Laupäev, 13. detsember 2014

Ulakus

...
Minu vanaisa blogipostitus.
Kui vanaisa oleks blogi pidanud.

Aga tema kirjutas vihikusse. 

Vanaisa oli siis 23 aastane.



20. jaanuar 1928 kell 1 1/2 öösel


Hämardub juba, kui avan akna, et lasta hoovata tuppa värsket taliõhku. Peaaegu pühalik vaikus lasub külal. Mõni üksik haugatus õuekoerilt. Toetun aknale ning waatlen kaunist talveilma.

Vaade eksib majade kogusse, kujutlen iga valgustet akna taga elutsewaid inimesi. Peaaegu kõiki neid külaelanikke tunnen isiklikult. Noori kui mänguseltsilisi koolikaaslasi. Möödunud on ainult aastad, mõned ent sirgunud on pikaks poisiks, laiaõlaliseks, tüdrukud samuti, saledaid, jändrikuid. Ühes aga sirgumisega väliselt on muutunud ka sihid ning vaated. Mõnigi vast ehk noist sinatsist on püüdnud kord paremusele, kuid enamus on uppunud soppa jälgides eelmisi küla ulakaid.

Ehmun mõtteist: kostab kisa toores, metsik. Taipan, kellelt ning kustkohast too pühaliku vaikuse rüvetajad, on ju minu lapseea mängukaaslased. Sõim ning vanded, toorus, roppus. Pilk tungib nende alles sirgunud mehikeste hingesse. Kas tõesti sääl sarnane roppus ning mustus? Ei ole, seal leidub ka pühapäevi, helgeid silmapilke. Need hinged on ainult alkoholi ning eelkäijate orjad. Noored, kes jäävad kodukülla ilma et oleks wõimalust välja pääseda, muutuvad ümbruskonna mõjul otse sopaseks, joomareiks. Juba kodune kaswatus on sarnane, kus walitseb ainult mustus, korratus. Joodiku isa seltsis, kes isegi lastele ulatab viina pudeli ning piibu: "Joo, poeg, siis kaswad meheks." 

Kool suudab vähe. Vaevaga suudavad õpetajad hoida kooliajal õpilasi ohjes ent siiski on seotud raskustega. Jõudes välja kooliaastaist, kaowad hingest kõik kaunid tunded, imbuwad läbi ümbruskonna õhuga, langedes äärmusesse kõlbliselt tasapinnalt. Ühtki viisakuse sõna, ainustki tunnust, et on sarnased inimlapsed nagu kõik. Kohalikud haritlased, kes püüawad laotada walgust ning kaswatada ümbrust, kaowad peagi silmapiirilt. On võimatu tegutseda teatud tingimusis. Pidevalt joomine ning kaklemine. Pussikangelased kõik alates kümnest aastast kuni kõrge vanuseni. Sarnasis oludeis ei suuda vastu pidada ka kõige südimad ja tulisemad. 
 
Naissoo keskel leidub külas palju enam, kes suudawad enda isiku väärtust alal hoida; kes kord pääsenud küla mustusest, ei lange sinna enam nii kergelt tagasi. Need pöörawad kodukülale selja teatud aastate järele, kui enam ei suuda töötada kaaslaste ridus. On langenud ka naised äärmuseni mõned. Võib võrrelda müüdawate naistega linnas. Need on teatud ringis viimase aja edusammud. 

Kõik too mustus ja ulakus on  nii elawalt silme ees praegusel pilgul. Tahaks häwitada tolle rumaluse ainsa hoobiga, tunnen sarnast jõudu ning tungi, ent siis leian, et ehk jääb kõik endiselt nagu teisil eelkäijail. Küla kombeid ning ulakaid on raske juhtida teisiti kui need on. Ennem wõib neid taltsaks teha usuhullustus, kui meie praegune rahvavalgustus, mis võetakse vastu äärmise vaenuga vanade poolt ning üle läinud ka noorisse.

Kostuwad kaugelt taliööst ülbed laulusõnad, kui sulen akna. Kauaks on läinud uni tollel öö. Mõtlen  ning mõtlen kuidas ning mismoodi wõiks muuta nende viletsate elu, mis sarnaneb "Vaeste patuste alevlaste elule".
...
Kolasin jälle vanades asjades.
...

2 kommentaari:

killuke ütles ...

Aitäh jagamast! Väga mõtlemapanev!

tegelinski ütles ...

Lugesin ja mõtlesin... mäletan vanaisa ikka sellise vana ja väärikana, aga tema ka kunagi noor olnud. Kohe päris-päris noor, ja põdes ka omamoodi maailmavalu... Raamat, millele ta vihjas, ilmus esmatrükis 1927. aastal. Küllap värskelt loetud raamat andis mõtte- ja kirjutamisainet.