Ajad ammused

 ...

Vaevalt et keegi enam mäletab, ja kas peabki? Samas, ema ja vanaema, mõlemad mu elus olulised, ja nende kirjavahetus annab pisikese pildi ühest eluhetkest. 

Tõenäoliselt on see 1961*. aasta suvi või sügis, sest kirjas nimetatud Veera sai just siis 50 aastaseks.

3.50... hulga peale saime selle raha kokku ja maksime Ittyle ära. 

Küll on Tallinnas suur toiduainete puudus. Ei tea, mis need inimesed küll varsti sööma hakkavad. Ka kohupiima pole kordagi saanud, võid antakse pool kilo, kes hommikul vara platsis on, need saavad. Ükskord juba möödunud nädalal müüdi ühes poes lamba liha, seisin 4 tundi sabas, siis sain 2,5 kilo, pääle seda pole enam kordagi näkanud. 

Kuidas Veera juubel läks? Kas meie telegramm ikka tuli kohale? Millal Evald Tallinna sõidab? Olge kallid, kirjutage kõigest. Kallistan kõvasti lapsukesi, suuri lapsi näpistan. 

Teie emme.

Fotol tädi Veera. Ja Õie.

Tädi Veeraga kohtusin viimati 1974. aasta kevadel.

Olen sellest kodustele kirjutanud.

Elanud olen päris kenasti. Neljapäeva õhtul käisime Marjega Peipsi ääres, seal elab Marje õde. Kuskil Alatskivi kandis, täpselt seda kohanime ma ei teagi. Korjasime kullerkuppe, nüüd on jälle tuba lilli täis. Kuskil kell 10 (22.00) jõudsime Tartu tagasi. "Vanemuise" teatrist mööda minnes nägin nagu kahte tuttavat inimest. Aga kuna ma päris kindel ei olnud, siis ligi ei astunud. Ühikas vaatasin kohe järgi, oligi Pärnu teatri etendused Tartus. Reedel läksin hotell "Tartu" ja otsisin tädi Veera ja onu Arno üles. Viisin neile kimbukese nurmenukke. Neil oli nii hea meel, tükk aega ajasime juttu. Esimesel hetkel nagu ei tundnud äragi mind, siis tädi Veera hüüdis: "See on ju Külli!". Onu Arno tunnistas kauem, aga tundis ikka ka ära. Täna õhtul käisime Marjega nende etendust vaatamas. Tädi Veeralt saime kohad, ta ise tegelikult kutsus, kuigi ma ju tahtsin ise ka minna, ainult ei julgenud küsida. Väga hea meel on, et vaatamas käisime. See oli Ibseni "Naine merelt", tohutult meeldis. Olen praegugi veel selle mõju all.

...

* 1961 toimus nn Hruštšovi rahareform. "Müstiline Venemaa", saatejuht David Vseviov. 

...

Ikka mina

...

Nüüd, kus suurest sünnipäevast juba mõni nädal möödas, võin kindlast öelda: ei ole hullu! Vahet pole, oled sa aastakese noorem või vanem.

Mina olen mina.
Ja kõik see hea ja halb, mis minus ajapikku küpsenud.

Kunagi olin ma ikka väga tubli.

Hästi kasvatatud.

1962

Siis, kui ma olin algaja koolilaps.

Klassijuhataja saatis emale naistepäevatervituse.

...
Kolm aastat varem oli ema oma mõtted kaustikusse kirjutanud.

Tupsu sünnipäev läks hästi. Hommikul ootas teda sünnipäeva laud kingitustega, tordiga, viie küünlaga, mis põlesid. Suusad, Pöial-Liisi, värvipliiatsid, uus kleit, ämber ja kastekann. Maiustused, munaalune, nukukleit, väike vanker kahe hobusega...
Kallis Tups, soovin sulle palju, palju õnne! Palun söö ilusti, ruttu. Kuula sõna , täida käsku... Ole hea laps.

1959

Siis oli minu elu esimene juubel.

Loomulikul olin ma koolimineku ajaks juba natukene paremaks kasvanud!
...
Veel ajas tagasi.
Ema kiri.
Vana kiri... sept 1957

Algame otsast peale. Kuni Märjamaani Nupuke magas peaaegu kogu aeg. Peale Märjamaa peatust oli aga hoolega huvitatud, kas me varsti Pärnu jõuame ja kuna ta sõidust tüdines, siis hakkas kasutama mulle vana tuttavat nõksu - tahan pissile. Ma püüdsin aga olla läbinägelik mamma ja tõrjusin tal need katsed tagasi, sest ta just 5-10 min tagasi käis. 

Olime lõpuks jõudnud umbes 5 km kaugusele Pärnust, kui järsku - tee püsti! Suur krusa oli veel suurema rongi rööbastelt välja sõitnud, otse veduri sisse otsaga. Kaubarong oli siis terve pikkusega teel, vedur ja esimene vagun otsapidi kraavis ja veomasin teistpidi kraavis. Läbi minna oli võimatu. Selle suure õnnetuse juures ei olevat siiski inimohvreid olnud - õnneks. 

Niisiis tuli ümber pöörata ja uut teed otsida. See oli küll juba isegi teine tee, nn Sauga tee, kuna Pärnu - Tallinna maamnteel oli Nurme silla parandamine ja tee selletõttu kinni. Tuli siis järelikult otsida kolmas tee.

Osa asjatundjaid soovitasid minna üht otsemat teed, et vältida 50 - 60 kilomeetrist ümbersõitu Tori kaudu. Hakkasime siis minema. Meie kannul sõitis kogu aeg üks venelaste veomasin, mis püüdis Riiga sõita, ja kuna nad teed ei tundnud, joondusid meie järele.

Niisiis alustasime minekut otsemat teed, kus jäi umbes paarkümmend kilomeetrit Pärnuni. Kuid juba tee alguses vajus meie masin sisse. Ja venelaste masin tagant järele. Nemad, kes on harjunud Venemaal hullude teedega, said peagi välja ja tagasi pööratud, kuna meie Elmar aga püüdis pöörda ja jäi veel kõvemini sisse ja lõpuks riks-raks ja masin katki.

Veomasina juht küsis, kes on huvitatud veomasinal Pärnu sõitmisest, kuna meie masin võis ehk jäädagi sinna istuma. Olin kahevahel ja meeleheitel. Enamus rahvast otsustas krusaga sõita. Kartsin, et veomasinas võib hirmsasti külmetada, kuid teistpidi seisvas bussis, mis taevas teab kui kaua veel seisab, võib samuti külm hakata. 

Otsustasin veomasina kasuks. Õnneks oli siiski pealt kinnine masin ja veel suuremaks õnneks võttis Heino Tölp Nupukese enda sülle, ette, sest ta jäi teejuhiks. Mina aga võtsin kandekoti ja tüdruku mantlid ja ronisin üles, kus me rattakummide, bensiinivaatide, heinte ja ei tea veel, mis kottide vahel tundsime endid täielike sõjapõgenikena.  Kuid siiski peaasi, et edasi sai! Nupukese pärast küll süda valutas, kartsin, et tal läheb ehk väsimusest süda pahaks, kuid nagu pärast selgus, oli ta väga lõbus olnud. 

Osa meie rahvast jäi bussi, jätsin oma pakid nende hooleks. Mehed asusid masinat remontima, kuid nagu pärast selgus - tulemusteta. 

Meie aga sõitsime. Osa seltskonda läks veel jala ühte lühemat teed mööda, umbes 6 kilomeetrit. Meie sõit läks aga 50 km ringi üle Tori silla. Kuid seal, kus tee keeras Riia poole, pandi meid maha, kuna autojuht edasi ei tahtnud sõita, sest neil oli veel pikk tee ees - Riiga, ja siis Ukrainasse. Olime jällegi jalamehed, Sindi teeotsas. Sealt veel umbes 9 - 10 km minna. 

Ei midagi, ühtegi masinat liikumas polnud, hakkasime astuma. Heino võttis Nupu sülle ja läks lahti. Vahepeal kõndis tüdruk jala ja oli tõesti vahva, heas tujus ja uljas. Vahepeal kandis teda Kees ja siis jälle kõndis ise. Meie kamp oli 5 inimest ja Nupp - Lia, Olli, Kees, Tölp ja mina.

Kui me umbes pool teed olime ära käinud, päästis meid üks takso ja väga tore ning lõbus taksojuht ütles - et suruge endid kõik sisse, pakid lükkasime ka peale ja aidaa! Öine seiklus! Ning täpselt kolmveerand kaks marssisime Nupuga uksest sisse.

Ats oli juba suikunud. Ta oli meile ahjukartuleid küpsetanud, piima toonud ja toa soojaks kütnud. Muidugi, kohver jäi bussi peale, nii veetsime esimese öö paljaste tekkide vahel, mina diivanil, Nupuke tugitoolidel. Alles teisel päeval saime asjad kätte. Kuid meeleolu oli meil hea ja tüdruk oli vapper kui väike emalõvi! Võitis kõikide tunnustuse.

Ikka mina!

Ja ema ikka  ka!

Pluss-miinus kuuskümmend aastat tagasi.
...