Mitu numbrit peale koma

 ...

Ühes selle nädala mälumängus oli küsimus 14. märtsil tähistatava tähtpäeva kohta, millel on seos Kreeka tähestikuga.

Ma ei tea, kuidas see mul järsku kuskilt ajusopist välja kerkis, ju päkapikud tulid appi ;) 

Pii päev! 

Kes siis piid ei tea! 3,14 ... nii et 14. märts, mida mõnes piirkonnas kirjutatakse 3/14, on väga loogiline kuupäev. 

Guugeldasin ja täiendasin Wikipedia abil teadmisi. Loodetavasti jääb meelde, et pii päeval on oluline pirukaid (pie) süüa.

Aga nüüd kohe kontrollin, mitu kohta peale koma mul arvust π meelde jäi ;) 

20 kohta... oleks ju hea tulemus küll!

3,1415 9265 3589 7932 3846

Kontrollisin ja parandasin... üks viga oli sees :( 

Kui nüüd keegi arvab, et mul on miski eriline numbrimälu... No ei ole! Mul on lihtsalt suur suguvõsa ja väga paljud sünniaastad on meeles. Tuli vaid inimesed ritta seada ;) 

....

Keegi peab ju süüdi olema*

 ...

Et BSH ja Hendrik lahku läksid, on mees süüdi.

Et Jaan ja naine 2 ja naine 3 lahku läksid, on mees süüdi. 

Et Jan ja naine 3 läksid lahku, on vist mees süüdi. Vist seepärast, et Jan on kõige heatahtlikum ja armsam mees.

Et Imre ja Merks lahku läksid, on mees süüdi. 

Et Sten Erik naisest lahku läks, on mees süüdi 

Et Jaana ja Jaak lahku läksid, on mees süüdi. 

Et Liisu ja Justin lahku läksid, on mees süüdi.

Et Marina ja Aivar lahku läksid, on mees süüdi.

Elisa ja Indrek ei läinud veel lahku. Aga mees on süüdi.

Tegelikult, ma tean veel paljusid, kes lahku on läinud, ja mõnikord vist ei olegi mees süüdi. Aga ma ei tea, kuidas lugu siis välja näeks, kui see ajakirjandusse paisata.

Ausõna, vaesed mehed! Miks te olete ometi sellised... süüdimatud.

Täna Wittensteini Tegevusmuuseumis tehtud foto .. mina ja mees, kes on süüdi

* Hapukurgihooaeg ja ajakiri "Kroonika".

Lappan vanapaberisse. 

...

Äkki läheb vaja

 ...

Ma ei tea. kas teistel ka, või ainult minul, on kodus ühte koma teist varuks varutud. Äkki läheb vaja!

Täna näiteks, 5 m pesunööri ja peotäis tuttuusi pesulõkse, nagu oleks ette teadnud, et vaja läheb. Mõelda vaid, kui poleks olnud, oleks pidanud paarikümne kilomeetri kaugusele ostma minema.

Mõtlesin, mis mul veel varuks on. Lisaks sellele, et 3 kg suhkrut, 2 purgitäit külmsupp "Suve" ja mõned pakid makarone. Toitu läheb nagunii igapäev vaja.

Aga näiteks oli mul kohe olemas tutikas veeprits, kui poja köögis remonti tehes küsis, et ega midagi pole, millega pihustada. Ükskord ostsin, et mine tea, millal vaja võib minna, paar aastat, ja saabuski see moment.

Et läheb vaja.

Siis on mul mõned paarid uusi sokke, mõelda vaid, kui mõnel lapsel saavad jalad märjaks, ja mul polegi midagi jalga anda!

Mul on varuks riiulitäis raamatuid, et ehk ühel momendil tekib soov just seda lugeda, muidugi parem veel, kui vajadus.

Kõik need eneseabi raamatud näiteks, kunagi ei tea, millal mu enesehinnang alla normi langeb või siis need minu igasugused hirmud... "Kuidas tajuda ohtu" oleks küll vaja läbi lugeda, juba hulk aastaid tagasi igaks juhuks koju ostetud.

Ma võiks jätkata. 

Külmkapis on igaks juhuks paar lehte Validoli tablette, turu pealt on ostetud ühed prillid, igaks juhuks, äkki kaotan need teised, igapäevased, ära. 

Ainult see suur purk paracetamoli pole igaks juhuks ostetud, seda soovitas üks tark arst. Kuigi see oli peaaegu kaks aastat tagasi (sain tõesti abi, hakkasin jälle kõndima), olen hiljuti ta miskipärast riiulile tõstnud. 

Igaks juhuks, et käepärast oleks?

...

Kaasreisijana autos

 ...

Muidugi võib niisama lobiseda, aga pole ju hea mõte autojuhti segada ;)

Aknast välja vaadata on muidugi kõige lihtsam, seda enam, et alati jääb midagi vaatamisväärset silma. Mõne hetke võib isegi jäädvustada... pärast hea meenutada. 

20.04.2023

Kahtlustan, et ees sõitev kaamera jäädvustas meid ka, nüüd iga päev loen Google'i läbi, et kus ja millal meie pildil oleme.

Järgmine foto, ühest küljest hoiatav, teisest küljest pigem turvatunnet tekitav. 

Aga igatahes pilku see püüdis ja pildile jäi.

20.03.23

Pilti on muidugi kõige parem teha, kui auto mingil põhjusel parasjagu ei sõida. 

20.04.23

Nii palju siis pildistamisest.

Peale selle saab kaasreisijana 

blogida 

Gmailis kirju kirjutada

teha mõni oluline telefonikõne 

suhelda Messingeris 

lahendada Sudokusid

lugeda olulisi uudiseid, ja ikka nii, et kaasa kõrval ka kuuleks, vahet pole, kas ta seda tahab või mitte

Kindlasti oli veel midagi, aga ei tule meelde, igatahes tühja aega nagu polegi. 

Saab ju niisama mõtteid ka mõlgutada. 

Ei tea, kas automaks tuleb meil sama suur kui riigikogulasel, kes kuus 1400 eurot kütte peale kulutab? Loogiline oleks, et kel on rohkem kilomeetreid, sel suuremad maksud. 300 km päevas saastab ilmselgelt loodust rohkem. Või kuhu see maksuraha nüüd minema pidi.

Aga see minu loogika, see kipub mõnikord lonkama ;) 

Kui mõttemõlgutustest rääkida.

...

Ups! Unustasin...

 ...

Punane paprika köögis hakkas kuidagi oma õiget ilmet kaotama. Esimesed kortsud, mis teha! 

Viimane aeg planeeritud gemüüse valmis keeta. 

Sibul, porgand, paprika, suvikõrvits. Tomat, küüslauk. Retsept on mul peas, vahekorrad pole olulised. Kuna viimane kord olin poes sellele mõelnud, oli kõik see kaup juba paar päeva kapis ootel. 

Ainult paprika kössitas aknal. Tema siis,  kulm kortsus, tuletas meelde: on viimane aeg! 

Aedvili tükeldatud ja õliga pannile, ikka õiges järjekorras. Pisut suhkrut, maitse järgi soola ja pipart, mahlasuse lisamiseks natuke tomatimahla ka. Ja siis veidiks ajaks pliidile hauduma. Ma panin pannilt potti, kuidagi käepärasem tundus. 

Ja siis vaatasin akna poole...

Ups! Paprika unustasin!

Kuidas lugu lõppes? 

No õnneks oli pann just vabaks saanud. Alustasin otsast peale. Natuke õli pannile...

Kuni kõik see värk lõpuks potis kokku sai.

Kes soovib, see proovib ;) 

Pildil suvised parimad palad.

11.08.2022

...

Pole võimalik!

 ...

Pole võimalik, et täna on juba neljapäev!

Pole võimalik, et novembrist on rohkem kui pool läbi. 

Et aasta lõpuni on veel ainult 44 päeva. 

Kui numbritest rääkida.

Peaasi, et seda peagi saabuvat olulist kuupäeva maha ei maga.

22.11.22

Kui tähenduslikest numbritest rääkida.

Mul veel plaane pole, aga mõni päev on aega mõelda. Ainult et see aeg läheb ju nii kiiresti! Päev tuleks enda jaoks kuidagi ajalukku kirjutada ;) 

Sel aastal oli üks huvitav number veel, 22.02.2022.

Õnneks on väike Elli, võttis vaevaks oma sünni päevaga see number suguvõsa kroonikasse kirjutada.

Ma siin ka... pisut nagu korjan lugusid ja pean päevikut.

Vaatasin just oma blogi numbreid.

Avaldatud kokku 1954 postitust. 

Tõesõna, see number oli pisut ootamatu, aga on nagu on, mina midagi ei sättinud, kes teab, see teab.

Kõige rohkem postitusi on olnud 2021. aastal ... 166.

Kõige vähem aastal 2010.... 121 postitust. Poolikut aastat ei arvesta.

Aga nüüd on viimane aeg pingutada, et mitte 14 aasta kõige kasinamat tulemust ei saaks. Seega vähemasti 25+1 blogijuttu võiks veel tulla. Ehk isegi õnnestub, aga kui mitte rohkem, siis vähemasti 100 piiri suudan kindlasti ületada. Rekordit püstitada ei suuda kõige paremagi tahtmise juures.

Tänasest päevast märk ka maha. Märkimisega tegeles ilmataat, mingil hetkel sadas laia lund ja mingil hetkel oli maa valge. Mitte küll enam siis, kui kõnniringil käisime. Siis olid vaid üksikud valged laigud. 

Aga eilses päevas oli juba kevadet.

Või hoopis vananaistesuve?

...

Tegelikult mulle meeldivad mu üles tähendatud päevad. Novembris 2008 olen kirjutanud noorusest ja vanadusest. Loos ära märgitud ämm jõudis isegi oma 95. sünnipäeva tähistada.

19.12.2018

Natuke jäi puudu, et oleks 96 täis saanud.

...

Mind on märgatud

 ...

11.11.22 *

Pärast suvist äpardust, kui oma pangakaardi kauplusesse unustasin ja olin sunnitud järgmisel päeval talle Kuressaarest Liivale järele minema (õnneks kaasa oli nõus sõitma), hoiab keegi mul silma peal. Täna näiteks Tapal Konsumi kassas proua (ja tõesti, ääretult sümpaatne proua) manitses, et ärge pangakaarti unustage. Mitte et see mul plaanis oleks olnud, aga ikka olin väga tänulik.

Ja teisipäeval, Tallinnas Järve Selveris, nii armas tädi, kes kassajärjekorras mu taga seisis, ütles ka, et teil veel kaart siin. Tänasin, ja ei hakanud ütlema, et tegelikult oli kaart mul hetkel meeles.

Kui veel tagasi mõtlen, tuleb lähiminevikust mitu juhust meelde, kus mind hoiatatakse, et ära pangakaarti unusta! Nad just nagu teaks, et mul on see kombeks.

Nii ma siis nüüd arvan, et mind on märgatud ja kaitseingel käib õlale koputamas. 

* ei saa ju jätta sellist kuupäeva üles tähendamata! Ehk toob õnne...

28.08.22

Aga pilt on tehtud Kuressaares päeval, kui oma kaardi kaotasin. Tegelikult oli jälle üks kena kassapidaja, tema jättis Messingeri teate, ja seda enne, kui ma ise jõudsin kaardi kadumist tuvastada. Päästis mind ehmatusest.

...

Etendus täissaalile

 ...

Suvised etendused olid siin ja seal, mõni vabas õhus, mõni mõisas, mõni kogunisti pullitallis. Aga üks etendus läks küll nii, et ametlik teater ja suur saal. 

Selle suure saaliga oli naljakas lugu. Ikka juhtub, mõnel rohkem, mõnel vähem. 

Minul kipub nagu rohkem juhtuma, aga pole hullu, olen harjunud.

Kui kohaliku grupi boss helistas, et paari nädala pärast piletid, Rakvere etendus, sisu järgi tundub päris hea. Kuna kuupäev sobis, ütlesin kähku oma "ja" sõna ära. 

Muidugi unustasin küsimata, mis etendus, aga see tegelikult polnudki oluline. Kui vaatama lähen, eks siis saan teada.

Teatri päev juhtus olema teistmoodi, tuli üks ettenägematu hommikune sõit. Rakverre. Viskasin veel välja mõtte, kas hakkan koju tagasi tulemagi, õhtul ju etendus. 

No mõte oli muidugi nali. Õnneks. 

Õhtul, kui bussi istusin, hakkasin ristsõna lahendama. Ühel hetkel vaatan, et sõidame miskisse linna sisse. Tapa? Täpsemalt uurimisel selgus, et hoopis Paide. Rakvere teatri külalisetendus Paide kultuurikeskuses.

Küll on hea, et ma hommikul Rakverre ei jäänud!

Kusjuures, selle olin siiski järele vaadanud, mis etendus Rakvere teatril sel kuupäeval on. Seda, kus on, ma ei vaadanud. Lõppeks polnudki oluline, buss viis ja buss tõi koju tagasi. 

Mäletan, et kui õhtul oma teeotsas maha tulin, oli väljas kottpime. Tänaseks on ka meie majade vahel tulukesed tekkinud. Ähmasemad kui varem, see-eest tihedamalt.

Ah et etendus?

28.09.2022

Kavalehes on info, et etendus on jõudnud lavale rohkem kui kahekümnes riigis ja pälvinud palju tähelepanu oma naiskarakteritega.

Naiste rollis siis Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Elina Reinold. Või mis naised, algul lausa kõrgkooli õppima läinud teismelised. 

Omamoodi sõbralood on ka kavalehtele kirjutatud.

Etendus ise, esimestel minutitel ma päris sisse elada ei suutnud, kuid mida edasi, seda rohkem puudutas. Palju keerulist kolme naise elus, kes hoolimata erinevustest ja vastuoludest olid üksteisele rohkem kui olulised, olidki sõbrad läbi elu. 

Lõbus oli ka. Kohati. 

...

Eilsest tänasesse

 ...

Mul on öökapil raamat, millesse viimastel voodis lugemise aegadel lehthaaval süvenen.

Ilmar Palli, Kodukohalood. Maalehe Raamat 2013

35 lugu Eesti inimeste lapsepõlvest. Eile alustasin 14. lugu. Matti Päts.

Mulle on sedalaadi lood huvitavaks muutunud suuresti pärast seda, kui paar aastat tagasi kohalike koolijuhtide ja õpetajate elulugusid uurisin. Käesolevas raamatus on õnneks inimesel endal olnud võimalus rääkida, erinevalt sellest, et minu lood said kirja puhtalt lähedaste meenutuste, fotode ja võimalike arhiivimaterjalide ning tolleaegse ajakirjanduse toel. Igatahes ajakirjaniku geeni minus pole, nii mõnigi häiriv fakt sai kõrvale pandud. 

Nii mõnigi lugemine oleks pakkunud rohkem pinget, kui kõik leitud materjali sisse oleks kirjutanud. Aga tundsin, et ei saa teha, sest pole minu õigus mõista kohut inimeste üle ajas, kus nemad elasid ja mida mina ei tunne.

Seda, et hetked, faktid, mõtted või sõnad kokku jooksevad, kuulub igapäevaellu. Vähemasti minul. Lõpetasin hommikul loo Matti Pätsi meenutustest, kus suur osa lapsepõlvemälestusi olid seotud just tema vanaisa, Konstantin Pätsiga. Ja siis kuulen uudistes, et täna toimub Pätsi monumendi avamine. 

Ka Vikerraadio päevaküsimus on seotud teemaga.

Kuidas suhtud uude monumenti. 

Ma olen kehv kriitik, seepärast jätaks pigem vastamata. Aga kui nüüd raadios arutelu kuulen, siis igatahes vastan. Ja nagu sageli, et toetada mõtet, mis kaotajaks kipub jääma. Seda enam, mind see kuju ei sega, isegi kui kunstiline lahendus tundub harjumatu, siis küll ma harjun. 

Ei tea, kas enne otsustamist lähedaste suhtumist konkreetsesse skulptuuri ka küsiti.

...

Mälumängud

 ...

Küllike kutsus mälumänguõhtule, aga ma loobusin. 

Mul kodus igapäevaselt üks mäng mäluga. Või õigem oleks öelda, et mälu mängib minuga. Kord on ja kord ei ole ole. 

Tead küll, see film, mis laupäevaõhtuti oli, ETV või Kanal 2. No see film, kus noorem uurija oli pisut nagu punapea. Ma nime ei mäleta. ....  Õige vastus: Brokenwoodi mõrvad. Guugeldasin.

Panin pühapäeval fooliumis peedi ahju küpsema, nüüd ei leia üles. ... Õige vastus: ikka veel ahjus. Tuli meelde, ju siis pole veel päris lootusetu. Mis sest, et juba on kolmapäev.

Täna on 18.okt, kellelgi oli nagu sünnipäev. Õnneks meenus. Mis sest, et päev juba peaaegu läbi, ta hilise eluviisiga. Jõuan õnnitleda.

Nii lihtsalt on. Mälu mängib lolli.

Ja siis keegi arvab, et võiksin kohaliku tähtsusega mnemoturniiril osaleda! 

Kusjuures, pühapäevasest Kuldvillakust võtan küll osa. Ma olen suht kiire, jõuan oma vastuse pakkuda enne kui mängust osavõtjad telekas. Kui punkte kokku arvata, kardan küll, et jään miinustesse. Õnneks on suur osa küsimusi selliseid, et ma ei oska ei ööd ega mütsi vastata, sealt jäävad punktid tulemata. Miinused, ma mõtlen.

Päris kindlasti poleks ma teeninud olulisi punkte ka teisipäevasel üritusel mõisas.

Nimelt pinnisin mõned nende küsimused välja.

Mis värvi ja kujuga on Vene lennukite mustad kastid?

Mis on levinuim järve nimi Eestis?

Mitu Eesti kroonidel kujutatud suurkuju suri väljaspool Eestit?

No kui nüüd rahast rääkida, siis ma tean, et Baer suri Eestis ja Koidula Kroonlinna. Baer mul ju lausa rahakoti vahel. 

Aga tarkust sain seoses mälumänguga juurde küll. Mitte Baer ei pea rahakoti vahel olema, vaid Tobias. Kusjuures, rahatäht peab olema õigesti kokku volditud.

Rudolf Tobias suri 1918. aastal Berliinis, sündis Hiiumaal, lapsepõlv möödus Haapsalus, tema põrm on tänaseks maetud Kullamaa kalmistule. 

Olen seal käinud. Õnneks on pildid, mis aitavad meenutada.

Kullamaa, august 2016

Kullamaa kirikus, august 2021

...

Seenepolka

 ...

Ristsõnas tuli selline huvitav sõna välja. 

Seenepolka.

Ega ma pole kindel, kas lahendasin õigesti, aga sõna mulle meeldib.

Guugeldades ma ühtegi videot ei leidnud*, et oleks saanud vaadata või kuulata. Kuna elan endiselt rütmis üks-kaks-kolm ja kaks-kaks-kolm, siis üks polka sobib hästi. Mitte et ma tantsida oskaks.

Aga ükspäev käisin metsas, nägin mõned seened ja pildistasin mõned seened. Ühtegi ei korjanud, kuigi mõned neist olid männiriisikad, mis iseenesest täiesti kõlbulikud. 

Teised üks-kaks-kolm olid suvalised kübarakandjad. Õnneks mul polnud kaasas ei korvi ega nuga.

Fotokas oli.

Teisel päeval käisin niisama veidi ringiratast, ja imestasin, et kuidas see sügis nii kuldne on. Kollased olid nii haavad kui vahtras, ainult arooniad andsid oma värviga särtsu juurde.

Ja naabruses võeti järjekordselt metsa maha. Liiklusmärk võib ära petta.

...

*polka... kes otsib, see leiab ;)

...

Ühekaupa ja kahekaupa

 ...

Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm....  meenutused blogi arhiivis tolmu kogumas.

Kõik see suvi kulges kindlas rütmis... räägib mina, kellel tegelikult rütmitunne olematu.

Sain sellest kinnitust, kui pooljuhuslikult väikeste kannelde õpigruppi sattusin. Mu käed ei taha koostööd teha! 

Aga seda üks-kaks-kolm tuli suve jooksul ette mujalgi.

Väikeste vahedega kaks Küllikese kirjutatud etendust... käidud, nähtud. Viimane oli lausa käeulatuses, naaberkülas. 

Osatäitjad tüdrukud tegid proovi suvise töömaleva käigus ja külaplatsil oli esietendus.

Tüdrukudki kahekesi.

12.08.2022

Sisult üheaegselt kurb ja naljakas. Just nii kui elust enesest. Ühest küljest veider, teisest küljest nukker, kolmandast küljest üllatusi pakkuv. Külgi küllap rohkemgi.

"Hullem kui sul".

Tegelasteks teismelised tüdrukud ja nende probleemid.

Kahtlustan, et neil see esimene lavakogemus, aga pidasid vapralt vastu ja andsid korraliku etenduse.

Kuna kunagi ette ei tea, siis lugu igaks juhuks ümber ei jutusta. Alati on võimalus, et satud ise nägema. Samas, ega seegi ei sega, kui lugu enne teada, sest teist Küllikese teatritükki käisin lausa saja kilomeetri kaugusel ja teist korda vaatamas. Ja üldse polnud liiga palju. 

Polnud seegi mingi jant, aga naljakas oli ikka. 

Või kurb. 

Kunagi üks eakas proua oli oma sõbrannale nagu muuseas maininud: "Olen oma elu pühendanud terve mehe põetamisele." Ma ise mõtlen, ju ta ikka päris terve polnud, igatahes suri mees enne ära kui naine.  

Küllikese etenduses jäid küll mõlemad mehed ellu, aga omamoodi hoolimisest ja hooldamisest oli seegi lugu. 

Ja nagu juba ütlesin, olin etendust juba näinud. Küla kokkutulekul kolm aastat tagasi oli esietendus ja tookord mängis meie kohalik teater.

Hästi mängisid! Küllike sealhulgas.

13.07. 2019

Nüüd olime koos vaatajate ridades. Esireas, märgistatud kohtadel. Kõlab uhkesti!

30.07.2022

....

Järgmised üks ja kaks...

Kaks etendust rääkisid lugusid kohalikust ajaloost.

Peningi mõisas oli Salme teatri etendus "Matsmõisnik" , aeg aastal 1704, oluline tegelane tolleaegne mõisa omanik, krahv Johann von Baranoff, keda mängis Eero Spriit. Teksti autor Arvo Haug, praegune mõisaomanik.

Peningi mõisas. 19.08.2022

Jäneda Pullitalliteatris sai nähtud "Naine Salamandri tähtkujust", oluline tegelane Maria Benckendorffi, kes 1918. aastal perega Jänedale oma mõisa kolis. Mariat (Murat) mängis Ursula Ratassepp. Aga sellest olen ma kirjutanud.

...

Apsud hoidistamisel

 ...

Silma jäi teema Õhtulehes*.  Meenuta, mida lahedat on hoidistamise ajal juhtunud.

No miks ma siis ei meenuta! Iseasi, kui lahe see just on...

Purgid olid nii kuumad, et kuum õunamahl lõi purgi puruks.

See on, kui oled noor ja roheline. Või tegutsed mõtlemata. Kuumutasin õunamahla ja kuumutasin purke, mahl ehk keemistemperatuuri ligi, purgid praeahjus kindlasti palju kuumemad. Tol ajal oli gaasipliit ja mingit temperatuuri mõõdikut praeahjus polnud. Kui kuuma mahla purki panema hakkasin, oli purk nii tuline, et tekkis keemine ja aurustumine ja purgil lõi põhja alt ära. Õnneks küll midagi hullemat ei juhtunud, ega ma kulbiga palju polnud sisse jõudnud panna.

Hulk aastaid hiljem, jälle õunamahl. See õnnetus enam nii õnnelik ei olnud. Kuuma mahla täis purk (taas kolmeliitrine) läks katki kaanetamisel. Ju oli mul jõudu palju või purk tavapärasest hapram, igatahes käis prõks ja kõik see kuum mahl voolas purgist välja. Sain tookord jalgadele oma elu suurimad villid, ravisin neid ikka hulk aega.

Pärast seda ma hoidiste valmistamist natuke pelgan. Laupäeval külakostiks toodud värske õunamahla panin sügavkülma, ja mis ei mahtunud, jõime ära. Oli ikka hea küll! Õnneks oli seda mõõdukas koguses. Nõuka ajast mäletan, kaasa käis kuskil mahla pressimas, siis oli kolm 40-liitrist piimavinkut mahla täis, kõik tuli läbi kuumutada ja purki panna.  Lisaks moosid, kompotid, seened, kurgid, tomatid, salatid.

Nüüd käin metsas pigem fotoka kui seenekorviga.

Foto ajast, kui ma veel korilusega tegelesin.

... 

*Manona Paris, "Hoidistamine on ohtlik tervisele ja varale... HEA, ET NIIGI LÄKS"

Ajast aega

 ...

Sõbrants jagas peresisest* infot. 

Leidsin eile oma mehe iseloomustuse lasteaiast. 

Magab ja sööb hästi. Jalutab meelsasti tüdrukutega.

Möödunud on 35 aastat, aga midagi pole muutunud.

*kahtlustan, et kasutas võõraid elukogemusi.

Erinevalt minust, mul päriselt meie pere paberid.

Nimelt leidsin elektriarve.

Aeg oktoober 2020. Kulutatud 216 kWh ja arve suurus 27.84 

Viimane arve august 2022. Kulutatud 200 kWh ja summa 116.44 eurot....

Võrguteenused arvetes sees.

Seda, millega september üllatab, veel ei tea.

Aga mõnes mõttes võin ka mina öelda, et aeg seisab. Kui vaatasin oma seinakella ja rõõmustasin, et küll ma olen täna varajane. Nüüd vaatasin uuesti. Oh sa sitikas! Kell hoopis seisma jäänud. 

Ikka juba tükk aega tagasi.

...

Oluliste mõtete märkmik

 ...

Seisab teine juba mitu kuud kasutamata sahtlis. Mitte et mul olulisi mõtteid poleks, lihtsalt pole meeles üles kirjutada. Lisaks on märkmik kuidagi tüütult täis. 

Mõtlesin, et viskan minema.

Aga enne ju ikka vaja lehitseda.

Kas doktor T.E. pani digiloosse saatekirja üles? Ja kaua see kehtib.

Märtsis tehtud Govid antikehade number 29998

Heaolu pesa mõisa keldris

OA jõulukohv

Maitsestatud kakao

Kuivatatud ploomidest mahl

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? 

Lou Reed. Helilooja

Sirgupäev

Binokkel - kingituseks

Herbert Lindmäe "Suvesõda Järvamaal 1941"

Kell 18.00 Alko1000 ... arve 0

No ja veel, mis ma näen!

Märkmiku väljavahetamine on olnud juba x aega tagasi plaanis.

Vot selline tark raamat mul, ei viska ära, võtan (taas)kasutusse. Vähemasti senikauaks, kuni uus olemas. 

Piisavalt vaba ruumi veel. 

...

Kuidas kaalu alla saada

 ...

Ühe päevaga üks kilogramm, väga ok ju. Lihtsalt jätsin ära traditsioonilise hilisõhtulise mugimise köögis, selle asemel tegin tassitäie värskelt ostetud õhtuteed. Mõtlesin, et aeg on end käsile võtta, söömist ja kohvi joomist piirata. 

Tulemus?

Tulemus oli, et nii kui voodisse kukkusin, nii magasin. Kaks tundi, usun, et sügavat und. Mul seda käekell-kalkulaator-une analüsaatorit ei ole.

Siis ärkasin, sest oli kiiresti vaja vetsu minna.

Nii kui tagasi voodisse kukkusin, nii magasin.

Kaks tundi, kell 4 ärkasin, sest oli kiire. Vetsu loomulikult.

Voodisse tagasi, ja hoobilt magasin. Kuni kella kuueni. Siis oli vaja jälle minna.

Kui nüüd mõni arvab, et virk mina, kell kuus alustasin päeva, siis kaugel sellest. Tagasi voodisse ja kohe vajus silm jälle kinni.

Hommikul, üllatus-üllatus, näitas kaal tavapärasest oluliselt vähem. 

Heast unest rääkimata!

Muidugi, kvaliteet-tee oli ka. Puhas öko toodang ja otse tootja käest ostetud.

Aga see on juba uus lugu ;) 

...

Testime ennast ja teisi

 ...

Mingi aeg tagasi tulid mulle uurimusküsimused, kuidas olen rahul Omniva teenustega. Mis ma siin ikka nii väga nurisen, alati saab paremini, aga pakid liiguvad, kirjad jõuavad suht kiiresti kohale ja ajaleht pole ükski päev tulemata jäänud. Maksimumpunkte ei pannud, põhjenduse kirjutasin ka. Ajaleht võiks ikka hommikupoolikul kohale jõuda. Pole ju normaalne, et kell kolm päeval post alles tulemata. 

Piiga13 oli asja juures, kui täitsin ja kui Paides täidetud ankeedi postkasti panin. Järgmisel varahommikul (7.45 ;) läksime bussi peale, ja ennäe imet, postiauto sõitis mööda ja pani lehed postkasti. Terane tüdruk ei jätnud kommenteerimata, no vaata kui kiiresti su kirjale reageeriti! Minul muidugi süümekad, et julgesin nuriseda, võimalik ju, et post juba päevi hommikuti varem tuuakse. Hakka või vabanduskirja saatma! Seda enam, et järgmisel päeval toodi ajaleht peaaegu sama varasel kellaajal. 

Õnneks ma siiski ei reageerinud.... läks nädalake või paar mööda, ja kõik jälle vanaviisi. Ega ma ilmaasjata südaöösel lehti tooma ei lähe! Vähemasti kindla peale minek, kui kell neli alles postkast tühi.

...

Teises testimises osalesin ka. Indigoaalane testis, milline reisiseltsiline ma oleks. Ilma testimata ütlen, et ma ei taha olla seltskonna kõige nõrgem lüli, siis parem ei osale. Aga kohanemisvõimelisena sobitan ma ennast tugiisikuks ükskõik kellele, keda saan toetada ja olen samal ajal sama äpu. 

Samas, iga olukorraga ei kohane. Näiteks see kardin. Mulle annab kardin privaatsuse. Nii nagu ka lukku keeratud uks. Tahan tunda end turvaliselt ruumis kus magan. Aga kui juba magan, siis vahet pole ;) 

Detaile planeerin, kui reis on minu korraldada, parema meelega haakun juba korraldatud reisiga. Üldiselt ma planeerimist ei armasta, tahan, et head asjad saaksid ise mu juurde tulla. Aga kõigest hoolimata olen ma ideaalne reisikaaslane, test ütles, ise ma natuke kahtlen.

Reisil mööda Eestimaad... 22. juuni 2022

...

Kaks ei jää kolmandata.

Tegin läbi testi "Leia oma hingesugulane kirjanike hulgast".

Hingesugulase leiad 5 kirjaniku hulgast. Kümme küsimust ja saadki teada, millise kirjanikuga sul kõige rohkem ühist on. Kuna lubasin sel aastal pühenduda rohkem Eesti kirjandusele, on test igati sobiv. 

Tulemusega olen ka rahul. Minu kirjanik on Kai Aareleid. Mitte just eriti ammu oli Vikerraadios järjejutt "Vaikne ookean".  Raamatut ma lugenud ei ole, mis iseenesest on lausa piinlik, sest jaanuaris 2022 sai romaan Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Nüüd, kui olen oma kirjaniku teada saanud, loomulikult laenutan ja loen. 

Kohe kõik loen läbi!

... 

Öised hääled

 ...

See on leebelt öeldud, et hääled. 

Tegelikult oli see ulgumine. 

Mitte selline, nagu koer teeb. See oli täiesti võõras ja võigas hääl. Kohati kõlas kui lapse kisa, kohati kui udusireen. 

Mõni minut enne keskööd mõtlesin, et toon lehe postkastist ära. Ööd on meil õnneks veel valged.

Ja siis seisin trepil ja kuulasin. 

Tundus, et mitte kaugel, suund naabrite metsale.

Seisin ja kuulasin. 

Ja võtsin vastu otsuse, et kuna postkast jääb teisele poole, lähen teen ära need 250 sammu sinna ja 250 tagasi.

Ulgumine lõppes, kui esimesed kümme olin ära teinud. 

Kas tullakse nüüd mind luurama? 

Kes seal üldse on? Hüäänid? Hundid? Hunte kujutaks nagu natuke... mehisematena. See ulg oleks nagu nutune. Üksik hunt?

Täielikus vaikuses tulin tagasi, ajaleht näpus. isegi koer naaberkülas oli lõpetanud oma öised hääled.

Võtsin ja guugeldasin.

Hundi ulgumine. 

See see oli.

Kõhedust tekitav elamus.

Tervitused sulle, Hundi Ulg. Kas sa ise ikka täpselt tead, kuidas su nimi kõlab?

Mina ei teadnud. Aga üks hundilugu koos sama pildiga on mu blogis aastast 2013. Tundub, et ma olen ajaga julgemaks muutunud, kuigi turvasärki mul enam ei ole. Õmblesin sellest poekoti.

...

Mäluprobleemid

 ...

Vaatasin eile õhtul Kanal 2 -st kriminulli. Täitsa huvitav oli, mulle meeldis. Et millest rääkis? Ausõna, hetkel ei tule meelde, pean mõtlema.

Aga kui kaasa poole öö ajal saunast helistas, et kas ma ta sõjaväeaegset sõpra mäletan, siis loomulikult, Vladi oli nimi. Või vähemasti nii teda kutsuti, kes see nüüd 40+ aastat hiljem täpselt mäletab. 

Aga mis oli Vladi lemmik alkohoolne jook? 

No seda mäletan ma igatahes! Ta veel nii armsasti ütles! 

Bee-nikotiin!

Tegelikult siis Benediktiin.

Benedictine. Kunagi ajaloos kasutati ka ravimina, aga nii kaugele mu mälu ei ulatu...

Peaks ehk ka vahelduseks marki vahetama...

...

Toidukorrad segamini

 ...

Hommikul läks kuidagi kiireks. Ja siis käisime poes, nii et süüa ei jõudnudki. Aga ma jõin ohtrasti vett.

Kell 2 leidsin, et on viimane aeg hommikusöögiks ja tegin endale hapupiimapudi. Väga nämma, olen seda juba lapsepõlves armastanud.

Kell pool neli tundsin, et oleks nagu sobiv aeg lõunasöögiks. Sõin tatraputru kodujuustuga, värsket rohelist ja punast kraami kõrvale.

Kell 5 arvasin, et teeks kohe õhtusöögi ka ära. Kui juba, siis juba! Õnneks oli eilset makaronisalatit.

Veidi hiljem tuli meelde, et hommikukohv jäi joomata. 

See sai ka tehtud. 

Nüüd on kõht jälle tühi. Vedas, et tõin poest paki Domino küpsist. Ainult ma ei tea, kuidas seda söögikorda nimetama peaks.

Tervislik vahepala ehk?

Lia Tarmo. Etendus tõenäoliselt
"Punga-Mart ja Uba-Kaarel", 1954/1955

...