Pühapäev, 29. aprill 2018

Põllu peale sünnitama

...
Mu esimene laps sündis Tallinnas ja teine kohalikus pealinnas. Tõesõna, väikeses maakonnahaiglas oli see hoopis inimlikum toiming. Keegi ei öelnud, et ära pressi, meil hetkel kõik lauad täis. 

Ämm sünnitas küll ühe oma kolmest pojast põllu peal. Täpsemalt küsida ei saa... ämm on küll alles, aga mäluga viletsad lood. Ja poeg kahjuks kaduvikus, ei saa meenutada.

Aga minu vanaema sündis saunas. Temaga oli see veidi veider lugu, temal oli sündides hammas suus. Külanaised tahtsid hamba välja tõmmata, et nõiahammas. Aga vanavanaema oli tark naine ja juba mitme lapse ema. 
Tema ei lubanud. 

Ja õige ka, ju oli sel hambal oma sõnum edasi anda. 

Mina sündisin Tallinnas, millalgi selle aasta alguses jalutasin mööda Sakala tänavat ja tuletasin beebipõlve meelde :)


Minuga samal ajal sündis seal mõni vene rahvusest laps. 

Igal rahvusel omad kombed ja oma tugisüsteem. Kui ikka valud väljakannatamatud, kutsusid venelannad kõigevägevamat appi. "Stalin, pomogi!" oli kõige tõhusam ja häälekam pöördumine, mida mina kuulnud olen. 
Mitte et ma seda ise mäletaks.

Kusjuures, isake Stalin oli tegelikult selleks ajaks juba surnud... aga abiks ikka.

No ja kui põllu peal ilmale tulla, siis on kindlasti hoopis
looduslähedasemad aistingud 60+x aastat hiljem laiali jagamiseks ;)

Iseasi, kas selline soovitus arukas on...  aga abiks ikka. 
...

Tunnine tuur

...
Jalgrattaring... see on tõeline nauding. 
Fotokas taskus ja tunnike aega varuks.

Päev korda läinud, kui tuur tehtud. 

Mõned kohad on lemmik-kohad.

Loomulikult kõik kivid. Viimasel ajal meeldivad mulle suured kivid... ehk seepärast, et pole ohtu, et neid koju tassin!


Aga kui täna pilte vaatama hakkasin, läks tuju küll nukraks. 

Siin see mets, kus sügisel kaseriisikaid korjasin. Nüüd hakatakse siia vist parki rajama... või ma ei tea.  
Seeni ma loota ei julge.


Siin on meie kandi kõige väiksem raba. 


Murakaraba.

Kümmekond aastat tagasi oli ta kaks korda suurem, aga teisel pool teed tehti lageraie.
Edasi käisin siinpool maiustamas, korjamiseks ei jagunud, aga suvisel ajal mõne peotäie  murakaid sai ikka põske pista. 

Nüüd pole seda raba ka.

Pole vist parata. 
Mets tahab majandamist... aga kahju on ikka.


Liiga palju olen vanas kinni...

Miski 3 aastat tagasi saatis sõbrants sõnumi
Setu Pauli 6unapuu on maha võetud :`(

Tegelikult oli see lihtsalt üks vana puu maantee ääres. 

Aga kahju oli minulgi.
Vana hea tuttava lahkumine.
...

Neljapäev, 26. aprill 2018

Hullud jutud hundist

...
Mul pole hundiga lähedast kontakti olnud, vaevalt et loomaaiaski silmsidet otsime.

Ok, mäletan küll, kuidas naabrite truu valvekoer keti otsas surnuks pureti. Lugu muidugi ammune, kuskil viis aastakest tagasi.

Ja polnud see ainuke, paari nädala jooksul läks meie kandis kolm koera Looja karja... valvama.


Kolleeg enda oma suutis päästa, haaras ahjuroobi ja tormas võitlusesse. Susi oli ootamatust rünnakust jahmunud ja pani plagama.

Ja veel ammusem oli see lugu, kui titena vanaemaga maal olin ja hunt köögiukse eest mööda jalutas.

Nüüd siis peab hakkama arvamust kujundama.
Lähedust otsima.
Hundiga.
Kui juba rahvusloom ;)

Pilt naabritelt laenatud :)

Kõigepealt vaataks, mida meie kauged esivanemad hundist arvasid.
Mul selline raamat nagu "Vanasõnaraamat". 
Seal on igasugust tarkust sees.

Jüripäevast pannakse hundile päitsed pähe ja mihklipäevast võetakse ära.

Susi and ka joobnule andis.

Töö ei ole hunt, et metsa jookseb.



Ükski pole teab-mis südamelähedane.

Rahvas räägib muudki.

Hunt hunti ei murra.
Julge hundi rind on rasvane.
Kui hundist räägid, siis ta tulebki.

Hunti on  nimetatud metsa vihaks.

Hundiaeg on aeg, mil tõusevad vennad vendade vastu.

Näen siin ka veidikene mehelikku mõtlemist, sest rahva meelest on hunt pigem meessoost... vana metsamees.
Metsavend ja hallivatimees.
Sooline diskrimineerimine.

Libahundiks kõlbavad noored tüdrukud ka.
Vanuseline diskrimineerimine.

Hunt mitmesse sõnasse sisse pugenud.

Hundikurk ja hundijalavesi.
Hundinui ja hundiratas. 
Hundiisu.

...
Siil olevat olnud teiseks kandidaadiks. 

Siilid mulle meeldivad. Mõnusad okkalised, võõrast ligi ei lase, ajab okkad turri ja kössitab omaette... aga kui sõbraks saab, siis isegi lepib. 

Ja tark loom on, isegi Kalevipoega oskas õpetada!

Kusjuures, hundid ju ka eeposes sees, murdsid Kalevipoja hobuse.
Valge hobuse.
Tulid teised välja Röövliorust, Hundiaukudest ja  Mõrtsukamäe kalda alt.

Hobuse kehast tekkis mägi, Valgehobusemägi.

Võimalik, et see pigem kohalik legend.

Aga lapsi on nad murdnud ja kärntõbe levitanud.

Üks hunt sõi Punamütsikese ära. Vähe sellest, vanaema ka.
Näljane hunt.

Ära usu hundi juttu, hundil on need hullud jutud...

Pean natuke kapis tuhlama, usun, et mu hundipildiga särk senini alles on.
Hakkan jälle kandma... ja hundi nime enam suhu ei võta.
Ära hüüa hunti, hunt võib kohal olla.

Pigem susi, võsavillem, kriimsilm.
Sümbol selline.
...

Kolmapäev, 25. aprill 2018

Märksõnad

...
Anti märku, et ma pole ammu kirjutanud. Mul ongi selline taktika: kui tahan, et sõbrannad helistaksid, siis ei kirjuta. Muidu on nii, et nemad teavad minust kõik, aga mina ei tea midagi ;)

Igatahes on 3 nädalat lennul läinud ja päris raske on vahekokkuvõtet teha. Kirjutamisega on nii, et mida tihedamalt, seda lihtsam.

Aga mõned märksõnad... ja kuna mu mälu on aastatega suht töntsiks jäänud, siis lähen ajas tagasi. Ehk on nii lihtsam!

Jalgratas
Esimesed ringid tehtud. Milline nauding! Pikki ringe veel teinud ei ole. Ikka tasapisi ja ettevaatlikult! Tegelikult tahaks ratas korralikku hooldust saada, kummid kulunud ja ehk muugi. 
Aga ma jumaldan jalgrattaid, enda oma eriti!

Stockholm
Eelmise korra reisiga on vastuolulised tunded. 
Äng ja viha. Nõutus. Segadus hinges. 

Tänutunne, et mul on olemas kõhutunne. 

Nüüd on sellest aasta möödas ja ma taas oma lemmiklinnas.
Ma tõesti armastan Stockholmi, isegi mõned seal veedetud tunnid annavad pikaks ajaks tunde, et olen  elamist ja olemist nautinud.

Pilviga saime kokku. See on see, mis kogu reisile vürtsi juurde annab, eelmisel aastal me ei näinudki. Kui helistasin ja küsisin, et kas, siis oli Pilvi kindel. Saame kokku ja loeme kortsud üle! erinevalt minust, temal neid juurde tulnud ei olnud. 

Tegelikult... mul pole midagi vananemise vastu. Aga eriti meeldiks mul Stockholmis vananeda!

Juhuslik vanapaar... imeline

Aga muidu... kirsid ei õitsenud, kuid pungad pakatasid ja kui me veel paar tunnikest seal all oleks istunud, ma arvan küll, et oleks juba õisi näinud ;)


See oli ikka eriliselt soe päev, temperatuur üle 20 kraadi. 
Pilvi ütles, et esimene ehtne kevadilm.

Kohtumised
Igasuguseid on olnud. aga viimased on paremini meeles!
Lahedad kajutinaabrid laeval.
Haridusminister avas konverentsi. Mulle Reps meeldib :)
Põnevad kujud Stockholmi tänavatel, tegin ikka tiiru vanalinnas ja kõndisin piki Drottninggatanit. 


Lapsed ja lapsukesed 



Aknavahetus
Üks selle kuu märksõna. 


Igapäevaelu... viimane selleks korraks

Mõned olulised sünnipäevad.

Kodune koristamine ja kokkamine.

Kolamine lähemal ja kaugemal, kogemata kohtumised.


Mõned mõttetud pildid, mõned ootamatud apsud.


Tegelikult mulle hallitus meeldib, ja kui on loota, et midagi idaneb, ma ikka annan võimaluse. 
Ei kiirusta sekkuma.

Pealiskaudne tagasivaade selline, märksõnu kasutades, sisusse süvenemata.
Vist veidi minulik.
...

Esmaspäev, 2. aprill 2018

Pühad läbi

...
Vaatasin... aastaid olen teinud nendest pühadest postituse.
Kõige põhjalikum juba päris-päris ammu!

Ja ikka olen just need sibulakoortega värvitud munad päeva märgina pildile püüdnud.

Seekord oli kaks abilist. Nii et loominguline ja ühine meelelahutus.

Tundub, et kõigil oli lõbus, proovisin hoida madalat profiili ja värvisin ise ainult ühe muna. Sõbrakesed kumbki viis.

Tulemus? No minu muna jäi kõige kahvatum!

Ja töövahendid? Seekord valged munad, hulganisti sibulakoori, lisaks traditsiooniliselt nõuka-aegne must niit, jupike pitsi, natukene kaerahelbeid, kohvipaksu, mingit maitseainet... vähemasti levitas munakeeduvesi mõnusat lõhna.

Kõige põnevam oli lõpuks valmis muna sealt sodi ja riidetüki seest üles leida ja välja harutada. 

Looming missugune!




...

Pühapäev, 1. aprill 2018

Minu suur jalajälg

...
Eestlasel olevat ikka kohe eriti suur jalajälg. 

Ega ma poleks sellele mõelnud, aga pilt tuletas meelde.


Kui nüüd hoolega vaadata, seal kõrval on tippinud keegi hoopis tillematel jalgadel ja jätnud tillemad jäljed.

Aga ökojalajälje kalkulaator ütles, et olen suht mõistlik tarbija. 
Loomulikult.
Ma pole terve igaviku sõitnud lennukiga.
Ma pole eriti suur liha sööja.
Alkoholi natukene ja valmistoitu veelgi vähem.
Ma kütan pigem liiga vähe kui liiga palju. Samas, elektrikütte perioode (puhur) tuleb aeg-ajalt ette.

Igal juhul on võimalik vähendada.
Ökoloogilist jalajälge.

Eks ta õõvastavalt suur tegelikult ikka on!
See minu jalajälg... kui pilti vaadata.
...