Reede, 31. mai 2013

Kaugtööpäeval majast välja

...
Lugesin, et täna tähistatakse üle-eestilist kaugtööpäeva.
Mis tähendab, et tööd tuleb teha, aga tavapärasest kaugemal.
Meie ka, kolisime oma töövahenditega majast välja, pabulamad viidi Vargamäele, suuremaid vahendeid on raskem transportida (võtavad palju ruumi), nendega jäime samasse pargiserva.


Ja ega siis mitte ainult meie, päris paljud ametimehed olid oma põhi-töökohalt kaugele eemale läinud.
Üks seltskond oli juba hulk kilomeetreid kaugemale kimanud, aga tundus, et ikka alles vähe, tuhisesid mööda, nagu oleks tuli takus.

 

Politseid ja kiirabi ka, kui kaugtööpäev siis kaugtööpäev, ikka võimalikult kaugele. Jutud käivad, et lausa Tallinnast Tartusse. 

 

Kuhu see helikopter suundus, seda mina ei tea. Kas ta isegi teadis, iga natukese aja pärast tuli ikka ja jälle kuskilt taevaservalt nähtavale.
 

Fotograafidel muidugi vahet pole, nemad teevad oma tööd nagunii majast väljas. Kui enam kaugemale pole mõtet minna, siis kõrgemale on ka võimalik.

 

Selline päev siis. 

Uudistest lugesin, et tegelikult oli hoopis teine üritus.
Tour of Estonia.

Aga vahet pole, peaasi, et majast väljas.

Majas toimus IX klassil esimene eksam. 
Emakeel.
...

Kolmapäev, 29. mai 2013

Fotojaht: salaja pildistatud

...
Kõige lihtsam on salaja pillimehi pildistada.
Nemad ajavad oma asja ja neil pole aega märgata, kes kui palju pildistab. Salaja või avalikult.
Mina ikka pigem salaja.

Stockholmis...


 ... ja Kuressaares.


...
Alati tasub salaja selja tagant pildistada.
Kõige ohutum.
Ja inimesed on selja tagant täpselt sama huvitavad kui eespoolt. 


 

Mõnikord isegi huvitavamad.
...
Edasi Riia turule.
Sedapuhku oli huvitav istuva meeskodaniku särk, täpsemalt värv ja muster.
Eesseisev naiskodanik oli ainult suitsukate, et keegi ei saaks aru, keda ma salaja pildistasin. 

...
Selja tagant ja salaja ei pruugi alati õnnestuda. Mõni tunneb kohe kuklaga, et midagi toimub, siis pead kähku lolli näo pähe tegema ja hoopis muus suunas vaatama.
Et mina pole midagi teinud ega kedagi näinud.

...
Magavad kodanikud on igal juhul ohutud, neid võid pikalt pildistada. 
Olgu nad siis Rootsimaal...


või Lätimaal.

...
Ja bussiaknast on hea salaja pildistada. 
Täiesti märkamatult.


Objekt ise on igal juhul märkamist väärt. 
...
Kodukandis mul salaja pildistamine ei õnnestu.
Raske arvata, miks.

Nii ongi, et kõik, mis salaja, on kodust kaugel.
...
...

Reede, 24. mai 2013

Mis nad ometi kisendavad

...
Kui mu on aken lahti, ja soojal ajal enamasti on mul aken lahti, jõuavad minuni igasugused hääled.
Mõni hääl tekitab kõhedust, mõni uudishimu, mõnd häält naudin ja mõnest häälest tunnen puudust.

Millal meie külas kukk viimati kires?
Ma kindlasti tõuseks hommikuti koos kukelauluga, aga ei ole enam sellist kukke meiecandis, ei ole.
Tegelikult, ma olen nõus võtma kuke suveks sööma peale, peaasi, et oleks sõbralik ja lapsi armastav kukk. 
Ja kireks ikka kenasti ja kõvasti.

Munemine ei ole kohustuslik ;)

Kunagi, kui koolivaheaegadel vanaema ja vanaisaga maal olime, võeti suveks külapealt lehm. Kevadel osteti, suve jooksul söödeti paksuks ja lüpsti tühjaks ning sügisel müüdi jälle maha. 
Maakodu oli selleks ajaks suvekoduks saanud ja lehmapidamisega muul ajal enam ei tegeldud.
Olid ainult sellised suvelehmad.

Heina tehti küll, sest maja ümber ja marjapõõsaste vahel oli maad palju, mõned korrad niideti see vikatiga üle, hein kuivatati korralikult ja anti üle-metsa-naabritele.

Pilt on pisut varasemast ajast kui lehmade suvitamise suved.

Mäletan kaarutamist ja vaalutamist, kuidas ilusa ilmaga laotati hunnikud laiali, et kuivaks, ja joosti riisuma ning kuhjasid katma, kui vihmale kiskus. 

Lehma lüpsis peamiselt vanaema, aga teised ikka ka. Minu onud näiteks. Panid endale turvalisuse mõttes mootorratturi kiivri pähe.
Ma ei tea, miks keegi neist siis pilti ei teinud, nüüd pole midagi näidata.

Enam ei kuule ei lehma ega lammast, vähemasti meie pisikeses asumis.
Lastele tuleb määä ja muuu ise ette laulda.

See eest võin ma piiramatult jagada ööbikulaulu, käokukkumist ja suve teises pooles ritsikate öiseid kontserte.

Eile õhtul, ikka juba päris õhtul, sattusid linnud hoogu.
Läksin lausa õue vaatama, et mis nad ometi kisendavad.
Ööbikud laksutasid kooris ja kaugel hädaldas kägu, muud pudinad on nagu nad on, hoolimata kõrgemast linnulauluharidusest ei suuda ma neid ikka mõista.

No ja kui ma siis taevast vaatasin, sain aru küll.

 

 

Taevas oli selline, et ma oleks ise ka nõus koos lindudega vilistama, laksutama, siutsuma, kääksuma.

Ime pole, et nad pööraseks pöörasid.
...
Nomis. Kirjutasin mina siin kukest, paar tundi tagasi. Ja mis ma nüüd loen.
Tallinlased ei saa magada, sest kukk kireb.
Tallinn, kõigi võimaluste linn.
...

Neljapäev, 23. mai 2013

Iga korraga kaugemale

...
Esimene sõit uue rattaga oli suurest toast koridori.
See oli siis, kui ma kingituse kätte sain, ja sellest kingitusest ikka päris jahmunud olin.

Teine kord sõitsin postkastideni, käisin lehti toomas.

Kolmas sõit oli ikka juba kaugemale, usun, et nii umbes 5 minuti kaugusele. Selle sõiduga sain selgeks, et mul on ikka väga mugav ratas. 
Mõnus lai sadul. 
Kergesti vändatavad pedaalid.
Ainult kuidagi aeglane.

Tagasi tulles avastasin, et rattal on võimalik käike vahetada, polegi ainult see üks ja esimene.

Täna oli veel meeles.
Et käike on rohkem kui üks.
Pisut pingutamist, siis meenus seegi, kuidas neid käike vahetatakse.

Ja täna siis kõige pikem sõit.
Mõtlesin küll, et Ristile ja tagasi, aga seal oli parasjagu miski kogunemine, lihtsam oli teha vasakpööre ja edasi tuhiseda.

Jõudsin naaber-maakonna piirini.

 
Tagasiteel tegin mõned pildid, aga kerge see polnud.

 

Kiire sõiduga, selge see, ei jõua enam nii palju ümberringi näha.

Ja hoogu pidama saada.
...

Teisipäev, 21. mai 2013

Fotojaht: mustrid loodusest

...
Selle kevade mustrid.
Aprillikuu külmad mustrid.

Päris kähku sulasid ära.



Maikuu soojad mustrid.

Triibulised tundlad ja kirjalised kattetiivad.
Nobedad jalad all.
 


 ...
Üks vanem pilt ka.

Kivid on minu lemmikud.

Kivikirjad.


Ja üks täitsa värske muster.

 ...
Fotojaht
...

Esmaspäev, 20. mai 2013

Nädal nädala järel

...
Ja niiviisi 20 nädalat.

Märksõna "Kuritegu", tähistamaks ühe nädala lõppu ja uue ootuse algust.

Tegelikult, 2 nädalavahetust ei lähe arvesse, ükskord oli presidendi vastuvõtt ja teine kord ei olnud elektrit.
Esimene kord jäi film ära ja teine kord vaatasin järgmisel päeval arvutist.

 Mulle niiväga meeldib see film, muidu tähistas mu nädalavahetusi laupäevaõhtune "Midsomeri mõrvad", aga see polnud ikka see. Midsomeris on filmi alguses mõrv ja filmi lõpus mõrvar käes.
 "Kuriteos" oli mõrv I osas, eile oli XIX osa ja asi sama selgusetu kui alguses. Mul on juba oma teooria, seda on küll rohkem kui ühe osa jagu, aga mulle tundub, et hästi välja mõeldud. 
Eks ma järgmisel pühapäeval näen, kuidas nemad seal asja lahendavad.

...
Teine tradistiooniline üritus oli eelmisel nädalavahetusel veel.
Selle iseloomustamiseks võib öelda, et oh kuidas aastad lendavad.
Eurovisioon siis.
Aasta aasta järel.
Mis sest, et mu muusikaline kuulmine on olematu ja võidulaulu ka ette ennustada ei oska, ikka vaatan.
Vahepeal vajub silm kinni, aga vaatan.

Raudselt.
Lõpuni.

Mõnikord kuulan pühapäeval veel korduses, mida Juur ja Kivirähk asjast arvavad. Aga see on nii, et kui väga lolli juttu hakkavad ajama, siis ei kuula ka.

Piinlik tunnistada, aga ma olin siis juba olemas, kui esimene Eurovisiooni lauluvõistlus toimus, vaatama hakkasin kuskil teismeliseeas. Vahepeal ei vaadanud, aga nüüd vaatan jälle. 

Selline suur šõu tuleb koju kätte, miks ma ei peaks vaatama.
Mis sest, et seekord tuli vaatamise jaoks hoopis külla minna. 
Minna läbi udu, äike selja taga kõmisemas, ja tulla tagasi läbi kottpimeda öö. 
Kõik see annab asjale ainult värvi juurde.


...
Loomulikult ma hääletasin ka, ma alati hääletan. 
Seekord oli minu valikuks see mütsiga Ungari noormees. Tuleb välja, et tema meeldis paljudele, miks ta küll meilt rohkem punkte ei saanud, aru ma ei saa. 
Aga ega see poleks midagi päästnud, võitja oli juba ette maha hõigatud. 
Ega temalgi viga polnud.

Ma olen selline rumal hääletaja, ma ei oska mõelda, et naabritele peab tingimata hääle andma. Ma lausa imestan, et Lätist ja Soomest meie laulule hääled tulid. Mitte et laul vilets oleks olnud, aga ma küll ei usu, et see soomlaste kõrvus paremini kõlas kui näiteks inglaste või sakslaste kõrvus. 
...
Kolmas traditsiooniline üritus viimasel nädalavahetusel oli veel. 
Kõige hõredam, iga viie aasta järel.
Juubel.
Onunaine sai  75.

Ma mäletan veel päris hästi, kui ta 55 sai, ja kohe pensionile jäi.
Olid ajad.
Mõni sai juba 50-aastaselt pensionile, Pilvi ei jõudnud ära imestada, miks ENSV-s noori naisi  pinsi-peale saadetakse, neil Rootsis oli juba siis vanusepiiriks 63.
Nüüd on meil ka elu nagu Rootsis.

Selline sisukas nädalavahetus siis.

Mingid aknad pesin ära, midagi oli veel, aga mis... ei mäleta.
...

Laupäev, 18. mai 2013

Olen osa saanud Kevadtormist

...
Muidu muljetas sõbrants, endine kaitseväelane, et temal igal kevadel Kevadtorm, kaevikud ja lahingud.
Kuula ja kadesta.

Nüüd siis olen mina ka osa saanud.
Pildi järgi võiks arvata, et pantvangikriis.


Tegelikult tekitas ikka turvatunde küll, sellised mehised mehed. Eeskujuks noortele, kel kaitsevägi ees ootamas, kusjuures, see aeg polegi teab mis kaugel.


Kui küsida oli vaja, siis kõige väiksemal huvilisel (6-aastane ja üleni roosas) oli kohe küsimus varuks, et miks ainult mehed. 
Lubati lahkelt, et tüdrukud võivad ka, neid ongi, ainult et vähe ja igasse pataljoni ei jagu.

Masinatesse lubati uudistama, huvilised said sõitagi.

Ülemus viidi lausa koju... aga siis toodi ikka tööle tagasi. 

 
Piiga roosas uudistas ka...

 

...aga sõidust keeldus, sest rooli ei  lubatud.


Aga muidu, arvestades tüdrukute huvi, on lootust, et meie kandi algatus - tütarlaps kaitseväes - saab traditsiooniks.

 ...

Neljapäev, 16. mai 2013

Fotojaht: ikka juhtub

...

Ikka juhtub.

Pupe jalg puhta haige.

 

Õnneks on suurte kogemustega ravitseja kohapeal olemas.

Et kust need kogemused?

Ei ole raske arvata...


Murelikele  pärimistele vastuseks, et mõlemad on juba täitsa terved.
...
...

Laupäev, 11. mai 2013

Fotojaht: huvitav ehitus

...
Esimene pilt on tehtud 27. oktoobril 2012.
Sel päeval tuli vist esimene lumi maha, eks ma seepärast käisin ja klõpsisin.



Tegelikult on see nõuka-aegne kaalumaja.
Mingil ajal olid seal sees (appike, äkki hoopis välisseina küljes?) meie postkastid, aga kui maa võeti rahva käest ära ja see sai eraomandiks, keelas uusmaasaaja üle oma krundi kõndimise, mööda maanteed  ringi tundus tee kuidagi liiga pikk (!!!) ja postkastid kolisid lähemale, kahtlustan, et sama omaniku maale. Aga vähemasti enam mitte üle tema õue.

Mitte et ma pahane oleks, nii lihtsalt oli. 
Tol ajal tundus see küll natuke veider, me siin kõik kõnnime üle naabrite maa ja seni pole tühjast tüli olnud.
...
See pilt on tehtud 3. novembril.
Lumi on vahepeal ära sulanud ja ehitustegevus juba käib.

...
17. märts* 2013 on töö juba päris tulemusrikas.
Aknad ees ja puha.


Ausalt öeldes, mis seal teisel pool maja on, ei tulegi nagu silma ette.

Nagu seegi, kas vahepeal ka midagi tehtud on.

Võtan pärast, kui lehti lähen tooma, fotoka kaasa ja teen mõned pildid.

Nii et selle fotojahi kohta võib öelda - järgneb :)
...
* on 17.märtsi juures selleks, et rõhutada selle päeva erilisust. 
Sõbrantsil suur juubel.
...
II osa
Käisin siis täna ja kohe vaatasin.
Et miks ma tagumisest küljest midagi ei tea.

Pole mingi ime, isegi pildistada oli raske, veel raskem tähele panna, mis selle võpsiku taga on.
 
 

 Eestpoolt on kõik endine, ainult lumi on ära sulanud.


Ukse otsisin ka üles.

 
Fotojaht
...

Laupäev, 4. mai 2013

Väärikas vananemine

...
Meie ajakirjanduses on viimasel ajal palju juttu olnud vananemise valudest. 
Aga vananemine ei pruugi ju alati nii traagiline olla. 

Eilse postiga tuli "National Geographic" uus number. Üks läbivaid teemasid oli vananemine. 

100 küünlani jõudmine. 

Mõned mõtted ajakirjast.
"Saja-aastased jõuavad selle verstapostini, sest nad on tervemad tänu geneetikale, kainele mõistusele või heale õnnele. Keskmise elueaga inimestel löövad vananemisega seotud haigused varem välja ja kestavad kauem."

Praegu uurivad teadlased kaitsvaid geenikogumikke, mis näivad olevat tugevamad  kui haiguste või vananemisega seotud geenid.

Aga ka need, kes elavad 100 + x aastat vanaks, on oma elu viimases perioodis (9-10 aastat) ohustatud nii südamehaiguste, infarkti, diabeedi, dementsuse või vähi poolt. Nii et vananemise valud võivad lihtsalt saabuda alles kuskil 100 piirimail.

Salvatore Caruso (106) kõnnib iseseisvalt, ei vaja prille, deklameerib Dantet ja armastab koos lastelastega laulda. Kogu elu on tegelenud oliivikasvatusega (või koristamisega).

Marion Stehura (103) elab Californias, talle meeldib vilistada ("Mu vile võiks selle koha kildudeks purustada") ja tema soovitus noorematele on: "Ärge laske kellelgi endale pähe istuda. Võidelge, võidelge oma õiguste eest")

Sadie Mintz on isegi 105-aastasena tõeline daam, ehitud ja punases kübaras. Tema soovitus: "Sa ei saa teha mitte midagi, kui ei tea ühte sõna: julgus."

106-aastane Irving Kahn juhib siiani perekonna nime kandvat firmat ja töötab 5 tundi päevas.

Internetist vaadatuna tundub küll, et artikli kirjutamisest on möödas juba paar aastat, aga vahet pole. 

Minu ämm (89) kartis kõige rohkem, et mõistus peast ära läheb.
Kartis seda juba aastakümneid tagasi. 
Ma ei oska öelda, kuidas selle mõistusega lood on, aga mälu läks koos insuldiga. Sellest on juba ligi 10 aastat. 
Omal ajal (siis kui veel mälu oli) kadestas ämm minu ema. Ema oli surres 63 ja tema surm tuli päevapealt.
Minu jaoks ilmselgelt liiga vara.
Aga ämm? Tema on lihtsalt rõõmus ja rahulik vanainimene, kes maailmaasjadest enam midagi ei jaga.

Vanaema oli 86. Tema liikumine oli piiratud, aga ta sai hakkama. Mõnikord ütles küll, et on elamisest väsinud, tahaks juba puhkama.
Ühel päeval, ja päeval oli ta ikka üksi kodus, sõi ta kõhu täis, pesi taldriku puhtaks ja tegi uinakut. 
Jäigi. 
Igaveseks.

Aga minu ettekujutus vanast inimesest kujunes välja juba lapse-eas ja on seotud ühe lähedasega, kellega mul kohtuda ei õnnestunud. Viimased aastakümned elas minu vanavanaema Rootsis. 
Ta suri aastal 1968, olles ligi 90 aastat vana.

 
Minu meelest hoidsid ja armastasid teda kõik. 
...
Aga igal juhul... kahel käel toetan ma kõike seda, mida riik saab ja peab tegema oma vanurite väärika vananemise toetamiseks.
...