Esmaspäev, 22. detsember 2014

Minu pildid aastal 2014

...
Noppisin välja 10 pilti.

Aasta 2014

Jaanuar

Küünlad loovad meeleolu.

Pilt teemas "Lemmik".


...
Teema märtsikuus.
"Unistamine".

 Tahaks lennata...
Peaasi, et tiivad kannavad!

...
"Sõit"
Läbi vihma.
Millalgi kevadel.

...
"Lilled" 
Juunis.
Siingi jäljed vihmast.

...
"Seotud"
Aga oleks võinud olla ka "Peegeldus"
Mõlemad on juulikuised teemad.

...
Taas meri.
Teema "Üks teise peal".
Päike silmapiiril.

...
Veel üks pilt hämarusest.
"Hommik"... septembris.

...
"Tuuline"
Põige metsa.
Metsas jätab tuul jäljed maha, erienevalt tuulest-tormist merel.

...
Novembrisse üks suvine pilt.
"Pere"
Nüüd on nad juba oma puhkusereisil soojale maale.

...
Ja kinnitus sellele, et talv kohal.
"Muster"

...
Ja ongi läbi.
Fotojaht.
Kohe ka aasta 2014.

Nii on.
...

Reede, 19. detsember 2014

Marta, Marta

...

 

71 aastat tagasi kirjutas keegi Marta mu ämmale õnnesoovid sünnipäevaks.

Juubeliks.

Ma ei tea, kes too vana Marta oli, aga  noor Marta sai 1943. aastal 20aastaseks. 

Tänaseks on noorest Martast saanud vana Marta.
Vanust juba 91.

Ja meil on nüüd väike Marta. 
Tema sai täna tunnistuse.

Jeee.... koolivaheaeg algas!

See pudel šampust oli igati päevakohane.
...

Esmaspäev, 15. detsember 2014

Esimene ja viimane fotojaht

...
Ega ma algul ei julgenud ennast pakkuda.
Haakusin niisama ühe teemaga, Kukupai tuli ja julgustas.

See oli tõesti väga-väga ammu.

2008. aasta septembris.


Paar-kolm fotojahti on vist vahele ka jäänud.

Ja nüüd kaks viimast.

Selle nädala teema "Sõiduk".

Ja siis "Minu pildid aastast 2014".
Korjasin nad juba kokku, 10 tükki. 
Võiks fotojahi viimasegi postituse ära teha.

Aga las ta ootab oma õiget aega.

Praegu panen selle sõiduki.


Punktid pimeduses.

Sobib hästi siia punkti panemiseks.

 ...

Pühapäev, 14. detsember 2014

Fotojaht: ootamine

...
Kõik ootavad.

Kohe tuleb sünnipäevalaps.

Kohe avatakse šampusepudelid.
Kohe valatakse kihisev jook pokaalidesse.

Kohe, kohe...

Kohe kõlisevad klaasid, kohe-kohe.

Pisut kannatust veel.

Pisut ootamist.

...

Ümmargune sünnipäev

...
Inga on siin pildil vast 6aastane.


Tema on meist, lapselastest, vanuselt kolmas.
Kokku on meid 10.
Pildi peal 5.

Lastest kõik, kes pildil, olid reedel kohal.
Aga olid kohal ka need, kes pildil pole.
Mina ise näiteks.

Mõni vanaema-vanaisa lastelastest oli selle pildi tegemise ajal alles sündimata.
Arvutasin, et esimese ja viimase vanusevahe on 33 aastat.
Mina olen kõige vanem, õde vanuselt järgmine, Inga kolmas, ja mu noorima onu noorim tütar minust 33 aastat noorem.

90% meist oli kohal.
Reedel, sünnipäeval.

Ingal oli juubel.

Ikka väga ümmargune.
100 just mitte, aga tähtuselt ehk tähtsamgi.
Vähemasti selles mõttes, et saad ise täie lustiga oma juubelit tähistada.

Sugulastele, sõpradele ja kolleegidele lisaks need, kellega koos rahvatantsu tantsid, laulukooris laulad või maaliringis maalid.


Sünnipäev, kus saad nautida oma tantsuoskust, näidata oma maalitud pilte.

Olla kõige... kõige... kõige...


Palju õnne!
...

Laupäev, 13. detsember 2014

Ulakus

...
Minu vanaisa blogipostitus.
Kui vanaisa oleks blogi pidanud.

Aga tema kirjutas vihikusse. 

Vanaisa oli siis 23 aastane.



20. jaanuar 1928 kell 1 1/2 öösel


Hämardub juba, kui avan akna, et lasta hoovata tuppa värsket taliõhku. Peaaegu pühalik vaikus lasub külal. Mõni üksik haugatus õuekoerilt. Toetun aknale ning waatlen kaunist talveilma.

Vaade eksib majade kogusse, kujutlen iga valgustet akna taga elutsewaid inimesi. Peaaegu kõiki neid külaelanikke tunnen isiklikult. Noori kui mänguseltsilisi koolikaaslasi. Möödunud on ainult aastad, mõned ent sirgunud on pikaks poisiks, laiaõlaliseks, tüdrukud samuti, saledaid, jändrikuid. Ühes aga sirgumisega väliselt on muutunud ka sihid ning vaated. Mõnigi vast ehk noist sinatsist on püüdnud kord paremusele, kuid enamus on uppunud soppa jälgides eelmisi küla ulakaid.

Ehmun mõtteist: kostab kisa toores, metsik. Taipan, kellelt ning kustkohast too pühaliku vaikuse rüvetajad, on ju minu lapseea mängukaaslased. Sõim ning vanded, toorus, roppus. Pilk tungib nende alles sirgunud mehikeste hingesse. Kas tõesti sääl sarnane roppus ning mustus? Ei ole, seal leidub ka pühapäevi, helgeid silmapilke. Need hinged on ainult alkoholi ning eelkäijate orjad. Noored, kes jäävad kodukülla ilma et oleks wõimalust välja pääseda, muutuvad ümbruskonna mõjul otse sopaseks, joomareiks. Juba kodune kaswatus on sarnane, kus walitseb ainult mustus, korratus. Joodiku isa seltsis, kes isegi lastele ulatab viina pudeli ning piibu: "Joo, poeg, siis kaswad meheks." 

Kool suudab vähe. Vaevaga suudavad õpetajad hoida kooliajal õpilasi ohjes ent siiski on seotud raskustega. Jõudes välja kooliaastaist, kaowad hingest kõik kaunid tunded, imbuwad läbi ümbruskonna õhuga, langedes äärmusesse kõlbliselt tasapinnalt. Ühtki viisakuse sõna, ainustki tunnust, et on sarnased inimlapsed nagu kõik. Kohalikud haritlased, kes püüawad laotada walgust ning kaswatada ümbrust, kaowad peagi silmapiirilt. On võimatu tegutseda teatud tingimusis. Pidevalt joomine ning kaklemine. Pussikangelased kõik alates kümnest aastast kuni kõrge vanuseni. Sarnasis oludeis ei suuda vastu pidada ka kõige südimad ja tulisemad. 
 
Naissoo keskel leidub külas palju enam, kes suudawad enda isiku väärtust alal hoida; kes kord pääsenud küla mustusest, ei lange sinna enam nii kergelt tagasi. Need pöörawad kodukülale selja teatud aastate järele, kui enam ei suuda töötada kaaslaste ridus. On langenud ka naised äärmuseni mõned. Võib võrrelda müüdawate naistega linnas. Need on teatud ringis viimase aja edusammud. 

Kõik too mustus ja ulakus on  nii elawalt silme ees praegusel pilgul. Tahaks häwitada tolle rumaluse ainsa hoobiga, tunnen sarnast jõudu ning tungi, ent siis leian, et ehk jääb kõik endiselt nagu teisil eelkäijail. Küla kombeid ning ulakaid on raske juhtida teisiti kui need on. Ennem wõib neid taltsaks teha usuhullustus, kui meie praegune rahvavalgustus, mis võetakse vastu äärmise vaenuga vanade poolt ning üle läinud ka noorisse.

Kostuwad kaugelt taliööst ülbed laulusõnad, kui sulen akna. Kauaks on läinud uni tollel öö. Mõtlen  ning mõtlen kuidas ning mismoodi wõiks muuta nende viletsate elu, mis sarnaneb "Vaeste patuste alevlaste elule".
...
Kolasin jälle vanades asjades.
...

Teisipäev, 9. detsember 2014

Mõni asi teeb ikka väga haiget

...
Tegelikult on see juba vana lugu. 
27. novembri "Naistelehes".
Kolumn pealkirjaga "Igal medalil on kaks külge. Alati!"

Artikkel tuli mulle meelde reedesel koolitusel, kus sain (taas kord) teada, kui  jubedad on õpetajad.
Näitena toodi isikliku lapse muusikaõpetaja. Lugu ise oli umbes selline:
Pärast pikka ja rasket võitlust õnnestus lapsevanemal laps laulukoorist vabaks rääkida.
Umbes nii, et trennis juba käib, miks veel see koorilaul.
No ja kui siis ühes muusikatunnis juhtus, et tüdruk kaasa ei laulnud ja sai seetõttu kuulda õpetaja suust mürgise märkuse. 
See oli õpetaja poolt väga inetu, ei vaidle vastu.
Laps ei laulnud, sest kurk oli kolmandat päeva haige.

Kui nüüd vaadata "medali teist külge"...
Normaalne, kui õpilane teavitab tunni algul - ma ei saa täna kaasa laulda, kuna kurk on haige.

Tegemist ei olnud mudilasega, vaid 14-15 aastase noore inimesega.

Loomulikult ei tohi õpetaja kontrollimatult sõnu lendu lasta (st viidata sellele, et koorist sa juba said vabastuse). 

Võimalik, et õpetaja tegemata töö - reeglid ei olnud korralikult paika pandud.

Päris kindlasti tundis laps ennast halvasti.

Ja (medali teine pool)... halvasti tundis ennast ka õpetaja.
Ma tean neid teismelisi, kes laulukoori ei kipu. Eriti kui keegi kuskil on juba vaba ja veedab lõbusalt aega.  

100 + x põhjust, miks ei peaks.
Üks ees, teine järgi.
Miks mina, kui tema...

Õpetajad on hädas, sest iga laululaps kooris on oluline.

Tegelikult, see pole mingi vaidlemise teema. Muidugi peab õpetaja oskama olukorrast välja tulla isegi siis, kui ta tõesti ei oska.

Ja ei oska ta mitte sellepärast, et ta on halb inimene või vähe koolitatud. 

Õpetaja ei saa sellepärast hakkama, et laps teab - see õpetaja ei meeldi mulle, ta nõuab minult liiga palju. Ma suudan õpetaja teha ebameeldivaks ka oma emale ja isale. Ma suudan õpetajale ka välja näidata/selgeks teha, kui ebameeldiv ta on.
Mingil hetkel on asi selge: õpetaja ongi vastik.

Kui ma seda lugu koolitajalt kuulsin, tundsin, et pean õpetajaid kuidagi kaitsma.
Kuidas... kui õpetaja tõesti nii valesti käitus?

Ütlesin ainult - meil ei oleks laulupidusid, kui ei oleks lauluõpetajaid, kes noori vajadusel ka sunniksid koorilaulus käima. 

...
Soomes on lähiminevikus toimunud 2 mõrva, kus ema on oma lapsed tapnud. Kui ma ei eksi, siis noorim ohver oli vaid 1-2 kuud vana.
Pealtnäha olid emad täitsa tavalised normaalsed inimesed. Ühe kohta isegi öeldi, et edukas.

Kus on medali teine pool?
Isegi kui emal oli probleeme, milles olid süüdi lapsed?

Kas me süüdistame naist, kes on vägistamise ohvriks langenud? Et kole lugu küll, aga miks ta kandis nii lühikest seelikut?

Või milliseid näiteid isiklikust elust oleks Timmer leidnud? 
Loomulikult ta midagi leiaks.

Näide, mis ta oma kolumnis õpetajatest tõi, on tõesti räige.


Aga kas see oli õige koht just sellise võrdluse jaoks? 
Õige koht, õige aeg?

Hetk, kui inimene on hukkunud.

Tapetud.
Lasuga selga.

...
1. novembril käisin Jaani kirikus.
Kõneles Jaan Tammsalu. 

Me alustasime leinaminutiga.
Mälestasime hukkunud kooliõpetajat.

Hingeminevad sõnad.
Ja mõte. Mitte ühtegi mõrva ei saa õigustada.

Hetkel tundsin, et just see on tugi, mida vajan.

...

Pühapäev, 7. detsember 2014

Palju õnne sünnipäevaks!

...
Kui ma 1.detsembril akna peal seda suurt A tähte nägin, sain kohe aru, et see on vihje.


Vihje detsembrikuu olulisele sünnipäevalapsele.

...
Väikeõde... nüüdseks on ta juba suureks kasvanud.

Tänane sünnipäevalaps.
...

Laupäev, 6. detsember 2014

Kaks ei jää ilma kolmandata

...
Kõik sai alguse eile hommikul. 

Astusin oma pesust märja vasaku jalaga paljale põrandale... ja libisesin. Saan aru, et mu mõtlemise kiirus on veel päris korralik.

Enne kui püsti sain, jõudsin läbi mõelda:
a) luumurd ja kargud (parem põlv )
b) puusanihestus (vasak puus)
c) õlaliiges või randmeluu (parem käsi)

 
Järgmise 10 minutiga oli selge, et kõik liigesed töötavad ja väike valu on praeguseks juba möödas.

See oli esimene.

Teine oli õhtul.
Tõmbasin seinast juhtme, et puhurit teisaldada, võtsin kahe käega... no ja ühe käe alla jäi see pagana kuum metallist rest esiosas.

Kiire mina, suutsin silme ette manada peopesasuuruse villi. 
Põletusele järgneva valu.
Võtsin mõne minuti aega toibumiseks ja kuuma koha jahutamiseks külma vee all... selgus, et isegi punetust ei jäänud.

Väikest valu ka mitte.

Olgu, olgu.
Siis ma veel ei mõelnud, et kaks ei jää ilma kolmandata.

Täna, tegin ahju tuld. Tõmbasin tikku, no ja see nn väävel sealt tiku otsas sai kiirenduse ja vale suuna. Mitte ahju, vaid otse silma.

Mis mind siis nüüd ees ootab?
Pimedaks jäämine? 
Must lapp parema silma ees?

Jõudsin hetkega kõik võimalused läbi mõelda.

Mõni minut kulus, et ehmatusest toibuda.
Nägemine on alles.
Kuskil natuke kipitab, aga peeglist välja ei paista.

Tundub, et läks õnneks.

Kui tuttavale rääkisin, muigas ta ainult ja ütles, et vaata ID-kaarti.
Mis mõttes?

Kui tema mõte minuni jõudis, tegi see mind murelikuks.

Mitte ID-kaart ega see, mida sealt välja lugeda annab.

Kuidas mul ometi aru saamiseks nii palju aega kulus??

Oh jah... vaata passi!
...

Neljapäev, 4. detsember 2014

Täna, neljandal

...
Siin ta ongi, see Vargamäe.

Killuke tänast päeva.

Hetked.


 

Imelised värvid.

Esimene ehtes kuusk




Karvane koolitaja.



See, mis tänasest meelde jääb.

Koolitus muidugi ka.
...


Kolmapäev, 3. detsember 2014

Oli meil talv

...
Talv nagu talv ikka.


Karged hämarad hommikud

 


Külmad varajased loojangud.


Lumelagedad.


Ja kodus...

härmatanud ämblikuvõrgud.




Tänaseks on talv jälle otsa saanud.


Lund, tõsi küll, meil veel on, aga kõik see muu ilu.

Talve võlu on sedapuhku otsas.

Ainult ahju peab endiselt hoole ja armastusega kütma...
...

Teisipäev, 2. detsember 2014

Vanad retseptid

...
Koristasin sahtlit ja leidsin.
Retseptid  siit ja sealt.
Mõni kribatud paberitükikesele, mõni lausa võõra käekirjaga, mõni kes-teab-kust välja lõigatud või prinditud.

Midagi sellist, mis mingil ajahetkel on huvitav tundunud.

Kama-magustoit jõuludeks
400 g vahukoort
750 g magusat kohupiima
1 spl suhkrut
3-4 spl kamajahu
õhukesi piparkooke (purustatud)
pohlamoosi

Panna kihiti läbipaistvasse klaasi või magustoidukaussi:
põhja piparkoogipuru
siis pohlamoosi
kohupiima-vahikoore-kama kreem
peale purustatud pähkleid

Banaani-pannkook
4 dl maitsestamata jogurtit
1,5 dl kiirkaerahelbeid
2 dl jahu
0,5 tl söögisoodat
sool
1 muna
1 spl õli 
2 küpset banaani

Sega kaerahelbed jogurtiga, lase 10 min seista.
Sega suuremas kausis kuivained, lisa kaerahelbesegule.
Klopi muna õliga kokku, sega kõik kokku.
Lisa peenestatud banaanid.
Küpseta keskmisel kuumusel väikesed ülepannikoogid, alumist poolt u 4 min ja teist poolt 2 min.

...
Hmmm... mul vist tõesti hirmus magusa isu... kõik soolase toidu retseptid tunduvad mõttetud.

Välja arvatud muidugi see, minu lemmiksalat.


...

Esmaspäev, 1. detsember 2014

Aken kaetud jäise mustriga

...
Viimased fotojahi postitused.
Kui juba, siis lõpuni.

Sedapuhku: muster

Mul just pakasepoisid külas, eilseks tegid visandi, kriipsud-kraapsud segamini.

Päris raske oli arvata, mis edasi saab.



Tänaseks oli töö valmis.

 
Ilus tuli välja.

Pole ka ime, hommikul oli miinuskraade 15 ja rohkemgi.
...