Kolmapäev, 29. oktoober 2008

Kiituseks kirurgidele

...

Mu otsmik on olnud nagu taimelava nii vajaliku (eks ikka targad mõtted) kui ka mittevajaliku materjali kasvupinnaks.

Kui ma olin alles päris titt, arenes mu juuksepiiril mingi punane pidevalt laienev laik.

(hobusega rongijaama, rongiga Tallinna, haiglasse)

Usun, et ma polnud veel kahenegi, kui kirurg selle likvideeris. Alles jäi päris lopsakas arm. Mind pole see küll kunagi häirinud, kuigi ema arvas, et algaja näpuharjutus, oleks võinud paremini. Igatahes sai sellest algajast hiljem väga tunnustatud kirurg. Hea, et sai näppe harjutada.

Teine kord, kui terariistaga kallal käidi, olin juba natuke suurem laps. Sedapuhku kirvega, toimetajaks mingi x naabrilaps, kes kirvega õue peal jääd raius. Ju ma tahtsin lähemalt näha. Õnneks siiski kirve tagumine pool, aga verd oli palju ja arm alles senini.

Eile siis jälle. Terariista ei näinud, enne suruti tihe lapp näkku. Et hingamine oli ka raskendatud, oli hea seal lapi all mõnd tuttavat kriminulli läbi mängida. Eriti õnnestus rolli sisse elada, kui tohter töö käigus korraks mu nina ja suu ka kinni vajutas.

Tegelikult on mulle mu kirurgid kõik väga meeldinud. Säravad isiksused. Mu meelest võiks mõni ajakirjanik neid portreteerida. Eestimaal on nii palju huvitavaid inimesi lisaks neile kes hästi laulavad, tantsivad, näitlevad või siis omamoodi hästi poliitikat teevad.

Aga operatsioon oli lõbus. Kõigepealt vaatas arst mind üle – et miks see valge sall kaelas, siin hakkab kohe veri voolama. Edasi džemper – et mis seal all on, äkki saaks ära võtta. Päris paljaks poleks just jäänud, aga ok, las jääb selga. Katsume vere mujale juhtida. No ja siis juba lapp näkku.

Vahepeal hakkas mul seal lapi all igav, siis hakkasin uurima, et mis toimub. Vahepeal nagu katkuti, siis kraabiti, siis nagu uuristati. Lõpuks sain aru, et õmmeldakse pikkade pistetega. Kommenteerisin, et nojah, nüüd siis ristpistes musta niiduga.

Kodus, kui varjava lisaplaastri ära olin kitkunud, nägin, et mu vaist polnud mind petnud. Oligi ristpiste ja musta niiduga.

Mulle täitsa meeldib.

Kahjuks võetakse see 10 päeva pärast ära.

Ja miks mul on tunne, et otsmikul oleks nagu kortse vähemaks jäänud?

...

Kolmapäev, 15. oktoober 2008

82 eluaastat

...

Tegelikult ma ju teadsin, et ta olemas oli. Mõne jutu sees vanaisa mainis, et kirikuõpetaja. Ja sugulane. Aga kes ja kus ja mis moodi, selle vastu ma tol ajal huvi ei tundnud.

Enam ei ole võimalik.

Vanaisa on surnud juba 22 aastat.

Täna lappasin jälle vanades fotodes.

Ja sealt siis meenutus. Et mitte niisama sugulane, vaid vanaisale tädipoeg. Või onupoeg.

(2. VIII 1933)
...
Vaimulike elulood internetis andis täpsemalt teada.

Johannes Selliov

Sündinud 1909 aastal Ida-Virumaal.

Tal oli 10 õde-venda.

Ta vanemad olid talupidajad.

...
Õpinguid jagus 20 aastaks.

19151916 Kaidma külakool

19161919 Kuremäe rahvakool

1919—1922 Illuka kõrgem algkool

19231927 Rakvere Õpetajate Seminar

1927—1929 Tartu Õpetajate Seminar

19291934 Tartu Ülikooli usuteaduskond

...
Ametilt olnud koolijuhataja ja –õpetaja; Tartu Õpetajate Seltsi liige.

Ja muidugi pikki aastaid teeninud kirikuõpetajana.

1955. aastal on talle annetatud Kuldrist.

Sain teada, et mingi aeg oli ta seotud isegi meie kohaliku kogudusega.

Ja et ta on olnud 2 korda abielus. Kui esimene abikaasa 1972.aastal suri, abiellus J.S. sama aasta detsembris uuesti. Ta oli siis 63 aastat vana, aga ka see kooselu sai päris pikalt kesta, J.S. suri 1991. aasta 15. novembril Tartus.

Ma ei saa üles otsida J.S.–i lapsi, sest nagu just teada sain, suri 2 neist päris lapseeas ning noorim, 1948. aastal sündinud Leevi on ka juba 4 aastat surnud.

(Tütar Ilme Heidi 1937.a)

...

Minu vanaisa oli veendunud ateist. Tädipojast ligi 5 aastat vanem, oli ta elu jooksul kirikut eitava seisukoha võtnud. Ajal, mil sugulane usuteadust tudeeris (või praktiseeris?), pidas vanaisa kirja teel temaga isegi väitluse “Kas jumal on olemas?” maha.


70-aastane Tartu Pauluse koguduse õpetaja J.S. läheb kogudust õnnistades pensionile
(14. jaanuar 1979)
...

Vanaisa oli omamoodi maailmakodanik, hoolimata sellest, et umbes poole oma elust tuli tal elada Nõukogude Liidu suletud territooriumil. Tema teadis maailma-asjadest, mäletan läbi oma lapseea, kuidas vanaisa Soome raadiost uudiseid kuulas.

Ja mäletan, kuidas vanaisa 1968. aasta augustis mulle ütles… täna algas sõda. Venelane viis oma väed Tšehhoslovakkiasse.

Aga kirikuga olid vanaisal omamoodi suhted. Oma lapsed jättis ta ristimata, tema laulatus ei olnud kiriklik ja ka oma viimasele teekonnale läks vanaisa ilma saatva jumalasõnata.

Vanaisa suri 1986.aastal ja on maetud Liiva kalmistule.

J.S. on maetud Tartu Pauluse kalmistule.

Mõlemad mehed olid 82-aastased, kui Jumal nad ära kutsus.

...

Pühapäev, 12. oktoober 2008

Järv lapsepõlvest

...
Hea on, et on kelleltki küsida.

Täna käisin ja küsisin.

Et mida onu teab ja mäletab mu lapsepõlvejärvest.

8. oktoobril siis

...

(Foto 1974)
...

Legendi järvest oli rääkinud Vana Jamps. Kes see Jamps tegelikult oli, seda ei saanudki täpselt teada, aga tema elas Ringil, siis oli seal alles veel vana maja.

Legend järve tekkest oli siis selline.

Kunagi ammu-ammu, sadu aastaid tagasi, oli rabas suur tulekahju. Turvas põles sügavuti ära ja alles jäi suur tühimik. Kuskilt tuli sisse vesi… asi see tulla, soised ja märjad maad ümberringi. Legendi järgi oli see vesi tegelikult pärit ühest veidi eemal ja veidi kõrgemal asuvast järvest.

Ka see pole võimatu.

...

Igatahes raba serval ja künka all see järv on, mäletan teda oma lapsepõlvest, külas käin tal tänase päevani. Midagi on muutumatu… kõrkjad järve keskel, vesiroosid, sammal, mis ujumise ajal kahtlaselt kõhu kallal kõpitses, põhjatuna tunduv mudane järvepõhi, kinni kasvav lõunakallas.

...

Midagi on muutunud, peamiselt ehk see, et järv on jäänud väiksemaks. Hundinuiade võidukäik kinni kasvaval pinnal. Ujumas seal ka enam ei käida.

(Foto 2008)

...

See paadi sildumiskoht, mis minu lapsepõlveski veel eristatav oli, on nüüd jõhvikamaaks muutunud. Õõtsuv ja ohtlik, aga jõhvikaid kannab. Kuivemal sügisel tugevamate närvidega jõhvikalisi ka.

(Foto 2008)

...

Aga kunagi oli eesnurgas isegi bassein ujumiseks. Kaua see küll vastu ei olevat pidanud, lihtsalt vajus mõne aastaga muda sisse. Siis tegid talu poisid järve taha hüppesilla. Kummaline oli, et järve põhi oli kohati kändusid täis, eriti vastaskallas. Ehk olid tuuled need, mis loksutasid vett ja nii sai kallas paiguti tasapisi kaugemale nihutatud. Igatahes oli tol ajal (50ndatel) kalda ääres 6-7 m kännulist osa ja siis läks järsku sügavaks. Sobis poisikestele hüppamiseks suurepäraselt.

Kände oli ka järve eesservas, üks korpuse poistest (aastal 1947?) hüppas kõhtupidi kännu otsa. Väga viga ei saanud, aga eks ta ikka pärast pisut narmendas.

Hiljem sai just sinna järve eesserva bassein ja sild tehtud. Basseini tegemiseks kasutati järve põhjast välja vinnatud kolme paati. Need lauad olid nii vettinud, et püsisid paremini vee all, kivid raskuseks küll servadele pandud. Küljelaudadest said piirdelauad, paadi põhjadest basseini põhi. See oli vast 60ndate algusaastatel.

Sild ei tahtnud hästi püsida, vaiad vajusid aina sügavamale, varsti olid sillalauad jälle vee all ja sillale ehiti uus “korrus” peale. Isa meenutas, et tema on järvel vähemasti kolme silda ehitanud.



Ega neid vaiu sinna mudasse paigutada polnud lihtne, onu jutu järgi kasutati isegi talve, et parem oleks toimetada. Jäässe auk, vai meetreid mudasse, latid jää peale vaiadele. Kui jää ära sulas, sai sild lõpuni tehtud. Isa sellist tegemist ei mäletanud.

...

Järvel on läbi aegade ka paadisõitu tehtud. Lahtist vett oli järve tagaosas palju, eesserv oli aga nii samblasse kasvanud, et paati oli üsna raske sealt üle libistada.

Kelle paadid aegade jooksul järvel on olnud, seda täpselt ei teagi. Üks oli vanaisal kahasse ühe kaugema külamehega, siis oli mingi kalurite päästepaat, igavene lahmakas, mahutas oma 10 inimest. Hilisemal ajal sattusid sinna Tapa venelastest sõjaväelased, aga neil oli oma kummipaat kaasas. Mingid paadid toodi ja paluti vanaisal silm peal hoida. Ega vanaisa võimalust kasutamata jätnud, neid varahommikusi kalalkäike mäletan minagi väga hästi. Silm oli peal ja ise sai ka toimetada.


(Foto 1969)
...

Ühe loo kuulsin onu käest veel. Hobuse uppumise lugu.

See pidi olema ajal, kui venelased olid juba Eestis sees, siis peitsid end talus Saksa sõjaväest metsa jooksnud Eesti poisid. Vanaema andis neile tsiviilriided selga, Saksa mundrid põletati ära. Mõni oli nädalakese, mõni paar päeva. Vahepeal oli korraga oma 4-5 tükki. Magasid lakas, aitasid talutöödel.

Tol päeval tuli hobuse peremees naaberkülast, temal hobune lahti saanud ja meie järve uppumas.

Oligi loom sellel tümal kaldaserval vajunud mudasse, rapsis ja rabeles, aga järjest sügavamale vajus. Mingil hetkel oli ainult pea väljas.

(Foto 2008)

Onu oli tol ajal alles poisike, temast veel abimeest ei olnud. Vanaisa siis, vist üks tema vendadest, ja küllap olid just need noored peidus-poisid abistamas. Igatahes võeti 2 jämedat koormaköit ja kaks paksu lauda. Lauad pandi teine teisele poole hobust ja siis mehed toppisid köied looma kõhu alt läbi. Natuke tõstsid, rohkem toetasid looma, et see sügavamale ei vajuks. Loom sai tuge ja rabeles lõpuks meeste abil ise välja.

Sellised lood järvest, esimeseks korraks kirjutada.

...