Lendamise võimalikkusest

 ...

Ämbris põrandapesu vesi, läksin trepile. Et mis ma siin ikka vetsupotti kallan, parem juba trepi kõrvale murule. Mitu päeva kuumust, las saavad veidi janu kustutada. Valge ristik ja karikakrad näiteks.

Välisuks jäi irvakile, kui mina trepi serval veidi kummardasin ja kallasin. 

Ja siis tuli jõuline tuulehoog. Ja siis ma sain paraja patsu vastu tagumikku. Ikka nii paraja, et sisetunne ütles: nüüd sa lendad!

Õnneks suutsin tasakaalu tagasi saada, seekord ei valmistanud näitlikku õppetundi "Tuult tiibadesse".

Järgmine kord, kui kummarduda tahan, astun trepil sammu allapoole, sinna uks ei ulatu 😉

...

Südaöine täiskuu

 ...

30.06.2026

Käisin teda möödunud ööl otsimas. Kalendrit uskudes, oli kuu tõusust juba tubli pool tundi möödas, aga kuud ei kusagil... kuni oma otsingutega heinamaa servani jõudsin. Ja sealt oli lõpuks näha, kuidas suur ja ümmargune ketas metsa ja elektriliinide tagant end välja üritab upitada! 

Tõesti suur ja punaka tooniga suvine täiskuu, teadjamad ütlevad, et maasikakuu 🙂 Nimi vihjab värvile ja maasikahooajale! 

Esimese pildi tegin mõni minut enne südaööd...

29.06.26... 23.56

... teise sama palju minuteid peale 12.

30.06.26... 00.04

See, et kuu seekord erakordselt madalale jäi ja suhteliselt lühike ajavahe tõusu ja loojangu vahel oli, seda lugesin siit ja sealt. 

Tõusis kell 23.13 ja loojus 2.25.

Ja nii madalat kuud on järgmine kord loota alles 2043. aastal.

Ma ei arva, et kuul, mis viimasele pildile jäi, just tõusu kõrghetk oli, aga ilmselt ta eriti kõrgemale ka ei kerkinud. 

Täiskuuga on seotud nii mõnedki rituaalid.  

Mõtle kõigele heale, mis su ümber on. Täiskuu suurendab positiivsust su elus ja annab erergiat.

Minus tekitab täiskuu pigem rahutust ja unetust. Aga meeldib ikkagi, eriti selline silmapaistvalt omapärane!

... 

01.07.2026

Täna vaatas kuu aknast sisse, nii et täiskuu-jutu lõpetuseks üks korralik punkt!

01.07.2026 kell 00.47

...

Helid, mis kõnetavad

 ...

Juba hommikul tajusin... kuskil ligilähedal alustati tööpäeva, kell võis olla pool kaheksa. Tavaliselt, kui ma magan, ma ei kuule. 

Ja tavaliselt ma magan... 7 tundi ööund võiks ikka kätte saada. Eile näiteks läksin kell 2 magama. Ootasin, millal vihm ja äike Pärnust meile jõuavad. 

No ei jõudnudki. 

Mul on meeles lapsepõlveaegsed augustikuu ööd. Istusime pimedas suurestoas, ei mingit valgust peale välgusähvatuste, ei mingit häält peale kõuekõmina. Suvekodu keset metsa, ei elektrit majas, välisvalgustusest rääkimata.

Ma ei mäleta, et ma kartnud oleks. Lihtsalt nii ilus oli. Nüüd on mul laternapost akna taga, ilu miinimumini kahanenud, aga mingi põnevus on jäänud. 

Nii ma siis eile ootasin. Natuke mõtlesin naabrinaise peale. Ta millalgi meenutas, kuidas äike tema lapsepõlvekodu maha põletas. Ema-isa olid kaugemale sugulastele külla läinud, õnneks piisavalt kaugele, et lapsi üksi koju ei jäetud. Kui pere koju tagasi jõudis, maja enam ei olnud. 

Sedapuhku pilv meieni ei jõudnud, ei vihm ega äike. Pärnus jagus mõlemat, ja piisavalt põhjalikult.

Aga äratas mind hommikune intensiivne mürin. Ehk oli mõni suurem masin teel objektile. Kuhu iganes. Panin akna kinni ja magasin edasi. 

Mingi märgi see äratus jättis, pärast hakkasin igasuguseid hääli märkama. 

Kui klaase köögist tuppa viima läksin, oli näppude vahel kristalli puhas helin. Kokku nad peaaegu ei puutunud, aga helisesid.

Külmutuskapp urises tujutult, põrandalauad kriiksatasid, lusikas kõlksatas kraanikaussi, pesukapi uks tegi ähvardava kolksu, vesi kannus hakkas pahinal keema. 

Ja siis see potikaas, lihtsalt põrkasime kokku, tema jäi pikalt edasi-tagasi kõõluma,  peaaegu et sekundeid lugedes. Vasakule-paremale, vasakule-paremale. Kõrra-kõrra-kõrra-kõrra...

 

See tuletas meelde, et vanavanemate seinakell mul juba ammu seisab. Keerasin üles, ta ka, hakkas oma elu elama. Häälekalt. Äsja lõi üheksa pauku. Kui toas vaikne on, kuulen ka pendli liikumist. 

Praegu ei kuule. 

Klassikaraadiost tuleb ooperiõhtu... Sünge "Carmen" La Scalast, juuni alguses oli esietendus.

Kui Damiano Michelletto tumedatooniline, pigem romantikavaba lavastus pole kriitikutelt kiidusõnu pälvinud, siis muusikaline pool oli lihtsalt vaimustav.

Nii on öeldud saate tutvustuses, ja nii oligi.

Kaks ja pool tundi kvaliteetmuusikat.

...

26.06.2026

 ...

Selle kuu ja selle aasta oluline number. 

26.06.26

06.06.26 oli ka, sellest ma juba kirjutasin.

Mulle numbrid meeldivad!

Kusjuures, tänasest etendusest, U.S. oli numbritesse kiindunud, juba lapsena. Ta korjas mustikaid ja teadis täpselt, mitu marja mahub 5-liitrise nõu sisse. Ma olen ka nii korjanud, lugesin, mitu tükki, ainult et veerandliitrisesse anumasse ja metsmaasikaid. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ;)

Minu selle suve tähtsündmuste hulka võib päris kindlasti tänase etenduse lugeda. Lausa esietendus oli, "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu". 

Lavastus toob publiku ette dokumentaalse fantaasia helilooja lapsepõlvest kuni elu päris viimaste kuudeni, lisaks Sisaski muusika Tiiu Sisaski ja NUKU koori esituses. Urmas Sisaski rollis Christopher Rajaveer.

Etendusele sattusin juhuslikult, kell 3 ma veel ei teadnud, et lähen (ja kell 7 algas etendus). Piletid ostetud, transport korraldatud... unistuste üritus. Ja etendus ka väga meeldis, meeldis muusika, meeldis lavastus, meeldisid osatäitjad. Vanaema hea ja armas, isa-ema-õed, laste ema ja Muusa, kõigil oma roll laval ja eluteel. Mingid meenutused, mõned hetked, mõned inimesed tulid tuttavad ette. 

Tuult tiibadesse, Urmas Sisaski muusika! Jätkuvalt.

Õnne, kordaminekuid ja emotsioone pakkuvat kulgemist järgmistelgi etendustel Jäneda Pullitalliteatri laval!

...

Jäneda lossi katusel on Urmas Sisaski Muusikatähetorn. 

Pühapäeval on seal kontsert "Tiiu Sisask. Urmas Sisask. Tähistaeva muusika."

Aga vaatasin: üritus on välja müüdud.

...

Appi, rünnatakse

 ...

Elu toob kaasa ootamatusi, ei aita siin midagi, et aastakümneid kogemusi kukil, ikka midagi uut. Mäletan mingit kevadist ütlemist: tänavu on iga sääse kohta kaks puuki. Lohutavalt just ei kõla, nii sääsed kui puugid on igavene nuhtlus. 

Aga paar päeva tagas ründasid mind mesilased! Mina ütlesin, et maamesilased, aga teadjamad teavad, et tegu on pigem kimalastega (ja siis edasi rahvakeeli maamesilane või metsmesilane). 

Kõik sai alguse projektist Sabiina kadakas. Laiutab, ja alumised oksad vastu maad, olen aeg-ajalt ikka ringi peale teinud, oksi lõiganud ja okste alust umbrohust puhastanud. Ja siis trimmeriga suuremale ringile. 

Seekord trimmerini ei jõudnud, kui ma taimejääke rehaga kokku tõmbasin, sikutasin lahti ka ühe priske tüki samblast pinnakatet. No ja seal all oli elurikkus!... ilmselgelt lisaks putukatele nende munad ja nukud. Panin küll katte kähku tagasi, aga see ei päästnud, Päris kindlasti oli see koomiline, kui lõigutud ja kokku kogutud taimne materjal kaenlas, metsa poole kiirustasin, suunaks kompostihunnik ;) Need sadakond sammu mind ei päästnud, tiivulised olid kannul. Hääle järgi tuvastasin, nii et järgmised 100 sammu kappasin juba toa poole. 

Õnneks läks õnneks, ühtegi ampsu minust ei hammustatud. Wikipeedia ütleb, et ohu korral ründab kimalane vaenlast raevukalt ja erinevalt meemesilasest nemad pärast nõelamist ei sure, nii et võivad vabalt järgmise rünnaku korraldada. Mul vedas, tõenäoliselt olin piisavalt turvaliselt riides ja ehk aitas ka see puugitõrjevahend, mida olin just enne oma riietele pihustanud. Ehk ei tundunud ma piisavalt isuäratav.

Samas, eile õhtused kihulased nende arvamust ei jaganud, neid oli massiliselt ja kõik tahtsid ampsu saada, tõenäoliselt korduvalt. Ehk oleks jaanitulele lähemal veidi rahulikum olnud, ma ei tea, mulle meeldib tuld kaugemalt vaadata. 

Prillid ees, on pilt eriti selge.

Kui nüüd keegi vaatab, et ma miski imelik... no ei ole ju! 😉 Mul oli neist kihulastest täielik siiber, terve näonahk juba valutas. Nii me tundlikumad vahepeal varjusime, samal ajal kui noored tuiskasid ringi ja neil oli täitsa suva, on kihulased/ei ole kihulasi. 

...

Võidupüha ja jaanilaupäev

 ...

Hommikul paraad...

... ja õhtul jaanituli.

Uskumatu, aga vihma ei sadanudki!

...

Varulauk ja veede

 ...

Sõnamängud mulle meeldivad, Sõnuk ja Sõnar peaaegu et igapäevased.

Sõnuk 21.06.2026: 5/6

⬛⬛⬛🟨⬛

⬛🟨🟨⬛⬛

⬛⬛🟨🟩🟩

🟩⬛🟩🟩🟩

🟩🟩🟩🟩🟩

Mõnikord läheb paremini 😉

Aga nüüd see sõnaus.

Sõnaus on vana*, ent ununenud sõna, ja kuigi nüüdseks mitmeid aastaid tagasi avalikkuse ette toodud, kõlab ikka võõrana. Samas, juba mitmendat korda toimus selle nime all üle-eestiline uudissõnade konkurss. 

Sel aastal toidusõnad. Kokku esitati 1500 uut sõna, nii et kujutan ette: neist parimate leidmine ja lõpliku valiku tegemine ei olnud lihtne!

Rahva poolt valitud lemmikuks sai varulauk (kappi varuks soetatud maitseroheline, mis kipub sageli unarusse jääma).

Minu lemmiksõna on aga veede... hiline hommikueine (brunch). Sõna on meeleolukas ja minu jaoks igapäevane. Selles mõttes, et ma olengi hilise hommiku austaja. Kohvi ehk veidi rohkem normaalsel ajal, söömaaeg ise kipub keskpäeva tähistama. Ja Veede on muus mõttes ka tuttav sõna 😉

Täiesti suupärased sõnad on ka taksisai (hot dog), nipsuroog (kiiresti tehtav toit), tarje (catering), vardaliha (šašlõkk)... aga nendega harjumine võtab siiski aega! 

Minu varulauk, mis eile õhtul sai lõpuks purki soolatud ;)

...

* Wiedenanni eesti-saksa sõnaraamatusse on sõnaus sisse kirjutatud kahe tähendusega: 1) arutelu, läbirääkimine; 2) nõidumine, sõnadega lausumine. 

** Parimate toidusõnade autorid leiab siit.

... 

Nägemused

 ...

Hoiatus... kui sul on arahnofoobia... siis hirm ämblike ees.  Ehk oleks parem mitte lugeda? Või vähemalt jäta pildid vaatamata.

Ma tegelikult alustan hoopis ühest taltsamast lemmikust. Ja ämblikest räägin ka ainult positiivses toonis 😉

Vaikiv vahimees

Iga päev ja mitmeid kordi on ta mul silme ees. Kui aknast välja vaatan. Kui õue trepile lähen. Kui sauna ukse ees istun ja helistan... või niisama hinge tõmban. Seni pole keegi kinnitanud, et tema ka näeb. Minu lemmikloom. Liiki ei oska määrata ja nime tal ka pole. Või olen selle unustanud?

Aga ta on olemas. 

Kes näeb see näeb, vahet pole. Saba sorus ja nina püsti, kõrvad tuules loperdamas. No see viimane... tegelikult tuul kõrvadesse ei takerdu, puhub okaste vahelt läbi. 

Aga tore ju mõelda ;)

Olen teda päris tihti pildistanud.

26.04.2026

...

Koduloomi mul ei ole. Kui välja arvata sipelgad, kes kevadeti end kööki sokutavad, ja ämblikud läbi aasta. Ma võiks ämblikest fotoraamatu kokku panna, enamasti pildistan, kui lähemalt kokku puutume. Mu meelest on nad ilusad! Ometi on maailmas lugematu arv inimesi, kes ämblikke kardavad. 

Küsisin AI käest positiivseid fakte ämblike kohta. Sain palju huvitavat teada, lisaks kinnituse enda teadmistele: nad on ohutud ja kasulikud kodukaaslased!

Lisaks on nad üllatavalt pühendunud lapsevanemad, oma mune kaitsevad nad pehme kookoniga, beebisid kannavad seljas ja toidu närivad pehmeks, enne kui järglastele annavad. Käitumine on muidugi liigiti erinev, 

Eestis elab umbes 540 liiki ämblikke. Ämblik võiks olla kannatlikkuse ja loovuse sümbol, nende võrgud on kui imelised kunstiteosed. 

Ja ilmselgelt on nad õnnetoojad, eriti õhtused ämblikud. 

Kui mul mõni väga jalus koperdab, siis suvel viin õue ja talvel verandasse. 

Täna hommikul leidsin ühe kaunitari oma pudrupotist. Õnn, et veel vett peale ei kallanud! Tegime fotosessiooni ja siis viisin ta välja päikese kätte. 

Lisaks ämblikule jäi pildile ka nägemus!

Loodetavasti ei jäänud teda keegi tuppa taga igatsema.

...

Võõrad mõtted

 ...

Vahepeal oli mitu lugu mõtteid ja mõttetusi, siis sai isu otsa. 

Kummaline, et see isu selline heitlik on. Mõnikord olen suhtlemise lainel, samas vajan ja naudin vaikust. Loen... ja siis järsku ei suuda raamatut kätte võtta, ükskõik kui põnev tundub. Pigem joonistan või kirjutan.  

Kuni sellestki küll saab.

Täna tahtsin maasikaid pildistada, aga välja tuli trips-traps-trull. On nagu on :)

Kui juba piltidele jutt läks... tegin 3 fotoraamatut, neljas on pooleli. Lihtsalt sai siiber. Kuigi mul on materjal koos ja suur osa juba raamatussegi sisestatud, kuigi firma on saatnud meeldetuletusi ja pakkunud soodustusi. Aga lihtsalt... asi ei edene.

Vahepeal oli projekt "Mittevajalikest asjadest vabanemine". See tuhin läks kähku üle. Natuke asju vähemaks sai. Rõhk sõnal natuke. Niipalju ehk olen suutnud, et uusi asju muretsen minimaalselt, aga see on ka kahe otsaga asi: läheks pealinna meelt lahutama, aga midagi pole nagu selga panna. Kuigi kapp on riideid täis.

Nii ma siis olen hädas oma mõtete ja mõttetu aja kulutamisega. 

See oli nüüd sissejuhatus ;)

Oeh täna, oeh homme, millal see oeh küll otsa saab? (vanaema tarkusetera).

Mõtlesingi, et turgutan ennast vahelduseks võõraste mõtetega. Äkki mõjub innustavalt!

Projekt "Aluspüksid mulda"... kuhu kaovad püksid? (Tänase Õhtulehe artikkel). Tulemus läheb septembris MUHKi uuele püsinäitusele. Isegi kui projektiga katsetan, ma mingit väljanäitust ei luba 😉 Aga mine sa tea!

Tuleb osata aeg maha võtta. (Frad Jüssi mõte)... ja rahvaalgatus: teeme molutamise päevast riigipüha, vaimne tervis vajab turgutamist. Ma vist küll allkirja ei andnud, aga ideed toetan.

Mu tänane horoskoop soosib igapäevategemisi, pisitasa... et päevades oleks rohkem rahulolu ja tasakaalu. Üks oluline vestlus võib plaanidesse tuua selgust. Ja vaikus on oluline.

See viimane... vaikus on oluline. Lugesin just Virginia Woolfi "Päevik 1915 - 1919". Sealt üks mõte* vaikusest. Vaikuse vajadusest.

Neljapäev, 6. detsember 1917

Millalgi oli kahurituli nii vali, et pärast plahvatust kuulsime hülsi ülespaiskumise vilinat. Üks aken vist tõesti klirises. Siis vaikus. Meile keedeti kakaod & me läksime jälle voodi. Kui kõrvad on õppinud kuulatama, ei saa neid sundida mõneks ajaks seda ära lõpetama. 

* lk 122

...

Ei midagi erilist

 ...

Ilmast võib alati rääkida. Tegelikult pole mul vihma vastu midagi, tubaste tegemiste hulgas on piisavalt seda, mis naudingut pakub. Samas pole mõnus vaadata aknast välja ja küsida endalt: kas tõesti juba sügis? Ja nagu juba räägitud (ehhh, hommikul ju hoopis kirjas kirjutasin)... kui tahad näha, kuidas aeg lendab, viska kell aknast välja ja vaata.

Sügisesi mõtteid on nagu vara mõlgutada, ega ei mõtlekski sellele, aga eile pildistasin metsa servas seeni. Pole küll vist söögikõlbulikud, aga seened viivad paratamatult mõtted sügisesse.

Neid ma ei puutunud, aga rabarberid kitkusin üles. Kobedamad tõin tuppa, puhastasin-koorisin-tükeldasin. Ja segasin suhkruga. Mulle meeldib see siirup, mis öö jooksul koguneb, mis sest, et seda nii vähe tuleb. Seda hinnalisem on! Suhkrused tükid lähevad sügavkülma.

Korjasin kimbu karikakraid, üks armas inimene läks 1. jaanuaril igavikuteedele, muidu oleks tal olnud eile sünnipäev.

16.06.2026

Pilviga rääkisime. Muidu elust, aga Helvist ka.

Pilvi ütles, et ta mäletab (oli siis napilt 4 aastane), kui Helvi sündis. Ema tuli oma venna kodutalust ja ütles: kurg viskas põllu peale tita. Pilvit oli see mõte terve lapsepõlve kummitanud. Et kuidas titega ikka nii tohib ringi käia. 

Meil jalutas kurg niisama õue peal, ei mingit titte. Lihtsalt möödaminnes, kõndis hoogsa sammuga sauna suunas, ime et pildile püüda jõudsin.

16.06.2026

 

Minu vanaema sündis saunas, 10. juunil sai sellest 117 aastat. Sündis sealsamas rannakülas, kus Helvi 23 aastat hiljem. Helvi isa oli vanaema vend.

Vanaema lill oli pojeng. Praegu igal suvel vaatan... kas hakkab õitsema enne sünnipäeva. Või varasel kevadel, kas õied peavad sünnipäevani vastu.

Sel aastal hakkasid tasapisi juba pudenema. Tuppa toomiseks siiski jagus.

Aga muidu... Ei midagi erilist...

...

Päästetud raamatud

 ...

Sain läbi raamatu, mis rääkis raamatutest.

Kahe noore ekslemine kolmes labürindis, kus raamatud saavad kolme erineva kohtlemise osaliseks. Kõigis neis lugudes on sisse kirjutatud mure, mis saab raamatutest tänapäeva ühiskonnas. Natuke nagu muinasjutt, kus noored, kes armastavad kirjandust, on valmis riskima, et päästa raamatuid ebaväärikast kohtlemisest.

Nii mõnigi küsimus jääb õhku rippuma, sest isegi need, kes raamatus nö pahad poisid on, suudavad põhjendada, miks nad just nii mõtlevad ja nii tegutsevad.

Midagi selles raamatus meenutas mulle Antoine de Saint-Exupéry "Väikest printsi". Kusjuures, ka "Väike prints" on omamoodi raamatusse sisse kirjutatud, nii nagu veel mõni läbi ajaloo ilmunud kirjandusklassika.

Kui sa südamega ei vaata, siis jäävad paljud asjad märkamata. Kõige olulisemaid asju polegi silmaga näha.

Lugemine ei pea olema ainult nauding ja meelelahutus. Mõnikord pead samu ridu sügavalt uurima, samu lauseid uuesti lugema. Mäkke ronimine on raske ja vaevarikas, aga kui sa selle tee oled läbinud, alles siis avaneb su silme ees suurepärane vaade.

Sōsuke Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid". 

...

Aga mis ootamatu kokkusattumus, paar päeva tagasi, kui lugemine veel poole peal oli, sattus mulle ette Contra arvamuslugu raamatutest. Artikkel, millesse sisse kirjutatud sama mure: raamatud, raamatukogud ja nende olulisus tänases päevas.

Artikkel täiendas raamatut... või siis vastupidi. Kindlas suunas mõtlemist ajendasid mõlemad.

...

Hommikused raputused

 ...

Mul on viimasel ajal mingid hommikused selged unenäod, nii et ärgates lausa meeles.

Mitte et ma neid praegu enam mäletaks. Aga tänane veel täitsa olemas!

Avastan, et mu rahakott on tühi. Münditasku ja sularahasahtel, ja kadunud kõik mu kümmekond kaarti. Kliendikaardid, sõidukaardid, pangakaart, ID kaart ja tervisekindlustus. 

Ainult mu lemmikmees, Karl Ernst von Bear ja Eesti 2kroonine on alles. 

Kõige hullem, ma ei suuda meenutada, millal viimati rahakotti kasutasin. 

Armas Jumal, tee nii, et see oleks unenägu!

Hakkan ennast äratama, raputan pead nii et kael on valus. Ja siis otsin rahakoti uuesti läbi. 

Ainult von Baer endiselt, vaatab altkulmu.

Aga ehk ma ei suutnud ennast äratada? 

Hakkan uuesti pead raputama... kõik kordub. Kael valus, rahakott tühi, Baer ehk on veidi kaastundlikuma pilguga. 

Paanika on suur, aga ma sunnin ennast uuesti lootma: äkki ikka on uni, äkki ma ei ärganud. 

Kael on siiani kange, rahakott oli käekotis, sisse ei vaadanud, sisetunne ütles, et kõik on alles. Ei hakanud kontrollima, ei tahtnud Baerile enam silma vaadata.

...

Roosa paelaga võti

 ...

Tegelikult oli see märk ainult enda jaoks. Ma ei tea, kas juhuslikul märkajal oleks tekkinud küsimusi. Kaasal ei tekkinud... vähe sellest, ta isegi ei pannud tähele 😉

Ja asi kah, mida märgata!

Aga tegelikult väga oluline teetähis, et mõni viimase hetke liigutus tegemata ei jääks.

Elektripliit kinni keerata ja haudepott mujale tõsta! 

Päris vastik tunne, kui enne kodunt minekut autopiloot peal, ilmselgelt hakkab hiljem piinama: kas ikka lülitasin välja. 

Muidugi võiks nüüd olla #ealisediseärasused... kas just lohutavalt kõlab, tegelikult on mul seda ette tulnud nii kauges nooruses kui niisama läbi aastakümnete. Sõbraliku naabrimehega käisime mingilt kohalikult ürituselt salaja sõidus... läksime vaatama, kas ma ikka tõmbasin kodus triikraua välja. Täna ei mäleta, miks naabrimehega, mitte kaasaga, kes ka pidus oli. Isegi seda ei mäleta, kas kaasale üldse rääkisin. 

Et triikraud väljas oli, seda mäletan.

Sõbrants on mõned korrad meil käinud vaatamas, et kas ma ikka... midaiganes. Ükskord viis jäätmed konteinerisse, olin need miskis pakendis verandasse jätnud. Hoidun mõtlemast, mis meid Saaremaa-reisilt tagasi jõudes ees oleks oodanud.

Või no siiski, oluline lähedane kunagi rääkis, et läks  oma noortega suvilasse, pidi miskit lihakraami kaasa võtma. Külmkapist võttis välja, aga unustas köögikapile. Mõni päev hiljem, kui tagasi jõudsid, roomas too "kraam" rõõmsasti vastu. 

No ja siis see nõuka-aja lugu veel, SEK-i ja vene rubla suhe oli parasjagu nihkes, nii et numbreid vaadates tundus väliskülalistele meie kaup kuidagi väga odav.

Siis üks Rootsi-eestlane* sai Tallinna toidupoes täieliku ajupesu. Doktorivorst maksis 2.20!

Proua ostis kohe mitu kilo vorsti** koju kaasa. Jutt minuni jõudis, et kohvritäie... aga selles ma julgen kahelda ;)

No igatahes, misiganes oli, Stockholmi jõudes valitses kohvris täiuslik elurikkus. 

Ilmselgelt olen ma oma lobisemisega roosast paelast päris kaugele kaldunud, aga on nagu on. Seekord sedamoodi.

...

* ei olnud sugulane 😀

** mina mäletan, et doktorivorst oli täitsa hea.

...

06.06.2026

 ...

Juba numbrite pärast peab kirjutama!

06.06.2026

Veel loetud minutid ja ongi kaduvikku läinud, nii päev kui tema numbrite kombinatsioon. Küllap kuskil kunagi midagi olulist esile toomiseks leitakse, mõni üritus või algatus, mõni sünd või surm. Midagi, mille kohta praegu veel ajajoonele märksõna kirjutatud ei ole.

Aga kui aastanumber mängust välja jätta, siis läbi ajaloo 06.06 midagi ikka tähendab või tähistab.

6. juuni on Eesti jalgpalli sünnipäev. 06.06.1909 peeti Lasnamäel Valge majaka taga väljakuks kohandatud karjamaal esimene ametlik jalgpallivõistlus.

6. juunil sündis Aleksander Puškin. 06.06.1799.

06.06.1523 valiti Gustav Vasa Rootsi kuningaks ja 6. juuni on ka Rootsi lipupäev*. Riigipüha ja vaba päev.

90 aastat tagasi... 06.06.1936

Estonia kontsertsaalis tähistati  Rootsi lipupäeva.

Sellised nopped siit ja sealt. 

Ma ise ei osanud tänast päeva küll kuidagi eriliseks muuta. 

Või kui mõtlema hakata, siis tänane vihm viimase aja taustal on siiski midagi, mida märgata. Vesi voolas räästast nii suure kaarega, oleks olnud tükk tegu, et juga veekogumisnõusse juhtida.

Lugesin üht raamatut kassist, kes püüdis päästa raamatuid...

... ja ajasin ühe teise Jaapani kirjaniku loomingu jälgi. "Põgene, Melos!"... aga selle tõlget eesti keeles ei ole.  

Tänane vihm tegi liiga pojengidele, mis sel aastal juba mitmendat päeva oma õieilu on saanud näidata. Õnneks tegin eile õhtul paraadfoto ära.

Lõikusin peeneks kümmekond vart rabarberit ja segasin suhkruga, et homme siirup välja kurnata.

Pildistasin õhtust udu ja kuulasin kuulasin err-i arhiivist "Väiksese printsi" järjejuttu.

...

* Eesti lipu päev on 4. juuni ja see ei ole riigipüha.

...

Pikk jutt mittemillestki

 ...

Ega ma päris kindel ei ole, kui pikk see jutt just tuleb... aga seda ma võin kinnitada, et mitte millestki ma esialgu kirjutada plaanisin.  Ehk siis lihtsalt tegemisest, millega mitu päeva seotud olin. Vanad fotod ja vanad jutud.

Ja kui mu sissejuhatus jäi nüüd kuidagi arusaamatuks, siis selles, et mina pole süüdi, selles olen ma kindel 🙂 Ikka nii, et tahad parimat, aga välja tuleb nagu alati. 

Või nagu netist leitud tarkusetera (millest ma mööda vaatan) ütleb: kui pole millestki rääkida, siis ära punnita peeru sealt, kus seda ei tule.

Kirjutan ma aga sellepärast, et õigustada ootusi. Kati näiteks ootab, et ma kirjutaks. Teine, kes ootas, oli Emmeliina. 

Otsisin oma vanadest postitustest vanu, kaugete aegade taguseid fotosid... ja see oli samal ajal ka omamoodi koosolemise aeg Emmeliinaga. Mõned mõtted kommentaarides, paljudes kommentaarides... aga ka leitud laused ja lõigud Emmeliina enda blogis andsid märku, et nii mitmelgi teemal liikusid meie mõtted ühes suunas.

Aga teisest küljest, ikka täitsa erinevad oleme. 

Olime. 

Emmeliina stiil riietuda pani mind kadedust tundma (ausõna, muidu ma ei ole kade inimene!). No ja siis jäi silma ja meelde tema lause: mulle ei meeldi pesemata aknad. Või oli see lausa: asjad, mida ma vihkan. 

Lugupidamisest ja võõraste tõdede tunnustamiseks, võtsin ette oma kodus akende pesemise päeva, muidu oleks rahumeeli teadmata ajaks edasi lükanud. 

Tunnen sust puudust, Emmeliina. Me alustasime blogspotis ühel ajal, juunis 2008. Sina neli päeva varem. Meil mõlemal oli väike blogimise kogemus juba olemas, sinul Delfis ja minul Toidutares.

Kõik see tuli mulle meelde, kui oma blogis fotosid otsides postitusi läbi lappasin ja sinna juurde ka kommentaare lugesin. 

No ja siis lugesin läbi ka meie mõlema mõned esimesed kirjutised. 

Emmeliinal 3. juunil 2008 ja minul 7. juunil.

Täna kirik keset küla...

18 aastat... see on ikka päris pikk aeg.

Suvel 2008 ostsin oma esimese digi-fotoka... Olympos Digital Camera.

Umbes sellest ajast leidsin ka ühe reisipildi.

Pakun, et Meenikunno Maastikukaitseala Lõuna-Eestis.

...

Postipoiste seiklused

 ...

Selle loo rääkis mulle lähedane... sugulane, kes tegelikult eriti kaugel ka ei ela. Naaber-maakonnas, nii et igatpidi lähedane. 

Lugu ise juhtus vana aasta viimastel päevadel. 

Koputus uksele... samast külast tuttav inimene ukse taga. Ja mitte ainult tuttav, lausa sugulane. Seisab, kirjaümbrik näpus... et tulin sulle head vana aasta lõppu soovima. Kirja teel? 

"Ei-ei, see kiri pole minu Head uut aastat! See oli minu postkastis, sinu nimi peal." 

Nojah, neil ju üks ja seesama perekonnanimi, ümbrikul küll kõik muu kenasti kirjas, aga kodumaja nimi puudu. Asi õnneks lahenes, vaevalt noormees oleks onunaisele ainult oma pühadetervitust tulnud tooma.

Aga see pole veel kõik.

Paar päeva hiljem, kõik kordus. Et kop-kop-kop ja "Head vana aasta lõppu! Sinu kiri oli meie postkastis." Ainult postipoiss teine.

Proua pidi tükk aega meenutama, tuttav nägu, aga kes ta nüüd oli? 

Välja mõtles! Ammune tuttav, praegu elab järgmise raudteejaama läheduses, üsna kauges minevikus hoopis kolmandas kohas olid nad metsatagused naabrid.

Aga kiri postkastis? Kummaline: seekord oli kõik vajalik punktipealt ümbrikul olemas: maakond, vald, küla ja maja nimi koos õige numbriga. Eesnimi ja perekonnanimi. 

Õnn oli, et vale postkasti omanik juhtus ammune tuttav noormees olema. 

Polnudki kaua näinud!

Kiri käes, pühadetervitused vahetatud... sai rahulikult vana aasta ära saatmisele keskenduda.

...

Miks see mulle täna meenus?

Postkastis oli kiri, ümbrikul peal oluline olemas - maakond, vald, küla, sihtnumber, ees- ja perekonnanimi. Aastakümneid on kirjad niimoodi kohale jõudnud, aga nüüd sellest enam ei piisa, nüüd peab maja nimi ka olema. 

Meil on postiljoniga omapärane kirjavahetus tekkinud. Täna oli ta ümbrikule märkuse kirjutatud, et maja nimi on vale. 

Vahet pole, kirja sain kätte, olen talle nimepidi nagunii tuttav (ja meie postkastidele on perekonnanimed peale kirjutatud), ju talle meeldib minuga kirjavahetust pidada. Peangi mõtlema, kas-mis  homseks vastu kirjutada ;)

Ükskord kirjutasin: viga ei näinud!... Sest 100% oli kõik olemas... maakond, vald, sihtnumber, küla, (talu)maja nimi, adressaadi ees- ja perekonnanimi. 

Foto varasemast ajast... kui kirja saatmine 45 senti* maksis. 

24.05.2013

* Nüüd on 1.80. Vajalik mark ümbrikul siis.

** Kuna pealkirjas olev postipoiss tekitas vajaduse kasutada sõna noormees, siis selgituseks: kõik kolm postipoissi mahuvad vahemikku +/- 60. 

Muidugi  oleks kõige sobivam ehk postimees, aga kuna üks tuntud väljaanne oli selle kasutaja juba ülemöödunud sajandil, siis parem hoian tagasihoidlikult distantsi ☺️

...

Tavamutt

 ...

Meil on ta eriti tavaline... Vikipeedia ütleb ka, et mutt ehk Euroopa mutt ehk harilik mutt ehk tavamutt. Nagu ikka, heal lapsel mitu nime.

Kui tõde tunnistada, siis pigem ikka vaenlane kui "hea laps". Ja teadagi... vaenlast peab tundma!

Juba teangi rohkem... kõigepealt muti kurjast loomusest! Täna peenramaale tekkinud mutimullahunnikust leidsin ohvri. 

Algul küll mõtlesin, et keegi siin teeskleb surnut, kui pisikese kühvliga mulda laiali kohendades tundmatu ussilaadse olevuse leidsin. Lähemal vaatlusel alles oletasin, et vist vaskuss, kellel nii pea- kui sabapoolt jupid puudu. Seda, et mutt vihmausse töötleb ja liikumisvõimetuks muudab, seda olen lugenud. Aga vaskuss... tema ikka veidi suuremate mõõtmete ja tihkema konsistentsiga.

Vikipeedia kinnitab, et mutt on täitmatu õgard, lisaks tige ja seltsimatu, murrab liigikaaslasi ja sööb nad ära... seda eriti siis, kui on koos puuri pistetud. Looduses elab mutt üksinda oma tunnelisüsteemis ja kui juhtub kokku teise mutiga, alustatakse verist ja raevukat võitlust, mis lõpeb sageli nõrgema surmaga. 

Ka poegadesse suhtub loom karmilt: üsna kähku, kui need kaela kandma hakkavad, kihutab mutt pojad oma käikudest minema. Ainult sigitamise ja sünnijärgsel ajal on mutid hoolivad ja hoolitsevad: ühiselt toidavad ja kasvatavad oma poegi ning õpetavad neid tunneleid kaevama. Koos elatakse kas emas- või isaslooma kodus. Umbes 1 kuu vanuselt on pojad juba iseseisvad ja pere läheb laiali*.

Aga see minu leitud uss*... AI kinnitab, et mutt sööb küll vaskusse, siiski ründab ta neid vaid juhul, kui ussist jõu poolest üle on. Igal juhul on mutil suus 44 äärmiselt teravat hammast.

Mutt on tegus loom, ta võib rajada kuu aja jooksul 50 - 100 kuhilat ja kaevata öö jooksul kuni 30 m käike. Mutt kaevab maad oma viievarbalise pikaküüniselise esijäsemega. Pole probleem mõne minuti jooksul mitu kilogrammi mulda maapinnale kuhja lükata. 

Muti luukere, pilt pärit Vikipeediast.

Vot nii, piisab vaid ühest leitud ussist... ja juttu jagub kauemakski 😉

...

* Veel mutiteemalisi tarkusi.

* Vaskuss on tegelikult jalgadeta sisalik, kes jätab oma saba maha ja põgeneb vaenlase käest. Kuna sellel ussil ei näinud ma ühtegi märki liikumisvõimest, rääkimata soovist põgeneda, siis kahtlustangi, et muti ohver. Kuskil seal maapinna sügavamates kihtides elutseb vähemalt üks suur  ja tige mutt, kes ilmselt arvab, et tal priske amps "sahvris" ootel.

Aga asjatult loodab, ma viisin ussi metsa alla. 

...

Miski pole saladus

 ...

Tol õhtul oli mul kaks jutuajamist.

Ühe lähedasega rääkisime põdrakanepist. Et kas see Ivan-tšai on ikka kõigi nende imeliste omadustega, mis talle külge poogitakse. Kuulasin kunagi üht raadiosaadet*, kus taime võluvägi kõvasti kahtluse alla seati ja pigem peeti propagandat usutavaks.

Teise lähedasega juhtumist, kus tuttavaga neljasilmavestluses terviseprobleeme arutatud... ja siis hiljem arvutit kasutades leida ekraanilt esimese asjana põhjalik ülevaade kattuval teemal.

See oli õhtul.

Jutt jutuks, järgmisel hommikul, vara unetu, panin taustaks muusika.

Te ei taha teada, mis oli kohe esimene lugu, mis sealt kõlas!

22.05... kell 06.26

...

Viimase aja kuumim teema siiski petukirjad ja - kõned. 

Kui mulle tuleb telefoni sõnum tuntud riiklikust ettevõttest, sisu umbes see, et on probleem, palun kinnita teade: https://...

Ma ei saa välistada, probleem võib olla, aga arvestades pettuste laineharja pidevat tõusuteed, kas on loogiline, et üks asutus lihtsalt süüdimatult sulle mingi lingi saadab?

Rohkem ma sellel teemal rääkida ei oska, mul on nuputelefon, fotosid ja linke mulle palun mitte saata! Nii et ma ei tea, oli see kahe nädala tagune teade tõde või vale. Muud infot pole lisandunud.

Aga mis kõige huvitavam, mina siin kirjutan ja kurdan... ja juba ajakirjandus kajastab mu probleemi!

Petukiri ei pruugi enam olla üldine ja kohmakas teade, mis saadetakse tuhandetele inimestele lootuses, et keegi õnge läheb. Üha sagedamini võib pettus tunduda usutav, sest on ajastatud õigesse hetke, kasutab õiget nime, viitab tuttavale ettevõttele või matkib olukorda, mis võiks päriselt juhtuda.

Hoiatus... pole midagi uut. Juba 90 aastat tagasi sai läbi ajakirjanduse hoiatusi jagada.

 

...

* Labor. "Põdrakanep propaganda rakkes"

...

Mõttemõlgutus

 ...

Lihtsalt üks toiduteemaline tagasivaade.

Esmaspäeval käisime Tallinnas ja koduteel põikasime sisse Tarekesse. 

Kaasa kutsus lõunasöögile.

Kui praad lauale toodi, tunnistasime mõlemad: ilmselgelt on meie võimed ülehinnatud! 

Aga läks nagu alati... taldrik tühi ja kõht kõvasti täis! 

Kuna ammu pole väljas söömas käinud, panen märgi maha. Et käidud! Tehtud! 

Siia kõrvale sobib meenutada eakaaslase  meenutusi (*viitan äsja loetud raamatule :) nõuka-aja ühest eluetapist. 

Ta ka rääkis ühest toidukorrast.

Võrdlemiseks pilti kõrvale panna ei ole.

Aga päeva märgiks oli tõenäoliselt lapsekäsi jätnud kimbu lilli Tarekese aia äärde.

Küllap on seal kõrval palju ilusaid mõtteid ja emotsioone.

18.05.2026

...

Mõtlemisest mõru

 ...

Ostsin eile ploome. Sellised suured ja ilusad, päris kallid ka, 4 eurot kilohind.

Ostsin... mitte et ma fännaks ploome, pigem kaasale mõeldes. Õnneks pistsin ühe endale suhu, ja see oli jube. Ma ei tea, tundub, et mul pole piisavalt sõnu maitse kirjeldamiseks, mõru tundub liiga lahja. Sinna lisandusid muud nüansid, kokku üsna vastik. 

Kaasa kehitas õlgu, aga ei kommenteerinud.

Nüüd ma ei tea, äkki mul see maitse endal suus, mõtlemisest, ja kahe kõrva vahel? 

Õnneks olid ploomid hommikuks pisut lötsiks läinud, võtsin seemned seest välja ja panin vähese veega keema. Pärast lükkan läbi sõela.

Aga ma maitsesin, polnud parem midagi. Nüüd ma ei teagi, proovin ehk vähese suhkruga... või viskan kohe minema. 

Lõpetuseks: minu lemmik-puuvili greip on mõru... ja ometi naudin.

...

Mõelda vaid... juba 80

 ...

Tõbisevõitu mina, hea põhjus (südametunnistus ka ei piina) olla krimi-filmide lainel. 

Ainult et krimi-reede ETV-s on kuidagi tagaplaanile nihkunud... 

Nopin filme siit ja sealt, igasugused ette- ja järelevaatamised.

"Märkimisväärne paik suremiseks" Kanal2 ja "Jana - igaveseks märgitud", ETV2. Eelmise nädala esimesed.

Hiljuti lisandus "Hercule Poirot" Jupiteris, kõik 13 hooaega. Niikuinii ammu nähtud, aga mõnusalt sõbralikud ja rahulikud filmid, ei tekita vajadust vahepeal pausile panna, et närvide rahustamiseks külmkapi või kommikausini kõndida 😋 Samas, ma pole 1. hooajast kaugemale jõudnud, lõpu poole pidavat olema pikemad ja süngemad lood. 

Mis viitab, et natuke viisin end aja- ja asjalooga täpsemalt kurssi ka... 

Kogu sari on kokku 70 osa, käiku on läinud vist küll kõik romaanid ja lühijutud, kuhu Agatha Christie oma kuulsa belglasest eradetektiivi sisse on kirjutanud.

Miks nüüd just õige aeg meenutada ja taasvaadata (väikest viisi taaskasutus ;)... filmi nimirolli ellutooja David Suchet (alates aastast 2020 kannab tiitlit Sir) sai 2. mail 80aastaseks.

Mul on Poirot'ga lähedane kokkupuude ka. Mõned päevad tagasi, esimene hooaeg ja esimesed osad, ma täpset märki maha ei pannud. Tõbine mina, lambist äkki aevastasin. Ja siis see üleilma kuulus detektiiv, võttis taskust taskurätiku ja aevastas ka! Viimane "sõna" võiks ikka mulle jääda, nii et aevastasin kohe teist korda veel. Poirot proovis samuti, aga tal see teist korda enam ei önnestunud, nii et pani taskuräti häbelikult taskusse tagasi. 

Nüüd mõtlen vanadele aegadele, kui mul ka riidest taskurätikud olid, suurema nohu korral tuli neid keeta, et ebameeldiv ollus ära lahustuks. 

Aga pikka iga Sir David Courtney Suchet'le... ta on filmis ikka väga köitev! 

...

Mõte hakkas tööle...

 ...

Tuttav blogija on süüdi... positiivses mõttes. Pani mu hallid ajurakud* kindlas suunas liikuma ;)

No ta riputas oma 04.05 postitusse foto "Mees puu otsas". Ma ei saa midagi teha, et mul tekkisid kohe seosed. Polnud pikalt tuhlamist, leidsin fotod üles.

Kassid puu otsas. 

Tookord ronisid nad lipuvarda otsa ka, aga see pole see teema 🙃

12.07.2015

Küll aga lähevd teemasse minu 2 viimast loetud raamatut. Tõsi, üks alles lõpetamisel, aga teine juba Krõõta ära antud.

Kuna võõrast vara kasutan, kirjutan raamatute pealkirjad pärast kommentaaridesse.

Mõlemad elulooraamatud.

Saaremaa poisi raamat.

Tartu poisi raamat.

Tõsi, polnud nad kirjutamise ajal enam mingid poisid, küll aga mälestustes lapsepõlve ajad.

Kusjuures... poiss saare pealt aitas meenutada, et mul ka üks puu otsa ronimise kogemus. Kahtlustan, et eriti kõrgele ma ei jõudnud, aga lausejupp - tegin talle pätti - võis vast natuke seda moodi välja näha. Mina pätti ei teinud, mina üritasin ronida. 

Kahtlustan, et samad männid, kuhu kassid aastakümneid hiljem ronisid ;)

No ja siis veel üks Ott Arderi luuletus!

Vanaisa noores eas oli igatahes palju ettevaatlikum oma puu otsa ronimisega ;)

Pakun aastat 1933... või 1934

...

* Kõik saavad muidugi aru, et hakkasin vaatama Jupiteri üles pandid Hercule Poirot`i osasid (lausa alates 1. hooajast)

...