Kolmapäev, 21. september 2022

Digitugevused

 ...

Ma saan mõne asjaga hakkama. E-kirjad, blogi, pank ja fotode töötlemine, saidiprogrammi tegemine ja digi-registratuur. Ämmast tegin kunagi isegi pildi ID kaardi jaoks. Nüüd see vist enam lubatud pole, näpujälgedest rääkimata, neid kodus joonistada ei saa. Silmaga vaadates on mu näpuotsad täitsa siledad, polegi midagi joonistada, nii et nende abil oleks mind nagunii üsna raske tuvastada. Isegi politseimaja masin ei suutnud mu sõrmejälgi salvestada.

Kui sõbrants passilauas* käis, siis tal oli töötaja vähemasti appi tulnud ja (vaseliiniga?) näppe niisutatud, Rital Pärnus oli lausa kuninglik teenindamine, võeti vastu, suunati, aidati. 

Minu teenindaja istus tülpinud näoga klaasi taga ja isegi küsimusele, miks mul protseduur ei õnnestunud, ei osanud vastata. 

Mis on muidugi mõistetav, ta ju nii kaugele ei näe. Segavaid faktoreid teenindussaalis hetkel küll ei olnud, olin ainuke klient. Iseenesest loogiline, olin mai algul endale aja broneerinud, võtsin kohe esimese võimaliku... augusti alguseks sain. Eks selle ajaga jõudis ootesaal muidugi tühjeneda. Midagi hullu pikas ootamises ei olnud, mul oli õnneks pass veel kehtiv, sain reisil käia küll, ja kuna aeg see kiirelt läheb, need kolm kuud läksid nagu niuhti. 

Nüüd on mul uus ID-kaart, ja imede ime, fotol näen ma isegi veidi viisakam välja kui eelmisel dokumendil 5 aastat tagasi.

Sissejuhatus minu digitugevusele.

Nii et kui on vaja uut ID-kaarti, uut Mobiil-ID lepingut või kasvõi Maxima iseteeninduses arvet maksta, siis on blokk ees. Kui keegi kõrval noaga ähvardab, saan vast hakkama, muidu pigem mõtlen, et miks ma pean. 

Et saab odavamalt? Kokkuhoid pole kunagi mu tugevam külg. Mul on tehtud leping ühe väärika mehega, tema hoiab silma peal, et raha mu rahakotis otsa ei saaks.




Aga Maximas ma pigem ei käi ja Mobiili-ID uue lepingu sõlmimiseks kasutasin võimalust, et sattusime Rakverre: Telia esindust meie kohalikus pealinnas enam ei ole. 

Rakveres õnneks on, nüüd järgneb kiidulaulu teenindajale. 

Esialgu andis soovituse, et saan ise kodus arvutis ära teha, aga mis tehtud, see tehtud, ütlesin otse ja ausalt, et ma vist ei saa hakkama. Tüdruk tegi kõik vajaliku, enne hoiatas, et teenus maksab. See ok, hea asja eest pole kahju maksta.

Siis küsis, kas telefoninumbrid peaks alles jääma. Loomulikult, mul on seal ju kõik numbrid, mis kogu mu mobiilse elu ajastul on kogunenud. Info korras öeldi, et osa telefoni mälus ja osa kaardil. Ma sain nad kõik kenasti telefonisse tagasi. Natuke piinlik moment oli, ma ju tean, palju neid mul on. Ilmselgelt on see märk sellest, et koristamine ja asjadest (ja inimestest) lahti laskmine pole mu tugevam külg. Isa surmast saab 9 aastat...

Mulle kõik see teenindamine niiväga meeldis, ma oleks veel mõne teenuse tellinud ja veel juurde maksnud, kui midagi meelde oleks tulnud. Aga ta näitas, kuidas PIN koode vahetada, lõpuks tegime selle koos ära.... tema tegi, mina ütlesin ette. 

Numbreid siis. 

Numbreid teatavasti ma armastan ;) 

Nii et pole hullu, et mul on nõrk digitugevus, 

... 

*Passilaud on sõna nõuka-ajast, samuti nagu pasportist. Mul on tunne, et veel sai vanasti  passilauas taotleda luba piiritsooni sõitmiseks. Kui tahtsin minna Pärispeale või Saaremaale.

...

Esmaspäev, 19. september 2022

Lorukabukad

...

Tegelikult on see vana lugu. Olen sellest kunagi ammu kirjutanud, nii umbes kuus aastat tagasi.

Ja praegunegi jutt juba vananenud, eile hommikul läks kiireks ja jäi lõpetamata.

Minu harrastuse algamise lugu.

Kõigepealt nemad, loru- ja unekabukad.

Siis visandiraamat.

Rahakotitarkus.

Pisipildid. 

Ja lõpuks väike pildinäitus mõisas.

Harrastus, mis võtab vähe aega ja ruumi, aga täidab aega ja maandab pingeid.

...

Lorukapukas... see seuke pahandussõna... hooletu ja lohakas... pehme ja saamatu.

Mul on lorukabukad. Nemad on niisama pehmed, nunnud, veidi aeglased ja saamatud.

Tulid nad mulle nii kuskil aastat kümme tagasi. Arvuti oli vana ja aeglane, mõne olulise lehekülje avamist tuli pikalt oodata. 

Et aeg kiiremini liiguks, tuleb otsida tegevust.

Nüüd olen ma juba targem, oskan kasulikum olla. Eile näiteks, õhtuse krimifilmiga kaasnes vähemalt neli reklaamipausi. Esimese ajal vahetasin voodisse puhtad linad, tekikotid ja padjapüürid. Teisel loputasin köögis nõud. Kolmanda ajal triikisin laudlina (mis oli üle elanud tomatimahlase üleujutuse ja sunnitud pesus käima) ja panin tagasi lauale. Neljandal... enam ei mäletagi, aga raudselt midagi tegin.

Tookord aastate eest istusin arvuti taga ja ootasin olulisi alla- või üleslaadimisi. Et aeg kiiremini läheks, võtsin käepärase A4 valge lehe, murdsin kokku ja lihtsalt hakkasin joonistama pisikesi olematuid olevusi. 

Nimi tuli hiljem, iseenesest. 

Lorukabukad. 

Unekabukad.




Mingil hetkel aegu hiljem oli üks kingitus vaja pakkida, hea et meenus.  Pakkepaber täitsa olemas!

 


Mõni leht veel alles. 

Ootab pakendiks vormistamist. 

See saab täna tehtud ;) 



...

Laupäev, 17. september 2022

Kassi-hiirt mängimas

 ...

Kui mu lähedal elavad lähedased mõneks päevaks kodunt ära on läinud, võtab nende kass ette poolekilomeetrise rännaku ja tuleb meile seltsi otsima. Samas, ega ta eriti seltskondlik ei ole, aknast näen, et toimetab kuuri ees, ja ühel õhtupimedal pidime lausa kokku põrkama. Mis on iseenesest imelik, sest kass peaks ometi ka pimedas nägema, erinevalt minust, kes ma täis kanapime olen. Igatahes ehmatasime mõlemad ja tuiskasime teine teises suunas. 

See oli nüüd sissejuhatus. 

Paar päeva tagasi oli Käbi jälle meie mail tegutsemas. Hommikuks oli hiire välistrepile jätnud, märk maas, et käidud-nähtud-tehtud. Mul oli kiire minemisega, pidulik matmistseremoonia jäi ära, kiitsin kassi ja viskasin hiire trepilt lillepeenra serva. Et kui tulen, siis... aga sinna see jäi.

Järgmisel päeval olid lähedased tagasi, kass meilt läinud... ja hiir ka. Nagu ma aru saan, võttis Käbi hiire koju kaasa. 

Igavesti tore ju ühe hiire eest kaks korda kiita saada ;)

Pilt on tehtud paar suve tagasi.



...

Reede, 16. september 2022

Tagasi reele

 ...

Vaatasin, et juba üle kuu aja pole mul ühtki uut postitust. Kummaline, olen ju kirjutanud... vist. Ju koguvad mustandites tolmu.

Küllike ükskord mainis, et temal läheb aeg kõige kiiremini külmkapis. Absoluutne tõde, seesamune siin. Vahukoor, mis sai ostetud suht pika säilivusajaga, kannab täna kuupäeva 05.09.2022. Kuhu aeg kadunud on? 

Ainult et mul kulub aeg mujal ka normaalsest kiiremini. 

Järgmise jäätmemahuti tühjenduseni on ometi veel palju aega? Pole võimalik, et juba järgmisel teisipäeval!

Saunapäev? Homme? Laupäeval peaks ju olema? Et homme ongi laupäev? Nojah, kui sa nii ütled...

Vahukoor on aegunud? No ma ei tea, alles ma vaatasin, et ainult paar päeva üle läinud, see ei sega.

Pole raske tagasi mõelda, mis ma tegin sel aja kukkumise päeval, et isegi magustoitu ei märganud välja mõelda. Projekt üks pisipilt päevas on mul endiselt päevakorras. Olen päris järjepidevalt sellega tegelenud, aga erinevalt projektist üks postitus päevas käesolev projekt blogis ei kajastu. 

Küll aga on valges karbis sadakond pisipilti, mis kannavad selle suve kuupäevi.

5. september 2022



Käsi joonistas, mõte liikus mujal. Et ikka poja haiglas paraneks ja kosuks.

Ehk aitas mõtlemine kaasa... igatahes eile sai ta koju. 

Kosumine võtab veel aega.

...

Täna on reede. 

Reedel reele tagasi. 

Homme kirjutan jälle... võib-olla. 

Kui homme enne otsa ei saa.

...