Kes kus keda mida hoiatab

 ...

Ehk siis hoiatus hoiatuse otsa.

Ettevaatust, aeduba! ... Õhtuleht

Teadlased hoiatavad: süütuid esemeid kodus võivad peita ohtlikku prussakakolooniat. ... Postimees

Appi, täid! Elu24

Ohtlik parasiit liikvel. Millisel juhul teeb salati pesemine olukorra veel hullemaks.... Digiajakirjad

Tervislikuks peetud magusainet seostatakse suurema infarkti- ja insuldiriskiga... Postimees

Suurriikide võlakirjade intressitõus lööb valusalt ka Eestit ... Äripäev

Patriot-rakettide varud Euroopas on kriitilisel tasemel ... err

Paar päeva tagasi korjasin hoiatusi kokku. Et oleks kohe varuks võtta, kui asi tõsiseks läheb. Või meenutuseks, et olid kunagi ajad.

Paremaks pole läinud midagi :)

Keskkonnaagentuur hoiatab... Maaleht

Pärnu hoiatus: ootamatud veetulvad tulvad uuesti... Delfi.ee

Märgid, mida ei tohiks eirata... Maaleht

Eesti jookseb rahast tühjaks. Sõna otseses mõttes... Postimees

Pahaaimamatu viga tualetis... naine.postimees

Tavaline aiatöö võib olla südamele ohtlik... tervis.postimees

Saan aru, et kogu aeg on negatiivne õhus! Kui mitte muu, siis droonid. See hoiatus tuli mobiili peale.

Aga see pole veel kõik!

Soovitus küll lähedasi jälgida, aga ma alustaks iseendast.

Ohumärgid söögilauas, mis võivad viidata dementsusele

Toidukordade unustamine

Dementsust põdev inimene ei pruugi enam aru saada keha signaalidest või unustab mäluprobleemide tõttu, et ta alles sõi. Tulemuseks on kas drastiline kaalukaotus või pidev ülesöömine.

Mind ohustab see viimane.

Ja siis veel.

Ainult samad toidud

Kui igapäevane otsustamine väsitab aju, otsib inimene turvalisust. Sama eine söömine päevast päeva tähendab, et selle üle pole tarvis otsustada. Tavaliselt kaasneb sellega jäikus ka muudes valdkondades, näiteks soov kanda alati samu riideid või järgida piinliku täpsusega kellaaegu.

Ma sööngi... päevast päeva hommikuti puder + kodujuust Kreeka jogurti, sibula, tilli, kurgi ja tomatiga. Kui mõnikord meelde tuleb, teen tatraputru, muidu ikka need seemnete ja kliidega helbed. 

No ja riidekapi võiks tühjaks tõsta, nagunii ma neid ei kanna. Ikka kogu aeg üks ja seesama. 

Või siis ootamatu ja ohjeldamatu magusaisu.

Kasvõi küpsised, kui muud ei ole.

Või lihtsate toitude tegemine.

Nojah, ikka ja jälle, lõunaks kartulid keema.

Ma ei hakka siin artiklit ümber jutustama, aga murelikuks tegi see mind küll. 

Tegelikult, kõik need hoiatused.

Panevad muretsema.

...

Mitte ainult karu

 ...

See oli 11. aprillil 20 aastat tagasi, kui karu esimest korda kalameestele silma jäi. Uskumatu vaatepilt kindlasti, jääpangal karu "purjetamas" Ruhnu suunas. 

Mitte ainult karu! Mina ka, mina ka! Tõsi küll, alles hiljuti, olin seal päeval, kui Eesti iseseisvuse taastamisest sai minevikuks 35 aastat. Päev varem läksin ja päev hiljem tulin koju tagasi. Tõsi seegi, et mitte jääl ega mitte purjepaadil*... ei läinud, ei tulnud.

Kevadisest ahvatlusest (kah ikka Ruhnu) suutsin loobuda, teistkordne pakkumine sai kuidagi puiklemata omaks võetud. Ja õige otsus! Päevad said tihedasti täidetud, kõht kõvasti täis söödetud/söödud, autokastis tiir saarele peale tehtud, tuletorni patsutatud (ronimisest loobusin), kool, muuseum ja lemmikloomad ära nähtud. 

2 kirikut, omapärased hauatähised ja tuulele avatud saareserv... iga koha kohta juurde lood-lood-lood. 

Seda, kuhu Ruhnu karu lõpuks omadega välja jõudis, ei kinnita ükski fakt. Siingi lood ja legendid. 

Mina jõudsin elu ja tervisega, merehaigust põdemata, koju tagasi. Ehk tema ka. Aga mälestus karust Ruhnus kestab. 

Ma tõin karu loo mandrile kaasa, tegin ühele lähedasele kaasteelisele sünnipäevaks õnnesoovikaardi ;)

Aga pealkiri vihjab seostele... sellega tahtsin veel ära märkida, et mitte ainult karu üksi pole rõhutanud 11. aprilli olulisust kalendris ;) 11.04 ongi väga ajalooline kuupäev... sest üks meie pere oluline vanaisa (ja vanavanaisa ja vana-vanavanaisa) on sündinud 11.aprillil...  tõsi küll, juba 122 aastat tagasi. Minu lapsed jõudis ta ära näha, ja ilmselt minu lapselapsed teavad ka juttude põhjal, kes minu vanaisa oli. Ja tunnevad ta pildil ära.

Veel üks ootamatu fakt ja isiklik seos Ruhnu saarega ilmnes Ruhnu muuseumis. 1941. aastal toimus kohalike vastuhakk vene okupatsioonivõimule, see ebaõnnestus, mõned osalised vahistati ja tapeti 1941. aasta sügisel Kuressaare massimõrva käigus. Sinna ühishauda maeti ka minu Saaremaa vanaisa, kes ei jõudnudki vanaks ega vanaisaks saada.  

Hiljem maeti ohvrid (nende arv ulatus 100 ligi) Kudjape kalmistule.

Foto Ruhnu muuseumis

...

Aga mõni sõna Ruhnust. Samahästi võiks öelda ka rootsipäraselt Runö või Run, sest kui tõde tunnistada, on saar ajalooliselt just rannarootslaste poolt asustatud olnud. 

Pindala 11.88 km², rannajoont 24,17 km. Saare pikkus 5,5 km ja laius 3,5 km,

Ruhnu puukirik on vanim säilinud puitehitis Eestis (rajati 1643-1644).

Ruhnu tuletorn maailma ainus omataolise konstruktsiooniga tuletorn.

Ühel hetkel, kui ruhnlsed oma puukirikusse ära ei mahtunud, ehitati saarele teine kirik veel (valmis  1912), kohe vana kiriku kõrvale.

20.08.2026

 * Runbjarn (Ruhnu Karu) on Eestis ehitatud rannarootslaste ühemastiline puidust purjelaeva jahta koopia. Nii et Ruhnu Karu pole ainult karu, ja Ruhnus ei pesitse temagi.

...

Ajaga võidu

 ...

Kohe kukub tähtaeg... kui juba kukkunud pole. Raamatu* tagastamine... aga olengi lõpulehekülgedel.

Kevin Brockmeier "Surnute lühiajalugu", 299 lehekülge imeliselt hästi kokku pandud mõtteid, lauseid ja sõnu. Lugu surnutest, kes elavad nii kaua, kui neid mäletatakse. Nagu tegelikult ongi. 

Müstiline maailm paralleelselt reaalsusega. Külmale maale teadmatusse jäänud seltskond, kel polnud aimugi, miks neid sinna on unustatud. Viirus, mandrijää sulamine ja salapärane linn, kus lahkunutel on võimalus taaskohtuda: palju detaile, millest on kahju üle libiseda, iga sõna on oluline. 

Kui nüüd tõde tunnistada, siis mingi lõik olekski vaja uuesti üle lugeda ja lahti harutada, et paar kadunud pisiasja paika saaks. Aga ma loen enne need viimased 33 lehekülge veel läbi 😊

Aga mitte ainult raamat ajaga võidu 🙃

Pooleli vaatamisel on film, mis Jupiteris viimaseid päevi ootel.

"Üks meie seast", Prantsusmaa 2022. 

Ehk siis "Lycée Toulouse-Lautrec".

Filmi aluseks on päriselu ja tõesti sündinud lood, reaalselt eksisteeriv õppeasutus ja autori isiklik elukogemus. Kool, ja sealt edasi sari kannab nime Lycée Toulouse-Lautrec. Kool, kus klassides koos õpivad terved ja puuetega noored*. 

Kunstniku* nimi koolil on tähenduslik, eesmärgiga inspireerida puudega noori: füüsiline puue ei ole takistuseks olla andekas.

Olen graafikus, üks osa on veel vaatamata. Elujaatav ja hinge minev lugu noortest, aga ka nende emadest-isadest, õpetajatest, tugi- ja turvasüsteemist. Positiivsus ja huumor hoiavad tasakaalu, aga mõned pisarad olen igatahes poetanud.

Sest kohati on päris valus film.

...

* Raamat "Surnute lühiajalugu", kuulub Postimees Kirjastuse romaanisarja.

* Osatäitjad filmis, mitte ainult näitlejad,  mängivad ka noored, kel on tavaelus sama diagnoos või tervislik seisund. 

* Henri de Toulouse-Lautrec (1864 - 1901), prantsuse kunstnik, oli ka ise puudega.  Ta põdes lapsepõlvetraumade ja geenirikke tõttu luuhaigust, nii et täiskasvanuna oli ta vaid 150 cm pikk, põhjuseks haiglaselt lühikesed jalad ja kaasnevaks probleemiks pidevad piinavad jalavalud.

...

Kolm pluss üks teatrit

 ...

Alustaks kõige suuremast. 

Ilmselgelt selle suve täht. 

5. augustil käisin Pärnus vaatamas etendust Raimond Valgrest. Jällegi, juba mitu põhjalikku ja kiitvat arvustust, täna nägin pealkirja: "... Ausõna, kes pole "Raimi" näinud, seda pole olemas". 

Tänusõnad Ritale, olen olemas! Sain talt sünnipäevaks (mäletatavasti oli see juba talvel) pileti etendusele + öömaja metsa ja mere lähedal 😉 Nautisin* päeva Pärnus.

Ja nautisime* etendust.

Olen sellest jõudnud palju rääkida, aga õnneks ka kirjutada.

Pilvile Rootsi näiteks olen kirjutanud mõned päevad peale etenduse vaatamist:

5. augustil oli Pärnus kuursaali kõrval vabaõhuetendus, mis oli täidetud laulu ja tantsuga + sõnaline osa. Väga hea noor näitleja oli Raimond Valgre rollis, sisukas ja tihe etendus, aga nukra alatooniga. Ajalehes oli artikkel - "Kolm jõudu, mis murdsid Raimond Valgre - alkohol, sõda ja emaarmastus." Ema oli tõesti ahistav. Sõda ja alkohol on teada teemad. Samas... nagu eelmise etenduse puhul, mingi positiivne noot oli kogu aeg etenduses sees. Kestis see 4 tundi ja 15 minutit, sisse mahtus 2 vaheaega. Eriti pikk istumine, aga toolidel oli vähemalt seljatugi olemas 🙂 .

Kirjas vihje eelmisele etendusele... päev varem vaatasin Kukenoosi küünis etendust, milles taas sõda ja sõjajärgne aeg olulised elu mõjutajad. 

Kasutan võimalust ja jagan varasemat lõiku oma kirjast.

Teisipäeval (4.august) oli meil kohalikus küünis suveetendus, "Luba mul kuulata". Tekst on võetud elust enesest. 18 aastased kaksikud-tüdrukud saadeti 1948.a Vorkuta vangilaagrisse, süüdistati, et nad toetasid metsavendasid. Üks kaksikutest jagab (räägib) oma mälestusi, etenduse tekst on koostatud raamatu põhjal, kuhu kaksikõe tütar on oma ema mälestused kirja pannud. Kusjuures, etenduses mängivad neid rolle ka ema (Elina) ja tütar (Emma). Ema on Eestis üsna tuntud näitleja. Sünge sisu, aga palju muusikat, laulu ja pillimängu - lõõts, viiul, hiiukannel. Nii et ühest küljest mõtlemapanev, samas siiski tulevikku vaatav ja elujaatav. Ja etenduse koht ka põnev, küüni sisse on ehitatud korralik lava ja pingiread ikka nii, et tagumised kõrgemal ja esimesed madalamal. Istumine oli veidi kõva, aga mul oli õnneks pehmendus kaasas. Tuttav, kes mu kõrval istus, ütles küll, et see on pigem nagu pajalapp... aga abiks seegi :) 

Kolmandast etendusest olen ka kirjutanud, sedapuhku Tõraverre.

Etendus oli lühike (40 minutit), monotükk meie külaplatsil. "Külatraagik", Jüri Tuuliku tekst. 

Lugesin kuskilt, et see on samas esituses ka raadioteatris olnud, aga err-i arhiivist ma ei leidnud. Oleks hea meelega üle kuulanud. Igatahes oli väärt vaatamine!

Aga see pluss üks. See on juba blogisse kirjutatud. "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu". 

Teater läbi suve.

...

* kodulinn Pärnu... jõudsime linnale ka tiiru peale teha. Aga see on pigem omaette lugu

* Ekraan suure plaaniga (kõrge lennuga) oleks võinud ka olla, vähemasti neile, kes päris esireas ei istunud.

...

Kes oli Zappik?

 ...

Käisin üritusel... väga põnevas kohas! 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Üks pilt, üks nimi, üks loom... just seal jäid silma. Tahtsin täpsemalt teada ja tegin veidi taustauuringut.

...

Kui ühe kummalise lõvi nimi on Zappik ja temast on tuntud kunstnik pildi joonistanud, tekib ilmselgelt huvi. 

Selgus, et tegu on ajaloolise loomaga. Kurikuulus* lõvi Zappik oli 1935. aasta ajakirjanduses lausa esikaanepõhine juhtum.

27. jaanuari ajalehes "Postimees"...

Lõvi haavas elukardetavalt taltsutajat.

Raske õnnetus Tallinna kinos.

Kallaletung toimus enne etenduse algust.

Sama lõvi tappis Helsingis oma taltsutaja.

Lein muutis taltsa looma tigedaks.

Ja päev hiljem...

Ja mis lõvist edasi sai?

"Waba Maa", 31. jaanuar 1935 

Müügini vist ei jõutud... suvel sai sama lõvi Pärnus vaatama minna. Tõsi küll, läbi trellide...

"Pärnu Teataja", 6. juuli 1935

Surmaga lõppenud õnnetuses sai saatuslikuks kaisutamistrikk. Just sama lõvi ja sama etteastega kaotas vähe aega varem oma elu veel üks Eesti mees, sedapuhku Helsingis. Lõvi oli olnud taltsas* loom, aga kui tema kaaslane emalõvi ootamatult suri, muutus Zappik ettearvamatuks. 

"Uudisleht", 3. jaanuar 1935

See juhtus 29. detsembril.

Tol traagilisel jaanuarikuu päeval, algul täitis lõvi taltsutaja soovid tõrkumatult,  aga siis väljus kogu etteaste kontrolli alt, põhjuseks toosama kaisutamistrikk, mille käigus lõvi oli juba inimest* rünnanud. 

Taas oligi etteaste surmav, loom heitis käsu peale küll pikali, taltsutaja laskus looma kehale ja asetas tema käpa nagu kallistuseks oma peale. Vaevalt seda teinud... kordus sama, mis Helsingis. Loom metsistus, lõi küüned ohvri pähe ja rebis küüntega peanaha lahti. 

Päästmise käigus sai lõvi ka ise kannatada, nii et 1935. aasta 29. jaanuari Päewaleht kirjutab: "Mõrwar-lõwi Zappik on haige. Lõwil nina werine, haawad turjas, on tusane ja söögiisuta" ja "Zappiku ohver Uusõue paigutati eile õhtul kirstu."

Foto Zappikust rünnakujärgsel ajal.

...

Tõenäoliselt jõudis Zappik lõpuks Tallinna loomaaeda, Wikipedia andmetel oli seal 1940. aastal lõvid Tilli ja Zappik ja nende pojad Kõu ja Vilgas. Enne seda oli Zappikule kuulutatud surmaotsus, mis aga jäi täitmata, sest kuskilt ülevalt tuli käsk hukkamine ära jätta. "Lõvijaht" jäi pooleli ja loom sai veel mitu aastat oma lõviperega koos aega viita. 

...

18 juuli 1939 ajaleht Uus Eesti kirjutab: Zappik ja Karu-Jüri saavad varsti papaks:

21. juuni 1940 Päewaleht avaldab artikli "Vilgas elu loomaaias"

1943. a 24. septembri ajalehest "Postimees" saab lugeda...

Mis sai edasi?

Üks võimalus on, et Zappik sai surma märtsipommitamisel 1944. Aga oli see nii või ei olnud... AI pakkus variandi. Hea meelega lükkaks ümber ja näitaks, et mina tean rohkem, aga mida ei tea, seda ei tea. 

Küllap see kuskil kirjas ikka on, kui leian, annan märku ;)

...

* 2 vigastustega ja kaks surmaga lõppenud rünnakut

* Samas, kui taltsas ta siis ikka oli, kui juba 1932. aastal ründas ta üht talitajat. Lihtsalt tookord lõppes rünnak veidi õnnelikumalt.

...

Emad ja tütred

 ...

2 raamatut, lugemisel täiesti erinevad, samas peotäite kaupa pisiasju, mis omavahel kokku jooksevad ja mida märkasin tõenäoliselt sellepärast, et lugesin raamatuid vahetult teineteise järel. 

Päevaraamat enne ja seejärel kohe tädi Elleni lugu. 

Põhjalik ülevaade* on ajakirjanduses mõlemast raamatust tehtud, ma lihtsalt kirjutan mõned mõtted, miks minu jaoks need kaks raamatut blogis kokku said ja kokku sobivad.

Ehk kõigepealt sellepärast, et üheks läbivatest teemadest on suhe emad ja tütred. 

Hoolimata sellest, et ajastu on teine, samuti kodumaa ja rahvus, ja et üks raamat toob välja suhte ema ja tütar, teine tütar ja ema. Kummaski raamatus pole see loo keskpunktiks, samas oluline roll mõlemas raamatus, pluss suhete keerulisus.

Mõlemas raamatus on tõde, ja just selline, kuidas kirjutaja seda näeb... või kuidas lugeja lugedes aru saab.

Päevikut pidas AS läbi aastakümnete ("Päevaraamat 1901-1964"), samas pannes aeg-ajalt kirjutamise ka pausile. Aga siis jälle tihedasti, päev päeva järel, jäädvustas paberile oma tundeid, mõtteid ja emotsioone ning lihtsalt igapäevaelu. 

See, et hetke-emotsioon ajas muutub, on pigem tavapärane. 

Aino Suits, "Päevaraamat" lk 439 ja 442

Mudlumi raamatus on tegemist tagasivaate ja juba kujunenud hinnangutega... mis ei välista sarnasust olukordades.

Oluline roll pisiasjadel, need kirjeldused jäävad meelde. 

Mõlemas teoses.

Kui juba kõrvutamiseks läks: Päevaraamatus on 616 lehekülge ja "Mitte ainult... " 208 lehekülge. 

Nii et... tegelikult kaks täiesti erinevat raamatut, mõlemad väärtus omaette. Ja mõlemad raamatud on osake ajaloost ja kultuurist.

...

* Perele pühendatud armastus... err.ee

*  Arvustuste-tutvustuste lingid on tekstis... Päevaraamat ja tädi Elleni lugu.

...

Kirjad Klaralt

 ...

Raamat on küll lugemata, aga pole hullu, mida päev edasi, seda pikemaks õhtune* aeg läheb. Ja ma natuke ka selline öise eluviisiga 😉, nii et küll saab tehtud!

Miks just see raamat just täna?

Kõigepealt avastasin, et selle nädala järjejutt on seotud Klaraga. Ja Tove Janssoniga.

Siis alles leidsin raamatu.

"Kirjad Klaralt"

Ja kontrollisin mälu. Millalgi sel nädalal oli nimekalendris Klara nimepäev... vaatasin: ongi täna.

Meil suguvõsas on olnud koguni kaks Klaarat. Vendade naised veel lisaks, nii et kandsid sama perekonnanime ka. 30ndatel vahetas vanaema oma nime ja temast sai Tiiu. Loogiline, et tema vahetas, ta oli ju noorem Klaara!

Foto*  juures info, et Klaara passitaotlus. 

Ja ongi nimepäevalised meeles peetud! 

3in1

Selles mõttes, et mul juba poolest ööst raadio lainel Klara Nostalgia! 

Praegu laulab Edith Piaf.

...

* tänast õhtust aega tasub eriti meeles pidada ja märgata, täna õhtul 8 ja 9 vahel on oodata päikesevarjutust. Iseasi, kas päikest on 🙃 Aga rohkem pimedust ehk siiski?

* foto võetud Ajapaigast.

...

Rahakelmid... näidisõppetund

 ...

Läksin eile plaanitust tund aega hiljem magama, sest esialgu pilk peale tekitas piisavalt huvi lõpuni vaadata. 

Telefonipetturid.

Väga õpetlik, koos selgitustega, puust ja punaseks!

Aga rahast on läbi aegade ilma jäädud. Kui oled heauskne*. Enam pole kelleltki küsida, aga kuskil kuklas tiksub lugu EW aegadest. 

Vanaisa oli pangas käendaja, too X jäi laenu maksmisega hätta. Või hiilis kõrvale. 

Juttu mäletan... et koju tuldi vara üles kirjutama, ja kui vanaema oma Singer-õmblusmasina kõrval pisaraid valas, otsustas ametnik halastada. Las see jääb!

Seda, kas lõpuks midagi üldse ära viidi, sellest juttu ma ei mäleta. Ehk olukord lahenes, nii mõnigi eestiaegne mööbliese elab suguvõsas tänaseni oma elu. 

Vanavanemate puhvetkapp... aastal 1937

Singer on minu juures.

...

* heauskne, sünonüüm heausklik. Sarnase tähendusega: lihtsameelne, naiivne, sinisilme.  (sõnaveeb.ee)

Et siis... ära usalda? Kahtle kõigis?

Just praegu tuli mu meili peale kiri minu kodupangast: Kevadeks x eurot lisaraha. Ma ei tea. kas ma tahan kirja lugeda... või kui, siis lingi peale klõpsata igatahes ei julge.

Ilmselgelt pole kõige paremini ajastatud 🙃

...

Kauaaegsed tuttavad

 ...

Kauaaegsed... või siis kaua aega tagasi.

Tore, kui nad endast märku annavad!

Lapsepõlvesõber liivakasti-ajast lapsepõlvemaal. 

Ja ajast, kui me kunagi mõlemad Tallinnas elasime, mina paiknesin Kassisaba asumis ja tema Pelgulinnas. Paar korda oleme hilisemate aastakümnete jooksul Tallinnas ka kohtunud. Aga jah, juba meie vanaemad olid sõbrannad, seega meie kauaaegse läheduse juured ulatuvad EW aegadesse. 

VR saatis hiljuti kirja, loodan et olen talle ikka vastanud. 

...

Lapsepõlvemaalt on teinegi pikaajaline sõprus alguse saanud, olime peaaegu et naabrid, mis sest, et paar kilomeetrit raba meid lahutas. Nüüd on vahemaad kasvanud, aga aeg-ajalt ikka kohtume. Alles hiljuti tulid kaasaga külla, kastitäis vaarikad külakostiks kaasas. Magus kohtumine!

Kusjuures, ma mäletan meie esimest kohtumist, see oli suvi, kui Sirje oli lõpetanud 1. klassi, ja mina teise. Sirje oli emaga kaasas, nad käisid puukoolis rohimas. Ja kui õigesti mäletan, siis mitmed aastad hiljem, kui vanavanemate talu kõrvale kuusehekki istutasime (mina olin ka osaline), olid taimed just sealt puukoolist pärit. Viimased paar suguvõsa kokkutulekut on toimunud ligilähedal sellele põllu servas asuval platsile, kus puukool kunagi asus. 

Aga Sirje on ere näide vanarahva tarkusest: mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas ;) Läbi aastate on tema pere pühendunud noorte kuuskede ja mändide kasvatamisele. Vaarikad boonusena seal kõrval ;) 

Kunagi kolasime läbi kõik ümbruskonna metsad ja korjasime, mida parasjagu korjata andis. Maasikad, murakad, vaarikad, seened. 

Või ei korjanud midagi, kolasime niisama ringi.

Neist ammustest aegadest leidsin pildi... mind küll peal ei ole, aga küllap ma pildistasin. Usun, et see on see esimene suvi, kus mul oli Smena olemas. 

Nii et pildil on Anneli ja Sirje. Ma ei ütle, kumb tundub kiirem olema ;)

Aga metsa minekul me tookord ei ole...

...

Kolmas lugu veel. Kaasa küll kinnitab, et olen end kontvõõrana temaga kaasa mehkeldanud, aga ma ei lase ennast sellest häirida! Tal on nii toredad-tegusad klassiõed ja -vennad. 

Kunagine klassijuhataja on andnud kunagisel klassikokkutulekul kirjaliku hinnangu: kohal oli kolm musketäri ;)

Seekord oli kohal 4.

Ja siis tüdrukud, neid sedapuhku 3.

Mina ei mängi siin kohtumisel mingit rolli.

Kaasa ja tema kauaaegsed tuttavad. Klassikokkutulek, juubelihõnguline.

Arvutamisvõimaluse jätan huvilistele ;)

Viimane lend, viimased lõpetajad. 

Kooli pikk ajalugu sai sellega läbi. 

Endine koolihoone hävis 30 aastat hiljem... tulekahjus 1997. aastal. Nüüd on seal vaid üks kivi.

Kokku tulijaid oli seitse, nii et tublisti üle poolte. Klassijuhataja ja kaks klassikaaslast on läinud igavikuttedele. Oss oli 19 ja vene sõjaväes, Mare võttis haigus. Klassijuhataja oli lihtsalt vana*. 

Mina ise oma põhikooli kokkutulekutel pole käinud, ma isegi ei tea, on neid olnud või mitte. Ka ühtegi püsivat suhet pole sellest ajast jäänud, hea on, kui nimesid mäletan.

...

Arvutasin välja, ei olnud üldse vana, 71 ei jõudnud saada. Klassijuhataja siis.

...

Kuu saab otsa

 ...

Juulikuu on otsakorral. Täna, homme, ülehomme... ja läbi ta ongi. 

Juuli on heinakuu, niidukuu, koerakuu. Aga ka karusekuu ja jaagupikuu. 

29. juuli on olevipäev. Rahvatarkus ütleb, et olevipäevast tulevad tähed taeva. Kas see on vihje, et ööd saavad pikemad ja pimedamad olema? Vahtisin eile õhtuhämaras taevasse, tähti ei pannud tähele.  

Aga jah, see oli eile, olevipäev ju alles täna 😉

Küll aga oli eile kuu täies hiilguses ja suuruses. 

28.07.2026

Tema veel otsa ei saa, alles hakkab kahanema. 

Suvi ka kestab veel.

...

Tüütud sipelgad

 ...

Kevadel trügisid tuppa, aga mul oli vahend, millega tõrjuda, juba varasemast olemas. Paaril korral panin neile geeli alusele. Algul võõrastasid, siis nautisid, ja järgmisena olid majapidamisest kadunud. 

See oli paar kuud tagasi.

Üllatus- üllatus... keset suve kevadine jama kordus, ainult okupeeritud territoorium oli uus: enne kööginurk nr üks, nüüd ligilähedal kraanikausile. 

Aga minul oli geel otsas, nii et panna polnud enam midagi. Asusin niisama tõrjuma, pesin äädikaga ja viilutasin alusele sidrunit. Hetkeks aitas, pool päeva oli rahu majas. Kuni jälle karjas prügiämbri alla kogunesid. Kõik algas otsast peale, äädikas ja sidrun. Kõik, kes märja paberi alla jäid, said uputatud. Kõlab jõhkralt... aga mina ei alustanud! Lisaks hoiatasin neid... et kui tulen mürgiga, pole teil enam pääsu!

No ja siis tuli poepäev ja Espak kohalikus pealinnas. Vajalik geel oli täitsa olemas, 5 eurot raha ja olin lahinguvalmis.

Tulin koju: ei ühtegi sipelgat. Ei täna, homme ega ülehomme! Kui noorele sõbrale muljetasin, küsis tema: kas sa sipelgaid hoiatasid, kui poodi läksid?

Tuleb tõde tunnistada, tõesti hoiatasin! Peaaegu et ähvardasin... et oodake ainult, kui poest tagasi jõuan, siis...

Sellest on nüüd nädal möödas. Ei äädikat, ei sidrunit, ei mürgitamist... ja ei ühtegi sipelgat 🙃...

...

Pealtkuulatud kõnelused

 ...

Tundub, et see on üks mu lemmikteemadest 🙃... teiste lemmikute kõrval. Aga mis teha - mis teha, kui kogu aeg keegi pealt kuulab?

Eile näiteks, saime lähedastega kokku, käisime pidulikul lõunal. Tellimused esitatud ja makstud, istusime lauas ja ootasime praadi. Minul väike* klaas tomatimahla, kaasal suur õuna oma. No ja tütreke* küsis siis, kas minu tomatimahl on suur või väike. Tema oma oli suur, aga sama suur kui minu oma. Jooma me veel polnud jõudnud hakata, teenindaja tuli uue (suure) klaasiga, vabandas ja vahetas klaasid. Muidu... me polnud temaga isegi mitte ühes ruumis! Aga näe, ära kuulis ;) 

Lisainfo... tänapäeva noored on ettenägelikud, lapsukesed ostsid joodavat pudelitäie, ei mingit eksitust! 

Teenindaja peale me pahased ei olnud, kes meist ei eksiks. Tundus algaja, selles mõttes, et ta ka pigem selline, kes ise pudeliga oleks ostnud. 

Pärast  mõtlesin välja, miks tütrekesele toodud praad kõige kogukam oli ;) Mina sain talt kartulit laenata, lapsuke proovis liha ja kolmandiku võttis tütreke pärast karbiga kaasa! Toit oli väga maitsev!

...

* kõik ju teavad elutõde: vähem on parem! Mõnikord ma muidugi kipun unustama...

* selgituseks: mul on 6 lapsukest, 3 tütrekest ja 2 poega. Et mitu last mul siis on? Kokku liitmisega ei tasu üle pingutada 😉

...

Piilu piiritaja pessa

 ...

Tegelikult oli loo algus kurb. Juunis oli pesadraama, võõras lind tungis pessa ja esimesed munad läksid aia taha. Nüüd siis uuel katsel. 

Paar korda päevas piilun... pessa siis. Linnud on omaseks saanud, nii et juba kipun muretsema: kas neil on kõik hästi? Aga emalind on pesas ja öösel pikutavad kahekesi koos. Siis on elu igatahes lõbusam!

Looduskalender ja pesakaamera.

Apus apus... piiritaja... aasta lind 2026.

Piiritaja on pidevalt lennus olev lind, nii et ei saa pahaks panna arvamust, et tal polegi jalgu. Sellele nagu viitaks ka ta kreeka keelest* tulnud nimi apus.  Jalad siiski on, lihtsalt nii tillukesed, ja kasutab ta neid ainult pesas olles või ronimisel vertikaalsel pinnal. Muidu elab ta oma elu lennates: sööb, joob, paaritub ja isegi magab lennult 🙃

...

Ma peaks oma majaümbruse linde  määrama hakkama. Piiritajatele ei panusta!

Pidev sebimine räästa all ja kõrg- ning madallennud ümber maja. Külakassid on vist rihma otsa pandud, linnud kipuvad liiga julged olema.

Pilt on varasemast ajast. Ja kui tõtt tunnistada, too aeg oli linde maja ümber palju-palju rohkem. Vahepeal olid õige kidurad aastad, aga praegu tundub, et õhu- ja õue-elu on jälle rohkem täidetud.

Igatahes pääsukesed pildil on aastast 2014.

29.07.2014

...

* Vikipeedia andmetel

...

Fotojaht: elurikkus

 ...

Või droon?

...

Konnajaht

 ...

Lõikusin kääridega karikakraid. Kahju oli küll, aga mis teha-mis teha. Õiteaeg otsakorral ja akna alune oma ilu kaotamas. Ega see polnud mul esimene päev... muru taastamine murukääridega. Juba eile tekitasin paanikat, mesilased tiirutasid kukla taga, sipelgad pugesid varrukasse ja üks välejalgne konn põgenes paanikas.

See välejalg tasub meenutamist, lapsepõlvemaal liivakastis me mängisime* konnapoegadega, nendega, kes pigem ronisid kui hüppasid. Need, kes hüppasid, olid meie keeles välejalad, neid me ei suutnud ohjeldada.

Aga looduslik heinamaa maja paraadukse kõrval aina kahanes, ja siis jälle see konn! Olin juba kindel, et ta jugapuu all endale asenduskodu on leidnud! 

Välejalg selline, siuhti siia, siuhti sinna. Alles ma teda suunasin, et ta õiges suunas hüppaks, viiks nüüd veidi kaugemale? 

Selgus, et polegi nii lihtne*, ja et mul parasjagu tubase kohvipausi aeg, süvenesin teemasse ja küsisin AI käest nõu. Umbes nii, et viiks konna (eelnevalt sai liik kindlaks tehtud - Rana temporaria* -  kaugemale, aga kuhu ja kuidas.

Sain sellised soovitused.

Mõttekas on võimalikud konna varjumiskohad niita aiakääridega.

Trimmeriga kasuta kõrgelt madalamale niitmist, see annab konnale võimaluse ära hüpata. 

Enne niitma asumist kasuta hirmutamistaktikat.

Jäta platsile nö konnapäästepeenar.

Konna transpordiks kasuta ämbrit, sest sinu käsi on konna jaoks liiga kuum.

Seekord läks topsikusse ja heinamaale  😉 

Teispool maja mul tegelikult lapike karikakraid veel täies õieilus, kui hoolega otsida, leiab sealt sibulat, tilli ja kartulit ka! 

Ja vägagi võimalik, et veel mõne konna.

11.07.2026

...

* ehk on kuritöö aastakümnetega aegunud? Praegu vist ei tohiks... konnadega liivakastis mängida.

* ilmnes konna oskus hetkega näppude vahelt välja libistuda.

* Rana Temporaria ... rõhk sõnal tempo ;) Aga tegelikult rohukonn oli.

...

Kaks arvustust

 ...

Mul endal puudub oskus põhjendatud arvustusi kirjutada... kuigi üritan!... aga teiste arvamusi loen meelsasti, siis kas olen nõus või vaidlen vastu!

Arlet Palmiste arvustusele "Õhtulehes" ("Näidend Urmas Sisaskist võlub muusikaga,  aga tema lugu jääb rääkimata") vaidlen vastu! Lugu ei jäänud rääkimata, minu jaoks oli seda täpselt parasjagu. Heaks kiidan Palmiste lause: "Neile, kes Sisaskit ei tundnud, peab selgituseks ütema, et just selline Urmas oligi." 

Aga vaidlen vastu mõttele: tema (Urmase) elust on tehtud lustakas komöödia.  See pole komöödia, kui etendust vaadates hakkab hingepõhjas valus ja naermise kõrval tahaks pisara pillata. 

Aga on nagu on, Palmiste* on Palmiste ja mina olen mina ;) 

...

"Postimehes" on kirjutanud arvustuse Helen Pärk. 

Loen ja nõustun. "Selle suve teatripärl on "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu".

Nõustun ka artikli sissejuhatava kokkuvõttega:

Christopher Rajaveer teeb suurepärase ja meeldejääva rolli Urmas Sisaskina.

Pianist Tiiu Sisaski ja NUKU koori kaasabil armub Urmas Sisaski muusikasse ka muusikavõhik.

Eluraja helgete ja kurbade nootide vaheldudes võidab armastus elu, muusika ja astronoomia vastu.

Ja noogutan pead tervet sooja ja sisukat arvustust lugedes, kõrval fotod... pilt räägib võrdselt tekstiga. 

Minu arvamuslugu sai kirjutatud täpselt nädal tagasi, vahetult peale esietenduse vaatamist.

Lõiguke ka sealt ;)

Tuult tiibadesse, Urmas Sisaski muusika! Jätkuvalt.

Õnne, kordaminekuid ja emotsioone pakkuvat kulgemist järgmistelgi etendustel Jäneda Pullitalliteatri laval!

Nii et kokkuvõttes: kaks arvustust pluss minu arvamuslugu ;)

...

* Astromuusik Urmas Sisask (09.09.1960 - 17.12.2022) ... kirjutas muusikat ning põdes maailmavalu ja muretses oma esivanemate poolt pärandatud looduskeskkonna pärast. Oli kontaktis universumiga ja olendid kosmosest andsid talle inspiratsiooni. 

10.08.2025

...

* Kusjuures, Palmiste kirjutatud näidendeid ("Stahli grammatika", "Mina, Sikenberg", "K. E. von Baeri lõpetamata uurimus", "Moe mees", "Palusalu"), neid olen lavalaudadel näinud, tema kirjutab ka ajaloolisi ja huvitavaid inimesi etendustes peategelasteks, aga lavaküps lugu on rohkem ilukirjanduslik, mitte nii faktipõhine nagu  Kristiina Jalasto-Kallase kirjutatud ja Reeda Tootsi poolt lavale toodud lugu Urmas Sisaskist. Ood armastusele.

...

Lendamise võimalikkusest

 ...

Ämbris põrandapesu vesi, läksin trepile. Et mis ma siin ikka vetsupotti kallan, parem juba trepi kõrvale murule. Mitu päeva kuumust, las saavad veidi janu kustutada. Valge ristik ja karikakrad näiteks.

Välisuks jäi irvakile, kui mina trepi serval veidi kummardasin ja kallasin. 

Ja siis tuli jõuline tuulehoog. Ja siis ma sain paraja patsu vastu tagumikku. Ikka nii paraja, et sisetunne ütles: nüüd sa lendad!

Õnneks suutsin tasakaalu tagasi saada, seekord ei valmistanud näitlikku õppetundi "Tuult tiibadesse".

Järgmine kord, kui kummarduda tahan, astun trepil sammu allapoole, sinna uks ei ulatu 😉

...

Südaöine täiskuu

 ...

30.06.2026

Käisin teda möödunud ööl otsimas. Kalendrit uskudes, oli kuu tõusust juba tubli pool tundi möödas, aga kuud ei kusagil... kuni oma otsingutega heinamaa servani jõudsin. Ja sealt oli lõpuks näha, kuidas suur ja ümmargune ketas metsa ja elektriliinide tagant end välja üritab upitada! 

Tõesti suur ja punaka tooniga suvine täiskuu, teadjamad ütlevad, et maasikakuu 🙂 Nimi vihjab värvile ja maasikahooajale! 

Esimese pildi tegin mõni minut enne südaööd...

29.06.26... 23.56

... teise sama palju minuteid peale 12.

30.06.26... 00.04

See, et kuu seekord erakordselt madalale jäi ja suhteliselt lühike ajavahe tõusu ja loojangu vahel oli, seda lugesin siit ja sealt. 

Tõusis kell 23.13 ja loojus 2.25.

Ja nii madalat kuud on järgmine kord loota alles 2043. aastal.

Ma ei arva, et kuul, mis viimasele pildile jäi, just tõusu kõrghetk oli, aga ilmselt ta eriti kõrgemale ka ei kerkinud. 

Täiskuuga on seotud nii mõnedki rituaalid.  

Mõtle kõigele heale, mis su ümber on. Täiskuu suurendab positiivsust su elus ja annab erergiat.

Minus tekitab täiskuu pigem rahutust ja unetust. Aga meeldib ikkagi, eriti selline silmapaistvalt omapärane!

... 

01.07.2026

Täna vaatas kuu aknast sisse, nii et täiskuu-jutu lõpetuseks üks korralik punkt!

01.07.2026 kell 00.47

...

Helid, mis kõnetavad

 ...

Juba hommikul tajusin... kuskil ligilähedal alustati tööpäeva, kell võis olla pool kaheksa. Tavaliselt, kui ma magan, ma ei kuule. 

Ja tavaliselt ma magan... 7 tundi ööund võiks ikka kätte saada. Eile näiteks läksin kell 2 magama. Ootasin, millal vihm ja äike Pärnust meile jõuavad. 

No ei jõudnudki. 

Mul on meeles lapsepõlveaegsed augustikuu ööd. Istusime pimedas suurestoas, ei mingit valgust peale välgusähvatuste, ei mingit häält peale kõuekõmina. Suvekodu keset metsa, ei elektrit majas, välisvalgustusest rääkimata.

Ma ei mäleta, et ma kartnud oleks. Lihtsalt nii ilus oli. Nüüd on mul laternapost akna taga, ilu miinimumini kahanenud, aga mingi põnevus on jäänud. 

Nii ma siis eile ootasin. Natuke mõtlesin naabrinaise peale. Ta millalgi meenutas, kuidas äike tema lapsepõlvekodu maha põletas. Ema-isa olid kaugemale sugulastele külla läinud, õnneks piisavalt kaugele, et lapsi üksi koju ei jäetud. Kui pere koju tagasi jõudis, maja enam ei olnud. 

Sedapuhku pilv meieni ei jõudnud, ei vihm ega äike. Pärnus jagus mõlemat, ja piisavalt põhjalikult.

Aga äratas mind hommikune intensiivne mürin. Ehk oli mõni suurem masin teel objektile. Kuhu iganes. Panin akna kinni ja magasin edasi. 

Mingi märgi see äratus jättis, pärast hakkasin igasuguseid hääli märkama. 

Kui klaase köögist tuppa viima läksin, oli näppude vahel kristalli puhas helin. Kokku nad peaaegu ei puutunud, aga helisesid.

Külmutuskapp urises tujutult, põrandalauad kriiksatasid, lusikas kõlksatas kraanikaussi, pesukapi uks tegi ähvardava kolksu, vesi kannus hakkas pahinal keema. 

Ja siis see potikaas, lihtsalt põrkasime kokku, tema jäi pikalt edasi-tagasi kõõluma,  peaaegu et sekundeid lugedes. Vasakule-paremale, vasakule-paremale. Kõrra-kõrra-kõrra-kõrra...

 

See tuletas meelde, et vanavanemate seinakell mul juba ammu seisab. Keerasin üles, ta ka, hakkas oma elu elama. Häälekalt. Äsja lõi üheksa pauku. Kui toas vaikne on, kuulen ka pendli liikumist. 

Praegu ei kuule. 

Klassikaraadiost tuleb ooperiõhtu... Sünge "Carmen" La Scalast, juuni alguses oli esietendus.

Kui Damiano Michelletto tumedatooniline, pigem romantikavaba lavastus pole kriitikutelt kiidusõnu pälvinud, siis muusikaline pool oli lihtsalt vaimustav.

Nii on öeldud saate tutvustuses, ja nii oligi.

Kaks ja pool tundi kvaliteetmuusikat.

...

26.06.2026

 ...

Selle kuu ja selle aasta oluline number. 

26.06.26

06.06.26 oli ka, sellest ma juba kirjutasin.

Mulle numbrid meeldivad!

Kusjuures, tänasest etendusest, U.S. oli numbritesse kiindunud, juba lapsena. Ta korjas mustikaid ja teadis täpselt, mitu marja mahub 5-liitrise nõu sisse. Ma olen ka nii korjanud, lugesin, mitu tükki, ainult et veerandliitrisesse anumasse ja metsmaasikaid. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ;)

Minu selle suve tähtsündmuste hulka võib päris kindlasti tänase etenduse lugeda. Lausa esietendus oli, "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu". 

Lavastus toob publiku ette dokumentaalse fantaasia helilooja lapsepõlvest kuni elu päris viimaste kuudeni, lisaks Sisaski muusika Tiiu Sisaski ja NUKU koori esituses. Urmas Sisaski rollis Christopher Rajaveer.

Etendusele sattusin juhuslikult, kell 3 ma veel ei teadnud, et lähen (ja kell 7 algas etendus). Piletid ostetud, transport korraldatud... unistuste üritus. Ja etendus ka väga meeldis, meeldis muusika, meeldis lavastus, meeldisid osatäitjad. Vanaema hea ja armas, isa-ema-õed, laste ema ja Muusa, kõigil oma roll laval ja eluteel. Mingid meenutused, mõned hetked, mõned inimesed tulid tuttavad ette. 

Tuult tiibadesse, Urmas Sisaski muusika! Jätkuvalt.

Õnne, kordaminekuid ja emotsioone pakkuvat kulgemist järgmistelgi etendustel Jäneda Pullitalliteatri laval!

...

Jäneda lossi katusel on Urmas Sisaski Muusikatähetorn. 

Pühapäeval on seal kontsert "Tiiu Sisask. Urmas Sisask. Tähistaeva muusika."

Aga vaatasin: üritus on välja müüdud.

...

Appi, rünnatakse

 ...

Elu toob kaasa ootamatusi, ei aita siin midagi, et aastakümneid kogemusi kukil, ikka midagi uut. Mäletan mingit kevadist ütlemist: tänavu on iga sääse kohta kaks puuki. Lohutavalt just ei kõla, nii sääsed kui puugid on igavene nuhtlus. 

Aga paar päeva tagas ründasid mind mesilased! Mina ütlesin, et maamesilased, aga teadjamad teavad, et tegu on pigem kimalastega (ja siis edasi rahvakeeli maamesilane või metsmesilane). 

Kõik sai alguse projektist Sabiina kadakas. Laiutab, ja alumised oksad vastu maad, olen aeg-ajalt ikka ringi peale teinud, oksi lõiganud ja okste alust umbrohust puhastanud. Ja siis trimmeriga suuremale ringile. 

Seekord trimmerini ei jõudnud, kui ma taimejääke rehaga kokku tõmbasin, sikutasin lahti ka ühe priske tüki samblast pinnakatet. No ja seal all oli elurikkus!... ilmselgelt lisaks putukatele nende munad ja nukud. Panin küll katte kähku tagasi, aga see ei päästnud, Päris kindlasti oli see koomiline, kui lõigutud ja kokku kogutud taimne materjal kaenlas, metsa poole kiirustasin, suunaks kompostihunnik ;) Need sadakond sammu mind ei päästnud, tiivulised olid kannul. Hääle järgi tuvastasin, nii et järgmised 100 sammu kappasin juba toa poole. 

Õnneks läks õnneks, ühtegi ampsu minust ei hammustatud. Wikipeedia ütleb, et ohu korral ründab kimalane vaenlast raevukalt ja erinevalt meemesilasest nemad pärast nõelamist ei sure, nii et võivad vabalt järgmise rünnaku korraldada. Mul vedas, tõenäoliselt olin piisavalt turvaliselt riides ja ehk aitas ka see puugitõrjevahend, mida olin just enne oma riietele pihustanud. Ehk ei tundunud ma piisavalt isuäratav.

Samas, eile õhtused kihulased nende arvamust ei jaganud, neid oli massiliselt ja kõik tahtsid ampsu saada, tõenäoliselt korduvalt. Ehk oleks jaanitulele lähemal veidi rahulikum olnud, ma ei tea, mulle meeldib tuld kaugemalt vaadata. 

Prillid ees, on pilt eriti selge.

Kui nüüd keegi vaatab, et ma miski imelik... no ei ole ju! 😉 Mul oli neist kihulastest täielik siiber, terve näonahk juba valutas. Nii me tundlikumad vahepeal varjusime, samal ajal kui noored tuiskasid ringi ja neil oli täitsa suva, on kihulased/ei ole kihulasi. 

...