Pühapäev, 31. märts 2019

Kellakeeramise öö

...
Võiks rääkida unenägudest, sest tunnistan, et päevadega (öödega) on nad pisut paranenud.

Need unenäod.

Aga mitte oluliselt.

Näiteks see, et olin kuskil välisreisil, ja seal just tegutsesid terroristid. Kabanduskeskuses? Hotellis?
Igatahes oli neil peos jäme toru, kust purskus tsementi. Inimesed said pihta... ja kivistusid.
Tsementeerusid.
Ja korraga oli palju kivikujusid.

Aga see ei olnud kellakeeramise öö unenägu.
Nüüd nägin unes, et praadisin peekonit. Viilud olid nii õhukesed, et panin neid mitu viilu otsakuti.
Rohkem ei mäleta. Õnneks.

Aga mitte ainult sellest pole põhjust rääkida.
Kui on kellakeeramise öö.

Õhtul jätsin meelega keeramata.
Miks ma peaks oma öö lühemaks tegema?
Ja targasti tegin, sest enne hommikut kadus uneots käest.

Keeramata kell andis hommikul ühe lisatunni.

Öist aega kasutasin lugemiseks, käeulatuses oli 29.märtsi "Eesti Päevaleht".
Lennart Meri moodi ajaleht.
Lennart Meri 90.

Seal oli palju lugemist, huvitavate inimeste meenutused huvitavast inimesest.
Presidendist.
Poliitikust.
Sõbrast.

Vahvaid pilte, ootamatuid fakte, põnevaid pealkirju.

Lennart Meri oli Eesti Vabariigi president 3239 päeva.
1959.aastal ilmus tal esimene raamat, "Kobrade ja karakurtide jälgedes".
"Lennart Meri silmis oli ajakirjanduse ülesanne ohjeldada kurja sõna ja viha".

Mul oli paar sisukat tundi, ja väljas hakkas juba valgeks minema, kui lõpetasin.

Lisaks suurenenud lugupidamisele tekkis mul Lennartiga eriline side, tänu Paul Goble (USA) artiklist loetud paarile lõigule.

Päeval, mil sündis Lennart Meri, 29.03.1929, saabus Eestisse George Kennan, kelle mõtted ja tõekspidamised L.M. hilisemas poliitikukarjääris olulisel kohal olid.
Meri on märkinud, et see ühine kuupäev ei olnud kokkusattumus, vaid üks oluline osa tema elu sündmusteahelas.

Merile meeldis öelda, et kokkusattumused on ainult need, mida me ei mõista.

Kokkupuutepunkte jagus neil kahel läbi aastakümnete.

Ring sai täis, kui Meri presidendina 67 aastat hiljem sai anda erru läinud õpetlasele ja diplomaadile üle autasu tema rolli eest nii Eesti kui laiema maailma arengus.

Millise mulle sobivad mõtte ma siis nüüd välja noppisin?
Et miski siin elus pole juhuslik kokkusattumus, vaid oluline lüli sündmuste ahelas.  Sündmused, mis mõnikord vaid väga vähe olulised tunduvad, aga mis kokku kõlab kui ettemääratus.

Küllap seegi, et öösel ärkasin ja kohe sobiva tegevuse leidsin.
Kuidas antud aega kasutada.
Veeta.
Viita.
Nautida.

Hommikul magasin tänu minu jaoks veel kehtivale talveajale tunnikese kauem. Praeguseks on kolm kodust kella uues ajas, vaid vana eestiaegne seinakell näitab kehtivat vööndiaega.
Mulle sobib!

Enn saatis kirjas oma tarkusetera, aga kuna ma tööl ei käi, siis ei saa kontrollida, kuidas toimib.

Kui hommikul tööle jõudes lükata osutus tunni võrra edasi ja õhtul magama minnes tunnijagu tagasi, siis oleks õhtul valget aega ja hommikul uneaega rohkem kui ilma kella keeramata!
Elementaarne!

Ma ju tegelikult võin kodus ka proovida, hommikune keeramine on täna tehtud, nüüd õhtul peaks tagasi nihutama.

Saaks õhtu pikemaks ja hommikul kauem magada!

Üle-eelmisel pikal õhtul õmblesin padjapüüri!


...

Reede, 29. märts 2019

Hakkan hulluks minema

...
Ajas tagasi...

26.03.2019

Ei ühtegi päevakohast poliitilist sõnavõttu enam!
Ei kuula.
Ei loe.
Ei vaata.
Ei võta osa.

Unenägusid ka keeldun vaatamast.

No näiteks see... on ju märk, et hakkan hulluks minema.

Unenägu selline.

Et No teatri laval kuulutatakse maha.
Meie elus hakkavad maksma uued seadused.



Kõik mehed, kellel on lapsed rohkem kui kahe naisega, kuuluvad steriliseerimisele. 

Ja kõik abortidega seotud kulutused tuleb asjaosalistel lõdvapüksikummiga meestel kinni maksta.

Ja siis nad küsivad, mis on minul õnnest puudu!

Peatage rong, ma tahan maha!
...

Neljapäev, 28. märts 2019

Loetud minutid enne keskööd

...
Kevad algas paar minutit enne uut päeva.

20. märtsil kell 23.58

Nii me siis istusime ja saatsime ära.

Kõigepealt kaasa vanus viimaseid tunde.



Ja siis talv viimaseid minuteid.

Tehtud!

(ajas tagasi)
...

Teisipäev, 26. märts 2019

Maksin oma aja kinni

...
Kulutasin poes priske pooltunni, et ostukäru võimalikult asjalik oleks. Siin ei olnud küll midagi tegemist riikliku soovitusega varuda koju nädalajagu perele vajalikku toidukraami. Lihtsalt mõtlesin, et kui juba autoga, ostaks nii, et niipea jälle poodi ei peaks minema.

Kulutasin ikka tunduvalt rohkem aega kui Jüri ja Hannes eilses Reporteris.
Küll ma oleks tahtnud teada, palju nemad oma ostukorvi eest maksid. Mina püüdsin 50 sisse mahtuda.

Kui ma siis oma täislastis käruga maksma suundusin, selgus et ükski ühiskondlik kassa ei tööta.

Mina, kes elus vaid üks kord ühte jogurtit iseteeninduse korras teenindaja abiga maksma olin sunnitud!
No ei!

Seisin oma käruga keset poodi ja korraldasin streigi.

Kõige lihtsam oleks olnud käru koos toidu- ja muu kraamiga poodi jätta ja ära minna. Aga lihtsalt, kulutatud ajast hakkas kahju.
Kõik ostud kaalutletult valitud ning nädala menüü ja mõned külaskäigud mõttes  paika pandud.

See on juba teine pood Paides, kus ma tunnen, et mina kui klient ei ole oodatud.
Vähemasti senikaua, kui ma palju osta plaanin.

Milles siis probleem tegelikult on? Miks pole poes teenindajaid?

Ehk me peaks pagulaste ja muulaste suhtes sallivamad olema. Kui me tahame, et meid teenindatakse.
Kauplustes .
Haiglates.
Hooldekodudes.
Ametites, kus töötajaid napib.

Kuidas mul läks?
Leidus teenindaja, kes tuli kassasse.
Ja kohe tekkis mu selja taha kümneliikmeline järjekord.

Tuleb välja, et streigi korraldamine ei olegi nii keeruline!


Ja mina sain kassas oma rahaga oma poes kulutatud aja kinni maksta!

Kassapidajast oli veidi kahju, sest ega mu streik ju tema vastu ei olnud korraldatud, aga hetkel oli mul kaks võimalust: kas ära minna kaubaga või kaubata.
...

Pühapäev, 24. märts 2019

Koogelmoogel

...
Mõtlesin, et lähen kaasa suure keeleprojektiga Kõige eestilikum sõna.

Aga ühtegi sõna ei tulnud pähe. 
Sõna, mis puudutaks, oleks omamoodi ja kõlaks koduselt.

Täna hommikul äkki teadsin.

Minu sõna on koogelmoogel.

See on minu lapsepõlvest pärit sõna. 

Usun, et ka minu lapsed teavad seda.
Aga lapselapsed... ma ei ole kindel.

Mul ei ole enam selliseid mune, millest koogelmoogelit teha. Minu lapsepõlves käisime naaberkülas mune toomas, suure korviga, vähemasti 50 tükki korraga. 
Kui Pärna-omadel anda oli.
Neil oli endal parajalt suur pere, neli last. Mida siiski ei andnud võrrelda minu lapsepõlve suvise suurperega maal vanaema juures.

Ja tegelikult, nad alati ikka korjasid meie jaoks.
Neid taluõues vabaduses tegutsevate kanade mune.

Pärna rahvaga seostub mul veel see, et pere täiskasvanud armastasid bridži mängida. Meil mängiti ka, aga nagu ei mäleta, et ühise kaardilaua taha oleks sattunud. Või siiski mõned korrad? Neil oli seal peres kolm mängijat, ja hädapärast said kolmel käel hakkama. Meie omad õpetasid minu välja, et kui üks käsi puudu, siis mingi hädine variant. Põhitõed mul siiani meeles, natuke sain ülikooli ajal ka praktiseerida, kui ülemise korruse poisid ühikas puuduvat neljandat otsisid.
Aga praktika oli mul väike ja ega minust suure slämmi mängijat ei olnud!

Koogelmoogel meie moodi tehti munakollasest ja -valgest eraldi. Tassi sees hõõrus igaüks oma kollase koos suhkruga heledaks massiks. Valge löödi sügavamas taldrikud kahvli abil vahtu, ja siis jagati laste tassidesse laiali. 
Pisut segamist ja eriline magustoit oligi valmis!

Muidugi, mitte ainult lapsed ei maiustanud, see oli nii, et kui vastupandamatu magusaisu peale tuli, sai igaüks tegemisega ise hakkama.

See suvine pilt seostub mul igal juhul koogelmoogeli söömisega. 
Usun, et umbes-täpselt 55 aastat tagasi.


Tundub, et suured sõid seda kollektiivsemalt kui lapsed.

Kusjuures, Enn sõi seda veel nii, et alustas koogelmoogeliga ja lõpetas heeringas söömisega.

Mõnikord kasutati aga koogelmoogeli asemel sõna koglimogli... mis ei kõla sugugi mitte nii ilusasti.

Seega, minu panus projekti on antud!

Koogelmoogel!

Mu meelest kõlab nii eestipäraselt!

Ja kuidagi nagu üldistavalt.

Nii nagu mu jutt sai üks paras koogelmoogel, on see Eesti elu ju ka. 
Igaüks saab omale magusa osa ise segada, ja siis lusikaga vahtu juurde! 
Aga võib ka kollektiivselt vahustada ja siis seda kokku segatud kraami ühiselt helpida.

Kui liiga magus kokku sai, no siis pole muud kui ampsa heeringat peale!
Kui see ka ei aita ja süda ikka paha... siis lihtsalt polnud õige koogelmoogel.

Siis oli miski koglimogli!
...

Teisipäev, 19. märts 2019

Müstika

...


Sõbrants helistas ja rääkis oma loo.
Telefon viskas pildi taskusse. Proovis teise telefoniga iseendale helistada.... täitsa töökorras. Häält tegi, jutustada sai, aga pilti ette ei võtnud. 
Helistada ei saa, sest kuidas sa leiad, kuhu helistada.

Järgmisel päeval läks teenindusse, rääkis kogu loo ja pani telefoni letile.
Ennäe imet! Pilt ees!

Mul tuli kohe mu raadio meelde. Just paar päeva tagasi viskas pildi eest. Lobises nii, et vähe pole, aga laineid ei näidanud. Katsu sa siis õigel ajal õiget saadet üles leida! Järjejutt siin ja kuuldemäng seal, kuidas sa tunde järgi otsid.
Paar päeva mossitas, ei aidanud juhe välja - juhe seina, ei aidanud on - off nupu klõpsamine. 
Siis ühel hetkel otsustas, et aitab küll. 
Pilt tuli tagasi.

Mäletan, vanasti mõni mehepoeg kurtis, kui kodusest elust juttu tuli. Et pilt on, aga häält ei ole. 
Kui naine mossitas.

Meil seega vastupidine kogemus.

Aga mitte ainult.

Mu köögikell lõpetas tiksumise. Aega ka enam ei näidanud.
Panin talle uue patarei. Ei hakanud tööle, arvasin, et küllap patarei oli aegunud. Ostsin uue, panin sisse. 
Ikka sõnatu. Kuude kaupa.
Nüüd mõni päev tagasi avastasin, et töötab.
Hääl on ja pilt on. 
Mis kõige kummalisem, isegi aega näitas enam-vähem. 

Pole probleemi, panin õigeks.

Nüüd Ritsikas kurtis, et valgus kadus ära, WC ja vannituba puhta pimedad. Pesumasin töötab, boiler töötab, põrand on soe.
Aga muidu kui pimikus, mitte midagi ei näe.

Ma siis lohutasin, et andku aega, küll varsti jälle tagasi tuleb. 
Saab oma valguse.
Et lõpuks on kõigil kõik ok... nii pilt kui hääl, soojus ja valgus, heli ja töötav sihverplaat.

Misiganes.

Nagunii loksub lõpuks paika... või kui ei, siis lihtsalt harjud ära.
...

Esmaspäev, 18. märts 2019

Emaema ema emakeel emakeelepäeval

...
15.03.2019

Eile oli emakeelepäeva.
Emakeelepäev ja e-etteütlus.

Loomulikult ma algul mõtlesin, et ei kirjuta.
Ja otse loomulikult, just sama moodi kui eelmisel aastal, mõtlesin ringi. Niipalju siiski, et otsustamine toimus 10 minutit kiiremini ja mul oli seetõttu veidi rohkem aega mõelda, kuidas kirjutada.
Mitte et oluliselt vähem vigu, aga siiski nii, et lõppkokkuvõttes jäin rahule.
n-ö kirjutasin ilma sidekriipsuta, aga paari liitsõnasse panin kokku kirjutamise asemel sidekriipsu. 
Ja kahes kohas oli mul suur algustäht seal, kui poleks pidanud.
...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Hoopis vanadest kirjadest.
Ema kirjad ja vanaema kirjad.

Ja vanaema ema kirjad.

Minu vanavanaema Olga oli siis, kui ta 1944. aastal laste ja lastelastega koos Rootsi läks,  sama vana kui mina praegu.

Tema tütar, minu vanaema Tiiuke, käis 60ndatel tal külas. Siis oli vanavanaema Olga juba 87.

Minu ema oli 15, kui suurem osa emapoolsest suguvõsast paadipõgenikena läbi Soome Rootsi siirdusid. Hiljem ta oma vanaemaga ei kohtunud.

Aga nad kirjutasid.
Isegi mina kirjutasin oma vanavanaemale.  
Olin 14, kui ta suri. 

Otsisin eile vanu kirju.
Terve päeva vaba aeg kuluski nende vanade kirjade lugemisele.

Emakeel läbi aegade.

Vanavanaema Olga kiri 1950ndate keskpaigast.
Kiri minu emale... seega vanaema kiri lapselapsele.

On praegu püha lõuna ja oled mu mõtetes alati ja olen sulle väga tänulik kirjast, mis ma sult sain. See oli nii liigutav, et pisarad tulid silma.
... 
Sa kirjutasid, et ema tuleb su väikse tütrega sind külastama ja tõesti võid olla õnnelik, et su väike Külli on sellises elus, et sul omal tema pärast midagi muret ei ole, nemad kasvatavad teda kõige suurema armastusega. Kasvatavad nii, et tunnete kõik rõõmu temast, kui jumal elupäevi selleks lubab.  Ole kallis ise tubli ja aita kõiges elule kaasa, siis on elu palju kergem.

Nojah, esimesed eluaastad olin ma vanavanemate juures... Tallinnas Pargi tänava korteris ja maal Jäneda lähistel.

Aga see kiri 60+ aastat tagasi.
Kirja tagumine külg on kiri tütrele, minu vanaemale.
Olga kiri Tiiukesele.

Vanavanaema kiri.


Tuli igatsus sulle kirjutada, kuidas elate minust kaugel. Loodan, et hästi. Ega siis elul viga ole kui on tervis korras. Nüüd tuleb ju kuri talv oma külmaga ja kõige pahaga, ei tema halasta kellegi peale.      Tead, kallis Tiiu, küll see pilt on ilus, mis sa mulle Ida kirjas saatsid, Loksa surnuaiast. See on minule väga armas, kus ma näen oma kallite hauakünkaid. Ja need ilusad lilled, mis muidugi sinu hoolas ja armastav käsi sinna on istutanud.

Vanavanaema Olga oli 21, kui sündis ta esimene laps ja 41, kui jäi leseks. Kui mees suri, oli noorim lastest alles aastane ja  kokku oli Olgal 10 last, kes kõik ka suureks kasvatatud said.
Minu vanaema oli siis 10 aastane ja neli last olid veel nooremad kui tema.
Kui vanavanaisa 1919. aastal suri.

Kiri on kirjutatud 36 aasta hiljem Rootsis, kus vanaema oma kõige vanema tütre perega koos elas. Noorim tütardest Helene (1918 -1938) puhkas siis juba Loksa surnuaias, nii nagu ka abikaasa Joosua (1874 - 1919) ja üks poegadest, Leopold (1907 - 1941)

...
Teine kiri on minu vanaema kiri oma tütrele, minu emale.

Vanaema kirju on mul palju, aga eelnevaga haakus just see.
13. september 1957


Küllile ostan iga päev pool kilo õunu ja seni olen ka tomatisi neile toonud. Õunu ta tahab väga, kui on väiksemad, sööb korraga viis tükki. Eile näiteks tõin pool kilo valgeid klaarisi. Ilmar sai 2, Külli 5. Imestan päris tema õunte isu, tomatitega aga on täiesti vastupidi. Kallis Õie, ma pühapäeval võtan aega, et Külliga Sinule kirjutada, ta ise ka nii väga tahab.
...
Enn tuli eile õhtul koju, küll meil oli hea meel. Tead, Külli juba magas, ei kuulnudki, kuid öösel küsis minult. Kuhu Enn magama läks? Vastasin siis ka ilusti, et ülesse. Jäi siis ilusti magama. Hommikul, kui kööki tuli, küsis jälle. Kelle kingad need on? Tegin vigurid, ütlesin, et ei tea. Tema kohe, need ju päris Ennu kingad. Ma lihtsalt imestan tema tähelepanu ja kuulmisvõimet ka magadeski.

1957. aasta septembrist on ka ema kiri.
Ema kiri oma emale, minu vanaemale.
Tiiukesele siis!



Tead, memm, sain osta 2 voodilinatäit pesuriiet, Nüüd saan kaks uut lina juurde. Sain Ilmari käest - 3 rubla meeter. Tema oli kuskilt tutvuse kaudu saanud.
...
Kuidas väike kallis emme musi elab? Kuidas süst on mõjunud?  Kuidas tal Maiviga reis läks? Kirjutage varsti jälle! Ootan! Kas poisid on kirjutanud? Kalli-kalli! Nupukesele musi ja "Mh"! Tervitab Õie

...
Nii nad siis kõik kirjutavad.
Ja ikka minust ka!

Vanavanaema Olga.
Vanaema Tiiu.
Ema Õie.

Emakeelepäev ja emade kirjad.
Kirjad, mis on kirjutatud rohkem kui 60 aastat tagasi.

Seekord sedamoodi.
...

Esmaspäev, 11. märts 2019

Ikka mina

...
Nüüd, kus suurest sünnipäevast juba mõni nädal möödas, võin kindlast öelda: ei ole hullu! Vahet pole, oled sa aastakese noorem või vanem.

Mina olen mina.
Ja kõik see hea ja halb, mis minus ajapikku küpsenud.

Kunagi olin ma ikka väga tubli.
Hästi kasvatatud.

1962

Siis, kui ma olin algaja koolilaps.

Klassijuhataja saatis emale naistepäevatervituse.

...
Kolm aastat varem oli ema oma mõtted kaustikusse kirjutanud.

Tupsu sünnipäev läks hästi. Hommikul ootas teda sünnipäeva laud kingitustega, tordiga, viie küünlaga, mis põlesid. Suusad, Pöial-Liisi, värvipliiatsid, uus kleit, ämber ja kastekann. Maiustused, munaalune, nukukleit, väike vanker kahe hobusega...
Kallis Tups, soovin sulle palju, palju õnne! Palun söö ilusti, ruttu. Kuula sõna , täida käsku... Ole hea laps.

1959

Siis oli minu elu esimene juubel.

Loomulikul olin ma koolimineku ajaks juba natukene paremaks kasvanud!
...
Veel ajas tagasi.
Ema kiri.
Vana kiri... sept 1957

Algame otsast peale. Kuni Märjamaani Nupuke magas peaaegu kogu aeg. Peale Märjamaa peatust oli aga hoolega huvitatud, kas me varsti Pärnu jõuame ja kuna ta sõidust tüdines, siis hakkas kasutama mulle vana tuttavat nõksu - tahan pissile. Ma püüdsin aga olla läbinägelik mamma ja tõrjusin tal need katsed tagasi, sest ta just 5-10 min tagasi käis. 

Olime lõpuks jõudnud umbes 5 km kaugusele Pärnust, kui järsku - tee püsti! Suur krusa oli veel suurema rongi rööbastelt välja sõitnud, otse veduri sisse otsaga. Kaubarong oli siis terve pikkusega teel, vedur ja esimene vagun otsapidi kraavis ja veomasin teistpidi kraavis. Läbi minna oli võimatu. Selle suure õnnetuse juures ei olevat siiski inimohvreid olnud - õnneks. 

Niisiis tuli ümber pöörata ja uut teed otsida. See oli küll juba isegi teine tee, nn Sauga tee, kuna Pärnu - Tallinna maamnteel oli Nurme silla parandamine ja tee selletõttu kinni. Tuli siis järelikult otsida kolmas tee.

Osa asjatundjaid soovitasid minna üht otsemat teed, et vältida 50 - 60 kilomeetrist ümbersõitu Tori kaudu. Hakkasime siis minema. Meie kannul sõitis kogu aeg üks venelaste veomasin, mis püüdis Riiga sõita, ja kuna nad teed ei tundnud, joondusid meie järele.

Niisiis alustasime minekut otsemat teed, kus jäi umbes paarkümmend kilomeetrit Pärnuni. Kuid juba tee alguses vajus meie masin sisse. Ja venelaste masin tagant järele. Nemad, kes on harjunud Venemaal hullude teedega, said peagi välja ja tagasi pööratud, kuna meie Elmar aga püüdis pöörda ja jäi veel kõvemini sisse ja lõpuks riks-raks ja masin katki.

Veomasina juht küsis, kes on huvitatud veomasinal Pärnu sõitmisest, kuna meie masin võis ehk jäädagi sinna istuma. Olin kahevahel ja meeleheitel. Enamus rahvast otsustas krusaga sõita. Kartsin, et veomasinas võib hirmsasti külmetada, kuid teistpidi seisvas bussis, mis taevas teab kui kaua veel seisab, võib samuti külm hakata. 

Otsustasin veomasina kasuks. Õnneks oli siiski pealt kinnine masin ja veel suuremaks õnneks võttis Heino Tölp Nupukese enda sülle, ette, sest ta jäi teejuhiks. Mina aga võtsin kandekoti ja tüdruku mantlid ja ronisin üles, kus me rattakummide, bensiinivaatide, heinte ja ei tea veel, mis kottide vahel tundsime endid täielike sõjapõgenikena.  Kuid siiski peaasi, et edasi sai! Nupukese pärast küll süda valutas, kartsin, et tal läheb ehk väsimusest süda pahaks, kuid nagu pärast selgus, oli ta väga lõbus olnud. 

Osa meie rahvast jäi bussi, jätsin oma pakid nende hooleks. Mehed asusid masinat remontima, kuid nagu pärast selgus - tulemusteta. 

Meie aga sõitsime. Osa seltskonda läks veel jala ühte lühemat teed mööda, umbes 6 kilomeetrit. Meie sõit läks aga 50 km ringi üle Tori silla. Kuid seal, kus tee keeras Riia poole, pandi meid maha, kuna autojuht edasi ei tahtnud sõita, sest neil oli veel pikk tee ees - Riiga, ja siis Ukrainasse. Olime jällegi jalamehed, Sindi teeotsas. Sealt veel umbes 9 - 10 km minna. 

Ei midagi, ühtegi masinat liikumas polnud, hakkasime astuma. Heino võttis Nupu sülle ja läks lahti. Vahepeal kõndis tüdruk jala ja oli tõesti vahva, heas tujus ja uljas. Vahepeal kandis teda Kees ja siis jälle kõndis ise. Meie kamp oli 5 inimest ja Nupp - Lia, Olli, Kees, Tölp ja mina.

Kui me umbes pool teed olime ära käinud, päästis meid üks takso ja väga tore ning lõbus taksojuht ütles - et suruge endid kõik sisse, pakid lükkasime ka peale ja aidaa! Öine seiklus! Ning täpselt kolmveerand kaks marssisime Nupuga uksest sisse.

Ats oli juba suikunud. Ta oli meile ahjukartuleid küpsetanud, piima toonud ja toa soojaks kütnud. Muidugi, kohver jäi bussi peale, nii veetsime esimese öö paljaste tekkide vahel, mina diivanil, Nupuke tugitoolidel. Alles teisel päeval saime asjad kätte. Kuid meeleolu oli meil hea ja tüdruk oli vapper kui väike emalõvi! Võitis kõikide tunnustuse.

Ikka mina!

Ja ema ikka  ka!

Pluss-miinus kuuskümmend aastat tagasi.
...

Neljapäev, 7. märts 2019

Kes keda kuidas kui palju usaldab

...
Raadios just öeldi, et Karilaid ei usalda kedagi.
Kes too Karilaid üldse on?
Aga vahet pole.

Kuigi kontekstist väljas lause... ikka vahet pole.

Lihtsalt kõlas kuidagi päevakohaliselt ja loogiliselt.


Keda või mida sa siin usaldad?

Käsi piiblil vandumist?
Pisarsilmi tõotamisi?
Siirast pihtimust?
Ausameelset silmavaadet ja kindlameelset kõneviisi?

Sportlasi? Või treenereid?

Valimisreklaame?
Poliitikuid?
Keskerakonda või Reformierakonda.
Ekret või Isamaad.

Kaua sa jaksad usaldada?
Igal pool üks petuvärk.

Doping.

E-hääletus?

Pank kui pesuköök.
Käsi peseb kätt ja raha liigub tippudesse.
Ja Lätti.

Mõni ime, et muutud kahtlustavaks.

Et kas elukaaslane on truu,  kas alluv lojaalne või kolleeg omakasupüüdmatu.
Kas riigireeturid on ajalugu.
Või on hoopis kodumaa-armastus vaid sõnakõlks.

Kilks-kolks!

Mütaki!
...

Esmaspäev, 4. märts 2019

Tõde ja õigus.... ja valimised

...
Mahtusid mõlemad mu eilsesse päeva.
Mitte et ma valimas oleks käinud, olin selle pea nädal tagasi ära teinud. 

Ma käisin kinos, sain teada, mis on tõde ja kus on õigus... kui üldse on.

Ja kui enne kümmet õhtul koju jõudsin, sukeldusid valimistulemusi kuulama.

Film mulle meeldis, eriti liigutas kõik see, mis oli silmaga nähtav.

Inimesed.
Hooned.
Sood ja mättad.
Vihm ja lumi. Päike ja äike.
Põllud ja kraavid.
Vesine tee läbi märgala, orud ja künkad.

Kaks kuuske kui mälestus kaugetest aegadest... kas ka parematest?
Vargused kaugemas minevikus, metsade omakasulik raie pole mingi tänapäevane avastus.

Kuidas oli kohanimi enne, kui sellest Vargamäe sai?
Kuusikmäe?

Viimase kurbmängu kaks tumma tunnistajat võttis Andres ise maha. 
Kirvega.

Ja ikka uuesti... inimesed.
Noor Krõõt ja noor Andres.
Filmi alguses oli Andrese silmades palju headust. See oli soe pilk, millega ta vaatas.
Oma tulevast kodu.
Oma naist. 
Krõõta, kes ju nooreks jäigi.

Sarnast sooja pilku nägin filmis palju. 
Mingil ajahetkel.
Paljudes silmades.
Krõõt ja Mari.
Vanad saunikud.
Noored vargamäelased.
Hundipalu Tiit.
Oru Pearu.

Andrese pilgust kadus headus kuidagi märkamatult.
Mis asemele tuli?
Väsimus... Kurjus... ?
Kibestumine....

Mingitel hetketel oli ta pilgus palju valu.
Kui Krõõt suri.
Kui ta aru sai, et Vargamäe pole see, kus tema lapsed olla tahavad.
Või kui tundis, et peab alla andma, et on asju, kus tema jõud üle ei käi. 
Isegi kui ta jõu poolest üle on.

Ja kui jumalasõna ka ei aita. 

Mingil hetkel olid ka pisarad. 
Andrese pisarad... 
Olid Krõõda pisarad, olid Mari pisarad.
Pisarad laste silmis.

Ma ise ei nutnud... või siiski korraks läks silm märjaks. 
Isegi ei mäleta, millisel hetkel. 
Ehk siis, kui äng oli hinges taandunud. Kui tuli mõistmine, et aeg oligi selline. Ei olnud Andres eriline omasuguste seas, ei olnud ei Krõõda ega Mari elu tavapärsest erinev. Polnud erandlik ka see, et väikesed kirstud vankrile pandi ja surnuaia poole sõitma hakati.

Või et end tööga tapeti.

Ma ei oska Andrest hukka mõista, kuigi mõni hetk oli filmi väga valus vaadata. 
Lihtsalt, nii oli elu umbes 150 aastat tagasi. 

Ega see elule alla andmine, enesevalitsemise kaotamine, kemplemine või kiuslikkus pole paljude aastakümnete jooksul kuhugi kadunud.

Viha või lausa jõhkrus.

Karmid ajad ja karm ajalugu.

Lugesin huvi pärast vanu ajalehti 1930ndatest ja 1940ndatest aastatest.
Järva Teataja 1943.
"Metsalise jäljed Vargamäe-mail"
Tolleaegne Kassiaru Jaska talu pidaja küüditati.
Hundipalu Tiidu talu põletati, pererahvas mõrvati. Pererahvas, kes ei olnud küll Hundipalu Tiidu järglased, kuid olid Hansenite sugulased.
Süüdistus: varustasid metsavendi toidu ja teadetega. 
Aasta siis oli 1941.

Metsavendadel õnnestus korraldada neile kiriklik matus, seda eeskätt tänu kohalikule kirikuõpetajale, kes end ka metsas varjas.
1948. aastal Elmar Paldra vangistati, vabastati 1956.
1966 - 1969 teenis Saarde koguduses.
Maetud Saarde koguduse kalmistule.

Aga Hundipalu Tiidu järglastest leidsin jälje Rootsist.
Üks Pilvi saadetud foto, kuhu tahaküljele märgitud aastaarv. 
Ja nimi.



1959

Meie ajalugu.

Küllap mõtles ka vana Hundipalu oma talu arendades järeltulevatele põlvedele.

Kus siin on tõde, kus õigus?

Otsides küsimusele vastust, pidi kirjanik valmis kirjutama 5 osa romaani.

Vastus jäi leidmata.
...
Ja siis tulin koju ja sattusin kohe valimiste virrvarri.
Kui juba, siis juba!
Kui palju on tõde meie poliitikas, kui palju õigeid otsuseid?

Kui Andres sai aru, et tõde rääkides ta Pearust võitu ei saa, võttis temagi üle naabrimehe krutskilise käitumisviisi. Asi see magav purjus mees koos tema hobuse ja vankriga oma rukkipõllule kärutada! 
Ja siis tõemeeli kinnitada, et ikka Pearu ise.
Tõeline tõde kõrva sosistatud, tuli sellest lahingust Andres võitjana välja... et siis järgmine jälle naabrimehele kaotada.

Poliitikutel oma krutskid. 
Kasvõi see luukerede värk, kaeva välja, jäta laagerdama... ja õigel ajal lao letile.
Valimislubadusi ei julge ka tõena võtta, neid on ajas tagasi igasuguseid antud.

Ja kui nüüd minu valitud kandidaat riigikogusse ei saa, pole õigust ollagi. Temal ju mitusada häält rohkem kui kolmel tema erakonnakaaslasel, kes riigikogus sees.
Tema jäi välja.
...

Viimased 40+ aastat on minu elus tammsaarelikku tõde ja õigust ikka väga palju olnud. Suvelavastused ja muuseum, lugemiskett ja võistulugemised, kirjaniku nime kandis ühismajand ja kirjanduspreemia.

Või siis lihtsalt "Tõe ja õiguse" päevad.

august 1996

Kõik see on juba minevik, kas kaugem või lähedasem.

Ka valimised on eilne päev.
...

Pühapäev, 3. märts 2019

Kõnelused iseendaga

...
ehk andke mu hääl tagasi.

Loogiline ju, et kõnelused iseendaga toimuvad hääletult, nii et mitte seepärast ma oma hääle pärast ei muretse. 
Vahet pole, on või ei ole.
Häält, ma mõtlen.

Tahan oma hääletusel antud häält tagasi.
Ei, kandidaadis ma pole pettunud.
Ma ikka selline naiste poolt hääletaja, nii ka seekord.

Erakond valmistas pettumuse.
Nende võimalik koalitsioonipartner.

Aga ega ma ei põe, kogu see poliitika on kui pudru ja kapsad. Vahet pole, kes kokku saavad, ebamugavaid otsuseid hakkavad nad nagunii tegema.

Rääkisin endaga läbi, las olla pealegi, kedagi teist hääletada ka ei taha.

Täna on mul endaga päris mitu kõnelust juba olnud.



Kõigepealt ma arutasin endaga, mis on naljakas.
Anu saadet vaadates ma küll ei naernud, kui soomlane arvas, et räägib nagu eestlane. Anu oleks võinud näidata hoopis seriaali "Sild", kus peategelased arvavad, et nemad räägivad nagu eestlased. Tõesõna, see on naljakas! Eriti veel, kui filmis tulid uudised, ma ei mäleta, kas raadiost või telerist. 
Reporter arvas ka, et ta räägib nagu eestlane!
Ainuüksi selle pärast tasus seda filmi vaadata... või siis hoopis mitte vaadata.

Anu saate taustal jagus mul juttu rohkemgi.
Ikka iseendaga.
See film "Mehed"... kui keegi hüüdis heleda häälega: "Vaadake, Tiit Sukk!"
No ja mis selles nii erilist on? Kui me suvilas käime, võiks iga teine-kolmas kord hõikuda. 
Et vaadake, Tiit Sukk.
Kas me karjuma? Loomulikult mitte.
Me kas sosistame.
Või vaatame vaikselt.

No siis see Sõõrumaa intervjuu. Et sportlasi ei saagi usaldada, sest kooliharidus neil lünklik, ja paljukest seda mõtlemistki on.  Ja nii edasi.
Appi, appi, appi!
Siin ma lausa lärman... ikka iseendas!
Kus lõpeb haridus ja algab haritus?
Aga muidu, too patustaja Karel oskas ootamatult hästi end kokku võtta ja sõnu seada. 

Loomulikult võtsin ma ise ka antud teemal sõna.
Või mis ise. Ikka võõrad sõnad analüüsimiseks.
25.02 Päevalehes oli artikkel (kommentaar) pealkirjaga "Kas Seefeldis tuleb Eesti kehvim MM"?
Lappasin vanu lehti vanapaberisse, siis sattus pihku.

Loomulikult oli mul tänaseks juba vastus käes.
Tuleb, tuleb... kuigi jah, alati võib hullemini minna!
...