, lugesin ülevalt alla ja alt üles, läksin ja katsetasin mitut varianti. Igale poole, kuhu võimalik, vajutasin, hoidsin näppu peal, ühekaupa ja mitut korraga. Ühel hetkel oli taba kadunud ja sain kella õigeks panna. Et kuidas? Kuidas iganes, aga mu meelest mitte nii, kuidas juhend ütles. 

Ja ega ma järgmine kord targem ka pole. Ehk lihtsalt tähelepanelikum, et uuesti lukku ei keeraks.

...

Nael kummi!

 ...

Mulle meeldivad eestikeelsed lood ja laulud. 

Ja niisama ütlemised.

Näiteks nael kummi või säh sulle kooki moosiga!

Mõlemad oleks esmaspäeval võinud käiku lasta, aga ma harjutan hoidma keelt hammaste taga, et ikka kehtiks  minu lemmik-reegel: vähem on parem. Kahjuks see sageli ei õnnestu, kuigi tõesti üritan öelda vähem kui parasjagu mõtteid pähe tuleb.

Aga vastu ööd, või oleneb, kes mis aega keegi ööks peab, meile endile see alles mõnus õhtupoolik, kell oli 9 ringis. Teel koju, ja ikka teekonna päris alguses, ees vast kilomeetreid 60, avastas kaasa, et tagumine kumm on täitsa töss. 

Säh sulle kooki moosiaga! 

Mina välja vaatama ei läinud, katsusin hoida madalat profiili, ilmselgelt oleks ma seal kõrval olnud lihtsalt ärritav faktor. Kuna autos puudusid vajalikud vahendid ja tööjõud, tundus et jääme sinna linnalähedasele tühjale parkimisplatsile ööbima. Õnneks-õnneks, maailm on täis häid inimesi ja üks sattus oma autoga kohe kõrvale. Üks-kaks-kolm olid abivahendid väljas ja kumm täis. Kaasa küsis, palju võlgneb... no ei, mitte midagi. Siis tegin ma ka suu lõpuks lahti. Et mul on pagasnikus paras koogitükk, annaks abilisele. Kui juba koogijagamise mõte oli.

Ei võetud sedagi. 

Aga millal nael kummi soovida?

Või pigem mitte.

Koju jõudes oli kumm õnneks veel täitsa kobe, järgmisel päeval läks kaasa autoga ülepõllu spetsialisti juurde. Too tuvastas roostes naela, likvideeris kahjuri ja tekitatud kahjustuse. 

Kuna oli töökoda, siis arved said klaaritud.

Aga nael kummi kõigile, kes teel ;)

Tallinnas, kaks päeva hiljem

02.10.2024

Naelkummide aeg pole ka enam kaugel.

...

Juubelihõnguline

  ...

#tagantjärele

Tegelikult oli plaan tagantjärele hiljuti lahkunud suves nostalgitseda, aga nagu ikka, kisub metsa. 

Kui nüüd just metsast rääkida, siis ega ikka ei kisu küll. Hing ihkab, aga ihu annab märku: parem mitte! Isegi kodumetsaservas saavad nad mind kätte... ma ei tea küll kes, aga igatahes keegi*, kes hammustab. Mind hammustab nii, et pärast võimutsevad ihul aeglase paranemisega punnid. Just sügiseti. Eelmisel aastal neelasin lausa antibiootikume, ja see teeb ettevaatlikuks.

Aga paar päeva tagasi, kui ma siiski korraks metsas oma pohlakohta kontrollimas käisin, õnnestus mul puuk kaasa tuua. Mõnikord avastan puugi varakult (täitsa tunnen, kui ta mööda mu ihu jalutab), enamasti kipub aga olema, et ta juba end sisse puurinud on. 

Jõudnud tagasi koju, tundsin, et keegi hammustab. Ikka kohe valusasti. Õnneks päris nähtaval kohal, lihtne oli tuvastada. 

Puuk! Hammustab! 

Kerge vaevaga sain kätte ka, ju oli alles hambad sisse löönud. Kusjuures, vana teada tõde, et puugihammustust ei tunne. Ju mu puuk oli eriliste teravate hammastega ;) 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!

Kui juubeli(hõnguline)jutt, siis võiks numbreid nimetada. Siin pole midagi häbeneda, ütlen otse välja. 15 aastat tagasi käisin esimest** ja viimast korda Hiiumaal. See tuli mulle meelde, kui eelmisel nädalal Krõõdas (kohalikus raamatukogubussis siis) lugemiseks raamatuid valisin. Krõõta lähen alati teistmoodi kui kohaliku pealinna raamatukokku, Krõõta minnes pole mul mingit nimekirja kaasas. Võtan selle raamatu, mis kõnetab. Seekord vaatas vastu "Minu Hiiumaa" (Mae Lender). Siis mulle meenuski, et mingil määral ka minu, erinevalt paljudest teistest Minu-sarja raamatutest, sest Hiiumaal olen käinud ja sealt on pärit päris mitu suguvõsa liiget. 

Mõtlesin välja (ja kontrollisin üle), aasta siis oli 2009. Käisime kolmekesi, kaasa kippus minema ja võttis minu koos mu sõbrantsiga kaasa. 

Olen siin-seal blogi fotojahis oma Hiiumaa pilte välja pannud, aga küll küllale liiga ei tee. Ja lisaks ei kattu minu Hiiumaa sugugi raamatuga "Ähk läheb tarvis". Raamatus on tegelik elu, meil oli vaid 2päevane suveseiklus. 

Mälestusmärk Hüti klaasikoja (1628-1664) asukoha tähistamiseks. 

...

Tegelikult tahtsin veel paar sõna raamatu kiituseks öelda, aga sissejuhatus läks liiga pikaks, raamatust ehk mõnel järgmisel korral. Või huvitavam on muidugi hoopis ise raamatut lugeda ;) Mõnus lugemine!

...

*kahtlustan põdrakärbseid

**no see esimest on kaheldava väärtusega, sest kunagi lapsepõlves lennukiga Saaremaale sõites oli vahepeatus Hiiumaal. Ma küll ei mäleta, et me lennukist välja oleks tulnud.

...

Lahkuma sunnitud

... 

#tagantjärele

Täna on just õige päev* meenutada suvist teatrielamust, etendust "Üks helevalge tuvi", milles räägitakse hingekriipiv lugu lapsest, kes koos ema ja vanaemaga, teadmatuses ja hirmus, mida tulevik toob, on sunnitud maha jätma oma kodu ja lähedased inimesed. 

Tagantjärgi on isegi raske öelda, kas eelnev raamatu lugemine oleks oluline või on teadmatus parem. Igatahes meil Ritaga oli Elin Toona "Pagulusse" aasta-paar tagasi loetud, nii et omavahel võrrelda ei saanud, kumb variant etem on. See vist nii ja naa. Raamatusse mahub rohkem, aga etenduses on kõik sündmused ja emotsioonid ehedalt lavale toodud, ja kui raamatus saab ka ridade vahele kirjutada ja vajadusel ridu uuesti ja uuesti lugeda, siis etendust peaks vist korda kolm vaatama, et kõik sisse kirjutatud mõtted välja noppida. Või kui mitte kõik, siis igal juhul rohkem kui selle ühe korraga. Kolm tundi etendust mahutas endasse väga palju olulist. 

Näitlejad** olid head, tekst oli hea, heli, valgus ja lavakujundus, igal asjal oli oma roll kanda.

Ja etendus Uuemõisa mõisas, ka koht hästi valitud.

Aga teema oli nukker. Ei olnud nii, et need, kes Eestist põgenema pääsesid, olid õnnega koos. Nad läksid ja kaotasid kõik, mis neil olnud oli, ja välismaa ei võtnud neid vastu, süda täis hoolimist ja käed kallistuseks ette sirutatud. Kõrge kukkumine neile, kes Eestis heal järjel olid olnud, ühtviisi nullist alustamine kõigile pagulastele. Igal pool tuli enda eest võidelda, vägivald ja elu lastekodus, päris sünged mälestused nii väikesele lapsele, ja milline valu ema ja vanaema hinges. Kohati ei tulnudki ema sellega toime.

Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa... Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...

Elu kui teekond, läbi Saksamaa, Inglismaa, Ameerika Ühendriikide, vahepeal ka Singapur ja Bahama... ja lõpuks tagasi Eestisse. 

Elin Toona ise ütleb: "Ma olen 77 aastat rännanud tuhandeid kilomeetreid ümber maakera. Ja alles nüüd lõpuks jõudnud päriselt tagasi koju. Kirjutan praegu oma uue romaani "Tähesadu" viimast osa ja loodan leida nii ingliskeelse kui eestikeelse kirjastaja. Miks mõlemas keeles? Sellepärast, et ma ei olnud oma rännakutes kunagi üksi, olin alati koos tundmatute inimestega, kes olid samuti põgenikud oma maadelt, oma kodudest, kes olid jätnud kõik maha peale mälestuste, aga nad olid samade küsimustega, millele vähesed leiavad vastuseid. Veel vähem lahendusi."

Etenduse lõpus on positiivseks punktiks video Elin Toonast, tema mõtetest ja lootusrikkalt pilgust tulevikku. Elin, sündinud 1937.

Eraldi kiidaks veel kavalehte. Kui seda loed. loksub hästi paika, kes, kus ja millal.

...

Niisama juttu ka.

Olime vahetult enne etendust saanud peotäie häid nõuandeid (aitäh, Liana:). Tänu neile oskasime kohe õigest kohast padjad võtta, olime ettevalmistatud ootamatule lahingukärale ja takkajärgi võin vaid kahetseda, et kõiki soovitusi ei kuulanud! Oleks ikka teatrikohvikusse läinud (käisime enne kesklinnas kohvitamas), oleks saanud presidendiga koos aega veeta, pärast küll saalis istus ta üsna ligidal, nii et võisin ennast turvatuna tunda. 

Kohvikut kiitis ka juhuslik pinginaaber etendusel, olid olnud kõige maitsvamad saiad, mis viimasel ajal talle pakutud on!

...

Aga Haapsalu on üks väga armas koht, ja giid, kes meile enne etendust linnas ekskursiooni tegi, oskas huvitavalt jutustada.

...

Haapsalus, 23. augusti 2024. Vihje enne etendust...

...

* 80 aastat tagasi, kui Punaarmee pealetung uue hoo sisse sai, lahkusid Eestist paljud, kel see veel võimalik oli. Okupatsiooniaastad 1940-1941 olid jätnud hirmutava jälje eestlaste mällu, 1944. aasta pommirünnakud Eesti linnadele olid purustanud paljud kodud. Valitses paanika. 

Täna avati Pärnus suurpõgenemise mälestusmärk, skulptuur kujutab käte viimast kokkupuudet. 

Haapsalu raekojas on aga sündmuse meenutuseks näitus, kus muude eksponaatide hulgas on ka Elin Toonale kuulunud nukk.

** Näitlejad tõesti väga hästi mängisid: Teele Pärn, Daniel Coll, Kaie Mihkelson, Laine Mägi, Britta Soll, Kristo Viiding, Emil Rohumaa,  Richard Ester.

...

Septembrikuu pühapäevad

 ...

#tagantjärele

Juba esimene pühapäev septembris oli väga oluline. 

Teadmistepäev.

Kohalikus koolimajas käisin ma küll pea kuu aega varem, augusti alguses. 

05.08.2024

Siis oli mõisas veel suvine näitus... aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Ehk jõuan oma jutuga ükskord ka sinna aega.

Ikka need selle aasta septembri kaks pühapäeva.

 

Päris mitu lähedast lapsukest tegid algust uue õppeaastaga. Kohapeal tervitamas ei käinud, tegin kaardi ja saatsin head soovid teele. 

...

Teine pühapäev septembris on tavapärasem lipu-pühapäev, päev vanavanematele.

Erinevaid kanaleid mööda saime kätte palju tervitusi, nii vanaemale kui vanaisale. 

Ja üks lapsuke ka... sõitis rattaga kohale.

Ära viidi autoga.

Kuna mul palju tuttavaid, kes ka vanavanemad, tegin neilegi paar tervitust ;)

...

...

Lõpuks tänusõnad  mulle nii olulistele vanavanematele.

...

Liiga palju

 ...

#tagantjärele

Lappan suvist pildipanka, tagant ette. Sügisest kevade poole, nii on võimalik talv vahele jätta. 

Tühistaks talve, pääseks ahjude kütmisest ja lume rookimisest. 

Unistada ju ikka võib.

Aga räägin ma saagikusest. Vähem on parem... olen seda ennegi öelnud, ja ei väsi kordamast.

Hetkel on õunu liiga palju. Õnneks ainult 2 puud, üks suviste õuntega ja teine talveõunad. Nimetaks ka nimesid, aga mida ei tea, seda ei tea.

Suveõuntega on nii, et hiljutised tormised päevad raputasid puud üsna lagedaks, nüüd korjan, sorteerin ja tassin metsa alla. Lugesin kuskilt, et kui nad veidi aega laagerdavad ja lagunevad, on lootust, et varsti hakkavad metsaelanikud seal purjutamas käima. 

Ilusamad toon toale lähemale, aga kauaks sedagi ilu.

10.09.2024

Vanasti tehti mahla, moosi, kompotti ja koduveini. Koduveini tehti kõigest, isegi võililledest või keldris käärima läinud moosist. Ja siis sõpradega tipsutati. 

Aga tegelikult tahtsin ma ju õuntest rääkida. Mäletan aegu, kui kaasa neid külapealt mitu kartulikotitäit sai ja kus iganes ta siis mahla tegemas käis, igatahes oli lõpuks kolm 40-liitrilist vinkutäit mahla ukse taga. See tuli kuumutada, purki panna ja kaanetada. Purke pesta ja kuumutada, ja lõpuks need kolmeliitrised mahlapurgid keldrisse vedada. Seda, et liiga palju oleks saanud, seda ei mäleta.

Enam küll ei viitsi. Ei mahla ega kompotti. Paar purgitäit moosi keetsin. Ükspäev tegin pannkooke. Moos oli külmkapis olemas, aga kooke sõin hoopis meega. 

Sõstraid oli ka liiga palju. Arvasin, et olen kaval, panin paarile põõsale võrgud peale, ülejäänud jätsin lindudele. 

07.07.24

Aga üllatus-üllatus, linnud ei olnudki huvitatud! Lõpuks oli seis selline, et pidin ise põõsad tühjaks korjama. Ega ma päris lõpuni ei jõudnud, ikka natuke jätsin. Igaks juhuks, ehk tulevad ja tahavad. 

10.09.24

Aga ei taha keegi. Käin ise põõsast nokkimas. 

Linde ootan ikka. Arooniaid on palju, oksad lookas vastu maad.

....

Äratõugatud surnud

 ...

Kui raamatust rääkida, siis "Äratõugatud surnud".

Autor Elly Griffiths. 

See oli nüüd vist kuues raamat arheoloog Ruth Galloway ja peainspektor Harry Nelsoni lugude sarjast. Eile viisin loetud raamatu kohaliku pealinna raamatukokku ning võtsin järjekorras järgmise. 

Mul ei olnud sellest plaanis avalikult kirjutada, teada ju nagunii, et kriminullilikult põnev ja keeleliselt kergelt loetav. Aga nüüd, kui juba teema üleval, mõned laused ütlen.

Jutuks hoole alla võetud lapsed. Mõni laps on hoidjatädi hoole all, mõni lähedase hoida, mõned halastusest hoolt ja armastust saanud. Aga kas ainult? Millal tuleb mängu keegi, kellel on kurjad mõtted, kas sõbralikkus on alati siiras või kas metallist konkskäsi tingimata mõrvarile kuulub? 

Maetud ja leitud või kadunud ja leitud... mõnikord maetult, mõnikord õnneks hoitud ja terve. See pole ainult selles viimases raamatus. Arheoloog on läbiva teemana eelmisteski raamatutes leidnud luid, mis tagantjärgi väikeste laste surma tunnistavad.

Loed ja mõtled: ainult filmides sellised müstilised olukorrad. Või siis raamatutes. 

Igapäevaelu on tavapärasem.

Aga siis loed ajalehte ja mõtled: kuidas on see võimalik! Ei ole ei film ega raamat, on ajaleht värskete uudistega või tagasivaatega varasemasse aega.

Töömehed sattusid saja-aastasele kalmistule, millest keegi ei tea midagi. 

Sadakond maetud last, mõnedkümned sentimeetrid mullakihti katmas kuusepuust kirste. 

Ei ole kuskil tundmatul ääremaal ja x ajahetkel, väljakaevamised toimuvad praegu ja ligilähedal Viljandi linnapiirile. 

Kui pikk on ajalooline mälu? Kui mitte keegi ei mäleta, et vaid sajand tagasi seal surnuaed asus. 

Sada aastat muidugi on pikk aeg, ja lehest nopin välja mõned oletused selle kohta, kes need lapsed olid, miks nad surid ja miks ehk neid ei mäletata. Loodan, et lõpuks kas väljakaevamisel või  arhiividest mingid kindlamad vastused selguvad. 

Aga kui juba ajaloolisele mälule jutt läks... mina olin küll juba unustanud, kes  too pr Aino Järvesoo oli. Tean, et olen teadnud, aga ei mäleta. 

Aga mitte ainult mina. Haud annab märku, et unustatud, kuigi tema surmast on möödas vaid paarkümmend aastat.

Wikipedia mäletab.

Eluaastad 1910  - 2003. 

Eesti etnograaf, maalikunstnik ja kunstipedagoog. Eesti suurim eraannetaja. 

Sõjapõgenik, kes elas koos abikaasaga algul Saksamaal, hiljem Ameerika Ühendriikides. 1996. aastal asus elama Tartusse. Toetas kolme miljoni krooniga kunstviljastamise projekti ja tema annetuste koguväärtus võib ulatuda paarikümne miljoni kroonini. 

Nii lihtsalt on. Et ei mäletata.

Vaatasin filmi "Tõeline armastus" (Suurbritannia 2023) kaht esimest osa. Juba teise sõbra matused. Tuhk puistatakse lainetesse. Mul on veel 4 osa vaatamata, ja ma ei tea, kas ma vaatangi. 

Mul on omad kiiksud. Ja oma arvamus eutanaasiast. 

Ja ma ei tea, kuidas film lõpeb.

Lõpetuseks... jutt läks metsa, aga vahet pole. 

12.09.2009

Iga lugu tegelikult annab omamoodi märku, et tegelikkus pole alati võrdväärne sellega, mis silmaga näha või käega katsuda on.

...

Kahest kokku

 ...

Eile leidsin luuletuse, täna jäid fotod näppu.

Kui lühidalt öelda.

Kui täpsemalt lahti rääkida, siis mõtlesin, et sügisene mälutrenn kulub ära, eelmisel aastal sai kümmekond luuletust pähe õpitud, ja kui veidi enne korrata ja natuke vahepeal spikerdada, suudaks neid isegi ette kanda. 

Nüüd alustasin ettevaatlikult, mida lühem, seda parem. 

Ja et kõnetaks ka. 

Valik langes Kaplinskile.

***

Vikati paned

räästasse. Reha kuuri.

Heinad lakka.

Kuid rohi kasvab taas ja

ei mäleta midagi.

***

Kui keegi arvab, et asi seda pähe õppida... no mul veel pole, kuigi mitu korda läbi loetud ja nüüd siis juba kaks korda maha kirjutatud. 

Pildid tulid minu juurde paar nädalat tagasi, kui mulle usaldati üks osa vanaema-vanaisa fotoarhiivist. Päris palju tuttavaid pilte, ju mul vist ema käest saadud, palju ka selliseid, mis varem nähtud, aga minul ei ole. Nüüd olen tasapisi skänninud, aga teisest küljest, pean mõttes aru, kuidas ja kus neid pilte säilitada. Eks originaal on ikka olulisem kui koopia.

Ühel hetkel jooksid kokku.

Luuletus ja pildid.

1940ndad

1950ndad

Kuskil kuuri seina küljes on mul vikat ka täitsa olemas.

...

Nimepäevalugu

 ...

Igal päeval on oma teema kanda. 

Täna on Arvi nimepäev. 

Arvi oli minu elus ikka väga-väga kaua.  Aga mitte ainult, tema oli tegelikult juba hulk aega enne minu ajaarvamist, eluaastad 1936 - 2018.

Ema kolmest vennast see kõige vanem.

Pildil nad kahekesi ongi.

Foto aastast 1937

.

Postitasin millalgi sarnase foto fb-sse Vanade fotode gruppi, ja seal üks tähelepanelik liige tuvastas, et tegu on 1937. aasta 6. juuni Päevalehega. 

Täitsa õige ütlemine: üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna... ;)

Aga sellest oli vist kasu, et lapsed varases nooruses ajakirjandusega tutvust tegid, igatahes oli Arvi hilisem tööelu meediaga seotud.

Mul on mõni pilt tema mehisemast ajast ka.

1960ndate algusaastad.

Ja 1991. aastal olime ühisel reisil Rootsimaal.

Sellised meenutused seekord, teinekord jälle teistsugused.

...

Hoiuste tekkimine

 ...

Tegelikult sai kõik alguse kõhuliiklusest. Võimalik, et tuttav sõna kõigile... aga mitte mulle! Kuna fantaasiat mul jagub, siis kujutasin ette küll, aga igaks juhuks guugeldasin. Mine tea, kui pika ajalooga sõna, aga minust kuidagi mööda libisenud.

Kõhuliiklus korda! (2021, Tervis Pluss). Ei midagi uut siin päikese all!

Mõtlesin, et vaatan, kas ainult meil selline mahlakas sõna. Kuna AI mu sõber ei ole, võtsin Google'i tõlke appi. 

Kõhuliiklus - bowel movements *

bowel movements - tarmrörelser 

tarmrörelser - deposiciones 

deposiciones - ladestised 

ladestised - deposits 

deposits - hoiused

...

Kuna Google'i tõlge andis ka hoidistele tõlke deposits, 

siis räägin siinsamas kohe ära oma viimase hoidiste- avastuse.

Tegin õuntest toormoosi. 

Noored tõid mitmeid mahlaseid suveõunu, söömiseks liiga palju, järelikult vaatasin, kuidas säilitada. Ja leidsin  toormoosi retsepti.

Väga hea sai! 

Nii need hoiused tekivad ;) Ootab sügavkülmas oma aega... kulub palju kulub, päevi või nädalaid, ilmselgelt satub lõpuks omadega kõhuliikluskeerisesse ;) 

...

* tõlge vastupidiseks pannes tuli sisse sõna roojamine... no mu meelest pole see ikka päris see, sellepärast läksingi edasi ;)

...

Kust tulevad raamatud

 ...

"Loomingu Raamatukogu" raamat tuleb mulle postkastist, juba alates minu sünnipäevast. Kingitus lähedaselt. Neid on kokku kümmekond, ja viimane, mis tuli, oli Doris Lessingu "Suvi enne pimedust". 

Ma mäletan, et kui laps olin, tulid ka LR-i raamatud tellimise peale koju. Kuskil peaks neid olema terve kohvritäis. Aga kui Paides raamatukogus käin, on seal ees fuajees riiul, kus tasuta raamatud kaasa võtmiseks. Viimati võtsin sealt Villy Sørenseni "Kummalised lood". Lihtsalt sellepärast võtsin, et märkasin ilmumise aega. 1976. No kes siis saaks sellise numbri riiulisse jätta! Raamat LR sarjast, hea pisike kotti pista ja kerge tassida. 

Ükskord varem võtsin sealt Vladimir Levi "Vestlus kirjades", ka LR, aga 10 aastat noorem.

Kui juba vestlused kirjades, siis Muinastaide Kojas pakuti samuti tasuta raamatuid. Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub" on vanaema kirjad lapselapsele. Aga raamatu võtsin ma hoopis sellepärast, et ta nägi nii hea välja! 

Lugeda tundub kurb olema... Sa lahkusid kaks kuud tagasi ja selle kahe kuu jooksul ei ole ma saanud sinult mingeid sõnumeid peale postkaardi, milles teatasid, et oled elus. (lk 7)

Nojah. 5 euro eest ostsin sealtsamast ühe ilusa raamatu lisaks. Anu Raud "Hea karjane". 30 juttu loomadest ja lindudest, kirjutatud 2022 ja 2023. Ainult et nüüd polnud ilu esmatähtis, nüüd vaatasin autorit... ja teadsin kohe, et see raamat tahab mulle tulla. Ehk ma siis ükskord jõuan ise ka Heimtalisse, külla Anu Rauale.

Eelviimane raamat tuli kaasa Raamatukoi kauplusest Harju tänaval. 

12.08.2024

Kuna mul on liikmestaatus lausa kolmes raamatukogus, siis üldjuhul ma raamatuid ei osta. Või kui, siis kindlal põhjusel. "Raamatukoist" ostsin raamatu 1 euro eest. Sama hind, mis liitrisel veepudelil, aga sisu peab tunduvalt kauem vastu! Kui mitte rohkem, siis vähemasti otsast lõpuni lugemise aja. Parasjagu paks raamat. Ma eile veidi lugesin, aga kuigi kaugele ei jõudnud, ja igaks juhuks täna hakkasin otsast peale. 

Kipub jälle sinna kategooriasse elulooraamatud. "Siberi põgenik. Poliitemigrandi märkmed". Andrei Kuzitškin. 

Tagakaanel on märkus: elulooraamat, mida võib nimetada ka ellujäämise käsiraamatuks. 

Tomskisse oli minu vanaema Sofja tulnud 1933. aastal paljajalu 4000 km tagant Kiievist, et pääseda golodomor'i, Ukrainat laastanud ja tuhandeid elusid nõudnud kohutava näljahäda* käest. (lk 15)

----

*Holodomor (ukraina keeles Голодомор väljendist морити голодом 'näljaga suretama') oli Ukraina NSV-s 1930. aastatel riiklikult korraldatud näljahäda, mis põhjustas vähemalt 3,9 miljoni inimese surma. (Vikipeedia)

----

Viimane raamat, mis koos minuga koju tuli, tuli raamatukogust. Elly Griffiths'i "Kaarnakuningas", viies raamat, kus ajaloolane Ruth Galloway on mõrva uurimisse kaasatud. Vahelduseks on krimkasid mõnus lugeda, seda enam, et läbi on loetud juba 4 osa ja peamised tegelased rohkem kui tuttavad. 

Ma olen nüüd ära rääkinud, kust raamatud tulevad. 

Aga ma pole otsustanud, millises järjekorras neid lugema hakkan. Kõigist neid olen kümmekond lehte üle vaadanud või läbi lugenud, aeg on otsus teha.

Otsus? 

Nojah, kas hakkan raamatut lugema või lähen punase sõstra mahla tegema ;) 

Või hoopis vaatan telekast "Verat".

...

Kivisse raiutud kunst

 ...

Kunst on kunsti teha, kunst on kunsti näha!

Tegin selle pildi mingi aeg tagasi, pärast eelnenud suurema lausvihmaga õhtupoolikut. Kummalised kujundid mullapinnas.

08.08.2024

Ehk poleks need süvendid mind kõnetanud... aga just-just olin käinud ühes vägagi põnevas paigas nagu Muinastaide Koda. 

07.08.2024

Tegu on Lahemaal asuva kiviaegsete kaljujoonistuste näituspaigaga, kus teemaga tegelevad inimesed, sealhulgas meie giid, on nende joonistustega seotud juba aastakümneid. 

Kojas eksponeeritakse kaljuraiendite koopiaid, mis on tehtud Karjalas. 

Tegu on siis otse kaljudelt tehtud paberkoopiatega.

Sealsamas on fotonäitus Soome kaljujoonistest.

Täiesti omaette maailm, väga põnev oli. Põnevaks tegi kogu loo ka giidi teadmised ja oskus sellest kõigest rääkida, alates projekti algusest kuni tänase päevani. Juba aastatel 1982 - 1984 toimusid esimesed ekspeditsioonid Äänisjärve kaljujoonistele.

Äänisjärve idakaldal on avastatud 24 leiukohta kokku üle 1200 joonisega. Nende kujundite ja märkide hulgas korduvad veelinnu, paadi, loomade, inimeste ja loominimeste kujutised koos mitmesuguste abstraktsete sümbolitega, pärit umbes 5000 aasta tagusest ajast.

Kõik see kauge aja märkide kollektsioon jäi kummitama, nii et pole ime, et ma järgmisel päeval kuivanud porilombis järsku omapärast kunsti nägin :)

...

Mitte keegi ei märka

 ...

Hiljuti tuttav kurtis, et kõik on ilus, pilt on ilus, jutt on ilus... aga see pole päris see jutt, mis tema ajakirjanikule rääkis. 

Lohtasin teda: ole mureta, mitte keegi nagunii ei märka.

Aga siis jäin mõtlema. Ilmselt keegi

ikkagi

märkab. 

See oli nüüd sissejuhatus.

Lugu ise on hoopis teine lugu, nädalatagusest ajalehest.

Küsimuse saatsin lähedasele Messingeri, koos artikliga. Et kas mina olen loll, et aru ei saa.

Tema igatahes midagi märkas.

Poolakas lõi, aga ei mäleta. Kaitsja oli purjus, uitas ringi.

Aga kes  märkas peaministrit?

Ja kes saadeti riigist välja?

Nuputamist nutikale.

...

Nunnu luiskelugu

 ... 

Reedel, 9. augustil

Tore on ju päeva alustada ristsõna lahendamisega ;) Tegelikult olid mul hoopis teised plaanid, aga siis oleks pidanud juba kell 6 ärkama... mis täna tundus eriti vara. Vaatasin küll kella, aga magasin veel mõned tunnid. Bussile ei läinud ja planeeritud üritusele ei jõudnud.

Nüüd on nii nagu on, hommikukohv ja ristsõnad on ju ka meelelahutus. Täna lappasin eelmise nädalalõpu ajalehti, ristsõna nimega Paigutus andis kahesõnalise vastuse: NUNNU LUISKELUGU 

Miks mitte päevale moto kirjutada!

Nunnu luiskelugu kõlab ju väga motiveerivalt!

Usun, et just eelmisel laupäeval lõpetasin raamatu "Sööklaplokk" lugemise. Ma olen väga ettevaatlik, kui jutuks on ulme-teema, sest kus läheb piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel? Mõnikord võivad elulooraamatudki kui ulmejutud kõlada. 

Ja ulme-raamatusse on sisse kirjutatud tegelikkus... mõned lood otse elust enesest, mõned peidetud allegoorilisse vormi. 

"Sööklaplokk" on täis tihedat teksti, oska see vaid läbi lugeda nii, et mõte sinuni jõuab. Ka võttis veidi aega, enne kui nimedes orienteeruma hakkasin.

Panen ma siia enda jaoks mõned mõtted ja sõnad, mis läbi raamatu märku andsid.

Nõukaaja kauge kaja... kuigi ma pole olnud see pioneer, kes Artekki saadeti. Ühe suve ühe vahetuse kuskil pioneerilaagris siiski olin, aga ei mingeid helgeid mälestusi. Kui raamatust rääkida: kõrvaltvaatajana (ehk siis pigem lugejana) polnud kogu see elu seal laagris nimega Tormilind ka sugugi mitte lust ega lillepidu. Näiteid võiks leida pea igast peatükist... ja peatükke raamatus jagub: 5 x 12, parajalt 5-6 lehekülge pikad. Aga ei saa eitada, mahtus sinna ka piisavalt helget lapsepõlve.

Need lollakad seinalehed polnud kellelegi põrmugi huvitavad: keegi ei lugenud neid iial ning veelgi vähem tahtis keegi neid valmistada. Aga lastevanemate päeval ronivad vanemad korpustesse ning tuli näidata, et pioneerielu õilmitseb rühmades kirevais värvides. (lk 182)

Noor armastus... suhted laagris töötavate noorte kasvatajate vahel. Aga mehi ka mujalt. 

Ettevõtlik Dimon töötas välja hiilgava plaani Irina võrgutamiseks: bankett laeva pardal. Kui vapper kapten Kapustin kaldale minnes laagri ühikas rammestunult sööklaploki juhataja embuses puhkab, kogub Dimon trammile mõnusa seltskonna. Kõik võtavad napsi ja lasevad end lõdvaks. Siis eemalduvad mittevajalikud inimesed, jättes Dimoni Irinaga omavahele ning saarepiiga saab merekaru omaks. (lk 142)

Laagrilaste suhted... nii vaenu kui kiindumusi, üksindust ja ükskõiksust.

Valerkat valdas tohutu pettumus poistes, kes olid valmis temast vaikides eemale astuma, kui asjalood kord juba nii olid kujunenud. Pettumus inimestes üleüldse, sest inimesed olid miskipärast kuhjanud ellu hulga reegleid ja seadusi, mille kohaselt olid sa alati süüdi! Kus on tõde, kus on sõprus, kus kõrged eesmärgid ja ühine asi? Televiisoris olümpiamängudel?

Aga oli ka nalja, naeru ja mängulusti.

Kommi sees on tarakan, Leenal peika huligaan...

Ideelisus... ja mitte ainult need mõned, kes vampiiride poolt välja valitud.

Igor mõtles, et võhiku pilgule võivad laagri kombed paista veidrad. Siin pole ju sõjaväeosa ning täiskasvanud ja lapsed pole sõdurid, ometi tõusevad kõik miskipärast jõupingutustega enne kukke ja koitu, rivistuvad üles, heiskavad lipu ja saluteerivad sellele. Milleks? Miks? Keegi ei sunni seda tegema - aga nii on kombeks. (lk 160)

Vika istus kogu hommikupooliku paju varjus küll supelkostüümis, kuid kaelaräti ja nokatsiga soniga - ei tahtnud ei ujuda ega päevitada. Kaelarätt oleks nagu kuulutanud tema kavatsuste vankumatust. (lk 225)

Sõda... mõte, et nüüd lõpuks on maailma saabunud rahuaeg.

Valerka juba teadis, mida kujutada kavatseb. Ta teeb võimsa roomikbuldooseri, Buldooser lükkab enda ees prügiauku hunnikut mitmesuguseid relvi, mis meenutavad suuri mänguasju: tank, lennuk, sõjalaev, rakett. Buldooseri aknast tolkneb välja juhi pea, mis on maakerakujuline. Mõte on selles, noh, et kogu maakerale pole sõda vaja. ... Sõda, see on muidugi väga halb. See on valu ja veri, hirm ja surm. Keegi ei taha tõsimeeli päriselt sõda.

Olümpiamängud... aasta 1980. Ja riik, mille piirid suht suletud. Hirmutamistaktika.

"Välismaalased on mitmesuguseid diversioone ette valmistanud," ütles äkki arglik Jura Tonkihh. ... "Seal raamatus on kirjas, et välismaalased hakkavad olümpia Miškaga särke kinkima," jätkas Jurik. "Muidu on see Miška normaalne, aga kui särki pestakse, kulub värv maha ja tema kihvad ilmuvad nähtavale nagu koeral." ... "Ja veel on seal kirjas, et hakatakse kinkima nätsu, aga selle sees on žiletiterad."

Vampiirid*... või hoopis varjatud ajupesu

Raamat ilmus aastal 2019. Siis võis veel öelda, et see on lugu hääbuva impeeriumi sisutute rituaalide ja peatselt saabuva uue ajastu kohtumisest. (lausekatke tagakaanelt)

Viie aastaga on maailm palju muutunud, vampiire on massiliselt juurde tulnud, nende mõju mööda maailma laiali valgunud.

Ja aru ma ei saa, kuidas see neil võimalik on? Igal asjal loogilist ega teaduslikku seletust ei ole, seda ma ütlen!

Näide elust enesest. Eelmisel nädalal lugesin siis raamatut, kus 300+ leheküljel hiilivad ringi vampiirid. Loen voodis, nii et raamat oli kõik need seitse päeva mu voodikaaslane. Aga sel nädal oli lapsuke külas ja tema magas ühe öö just sellel kohal, kus mu "voodikaaslase" koht. Emme magas kõrval, raamat oli riiulis, mina magasin teises toas. 

Hommikul ütles, et nägi nii koledat und, et ei taha rääkida. Aga ikka räägib. Nägi öösel unes zombisid, kes käisid inimeste verd imemas. 

Lohutasin teda, et lugesin just raamatut vampiiridest, ja et raamatu lõpp oli suht õnnelik, nii et ta ei pea muretsema ja võib oma unenäo unustada. 

Pärast guugeldasin, et kes need zombid veel on ;) Lapsele loetud unejuttudes pole ette tulnud. 

Aga tuli meelde "Sööklaploki" üsna alguses räägitud unejutt laagri lastele.

Lugu trummarist ja fanfaristist, kes olid küll vaid kaks kipsist kuju, aga kes teineteist armastasid. Ühel pimedal ööl panid aga mingid pioneerid kasvatajate eest plehku, haarasid kivid ja lõhkusid trummari tükkideks. Töömehed koristasid hommikul rusud kokku ja viisid prügimäele. Keegi ei pannud tähele, kuidas fanfaariga tüdruk nutab. 

Tegelikult läks unejutt veel edasi, aga kuna postitus sai nimeks "Nunnu luiskelugu", ma parem lõpetan.

...

*Uskumatu, aga tõsi. Selles samas sõnade paigutamise ristsõnas oli otsitavate hulgas ka sõna vampiir. Lihtsalt ja juhuslikult. 

Õnneks sain ta üsna kähku maha kriipsutada.

...

Ajaviite askeldused

 ...

Pühapäeval. 04.08.2024

Kunagi kogusin ma raha. Aga siis tuli rahareform ja ma pidin selle kõik käest andma. Või täpsemalt... vahetasin uuema vastu, 

Enne pesin puhtaks!

Raha kuivatamine... jaanuar 2009

Tükk aega ma ei korjanud midagi. Vähemalt teadlikult mitte, aga kappidesse kogunes niisama hulganisti tekstiili, millest mingil hetkel mõned tekid ja padjad said.

Kusjuures, tekstiili on endiselt, aga uusi kotte-tekke-patju millegipärast juurde ei tule.

Raha  kogun ma nüüd ka.1-, ja 2- ja 5-sendiseid. Ma pole ammu lugenud, palju mul neid on, aga päris kaalukalt. Kui nälg majas, saan igatahes leiba, vorsti ja kartulit osta. Kui see raha siis veel ikka kehtiv on.

Ja klaasikilde kogun. Aga ka sellest ma olen rääkinud. Kes ei mäleta... palun, siin see on!

Enamik mu kollektsioone on tekkinud iseenesest. Pigem isegi nii, et mina ei tea, et ma korjan, aga keegi jälle avastab ja küsib, mis ja miks.

No näiteks veel üks värviline kollektsioon klaaspurgis. Tegelikult on  tegu ainult joonistamisel kaasnevate jäätmetega. Kuna pliiatseid peab pidevalt teritama, ongi mul kogunenud terve purgitäis omapärast materjali. Ilus ju ;)

Nagu eelnevalt öeldud, ma joonistan (ja sealjuures ka kogun) pisipilte. Mul on neid terve väike karbitäis, kokku lugenud ei ole, aga mõnisada ikka on. 

Osa olen laiali jaganud või ära kinkinud, osa on jooksus. Aga tegelikult on need pildid kõige olulisemad minu enda jaoks.

Nii et eeskätt enda heaolu ;)

Täna oli mõnus päev. Masin pesi pesu, vihm takistas kuivama viimist... isegi nende toimingute peale ei pidanud ma aega raiskama. Nii ma sorteerisin oma kapi sahtleid. Mida kõike on sinna aegade jooksul kogunenud! Isegi see pole oluliselt abiks, et noored* pool aastat tagasi mu magamiskabinetis remondi tegid. Juba olen ära unustanud mitmed põnevad ja olulised kollektsioonid. 

Minu kirjavahetus kodustega**. 

Koduste kirjavahetus välismaa sugulastega. 

Välismaa sugulaste kirjavahetust minuga. 

Ja nii edasi, kõik kokku suguvõsa kroonika. Killuke ajalugu, mida aeg-ajalt tore lugeda ja meenutada.

Enam ma kirju ei kirjuta, mõned meilid, mõned sünnipäevakaardid. 

Mu hot-i postkasti kogunenud kirjadest pole enam midagi alles.   Samas: tühja neist kirjadest, elus on palju suuremaid kaotusi. 

Ja midagi ma ju ikka mäletan ka.

Kunagi oli tuttaval vanasõnal*** vist olulisem tähendus.

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.

Ma hakkan nüüd tarku mõtteid koguma ;) 

...

*Au ja kiitus neile!

**Vanemad ja vanavanemad

***Tegelikult mitte vanasõna. Pigem mõttekild.

Kes meist ei teaks Juhan Liivile (1864–1913) omistatud ja aforismiks saanud mõttekildu «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta». (Rein Veidemann, Postimees.ee)

... 

Vihapisarad

 ...

Ma olin ikka täiega solvunud ja kuri. Ilmselgelt need kaks koos võimendasid teisigi emotsioone, mis lõpuks nii luuleliselt väljendusid ;)

Vihapisarad.

Kui algusest rääkida, siis algus on siin. 

Kõik need kaksteist (!) nädalat oli mul roheline mõtteviis, elamine täis juba sorteeritud pakendeid, sorteerimist ootavaid pakendeid, ahju ees kuivavaid pakendeid, kraanikausi ligiläheduses pesemist ootavaid pakendeid, igaks juhuks kõrvale pandud pakendeid, et äkki saan kasutada... misiganes veel, mul ei tule meeldegi. 

Ja mis lõpuks puukuuri jõudsid.

Kui siis saabus oodatava suursündmuse eelõhtu, aeg kõik see kupatus välja ootele viia, võttis ilm ähvardava ilme ja ka ilmateade tõotas paduvihma ja tormi. Õnneks oli olmejäätmekonteiner just kaks päeva varem tühjaks viidud. Toppisin oma 60liitrised  pakendeid täis kotid konteinerisse, veeretasin konteineri naabrite teeotsale ligemale ja jätsin hommikut ootama. Üks kott, mis konteinerisse ei mahtunud (neli mahtus sisse, mul suur prügikast), selle panin kohe kõrvale tuulevarju. Tundus teine piisavalt raske, et mitte õhku lennata. 

See teine oht, linnud ja loomad, oli ka värskelt mälus. Kohalikus külalehes oli lugu külaplatsil olnud jäätmekotist, mis õhtul pandud, aga öö jooksul loomade või lindude poolt läbi inspekteeritud ja laiali jagatud oli. 

Ise mõtlesin, et kõiki ohte arvestades on mul asi hästi tehtud: kotid ostsin, korralikult sorteerisin ja  lõpuks sai turvaliselt äraveokohta transporditud. 

Kui auto käis, polnud ma kõrval, et näpuga näidata: ehk võtate need ka! Nii juhtuski, ära viidi see ainuke, mida ma polnud konteinerisse toppinud. Ülejäänud (ja peamine osa) 3 kuu projektist lihtsalt irvitas mulle kastist vastu. See teeb ju tigedaks!

Helistasin vastavasse ametisse ja nurisesin, mulle tehti selgeks, et just nii nad peavadki tegema. Kui kott on õiges kohas, viivad ära, kui konteineris, tuleb leping ümber teha. 

Väga hea, mingit lepingut ma ümber ei tee, sest mingit lepingut mina allkirjastanud ei ole, aga oldaks ehk nii kena ja öeldaks, kuhu ma need pakendid nüüd panna saaks. Kahelt inimeselt küsisin, ühtegi mõistlikku soovitust ei saanud.

...

Igaks juhuks

 ...

Ma ei olnud kindel, kas ärkan ja viitsin hommikul vara* hakata bussiga kohalikku pealinna minema, aga igaks juhuks panin kella helisema... millest oli ilmselgelt kasu, sest vahepeal, öise vetsus käimise järel, lugesin tund või paar raamatut, enne kui uuesti sügavalt magama jäin. Kui kell helises, siis mina, koolis kommunistlikku haridust** saanud laps ja endine pioneer, kargasin kohe voodist välja ja võtsin valveseisangu. No ma loen seda Ivanovi "Sööklaplokki" ja värskelt meeles, öösel alles oli käes. 

Bussis purjetasin uhkes üksinduses peaaegu Paideni välja. Mõtle, kui kurb oleks bussijuht olnud, kui mind ka poleks olnud! Aga sellest hoolimata hoidsin madalat profiili, igaks juhuks. Olen näinud, et mõnikord on ta päris kuri. Kui ma näiteks oma teeotsas maha tahan minna. Aga ühel hetkel kaotasin enesekontrolli ja küsisin, kas veel varem hommikul, kui ta kella 6 paiku vastassuunas sõitis, ka buss tühi oli. 

Ülejäänud tee me jutustasime igasugustel teemadel. Seda ma ei ütle, millistel. Igaks juhuks! Äkki ta loeb mu blogi?!

Vihmakeebi võtsin igaks juhuks kaasa, sest mine sa seda isahane tea***, äkki hakkab sadama, kuigi Norra ilmateade lubas kuiva ilma. Tegelikult ma keepi ei vajanud rohkem kui korraks pargipingil istumise alla panemiseks, sest mingil hetkel, kui üritusel**** olin, oli ikka sahmaka vihma teinud, hoolimata minu suurest austusest norrakate vastu. 

Sellest, mis suure vee ja kõva pauguga kohe, kui koju jõudsin, toimuma hakkas, parem ei räägi. Ütlen ainult, et kaasa vaatas tükk aega olümpiamänge tühjalt ekraanilt. Mingi kiri seal küll oli, aga ma ei läinud nii ligi, et oleks näinud lugeda.

Kohalikus pealinnas sain nende kuue kohal oldud tunniga mitu olulist asja tehtud, aga päris mitu jäi veel tegemata. Mul täpsed nimekirjad alles koostamisel. 

Igaks juhuks läksin hommikul peale kohviku külastamist kõigepealt hambaarsti ukse taha. Et tean küll, et järjekord sügavas sügises, aga ehk millalgi üks vaba aeg pakkuda on. Sain pool tundi oodata ja oligi paarkümmend minutit vaba aega ja minu mure murtud!

Aga need tegemata asjad... küllap nende aeg ka tuleb. Ma igaks juhuks panin juba aja märkmikku kirja... või no mis märkmikku, ma tegin pildi. 

Ilmselgelt olen ma ka sinna oodatud. 

Ja küllap siis muudekski tegemisteks aega jääb.

Nii palju siis tänasest päevast. Igaks juhuks rohkem ei jutusta, muidu mõni arvab, et ma vähe selline imelik olen ;)

...

*Vanasti läks 8 paiku, nüüd pool tundi varem.

**Ma tegin kuskil koolis veel 1990. aastal partei ajaloo eksamit, 

***Nii ütles (või kahtles) vanaema mõnikord... et mine sa seda isahane tea!

****Wittensteini Tegevusmuuseumis oli Järvamaa muuseumi 119. sünnipäeva tähistamine. Pluss kaks uut näitust. 

...