...
Lapsepõlvemaa seenemetsades olid kuuseriisikad, männiriisikad, kaseriisikad, puravikud ja pilvikud. Kukeseened ja kärbseseened. Mõnikord ka mõni sirmik või tindik. Korjasin ainult neid, mis tuttavad ja kindel et söödavad... kärbseseened, sirmikud ja tindikud jäid metsa.
Niisama silmale ilusad vaadata!
Aga siis veel gagarinid ja gruusikud. Need on seened, mis kannavad kaasas ja räägivad oma lugu. Vähemasti minu jaoks.
Tegelikult alles eile oli jutuks. Et minu lapsepõlves need ilusad kollased seened ei olnud ei võiseened ega kollariisikad. Need olid kruusikud.
Teised polnud kuulnudki.
Kui guugeldasin, oli tulemus null. Küsisin onu käest, kas tema mäletab... ikkagi 15 aastat enne mind hakkas ta sealsetes seenemetsades käima. Tema soovitas, et proovi guugeldada gruusikud.
Kui kruusikute küsimuses oli AI ka üks suur null, siis gruusikutega oli kohe entusiasmi näha 🙃.
Entusiasm koos hoiatusega: AI võib teha vigu, seega kontrollige vastus üle.
Lähenesin loogikaga, ja mulle selgitus sobis. Üldnimetus lihakatele riisikatele... võiseened seega sobivad. Sõna kasutusel rahvakeeles ja piirkondlikult.
Tõenäoliselt vanaisa poolt perre toodud sõna, kuna tuleb vene keelest. Vanaisaga seosed täitsa olemas. Lapsepõlv Ida-Virumaal ja siis viis aastat Venemaal Irkutski lähistel.
Mina mäletan kollaseid gruusikuid, onu mäletas rohelisi. No rohelised olid mul kadakariisikad... seeneraamatutes kui tõmmuriisikad.
Aga gagarinid? Neid ma ei korjanud, kuni ükskord tädi Kaarin ütles, et need seened kõlbavad ka süüa. Võib olla ütles nime ka... seda ma ei mäleta. Aga kui ma mõnikord metsas mõne korvi korjasin, siis ütlesin: see on see seen, mida ka Kaarin korjab. Ilmselgelt nimeks liiga pikk! No ja siis sujuvalt saigi seen nimeks gagarin.
Kusjuures, tänapäeval neid seeni enam söödavateks ei tunnistata. Lausa mürgine on, kuigi aastakümneid peeti heaks söögiseeneks.
Tavavahelik on tema õige nimi.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar