Kes oli Zappik?

 ...

Käisin üritusel... väga põnevas kohas! 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Üks pilt, üks nimi, üks loom... just seal jäid silma. Tahtsin täpsemalt teada ja tegin veidi taustauuringut.

...

Kui ühe kummalise lõvi nimi on Zappik ja temast on tuntud kunstnik pildi joonistanud, tekib ilmselgelt huvi. 

Selgus, et tegu on ajaloolise loomaga. Kurikuulus* lõvi Zappik oli 1935. aasta ajakirjanduses lausa esikaanepõhine juhtum.

27. jaanuari ajalehes "Postimees"...

Lõvi haavas elukardetavalt taltsutajat.

Raske õnnetus Tallinna kinos.

Kallaletung toimus enne etenduse algust.

Sama lõvi tappis Helsingis oma taltsutaja.

Lein muutis taltsa looma tigedaks.

Ja päev hiljem...

Ja mis lõvist edasi sai?

"Waba Maa", 31. jaanuar 1935 

Müügini vist ei jõutud... suvel sai sama lõvi Pärnus vaatama minna. Tõsi küll, läbi trellide...

"Pärnu Teataja", 6. juuli 1935

Surmaga lõppenud õnnetuses sai saatuslikuks kaisutamistrikk. Just sama lõvi ja sama etteastega kaotas vähe aega varem oma elu veel üks Eesti mees, sedapuhku Helsingis. Lõvi oli olnud taltsas* loom, aga kui tema kaaslane emalõvi ootamatult suri, muutus Zappik ettearvamatuks. 

Tol traagilisel jaanuarikuu päeval, algul täitis lõvi taltsutaja soovid tõrkumatult,  aga siis väljus kogu etteaste kontrolli alt, põhjuseks toosama kaisutamistrikk, mille käigus lõvi oli juba inimest* rünnanud. 

Taas oligi etteaste surmav, loom heitis käsu peale küll pikali, taltsutaja laskus looma kehale ja asetas tema käpa nagu kallistuseks oma peale. Vaevalt seda teinud... kordus sama, mis Helsingis. Loom metsistus, lõi küüned ohvri pähe ja rebis küüntega peanaha lahti. 

Päästmise käigus sai lõvi ka ise kannatada, nii et 1935. aasta 29. jaanuari Päewaleht kirjutab: "Mõrwar-lõwi Zappik on haige. Lõwil nina werine, haawad turjas, on tusane ja söögiisuta" ja "Zappiku ohver Uusõue paigutati eile õhtul kirstu."

Foto Zappikust rünnakujärgsel ajal.

...

Tõenäoliselt jõudis Zappik lõpuks Tallinna loomaaeda, Wikipedia andmetel oli seal 1940. aastal lõvid Tilli ja Zappik ja nende pojad Kõu ja Vilgas. Enne seda oli Zappikule kuulutatud surmaotsus, mis aga jäi täitmata, sest kuskilt ülevalt tuli käsk hukkamine ära jätta. "Lõvijaht" jäi pooleli ja loom sai veel mitu aastat oma lõviperega koos aega viita. 

...

18 juuli 1939 ajaleht Uus Eesti kirjutab: Zappik ja Karu-Jüri saavad varsti papaks:

21. juuni 1940 Päewaleht avaldab artikli "Vilgas elu loomaaias"

1943. a 24. septembri ajalehest "Postimees" saab lugeda...

Mis sai edasi?

Üks võimalus on, et Zappik sai surma märtsipommitamisel 1944. Aga oli see nii või ei olnud... AI pakkus variandi. Hea meelega lükkaks ümber ja näitaks, et mina tean rohkem, aga mida ei tea, seda ei tea. 

Küllap see kuskil kirjas ikka on, kui leian, annan märku ;)

...

* 2 vigastustega ja kaks surmaga lõppenud rünnakut

* Samas, kui taltsas ta siis ikka oli, kui juba 1932. aastal ründas ta üht talitajat. Lihtsalt tookord lõppes rünnak veidi õnnelikumalt.

...

Emad ja tütred

 ...

2 raamatut, lugemisel täiesti erinevad, samas peotäite kaupa pisiasju, mis omavahel kokku jooksevad ja mida märkasin tõenäoliselt sellepärast, et lugesin raamatuid vahetult teineteise järel. 

Päevaraamat enne ja seejärel kohe tädi Elleni lugu. 

Põhjalik ülevaade* on ajakirjanduses mõlemast raamatust tehtud, ma lihtsalt kirjutan mõned mõtted, miks minu jaoks need kaks raamatut blogis kokku said ja kokku sobivad.

Ehk kõigepealt sellepärast, et üheks läbivatest teemadest on suhe emad ja tütred. 

Hoolimata sellest, et ajastu on teine, samuti kodumaa ja rahvus, ja et üks raamat toob välja suhte ema ja tütar, teine tütar ja ema. Kummaski raamatus pole see loo keskpunktiks, samas oluline roll mõlemas raamatus, pluss suhete keerulisus.

Mõlemas raamatus on tõde, ja just selline, kuidas kirjutaja seda näeb... või kuidas lugeja lugedes aru saab.

Päevikut pidas AS läbi aastakümnete ("Päevaraamat 1901-1964"), samas pannes aeg-ajalt kirjutamise ka pausile. Aga siis jälle tihedasti, päev päeva järel, jäädvustas paberile oma tundeid, mõtteid ja emotsioone ning lihtsalt igapäevaelu. 

See, et hetke-emotsioon ajas muutub, on pigem tavapärane. 

Aino Suits, "Päevaraamat" lk 439 ja 442

Mudlumi raamatus on tegemist tagasivaate ja juba kujunenud hinnangutega... mis ei välista sarnasust olukordades.

Oluline roll pisiasjadel, need kirjeldused jäävad meelde. 

Mõlemas teoses.

Kui juba kõrvutamiseks läks: Päevaraamatus on 616 lehekülge ja "Mitte ainult... " 208 lehekülge. 

Nii et... tegelikult kaks täiesti erinevat raamatut, mõlemad väärtus omaette. Ja mõlemad raamatud on osake ajaloost ja kultuurist.

...

* Perele pühendatud armastus... err.ee

*  Arvustuste-tutvustuste lingid on tekstis... Päevaraamat ja tädi Elleni lugu.

...

Kirjad Klaralt

 ...

Raamat on küll lugemata, aga pole hullu, mida päev edasi, seda pikemaks õhtune* aeg läheb. Ja ma natuke ka selline öise eluviisiga 😉, nii et küll saab tehtud!

Miks just see raamat just täna?

Kõigepealt avastasin, et selle nädala järjejutt on seotud Klaraga. Ja Tove Janssoniga.

Siis alles leidsin raamatu.

"Kirjad Klaralt"

Ja kontrollisin mälu. Millalgi sel nädalal oli nimekalendris Klara nimepäev... vaatasin: ongi täna.

Meil suguvõsas on olnud koguni kaks Klaarat. Vendade naised veel lisaks, nii et kandsid sama perekonnanime ka. 30ndatel vahetas vanaema oma nime ja temast sai Tiiu. Loogiline, et tema vahetas, ta oli ju noorem Klaara!

Foto*  juures info, et Klaara passitaotlus. 

Ja ongi nimepäevalised meeles peetud! 

3in1

Selles mõttes, et mul juba poolest ööst raadio lainel Klara Nostalgia! 

Praegu laulab Edith Piaf.

...

* tänast õhtust aega tasub eriti meeles pidada ja märgata, täna õhtul 8 ja 9 vahel on oodata päikesevarjutust. Iseasi, kas päikest on 🙃 Aga rohkem pimedust ehk siiski?

* foto võetud Ajapaigast.

...

Rahakelmid... näidisõppetund

 ...

Läksin eile plaanitust tund aega hiljem magama, sest esialgu pilk peale tekitas piisavalt huvi lõpuni vaadata. 

Telefonipetturid.

Väga õpetlik, koos selgitustega, puust ja punaseks!

Aga rahast on läbi aegade ilma jäädud. Kui oled heauskne*. Enam pole kelleltki küsida, aga kuskil kuklas tiksub lugu EW aegadest. 

Vanaisa oli pangas käendaja, too X jäi laenu maksmisega hätta. Või hiilis kõrvale. 

Juttu mäletan... et koju tuldi vara üles kirjutama, ja kui vanaema oma Singer-õmblusmasina kõrval pisaraid valas, otsustas ametnik halastada. Las see jääb!

Seda, kas lõpuks midagi üldse ära viidi, sellest juttu ma ei mäleta. Ehk olukord lahenes, nii mõnigi eestiaegne mööbliese elab suguvõsas tänaseni oma elu. 

Vanavanemate puhvetkapp... aastal 1937

Singer on minu juures.

...

* heauskne, sünonüüm heausklik. Sarnase tähendusega: lihtsameelne, naiivne, sinisilme.  (sõnaveeb.ee)

Et siis... ära usalda? Kahtle kõigis?

Just praegu tuli mu meili peale kiri minu kodupangast: Kevadeks x eurot lisaraha. Ma ei tea. kas ma tahan kirja lugeda... või kui, siis lingi peale klõpsata igatahes ei julge.

Ilmselgelt pole kõige paremini ajastatud 🙃

...

Kauaaegsed tuttavad

 ...

Kauaaegsed... või siis kaua aega tagasi.

Tore, kui nad endast märku annavad!

Lapsepõlvesõber liivakasti-ajast lapsepõlvemaal. 

Ja ajast, kui me kunagi mõlemad Tallinnas elasime, mina paiknesin Kassisaba asumis ja tema Pelgulinnas. Paar korda oleme hilisemate aastakümnete jooksul Tallinnas ka kohtunud. Aga jah, juba meie vanaemad olid sõbrannad, seega meie kauaaegse läheduse juured ulatuvad EW aegadesse. 

VR saatis hiljuti kirja, loodan et olen talle ikka vastanud. 

...

Lapsepõlvemaalt on teinegi pikaajaline sõprus alguse saanud, olime peaaegu et naabrid, mis sest, et paar kilomeetrit raba meid lahutas. Nüüd on vahemaad kasvanud, aga aeg-ajalt ikka kohtume. Alles hiljuti tulid kaasaga külla, kastitäis vaarikad külakostiks kaasas. Magus kohtumine!

Kusjuures, ma mäletan meie esimest kohtumist, see oli suvi, kui Sirje oli lõpetanud 1. klassi, ja mina teise. Sirje oli emaga kaasas, nad käisid puukoolis rohimas. Ja kui õigesti mäletan, siis mitmed aastad hiljem, kui vanavanemate talu kõrvale kuusehekki istutasime (mina olin ka osaline), olid taimed just sealt puukoolist pärit. Viimased paar suguvõsa kokkutulekut on toimunud ligilähedal sellele põllu servas asuval platsile, kus puukool kunagi asus. 

Aga Sirje on ere näide vanarahva tarkusest: mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas ;) Läbi aastate on tema pere pühendunud noorte kuuskede ja mändide kasvatamisele. Vaarikad boonusena seal kõrval ;) 

Kunagi kolasime läbi kõik ümbruskonna metsad ja korjasime, mida parasjagu korjata andis. Maasikad, murakad, vaarikad, seened. 

Või ei korjanud midagi, kolasime niisama ringi.

Neist ammustest aegadest leidsin pildi... mind küll peal ei ole, aga küllap ma pildistasin. Usun, et see on see esimene suvi, kus mul oli Smena olemas. 

Nii et pildil on Anneli ja Sirje. Ma ei ütle, kumb tundub kiirem olema ;)

Aga metsa minekul me tookord ei ole...

...

Kolmas lugu veel. Kaasa küll kinnitab, et olen end kontvõõrana temaga kaasa mehkeldanud, aga ma ei lase ennast sellest häirida! Tal on nii toredad-tegusad klassiõed ja -vennad. 

Kunagine klassijuhataja on andnud kunagisel klassikokkutulekul kirjaliku hinnangu: kohal oli kolm musketäri ;)

Seekord oli kohal 4.

Ja siis tüdrukud, neid sedapuhku 3.

Mina ei mängi siin kohtumisel mingit rolli.

Kaasa ja tema kauaaegsed tuttavad. Klassikokkutulek, juubelihõnguline.

Arvutamisvõimaluse jätan huvilistele ;)

Viimane lend, viimased lõpetajad. 

Kooli pikk ajalugu sai sellega läbi. 

Endine koolihoone hävis 30 aastat hiljem... tulekahjus 1997. aastal. Nüüd on seal vaid üks kivi.

Kokku tulijaid oli seitse, nii et tublisti üle poolte. Klassijuhataja ja kaks klassikaaslast on läinud igavikuttedele. Oss oli 19 ja vene sõjaväes, Mare võttis haigus. Klassijuhataja oli lihtsalt vana*. 

Mina ise oma põhikooli kokkutulekutel pole käinud, ma isegi ei tea, on neid olnud või mitte. Ka ühtegi püsivat suhet pole sellest ajast jäänud, hea on, kui nimesid mäletan.

...

Arvutasin välja, ei olnud üldse vana, 71 ei jõudnud saada. Klassijuhataja siis.

...

Kuu saab otsa

 ...

Juulikuu on otsakorral. Täna, homme, ülehomme... ja läbi ta ongi. 

Juuli on heinakuu, niidukuu, koerakuu. Aga ka karusekuu ja jaagupikuu. 

29. juuli on olevipäev. Rahvatarkus ütleb, et olevipäevast tulevad tähed taeva. Kas see on vihje, et ööd saavad pikemad ja pimedamad olema? Vahtisin eile õhtuhämaras taevasse, tähti ei pannud tähele.  

Aga jah, see oli eile, olevipäev ju alles täna 😉

Küll aga oli eile kuu täies hiilguses ja suuruses. 

28.07.2026

Tema veel otsa ei saa, alles hakkab kahanema. 

Suvi ka kestab veel.

...

Tüütud sipelgad

 ...

Kevadel trügisid tuppa, aga mul oli vahend, millega tõrjuda, juba varasemast olemas. Paaril korral panin neile geeli alusele. Algul võõrastasid, siis nautisid, ja järgmisena olid majapidamisest kadunud. 

See oli paar kuud tagasi.

Üllatus- üllatus... keset suve kevadine jama kordus, ainult okupeeritud territoorium oli uus: enne kööginurk nr üks, nüüd ligilähedal kraanikausile. 

Aga minul oli geel otsas, nii et panna polnud enam midagi. Asusin niisama tõrjuma, pesin äädikaga ja viilutasin alusele sidrunit. Hetkeks aitas, pool päeva oli rahu majas. Kuni jälle karjas prügiämbri alla kogunesid. Kõik algas otsast peale, äädikas ja sidrun. Kõik, kes märja paberi alla jäid, said uputatud. Kõlab jõhkralt... aga mina ei alustanud! Lisaks hoiatasin neid... et kui tulen mürgiga, pole teil enam pääsu!

No ja siis tuli poepäev ja Espak kohalikus pealinnas. Vajalik geel oli täitsa olemas, 5 eurot raha ja olin lahinguvalmis.

Tulin koju: ei ühtegi sipelgat. Ei täna, homme ega ülehomme! Kui noorele sõbrale muljetasin, küsis tema: kas sa sipelgaid hoiatasid, kui poodi läksid?

Tuleb tõde tunnistada, tõesti hoiatasin! Peaaegu et ähvardasin... et oodake ainult, kui poest tagasi jõuan, siis...

Sellest on nüüd nädal möödas. Ei äädikat, ei sidrunit, ei mürgitamist... ja ei ühtegi sipelgat 🙃...

...

Pealtkuulatud kõnelused

 ...

Tundub, et see on üks mu lemmikteemadest 🙃... teiste lemmikute kõrval. Aga mis teha - mis teha, kui kogu aeg keegi pealt kuulab?

Eile näiteks, saime lähedastega kokku, käisime pidulikul lõunal. Tellimused esitatud ja makstud, istusime lauas ja ootasime praadi. Minul väike* klaas tomatimahla, kaasal suur õuna oma. No ja tütreke* küsis siis, kas minu tomatimahl on suur või väike. Tema oma oli suur, aga sama suur kui minu oma. Jooma me veel polnud jõudnud hakata, teenindaja tuli uue (suure) klaasiga, vabandas ja vahetas klaasid. Muidu... me polnud temaga isegi mitte ühes ruumis! Aga näe, ära kuulis ;) 

Lisainfo... tänapäeva noored on ettenägelikud, lapsukesed ostsid joodavat pudelitäie, ei mingit eksitust! 

Teenindaja peale me pahased ei olnud, kes meist ei eksiks. Tundus algaja, selles mõttes, et ta ka pigem selline, kes ise pudeliga oleks ostnud. 

Pärast  mõtlesin välja, miks tütrekesele toodud praad kõige kogukam oli ;) Mina sain talt kartulit laenata, lapsuke proovis liha ja kolmandiku võttis tütreke pärast karbiga kaasa! Toit oli väga maitsev!

...

* kõik ju teavad elutõde: vähem on parem! Mõnikord ma muidugi kipun unustama...

* selgituseks: mul on 6 lapsukest, 3 tütrekest ja 2 poega. Et mitu last mul siis on? Kokku liitmisega ei tasu üle pingutada 😉

...

Piilu piiritaja pessa

 ...

Tegelikult oli loo algus kurb. Juunis oli pesadraama, võõras lind tungis pessa ja esimesed munad läksid aia taha. Nüüd siis uuel katsel. 

Paar korda päevas piilun... pessa siis. Linnud on omaseks saanud, nii et juba kipun muretsema: kas neil on kõik hästi? Aga emalind on pesas ja öösel pikutavad kahekesi koos. Siis on elu igatahes lõbusam!

Looduskalender ja pesakaamera.

Apus apus... piiritaja... aasta lind 2026.

Piiritaja on pidevalt lennus olev lind, nii et ei saa pahaks panna arvamust, et tal polegi jalgu. Sellele nagu viitaks ka ta kreeka keelest* tulnud nimi apus.  Jalad siiski on, lihtsalt nii tillukesed, ja kasutab ta neid ainult pesas olles või ronimisel vertikaalsel pinnal. Muidu elab ta oma elu lennates: sööb, joob, paaritub ja isegi magab lennult 🙃

...

Ma peaks oma majaümbruse linde  määrama hakkama. Piiritajatele ei panusta!

Pidev sebimine räästa all ja kõrg- ning madallennud ümber maja. Külakassid on vist rihma otsa pandud, linnud kipuvad liiga julged olema.

Pilt on varasemast ajast. Ja kui tõtt tunnistada, too aeg oli linde maja ümber palju-palju rohkem. Vahepeal olid õige kidurad aastad, aga praegu tundub, et õhu- ja õue-elu on jälle rohkem täidetud.

Igatahes pääsukesed pildil on aastast 2014.

29.07.2014

...

* Vikipeedia andmetel

...

Fotojaht: elurikkus

 ...

Või droon?

...

Konnajaht

 ...

Lõikusin kääridega karikakraid. Kahju oli küll, aga mis teha-mis teha. Õiteaeg otsakorral ja akna alune oma ilu kaotamas. Ega see polnud mul esimene päev... muru taastamine murukääridega. Juba eile tekitasin paanikat, mesilased tiirutasid kukla taga, sipelgad pugesid varrukasse ja üks välejalgne konn põgenes paanikas.

See välejalg tasub meenutamist, lapsepõlvemaal liivakastis me mängisime* konnapoegadega, nendega, kes pigem ronisid kui hüppasid. Need, kes hüppasid, olid meie keeles välejalad, neid me ei suutnud ohjeldada.

Aga looduslik heinamaa maja paraadukse kõrval aina kahanes, ja siis jälle see konn! Olin juba kindel, et ta jugapuu all endale asenduskodu on leidnud! 

Välejalg selline, siuhti siia, siuhti sinna. Alles ma teda suunasin, et ta õiges suunas hüppaks, viiks nüüd veidi kaugemale? 

Selgus, et polegi nii lihtne*, ja et mul parasjagu tubase kohvipausi aeg, süvenesin teemasse ja küsisin AI käest nõu. Umbes nii, et viiks konna (eelnevalt sai liik kindlaks tehtud - Rana temporaria* -  kaugemale, aga kuhu ja kuidas.

Sain sellised soovitused.

Mõttekas on võimalikud konna varjumiskohad niita aiakääridega.

Trimmeriga kasuta kõrgelt madalamale niitmist, see annab konnale võimaluse ära hüpata. 

Enne niitma asumist kasuta hirmutamistaktikat.

Jäta platsile nö konnapäästepeenar.

Konna transpordiks kasuta ämbrit, sest sinu käsi on konna jaoks liiga kuum.

Seekord läks topsikusse ja heinamaale  😉 

Teispool maja mul tegelikult lapike karikakraid veel täies õieilus, kui hoolega otsida, leiab sealt sibulat, tilli ja kartulit ka! 

Ja vägagi võimalik, et veel mõne konna.

11.07.2026

...

* ehk on kuritöö aastakümnetega aegunud? Praegu vist ei tohiks... konnadega liivakastis mängida.

* ilmnes konna oskus hetkega näppude vahelt välja libistuda.

* Rana Temporaria ... rõhk sõnal tempo ;) Aga tegelikult rohukonn oli.

...

Kaks arvustust

 ...

Mul endal puudub oskus põhjendatud arvustusi kirjutada... kuigi üritan!... aga teiste arvamusi loen meelsasti, siis kas olen nõus või vaidlen vastu!

Arlet Palmiste arvustusele "Õhtulehes" ("Näidend Urmas Sisaskist võlub muusikaga,  aga tema lugu jääb rääkimata") vaidlen vastu! Lugu ei jäänud rääkimata, minu jaoks oli seda täpselt parasjagu. Heaks kiidan Palmiste lause: "Neile, kes Sisaskit ei tundnud, peab selgituseks ütema, et just selline Urmas oligi." 

Aga vaidlen vastu mõttele: tema (Urmase) elust on tehtud lustakas komöödia.  See pole komöödia, kui etendust vaadates hakkab hingepõhjas valus ja naermise kõrval tahaks pisara pillata. 

Aga on nagu on, Palmiste* on Palmiste ja mina olen mina ;) 

...

"Postimehes" on kirjutanud arvustuse Helen Pärk. 

Loen ja nõustun. "Selle suve teatripärl on "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu".

Nõustun ka artikli sissejuhatava kokkuvõttega:

Christopher Rajaveer teeb suurepärase ja meeldejääva rolli Urmas Sisaskina.

Pianist Tiiu Sisaski ja NUKU koori kaasabil armub Urmas Sisaski muusikasse ka muusikavõhik.

Eluraja helgete ja kurbade nootide vaheldudes võidab armastus elu, muusika ja astronoomia vastu.

Ja noogutan pead tervet sooja ja sisukat arvustust lugedes, kõrval fotod... pilt räägib võrdselt tekstiga. 

Minu arvamuslugu sai kirjutatud täpselt nädal tagasi, vahetult peale esietenduse vaatamist.

Lõiguke ka sealt ;)

Tuult tiibadesse, Urmas Sisaski muusika! Jätkuvalt.

Õnne, kordaminekuid ja emotsioone pakkuvat kulgemist järgmistelgi etendustel Jäneda Pullitalliteatri laval!

Nii et kokkuvõttes: kaks arvustust pluss minu arvamuslugu ;)

...

* Astromuusik Urmas Sisask (09.09.1960 - 17.12.2022) ... kirjutas muusikat ning põdes maailmavalu ja muretses oma esivanemate poolt pärandatud looduskeskkonna pärast. Oli kontaktis universumiga ja olendid kosmosest andsid talle inspiratsiooni. 

10.08.2025

...

* Kusjuures, Palmiste kirjutatud näidendeid ("Stahli grammatika", "Mina, Sikenberg", "K. E. von Baeri lõpetamata uurimus", "Moe mees", "Palusalu"), neid olen lavalaudadel näinud, tema kirjutab ka ajaloolisi ja huvitavaid inimesi etendustes peategelasteks, aga lavaküps lugu on rohkem ilukirjanduslik, mitte nii faktipõhine nagu  Kristiina Jalasto-Kallase kirjutatud ja Reeda Tootsi poolt lavale toodud lugu Urmas Sisaskist. Ood armastusele.

...

Lendamise võimalikkusest

 ...

Ämbris põrandapesu vesi, läksin trepile. Et mis ma siin ikka vetsupotti kallan, parem juba trepi kõrvale murule. Mitu päeva kuumust, las saavad veidi janu kustutada. Valge ristik ja karikakrad näiteks.

Välisuks jäi irvakile, kui mina trepi serval veidi kummardasin ja kallasin. 

Ja siis tuli jõuline tuulehoog. Ja siis ma sain paraja patsu vastu tagumikku. Ikka nii paraja, et sisetunne ütles: nüüd sa lendad!

Õnneks suutsin tasakaalu tagasi saada, seekord ei valmistanud näitlikku õppetundi "Tuult tiibadesse".

Järgmine kord, kui kummarduda tahan, astun trepil sammu allapoole, sinna uks ei ulatu 😉

...

Südaöine täiskuu

 ...

30.06.2026

Käisin teda möödunud ööl otsimas. Kalendrit uskudes, oli kuu tõusust juba tubli pool tundi möödas, aga kuud ei kusagil... kuni oma otsingutega heinamaa servani jõudsin. Ja sealt oli lõpuks näha, kuidas suur ja ümmargune ketas metsa ja elektriliinide tagant end välja üritab upitada! 

Tõesti suur ja punaka tooniga suvine täiskuu, teadjamad ütlevad, et maasikakuu 🙂 Nimi vihjab värvile ja maasikahooajale! 

Esimese pildi tegin mõni minut enne südaööd...

29.06.26... 23.56

... teise sama palju minuteid peale 12.

30.06.26... 00.04

See, et kuu seekord erakordselt madalale jäi ja suhteliselt lühike ajavahe tõusu ja loojangu vahel oli, seda lugesin siit ja sealt. 

Tõusis kell 23.13 ja loojus 2.25.

Ja nii madalat kuud on järgmine kord loota alles 2043. aastal.

Ma ei arva, et kuul, mis viimasele pildile jäi, just tõusu kõrghetk oli, aga ilmselt ta eriti kõrgemale ka ei kerkinud. 

Täiskuuga on seotud nii mõnedki rituaalid.  

Mõtle kõigele heale, mis su ümber on. Täiskuu suurendab positiivsust su elus ja annab erergiat.

Minus tekitab täiskuu pigem rahutust ja unetust. Aga meeldib ikkagi, eriti selline silmapaistvalt omapärane!

... 

01.07.2026

Täna vaatas kuu aknast sisse, nii et täiskuu-jutu lõpetuseks üks korralik punkt!

01.07.2026 kell 00.47

...

Helid, mis kõnetavad

 ...

Juba hommikul tajusin... kuskil ligilähedal alustati tööpäeva, kell võis olla pool kaheksa. Tavaliselt, kui ma magan, ma ei kuule. 

Ja tavaliselt ma magan... 7 tundi ööund võiks ikka kätte saada. Eile näiteks läksin kell 2 magama. Ootasin, millal vihm ja äike Pärnust meile jõuavad. 

No ei jõudnudki. 

Mul on meeles lapsepõlveaegsed augustikuu ööd. Istusime pimedas suurestoas, ei mingit valgust peale välgusähvatuste, ei mingit häält peale kõuekõmina. Suvekodu keset metsa, ei elektrit majas, välisvalgustusest rääkimata.

Ma ei mäleta, et ma kartnud oleks. Lihtsalt nii ilus oli. Nüüd on mul laternapost akna taga, ilu miinimumini kahanenud, aga mingi põnevus on jäänud. 

Nii ma siis eile ootasin. Natuke mõtlesin naabrinaise peale. Ta millalgi meenutas, kuidas äike tema lapsepõlvekodu maha põletas. Ema-isa olid kaugemale sugulastele külla läinud, õnneks piisavalt kaugele, et lapsi üksi koju ei jäetud. Kui pere koju tagasi jõudis, maja enam ei olnud. 

Sedapuhku pilv meieni ei jõudnud, ei vihm ega äike. Pärnus jagus mõlemat, ja piisavalt põhjalikult.

Aga äratas mind hommikune intensiivne mürin. Ehk oli mõni suurem masin teel objektile. Kuhu iganes. Panin akna kinni ja magasin edasi. 

Mingi märgi see äratus jättis, pärast hakkasin igasuguseid hääli märkama. 

Kui klaase köögist tuppa viima läksin, oli näppude vahel kristalli puhas helin. Kokku nad peaaegu ei puutunud, aga helisesid.

Külmutuskapp urises tujutult, põrandalauad kriiksatasid, lusikas kõlksatas kraanikaussi, pesukapi uks tegi ähvardava kolksu, vesi kannus hakkas pahinal keema. 

Ja siis see potikaas, lihtsalt põrkasime kokku, tema jäi pikalt edasi-tagasi kõõluma,  peaaegu et sekundeid lugedes. Vasakule-paremale, vasakule-paremale. Kõrra-kõrra-kõrra-kõrra...

 

See tuletas meelde, et vanavanemate seinakell mul juba ammu seisab. Keerasin üles, ta ka, hakkas oma elu elama. Häälekalt. Äsja lõi üheksa pauku. Kui toas vaikne on, kuulen ka pendli liikumist. 

Praegu ei kuule. 

Klassikaraadiost tuleb ooperiõhtu... Sünge "Carmen" La Scalast, juuni alguses oli esietendus.

Kui Damiano Michelletto tumedatooniline, pigem romantikavaba lavastus pole kriitikutelt kiidusõnu pälvinud, siis muusikaline pool oli lihtsalt vaimustav.

Nii on öeldud saate tutvustuses, ja nii oligi.

Kaks ja pool tundi kvaliteetmuusikat.

...

26.06.2026

 ...

Selle kuu ja selle aasta oluline number. 

26.06.26

06.06.26 oli ka, sellest ma juba kirjutasin.

Mulle numbrid meeldivad!

Kusjuures, tänasest etendusest, U.S. oli numbritesse kiindunud, juba lapsena. Ta korjas mustikaid ja teadis täpselt, mitu marja mahub 5-liitrise nõu sisse. Ma olen ka nii korjanud, lugesin, mitu tükki, ainult et veerandliitrisesse anumasse ja metsmaasikaid. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ;)

Minu selle suve tähtsündmuste hulka võib päris kindlasti tänase etenduse lugeda. Lausa esietendus oli, "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu". 

Lavastus toob publiku ette dokumentaalse fantaasia helilooja lapsepõlvest kuni elu päris viimaste kuudeni, lisaks Sisaski muusika Tiiu Sisaski ja NUKU koori esituses. Urmas Sisaski rollis Christopher Rajaveer.

Etendusele sattusin juhuslikult, kell 3 ma veel ei teadnud, et lähen (ja kell 7 algas etendus). Piletid ostetud, transport korraldatud... unistuste üritus. Ja etendus ka väga meeldis, meeldis muusika, meeldis lavastus, meeldisid osatäitjad. Vanaema hea ja armas, isa-ema-õed, laste ema ja Muusa, kõigil oma roll laval ja eluteel. Mingid meenutused, mõned hetked, mõned inimesed tulid tuttavad ette. 

Tuult tiibadesse, Urmas Sisaski muusika! Jätkuvalt.

Õnne, kordaminekuid ja emotsioone pakkuvat kulgemist järgmistelgi etendustel Jäneda Pullitalliteatri laval!

...

Jäneda lossi katusel on Urmas Sisaski Muusikatähetorn. 

Pühapäeval on seal kontsert "Tiiu Sisask. Urmas Sisask. Tähistaeva muusika."

Aga vaatasin: üritus on välja müüdud.

...

Appi, rünnatakse

 ...

Elu toob kaasa ootamatusi, ei aita siin midagi, et aastakümneid kogemusi kukil, ikka midagi uut. Mäletan mingit kevadist ütlemist: tänavu on iga sääse kohta kaks puuki. Lohutavalt just ei kõla, nii sääsed kui puugid on igavene nuhtlus. 

Aga paar päeva tagas ründasid mind mesilased! Mina ütlesin, et maamesilased, aga teadjamad teavad, et tegu on pigem kimalastega (ja siis edasi rahvakeeli maamesilane või metsmesilane). 

Kõik sai alguse projektist Sabiina kadakas. Laiutab, ja alumised oksad vastu maad, olen aeg-ajalt ikka ringi peale teinud, oksi lõiganud ja okste alust umbrohust puhastanud. Ja siis trimmeriga suuremale ringile. 

Seekord trimmerini ei jõudnud, kui ma taimejääke rehaga kokku tõmbasin, sikutasin lahti ka ühe priske tüki samblast pinnakatet. No ja seal all oli elurikkus!... ilmselgelt lisaks putukatele nende munad ja nukud. Panin küll katte kähku tagasi, aga see ei päästnud, Päris kindlasti oli see koomiline, kui lõigutud ja kokku kogutud taimne materjal kaenlas, metsa poole kiirustasin, suunaks kompostihunnik ;) Need sadakond sammu mind ei päästnud, tiivulised olid kannul. Hääle järgi tuvastasin, nii et järgmised 100 sammu kappasin juba toa poole. 

Õnneks läks õnneks, ühtegi ampsu minust ei hammustatud. Wikipeedia ütleb, et ohu korral ründab kimalane vaenlast raevukalt ja erinevalt meemesilasest nemad pärast nõelamist ei sure, nii et võivad vabalt järgmise rünnaku korraldada. Mul vedas, tõenäoliselt olin piisavalt turvaliselt riides ja ehk aitas ka see puugitõrjevahend, mida olin just enne oma riietele pihustanud. Ehk ei tundunud ma piisavalt isuäratav.

Samas, eile õhtused kihulased nende arvamust ei jaganud, neid oli massiliselt ja kõik tahtsid ampsu saada, tõenäoliselt korduvalt. Ehk oleks jaanitulele lähemal veidi rahulikum olnud, ma ei tea, mulle meeldib tuld kaugemalt vaadata. 

Prillid ees, on pilt eriti selge.

Kui nüüd keegi vaatab, et ma miski imelik... no ei ole ju! 😉 Mul oli neist kihulastest täielik siiber, terve näonahk juba valutas. Nii me tundlikumad vahepeal varjusime, samal ajal kui noored tuiskasid ringi ja neil oli täitsa suva, on kihulased/ei ole kihulasi. 

...

Võidupüha ja jaanilaupäev

 ...

Hommikul paraad...

... ja õhtul jaanituli.

Uskumatu, aga vihma ei sadanudki!

...

Varulauk ja veede

 ...

Sõnamängud mulle meeldivad, Sõnuk ja Sõnar peaaegu et igapäevased.

Sõnuk 21.06.2026: 5/6

⬛⬛⬛🟨⬛

⬛🟨🟨⬛⬛

⬛⬛🟨🟩🟩

🟩⬛🟩🟩🟩

🟩🟩🟩🟩🟩

Mõnikord läheb paremini 😉

Aga nüüd see sõnaus.

Sõnaus on vana*, ent ununenud sõna, ja kuigi nüüdseks mitmeid aastaid tagasi avalikkuse ette toodud, kõlab ikka võõrana. Samas, juba mitmendat korda toimus selle nime all üle-eestiline uudissõnade konkurss. 

Sel aastal toidusõnad. Kokku esitati 1500 uut sõna, nii et kujutan ette: neist parimate leidmine ja lõpliku valiku tegemine ei olnud lihtne!

Rahva poolt valitud lemmikuks sai varulauk (kappi varuks soetatud maitseroheline, mis kipub sageli unarusse jääma).

Minu lemmiksõna on aga veede... hiline hommikueine (brunch). Sõna on meeleolukas ja minu jaoks igapäevane. Selles mõttes, et ma olengi hilise hommiku austaja. Kohvi ehk veidi rohkem normaalsel ajal, söömaaeg ise kipub keskpäeva tähistama. Ja Veede on muus mõttes ka tuttav sõna 😉

Täiesti suupärased sõnad on ka taksisai (hot dog), nipsuroog (kiiresti tehtav toit), tarje (catering), vardaliha (šašlõkk)... aga nendega harjumine võtab siiski aega! 

Minu varulauk, mis eile õhtul sai lõpuks purki soolatud ;)

...

* Wiedenanni eesti-saksa sõnaraamatusse on sõnaus sisse kirjutatud kahe tähendusega: 1) arutelu, läbirääkimine; 2) nõidumine, sõnadega lausumine. 

** Parimate toidusõnade autorid leiab siit.

... 

Nägemused

 ...

Hoiatus... kui sul on arahnofoobia... siis hirm ämblike ees.  Ehk oleks parem mitte lugeda? Või vähemalt jäta pildid vaatamata.

Ma tegelikult alustan hoopis ühest taltsamast lemmikust. Ja ämblikest räägin ka ainult positiivses toonis 😉

Vaikiv vahimees

Iga päev ja mitmeid kordi on ta mul silme ees. Kui aknast välja vaatan. Kui õue trepile lähen. Kui sauna ukse ees istun ja helistan... või niisama hinge tõmban. Seni pole keegi kinnitanud, et tema ka näeb. Minu lemmikloom. Liiki ei oska määrata ja nime tal ka pole. Või olen selle unustanud?

Aga ta on olemas. 

Kes näeb see näeb, vahet pole. Saba sorus ja nina püsti, kõrvad tuules loperdamas. No see viimane... tegelikult tuul kõrvadesse ei takerdu, puhub okaste vahelt läbi. 

Aga tore ju mõelda ;)

Olen teda päris tihti pildistanud.

26.04.2026

...

Koduloomi mul ei ole. Kui välja arvata sipelgad, kes kevadeti end kööki sokutavad, ja ämblikud läbi aasta. Ma võiks ämblikest fotoraamatu kokku panna, enamasti pildistan, kui lähemalt kokku puutume. Mu meelest on nad ilusad! Ometi on maailmas lugematu arv inimesi, kes ämblikke kardavad. 

Küsisin AI käest positiivseid fakte ämblike kohta. Sain palju huvitavat teada, lisaks kinnituse enda teadmistele: nad on ohutud ja kasulikud kodukaaslased!

Lisaks on nad üllatavalt pühendunud lapsevanemad, oma mune kaitsevad nad pehme kookoniga, beebisid kannavad seljas ja toidu närivad pehmeks, enne kui järglastele annavad. Käitumine on muidugi liigiti erinev, 

Eestis elab umbes 540 liiki ämblikke. Ämblik võiks olla kannatlikkuse ja loovuse sümbol, nende võrgud on kui imelised kunstiteosed. 

Ja ilmselgelt on nad õnnetoojad, eriti õhtused ämblikud. 

Kui mul mõni väga jalus koperdab, siis suvel viin õue ja talvel verandasse. 

Täna hommikul leidsin ühe kaunitari oma pudrupotist. Õnn, et veel vett peale ei kallanud! Tegime fotosessiooni ja siis viisin ta välja päikese kätte. 

Lisaks ämblikule jäi pildile ka nägemus!

Loodetavasti ei jäänud teda keegi tuppa taga igatsema.

...

Võõrad mõtted

 ...

Vahepeal oli mitu lugu mõtteid ja mõttetusi, siis sai isu otsa. 

Kummaline, et see isu selline heitlik on. Mõnikord olen suhtlemise lainel, samas vajan ja naudin vaikust. Loen... ja siis järsku ei suuda raamatut kätte võtta, ükskõik kui põnev tundub. Pigem joonistan või kirjutan.  

Kuni sellestki küll saab.

Täna tahtsin maasikaid pildistada, aga välja tuli trips-traps-trull. On nagu on :)

Kui juba piltidele jutt läks... tegin 3 fotoraamatut, neljas on pooleli. Lihtsalt sai siiber. Kuigi mul on materjal koos ja suur osa juba raamatussegi sisestatud, kuigi firma on saatnud meeldetuletusi ja pakkunud soodustusi. Aga lihtsalt... asi ei edene.

Vahepeal oli projekt "Mittevajalikest asjadest vabanemine". See tuhin läks kähku üle. Natuke asju vähemaks sai. Rõhk sõnal natuke. Niipalju ehk olen suutnud, et uusi asju muretsen minimaalselt, aga see on ka kahe otsaga asi: läheks pealinna meelt lahutama, aga midagi pole nagu selga panna. Kuigi kapp on riideid täis.

Nii ma siis olen hädas oma mõtete ja mõttetu aja kulutamisega. 

See oli nüüd sissejuhatus ;)

Oeh täna, oeh homme, millal see oeh küll otsa saab? (vanaema tarkusetera).

Mõtlesingi, et turgutan ennast vahelduseks võõraste mõtetega. Äkki mõjub innustavalt!

Projekt "Aluspüksid mulda"... kuhu kaovad püksid? (Tänase Õhtulehe artikkel). Tulemus läheb septembris MUHKi uuele püsinäitusele. Isegi kui projektiga katsetan, ma mingit väljanäitust ei luba 😉 Aga mine sa tea!

Tuleb osata aeg maha võtta. (Frad Jüssi mõte)... ja rahvaalgatus: teeme molutamise päevast riigipüha, vaimne tervis vajab turgutamist. Ma vist küll allkirja ei andnud, aga ideed toetan.

Mu tänane horoskoop soosib igapäevategemisi, pisitasa... et päevades oleks rohkem rahulolu ja tasakaalu. Üks oluline vestlus võib plaanidesse tuua selgust. Ja vaikus on oluline.

See viimane... vaikus on oluline. Lugesin just Virginia Woolfi "Päevik 1915 - 1919". Sealt üks mõte* vaikusest. Vaikuse vajadusest.

Neljapäev, 6. detsember 1917

Millalgi oli kahurituli nii vali, et pärast plahvatust kuulsime hülsi ülespaiskumise vilinat. Üks aken vist tõesti klirises. Siis vaikus. Meile keedeti kakaod & me läksime jälle voodi. Kui kõrvad on õppinud kuulatama, ei saa neid sundida mõneks ajaks seda ära lõpetama. 

* lk 122

...

Ei midagi erilist

 ...

Ilmast võib alati rääkida. Tegelikult pole mul vihma vastu midagi, tubaste tegemiste hulgas on piisavalt seda, mis naudingut pakub. Samas pole mõnus vaadata aknast välja ja küsida endalt: kas tõesti juba sügis? Ja nagu juba räägitud (ehhh, hommikul ju hoopis kirjas kirjutasin)... kui tahad näha, kuidas aeg lendab, viska kell aknast välja ja vaata.

Sügisesi mõtteid on nagu vara mõlgutada, ega ei mõtlekski sellele, aga eile pildistasin metsa servas seeni. Pole küll vist söögikõlbulikud, aga seened viivad paratamatult mõtted sügisesse.

Neid ma ei puutunud, aga rabarberid kitkusin üles. Kobedamad tõin tuppa, puhastasin-koorisin-tükeldasin. Ja segasin suhkruga. Mulle meeldib see siirup, mis öö jooksul koguneb, mis sest, et seda nii vähe tuleb. Seda hinnalisem on! Suhkrused tükid lähevad sügavkülma.

Korjasin kimbu karikakraid, üks armas inimene läks 1. jaanuaril igavikuteedele, muidu oleks tal olnud eile sünnipäev.

16.06.2026

Pilviga rääkisime. Muidu elust, aga Helvist ka.

Pilvi ütles, et ta mäletab (oli siis napilt 4 aastane), kui Helvi sündis. Ema tuli oma venna kodutalust ja ütles: kurg viskas põllu peale tita. Pilvit oli see mõte terve lapsepõlve kummitanud. Et kuidas titega ikka nii tohib ringi käia. 

Meil jalutas kurg niisama õue peal, ei mingit titte. Lihtsalt möödaminnes, kõndis hoogsa sammuga sauna suunas, ime et pildile püüda jõudsin.

16.06.2026

 

Minu vanaema sündis saunas, 10. juunil sai sellest 117 aastat. Sündis sealsamas rannakülas, kus Helvi 23 aastat hiljem. Helvi isa oli vanaema vend.

Vanaema lill oli pojeng. Praegu igal suvel vaatan... kas hakkab õitsema enne sünnipäeva. Või varasel kevadel, kas õied peavad sünnipäevani vastu.

Sel aastal hakkasid tasapisi juba pudenema. Tuppa toomiseks siiski jagus.

Aga muidu... Ei midagi erilist...

...

Päästetud raamatud

 ...

Sain läbi raamatu, mis rääkis raamatutest.

Kahe noore ekslemine kolmes labürindis, kus raamatud saavad kolme erineva kohtlemise osaliseks. Kõigis neis lugudes on sisse kirjutatud mure, mis saab raamatutest tänapäeva ühiskonnas. Natuke nagu muinasjutt, kus noored, kes armastavad kirjandust, on valmis riskima, et päästa raamatuid ebaväärikast kohtlemisest.

Nii mõnigi küsimus jääb õhku rippuma, sest isegi need, kes raamatus nö pahad poisid on, suudavad põhjendada, miks nad just nii mõtlevad ja nii tegutsevad.

Midagi selles raamatus meenutas mulle Antoine de Saint-Exupéry "Väikest printsi". Kusjuures, ka "Väike prints" on omamoodi raamatusse sisse kirjutatud, nii nagu veel mõni läbi ajaloo ilmunud kirjandusklassika.

Kui sa südamega ei vaata, siis jäävad paljud asjad märkamata. Kõige olulisemaid asju polegi silmaga näha.

Lugemine ei pea olema ainult nauding ja meelelahutus. Mõnikord pead samu ridu sügavalt uurima, samu lauseid uuesti lugema. Mäkke ronimine on raske ja vaevarikas, aga kui sa selle tee oled läbinud, alles siis avaneb su silme ees suurepärane vaade.

Sōsuke Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid". 

...

Aga mis ootamatu kokkusattumus, paar päeva tagasi, kui lugemine veel poole peal oli, sattus mulle ette Contra arvamuslugu raamatutest. Artikkel, millesse sisse kirjutatud sama mure: raamatud, raamatukogud ja nende olulisus tänases päevas.

Artikkel täiendas raamatut... või siis vastupidi. Kindlas suunas mõtlemist ajendasid mõlemad.

...