Reede, 31. detsember 2021

Fotojaht: hetk ühes päevas

 ...

Tegelikult kaks hetke kahes päevas.

Karu kuuse all ;) 

Kuusk...

31.12.2021

... ja karu.

25.12.2021


Fotojaht lõppenud.  

Sedapuhku.

...

Teisipäev, 28. detsember 2021

Endiselt... juhuslikult

 ...

Hommikul, enne tegusa päeva alustamist astusin sisse oma meili-postkasti. Mõned tervitused mõnele olulisele inimesele veel saatmata. Panin saajaks A... ja kohe pakuti mitu a-tähega adressaati. Lihtne vajalikud välja noppida ja pilt teele saata. Sealt edasi, kuni K, ja siis L. Esimene nimi oli kohe sõbranna lapsepõlvest, peaaegu et esimene.

Peaaegu et päris esimene sõbranna, olime siis 8-9 aastased.

Mõtlesin, et talle ei saada, panin ju kaardi enne pühi posti. 

Päris kaart ja päris postkast. 

Kui hästi läks, on juba kohale jõudnud.

Nii ma mõtlesin.

Edasi mõelda ei jõudnud, telefon helises. Võtan ja vaatan... ekraanil seesama nimi, mida just tahvli ekraanil olin lugenud. 

No ei ole võimalik!

Nojah,  talle oli äsja postkastist mu kaart kätte toodud.

Edasi? Edasi saatsin neile ikka tervituse meili peale ka. Kui juba, siis juba!


...

Esmaspäev, 27. detsember 2021

Miski pole juhuslik

 ...

Tahvlit näppides läks sõrm juhuslikult ühele Sjgelle vanemale postitusele. Esimesel hetkel oli mul tunne, ehk ta ise on selle vana postituse minevikust olevikku tõstnud, aga ei, see olin mina, kes kogemata loo lahti tegi. 28. detsember 2010... Selle aasta viimane meem.

Jälle see 11 aasta tagune aeg, kuidagi nagu kummituslik juba, aga igatahes sobib meem hästi ka aasta 2021 lõpetamiseks.

See oli sissejuhatus.

Mina siin mõtlen ka... 9 + 1 küsimust blogimisest.

1. Külastan oma blogi sagedusega...

No ikka tihti külastan. Kindlasti iga päev. 

Kui bloginud olen, käin päeva jooksul lausa mitu korda, vigu parandamas.

Sama tihti külastan ka Kaamose ja Sjgelle blogi. Nad on küll viimasel ajal napivõitu blogijad, aga vähemasti on nad hoolikalt korras hoidnud oma blogirulli, mida ma ikka korra või paar päevas kontrollimas käin. 


30.08.2021

2. Poliitikute blogisid loen... Äää... kas nad enam üldse blogivad? Tänapäeval viskavad nad oma killud FB-sse üles. Aeg-ajalt mõni jääb silma, siis heidan pilgu peale. Pärast seda, kui kõva poliitik Kalle Paide muusika- ja teatrimajas nõmetses ja ma YouTubes tema tehtud sellekohast videot vaatasin (lõpuni ei suutnud, lihtsalt hakkas kahju lihtsatest inimestest), hakkas teine tuntud (?) poliitik  A.B. mulle järjest ja järjest EKRE tegemisi kajastavaid videosid soovitama. Õnneks olen ma videode vaatajana suht vilets objekt, nii et poliitikud pole suutnud mu maailmavaadet arendada ega kujunenud vaadet muuta ei nii ega naa.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...

Kuna ma olen liiga laisk, et uusi blogisid avastada. Mõni siiski on juurde tekkinud, mõni juhuslikult ette sattunud, aga muidu ikka vanad sõbrad ;) 

4. Blogisid eelistan/ei eelista muudele kanalitele...

Muud kanalid? Raadio mängib ööpäev läbi, telekat vaatan vähe, ajaleht tuleb kuuel päeval nädalas, seda loen (reklaamipaus... lugege teie ka Õhtulehe!). Aga blogisid loen hea meelega, mu meelest mõjuvad nad... arendavalt? Päris tihti imetlen, kui targad, vaimukad ja sõnaosavad kõik kirjutajad on, mul oleks palju õppida. 

5. Millal (ja kas üldse) sina netisuhtluses solvusid?

Küllap olen, ikka 16 aastat blogimist. Samas, kui ma üldse midagi häirivat märkan, siis olen sunnitud endale tunnistama: tegelikult on see tema probleem, mitte minu. 

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige rohkem puudust tunned?

Kuna ma blogin eeskätt oma meeleheaks, siis nagu polegi millestki puudust, juttu mul jagub, aega ka. Pigem ütleks, mis rõõmu valmistab. Tore on leida kommentaarides, kui mõni hea inimene on jätnud märgi maha, et on mul siin külas käinud. Ise olen vilets kommenteerija, aga tänulik, kui blogisõbrad käivad ja tere ütlevad. Ma jõudumööda ka, astun uksele koputamata sisse teie blogidesse, aga mõnikord ikka köhatan veidi, et märku anda: siin ma tasahilju jälle hiilin ;) 


20.12-2021

7. Miks sa üldse blogid?

Aja täitmine 8... blogimine! Kuidas ma küll nüüd selle teema unarusse olen jätnud!

Eks mulle siis vist meeldib  kirjutada... ja endast rääkida ka!

Ja tegelikult on elu täis veidraid pisiasju, tahaks kuhugi kuidagi talletada. Miks siis mitte blogisse.

8. Kas oled kunagi postitanud midagi sellist, mida oled hiljem kahetsenud?

Loodan, et ma oma blogiga kellelegi haiget pole teinud, seega ei näe põhjust kahetseda. Enda üle iriseda, see pole probleem.

9. Blogides populaarsus on langenud. Milles näed sina põhjust?

Hapukapsasupi populaarsus on ka langenud, ometi on see endiselt mu lemmiksupp.

Minu jaoks on blogijaid ja blogisid, mida loen, piisavalt. Jääb ruumi ka muudeks tegevusteks.

10. Minu küsimus. 

Mis tunne mul oleks, kui ühel päeval, kui oma blogisse proovin pääseda, on see jälgegi jätmata netiavarustesse kadunud.

Üks suur tühi koht oleks. 

Kusjuures, mu Toidutare blogi nii kunagi kaduski. Blogisin seal kolm aastat, alates aastast 2005. Eks ma natuke tunnen puudust küll, kuigi tol ajal oli mul komme word'is mustand teha, nii et üht koma teist on sellest ajast alles. 

Õnneks on Ireen mu praeguse blogi postitusi ka wordi korjanud. Mõned jutud suguvõsast võiks ühel hetkel välja printida ja kausta panna. 

...

Alustasin juhuslikust näpukast, meem Sjgellelt, ja lõpetan ka.

Kätt südamele pannes: mina seda lehte lahti ei teinud. Aga ühel hetkel oli ta mul ekraanil: Sulekese kaitseingel.

See ei saa olla juhuslik, on ju inglite aeg...

...


Laupäev, 25. detsember 2021

Fotojaht: midagi hingele

 ...

Jõuluaeg ja esivanemate lähedus.


Kõrgessaares.


Liival ja Metsakalmistul.


Rahu ja vaikus.


Pimedus ja valgus.


Midagi, mis hinge puudutab.

Jõululaupäeval.

...


Kolmapäev, 22. detsember 2021

Fotojaht: kiire

 ...

Ilmselgelt on aeg see, mis liiga kiiresti liigub. 

Eriti nüüd, aasta lõpus. Üks kiire ajab teist taga.

Võiks arvata, et lumemehel on aega küll, aga võta näpust. 

Tellis takso ja läks omi asju ajama.


20.12.2021

...


Neljapäev, 16. detsember 2021

Jutujaht: prooviks igaks juhuks veel kord... selga

 ...

Tolmurullid Mugster ja Migora olid Telliskivi tänava kortermajas juba pikaajalised elanikud. Aegadega olid nad selgeks saanud nipid, kuidas jääda alles olukorras, kus majapidamises toimetasid nii peretütred kui ka nende korda armastav emme.

Tuulepäine peretütar Tuuli tuiskas toast läbi, haaras jooksult oma telefoni ja tormas edasi, et tavapärase hilinemisega jõuda väravasse,  kus sõbranna, nagu tavaliselt, juba ootas. Kõik jäi pilla-palla, aken irvakile, uksed praokile ja tuduriided siia-sinna ripakile. Poleks olnud hullu midagi, ema toimetas köögis, polnud see tal esimene kord tüdruku järgi korda luua. Seekord ta päästeoperatsioonile kohe ei pääsenud, pann oli kuum, liha ja sibul ähvardasid niisamagi kärssama minna. Nii sai tuulepoiss toas peremehetseda, kardin lehvis tõmbetuules ja uks tegi paar meeleheitlikku kriiksatust.

Vähe sellest, tuulepoiss leidis üles ka nurka peitunud tolmurullid. Mugster, see trullakas, lohises ikka mitmed sentimeetrid lähemale Migorale, kes kramplikult oma positsioonil paigal püüdis püsida. Ega Mugsteril polnud lähenemise vastu midagi, pigem vastupidi, Migora meeldis talle, oli alati meeldinud. Õhkõrn hallikarva habras Migora! Kuimitmed hämarad õhtutunnid oli Mugster omaette olesklenud ja Migorast unistanud!

Migora oli aga olukorrast veidi häiritud. Küll oli temagi Mugsteri lähenemisest unistanud, aga mitte ainult sellest. Migora oleks tahtnud olla kopsakam ja karvasem, veidigigi märkamist väärivam. Hetkel tundis ta end liig tavapärase tuustakana, tuuleõhust sakutatud ja  sasitud. 

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Migora pilgu ette jäi peotäis säravrohelist  prügi. Nojah, Tuuli oli ju lauaserval pliiatsit teritanud,  nüüd oli tuul selle värvilise jäägi põrandal laiali laotanud, Migorale üsna ligilähedale.

Pereema oli vahepeal välisukse kinni tõmmanud ja sellega tuuletõmbusest tingitud eriolukorra likvideerinud. Tibatilluke lootus, et alles jäänud vähene õhu liikumine aitab Migoral tema plaane teostada, pani pisikese õhulise tolmurulli tegutsema. Ta ajas end puhevile, haakus juba peaaegu et vaibunud tuulega... ja jeeee! Korraga oligi ta kesk rohelist pliiatsipuru. 

Hetk võidurõõmu, millele järgnes pettumus. Paar kübemekest rohelist tema hiirekarva hallis kasukas polnud see, mida Migora lootis. Ta oli piisavalt palju näinud, kuidas Tuuli oma nägu krohvis, ikka puuder ja värvid ja kuldne läige siia-sinna. Tulemus alati särav!

Migora loomuses oli kangust üksjagu. Mis halvasti, see uuesti. Kiiresti tegi ta tehingu tuulepoisiga. "Võta mind endaga!" palus ta oma pehmel moel. Tuulepoisi üllatunud pilku märganud, seletas Migora täpsemalt. "Kui sa mind kaasa lohistad, saab minust kõige kaunim tolmurull. Lihtsalt prooviks igaks juhuks veel kord. Prooviks selga."

Edasi läks kõik just nii kui Migora oli unistanud. Tuulepoiss tõmbas endaga kaasa juba omaseks saanud kerge ja pehme tolmurulli, see libises selitsi kui üle liuvälja. Ja ennäe! Korraga oligi tal kaunis roheline kasukas seljas, veel veidi tuulepoisi embuses, ja järgmine peatuspaus oli just seal, kus Mugster, silmad üllatusest pärani, kümne küünega klammerdunud oli.  Migora oma rohelises kasukas oli tema jaoks kui jõuluime!

Tuulepoiss aga lipsas praokil aknast välja, lükkas selle veel tagakätt koomale... ja oligi läinud. 

Kerge kripeldus temast jäi aga Migora hinge ja korraks ta isegi kahetses, et polnud osanud suuremalt unistada.

06.12.2021


...

Kolmapäev, 15. detsember 2021

Unenägu

 ...

Nägin vastu hommikut unes, et kaasa oli võtnud ilma mind informeerimata majja üürniku, ühe meesterahva, kes (ilma mind informeerimata) meie majas mingit üritust või koosviibimist kukkus korraldama. Kutsutute hulgas oli ka paar kohalikku prominenti.  Olin väga ärritunud, ütlesin välja, mis mõtlesin, ja keelasin ära kõik võimalikud ettevõtmised. Järgmisel hetkel tuli välja, et kaasa oli (ilma mind informeerimata) ühte majas asuvasse panipaika kaks pagulast peitnud, tumedate silmadega noored naised. Ärritusin veel rohkem ja saatsin nii üürilise kui pagulased kõigi nelja tuule poole.

Ärkasin üles, süda tagus, nagu oleks kõik see lugu  just ja päriselt toimunud.

Ja siis tuli meelde, et kui eile kõndimast tulin, olid lumisel teel värsked jäljed, mis maantee poolt meie maja poole suundusid.  Mingil hetkel kaotasin huvi (ja jäljed), ja nüüd ma ei teagi, kes see oli ja kuhu ta läks.


01.12.2021
...


Esmaspäev, 13. detsember 2021

Fotojaht: meeldib... ei meeldi

 ...

Igal asjal omad head ja vead.

Tegelikult mulle talv meeldib.

Valgus ja vaikus.

05.12.2021


Pühade ootus ja jõulurahu.

03.12.2021


Külm ei meeldi. Tunnen siis, et hangun ja muutun tegutsemis-võimetuks. 

Esimesed külmad ilmad on juba üle elatud.

Pilti ei ole.

Pilt on aastast 2011. 

Nii külm sel talvel õnneks olnud ei ole. Vist juba mitmed aastad pole olnud.

18.02.2011


Palju lund on ilus... aga ikka ei meeldi.

Ei meeldi kõik see, mis kaasneb: lumevangi jäämine ja lõputu lumetõrje.

Seegi pilt tehtud aastat kümme tagasi.

10.12.2010


Hea, kui abilised käepärast!

8.01.2011


Õnneks on nii suured külmad kui paks lumi sel talvel meil veel olemata.

See mulle täitsa meeldib :)

...

Veel on mõned teemad fotojahti välja pakkuda :) 

...

Pühapäev, 5. detsember 2021

Aja täitmine 7... projektid

 ...

Kuna järjepidavus pole mu tugevaim külg, siis projektid mulle enamasti sobivad. Tõsi see on, et mõned jäävad pooleli ka, aga siis on ajaviiteks hea üles otsida ja elule äratada. Kui aega vaja täita on.

Mul on päris mitmed pooleli olevaid projekte.

Projekt "Lapiseelik" ootab kõige alumist lapirida.

Projekt "Esivanemate kirjavara" ootab lisaks jätkuvale sorteerimisele ka ilusaid karpe, kuhu arhiiv paigutada.

Projekt "100 head asja" vajab lihtsalt tolmu alt välja toomist ja sobivate blogipostituste tähistamist vastava märksõnaga.

"Fotojaht" ootab iganädalast fotot ja "Jutujaht" uue teema juttu... mina ootan, et vaim peale tuleks.

Projekt "Koristamine" ootab pühendunud lähenemist... mis parata, kaduneljapäeva magasin maha, see oleks ehk tolmurullid kuuks ajaks igapäevaselt olematuks teinud.

Projekt "Kool 100" ootab kogutud, sealhulgas ka kasutamata materjali lõplikku kokku korjamist ja süstematiseerimist, ja siis arvuti puhastamist alles jäänud mittevajalikust.

Projekt "Üks postitus päevas" õnnestus eesmärgipärase kuu ajaga lõpuni viia. Oktoobris siis. Üldse tuleb sel aastal rekord, seni oli kõige tihedam kirjutamine aastal 2013 ja 155 blogipostitust.

Pisipiltide joonistamisest on saanud mu teraapiline ajatäide, projekt detsembrisse on "31 pisipilti". Viis on juba tehtud.


3.12.2021
...
04.12.2021

Ka jätkuva "Aja täitmine... ajaviiteks" proovin ikka 10 täis saada.

Selline projektipõhine elu siis.

Kui tõtt tunnistada, ega mul just alati meeles ei ole, et projekt käsil. Mõnikord koristan, kirjutan või joonistan niisama. Aga kui vaja, saab ka tagasivaatena nii mõnedki tegemised projektidesse paigutada ;) 

...

Kolmapäev, 1. detsember 2021

Fotojaht: katki mis katki

 ...

Ja kadus mets

Kord elas päkapikumees,

kes oli pikanäpumees.

Ta murdis oksi priks ja praks

ja puud jäid sellest kiduraks

ning mets sest muutus hõredaks.

Ta noolis linnupesades

ja tegi tühjaks munadest.

Siis kostis metsas viimne tuks

ja sulgus iga pesauks

ja nii see mets jäi hääletuks.'

See kuri päkapikumees

kõik kalad tõmbas välja veest.

Nii kuivas murest metsajärv

ja kustus iga metsanärv

ja muutus tuhmiks metsavärv.

(Ira Lember, luuletus kogumikust "Vurrkann")

...

Mul polnud ühtegi mõtet teemasse "Katki mis katki", aga kui täna kõndimas käisin, siis nägin. 

Puud on katki.



Mets on katki.



Eelmisel nädalal lugesin läbi Ira Lemberi raamatu "Tütarlaps maalilt" (2020). Omamoodi katki olid ka inimesed selles romaanis.

Riiulil lasteraamatuid tõstes nii umbes samal ajal jäi miskitmoodi pihku Ira Lemberi luuleraamat "Vurrkann" (1980). Hakkasin lugema... no ma ei tea!

Kas tõesti on võimalik, et päkapikud võivad sellised paharetid olla?

Aga täna vanemaid pilte lapates tuli arusaamine: kes siis muu, ikka päkapikumees, kes oli pikanäpumees ;)


27.11.2021
...