Pühapäev, 24. veebruar 2019

Mida pidupäeval lauale panna

...
Kilu polnud meeles osta, nii jäävad kiluleivad tegemata. Kui aus olla, ma pole juba mitu päeva poes käinud, nii et tee mis sa teed, tuleb olemasolevaga hakkama saada.

Sobiva retsepti leidsin, ok, seemnetega leiba ei olnud, aga oli leiba ja oli seemneid, nii et saab hakkama.
Punast sibulat pole, küll sobib ka valge.
Heeringat, hapukurki, tomatit.
Majoneesi ja hapukoort.
Kodujuustu.
Ja igasuguseid maitset andvaid aineid.
Munad on ka tavalise kana munad, kuigi täna oleks olnud hea võimalus üks uueaasta lubadustest ellu viia: proovida, kuidas maitsevad vutimunad.

Leivakuubikud röstisin ära ja ladusin oma rohelisse klaaskaussi.


Heeringas peale.
Killustatud tomat ja hapukurk.
Kaste peale.
Ja siis kõik see värk kihiti uuesti.
Kõige peale kaste ja veidi värvi.
Tomatiga.

Muna unustasin keetmata... aga ehk veel jõuab.


No ja siis magustoit. 
Kamavaht... kohupiima on, vahukoort on, kama on.

Punased sõstrad on juba üles sulanud, küll saab ka magustoit valmis.
...
Tehtud!
Söödud!


...

EESTI 101

...
Jälle sünnipäev!

Minu projekt sai ka läbi.
EESTI 100... 100 fotot Eesti elu.

Fotod, mis olen maha pildistanud vanadest tuttavatest albumidest.
Pildid, millest enamik mulle endale ammu teada-tuntud.
Mõned siiski mujalt nopitud! Aitäh, kes on lubanud!
Ja vabandust, kui mõne olen küsimata napsanud ;)

100 fotot ajas 50 ja rohkem aastat tagasi.
Korjasin nad kokku.
...
Täna, kui on EESTI 101...



...
Aga nüüd need vanad pildid.
EESTI 100... 100 fotot Eesti elu.
20 X 5

100 aastat abielu.
Fotod siin.

Abiellumised... rohkem kui 50 aastat tagasi.
Fotod.

Lapsed läbi aegade... 5 fotot.

Seltskond... Läbi aegade 

Tiiuke ja Tiit ... siin.




Laupäev, 23. veebruar 2019

Vallalehed kui elurikkus

...
See oli mõni päev tagasi, kui Vikerraadios kuulasin arvamuslugu.
Rein S. vaidles vastu presidendile, kes vallalehti turusolkijaks oli nimetanud.

Täitsa leitav lugu.
Päevakommentaar.
Nii helis kui kirjas.

Mul ka oma arvamus, ja kus mujal kui blogis julgen välja öelda. Mitte et ma muidu kardaks, ma olen juba varasemas elus oma väljaütlemistega märkamist ja märkimist väärinud.  Keskkooliaegne klassijuhataja kirjutas iseloomustusse, et erialalt sobib advogaadiks. 
Kui peale keskkooli üritasin ülikooli sisse saada, tõmbas keegi vastuvõtukomisjonis ametile viitavale sõnale joone alla. 
Tõenäoliselt ei vaidlustanud ta sellega mu realiseerimata jäänud kutse-eeldusi ;)

Aga jah, see vallaleht.

Meil oli kunagi oma valla leht. Siis, kui meil oli OMA VALD.

Mul tekkis kohe huvi. Vedasin vanast kapist välja sinna kogunenud kuhja kohalikke uudiseid läbi aastakümnete.

30 aastat igapäevaelu.

Sekka meenutusi kaugemast ajast.


Kodukoha elu kajastav leht on tegelikult varasemast ajast kui vald, ja nimi oli tal siis ka teine.
"Vargamäe Veerud", esimene number ilmus aprillis 1989.
Tollase kolhoosi infoleht, esilehel kauaaegne esimees ja tema kokkuvõte kolhoosi 40aastasest eksisteerimisest.

40 aastat kolhoosikorda ja kümmekond teerajajat, mis aastate jooksul kokku üheks suureks majandiks said.
"Karastus", "Jüriöö", "Kuldne Kodu", "Leek", "Säde", "Tõde ja Õigus", "Uus Kevad", "Uus Kodu", "Ühel Jõul".

Leht on juubelivääriline, nimepidi kirjas alustajaliikmed aastast 1949.

Üle ühe tuttavad nimed mulle ka.

Jagati aunimetusi: "Teeneline kolhoosnik", "Aukolhoosnik"; asutajaliikmetele aukiri ja pensioni alammääraks 100 rubla.

Järgmine leht oli ka juubelihõnguline.
Töövõistluse tulemused olid välja toodud. 
Kelle vasikatel oli laudas ööpäevane kasvuiive 107 grammi, kelle emised olid ilmale toonud 702 põrsast. 
Bussijuht, kes oli vedanud 10 276 reisijat.

Ikka kõik nimeliselt.

Välja arvatud muidugi reisijad!

Need nimed küll, kes elu-oluga pahuksis olid.
Spidomeetri omavoliline lahtimuukimine.
Tööülesannete täitmatajätmine.
Omavoliliselt töölt ärajäämine.

No ja siis kõik muu.
Rubriik "Aeg ründab" tuletab meelde möödunut, taastab rahva kaotsi minevat ajaloolist mälu.
Vanad fotod, vanad dokumendid.
Õpilaste omaloomingut, sekka fotod taidlusest ja vabast ajast.
Üks pulmapilt, kaheksa nime 1989. aastal sündinud lapsi.
Juubilarid ja lahkunud.
Ikka tuttavad, mis sest et leht ilmus juba 30 aastat tagasi.

Ühe enda kirjutatud loo leidsin ka, "Neliteist päeva Rootsimaal", 1990.

Vallaleht tuli siis, kui tekkis vald.  Algul oli lihtsalt Valla Teataja.
Kevadkuul 1993 näiteks.
Volikogu koosolekust.
Koolist ja koolilastest.
Koolipiiga valimine.
Rahvamaja tegemistest.
Ikka jälle tuttavad nimed.

Sõbrantsi kirjutatud luuletus.

...Nukrad hetked, murekurded
kaardus üle jõe kui purded - 
mitte kuhugi ei kao nad, 
kuid ka õnn jääb meile alles!...

Mitmesugused teated.
No näiteks, et teisel aprillil on üldkoosolek, kolmandal huumoriõhtu.
Ja esimese aprilli olulised sündmused on, et kohalikus poes on odavate jookide laiendatud müük, Moe piiritus müügil kanistritega ning kohalikud degustaatorid saavad hinnata kohalikku metsakohinat.
"Metsakohinat"... millegipärast jutumärkides ;)
Leht siis 26 aastat tagasi.

Varsti sai leht uue nime.
Kodukaja... nime ja selle kujunduse mõtles välja ning vormistas... ikka Küllike!
Aasta siis oli 1993.

20 aastat tagasi, korra kuus jagas leht endiselt infot... leht nr 92, märts 1999.
Iseseisvuspäevast ja Jaak Mae saavutustest.
Volikogu istungist ja valla eelarvest.
Märtsiküüditamisest ja Seidla mõisa hetkeolukorrast.
Viktoriin Edgar Valteri loomingust.
Koolilastelood ja perearsti nõuanded.

Kuus soovitust... sobivad ka 30 aastat hiljem.
Söö tervislikult ja liiguta end iga päev.
Kirjuta konkreetselt üles järgmise päeva ülesanded.
Ära mõtle sellele, mis töö sind ees ootab. Mõtle sellele heale tundele, kui töö valmis on.
Veeda aega nendega, kes ei virise.
Ära ole tööori, isegi kui töö sulle meeldib.
Tee endale väike kingitus, kui oled midagi saavutanud.

Need, kes lahkunud.

Need, kes sündinud.
Lapsuke, kes tänaseks on 20aastane kaunis ja armas neiu.

Ma ei teagi, millal ilmus viimane Kodukaja, ehk umbkaudu aasta-poolteist tagasi.
Eks siis millalgi, kui Järva vald ametlikult eksisteerima hakkas, kaheksa omavalitsuse liitmisel.

Ma veetsin eile ja täna mitu tundi, lappasin lehti läbi kolme aastakümne, leidsin palju tuttavat... aga juba ununenut.
Täielik kroonika!
See just see, millest R.S. saates rääkis.

2017. aasta 1.septembri Kodukajas on sõna sekka kirjutanud 11 mulle isiklikult tuttavat inimest.

Nüüd, kui kaheksa valda koos, pole see enam see, pole see.
Leht pole enam kohaliku elu kajastaja.
Lood küll loetavad, aga tuttavaid nimesid vähe.
Õnnesoovide nimekirjas siiski, kahjuks ka lahkunute hulgas.
Mõne olulise info saab lehest kätte.
Proovisin otsida, kas lugude kirjutajaid ka tuttavaid on... mitte ühtegi ei leidnud.
Üks ajakirjanik, kelle nimi teada.

Ja paar-kolm tuttavat, kes lugudesse sisse sattunud.

Nii ma nüüd siis mõtlengi, et olen küll julge ütleja, aga antud olukorras nagu ei oskagi midagi öelda.

Selle arvamusega olen nõus.
Et vallaleht on võimalus.
Kasvõi selleks, et edastada olulist infot.

Aga et kohalikku elu kajastada, peaks olema kogukonnaleht.
Niikaua, kui kogukond veel eksisteerib.
...

Poeta või pisar

...
Inimene on ikka imelik. Mul pole mingi probleem registreerida end mõnele kursusele või üritusele, mille eest mõnedkümned eurod välja peab käima. Viimase nädala kaotus alla kahe euro võtab peaaegu et pisara silma.



Mitte et ma mingi peotäie münte ära oleks kaotanud, mind lihtviisil tõmmati haneks. 

Kui kassast Elroni kaardi ostsin, pakkus proua lahkelt piletit ka. Olgu peale, esimene ost kaardiga.
Kusjuures, kaardi muretsesin, et pileti hind soodsam oleks.

Kassapidaja kasseeris mult ikkagi tavahinna. Sain sellest aru, kui teisel päeval sõidupileti ostsin.
Rongis.

Kassas 22 senti täiesti mõttetut kadu.
Pluss kaart, mis maksis 2.50... ma pean 11 korda sõitma, et ostetud kaart tasa teenida!

No ja siis kohaliku pealinna toidupoes, kodus märkasin, et olin maksnud kahe purgi konservkurkide eest, mina ostsin ainult ühe.
Kadu 1.55

Ma arvan endiselt, et inimesed on head ja ausad.

Probleem on ikka ainult minus, vanasti olin terasem.

Poeta või pisar!
...

Teisipäev, 19. veebruar 2019

Ebatavaline esmaspäev

...
Ebatavaline nagu iga uus päev. 
Isegi kui elad oma tavapärast elu.

Esmaspäeval ma ärkasin tavatult vara.
Ma ise arvan nii, sest pilk aknast välja ja täielik vau-efekt!
Tegin kohe väikese õuepealse ringkäigu.


Viimati nägin midagi sellist ajal, kui kõik päevad algasid ebatavaliselt vara.

Õues oli kohutavalt libe... mida saab võrrelda ainult veel suurema libedusega, kui kohalikust pealinnast tagasi koju jõudsin.

Bussipeatusesse jõudsin kuidagi ootamatult vara, sõidupäevadel ma tavaliselt sel kellaajal alles teen, autopiloot sisse lülitatud, oma viimaseid automaatseid koduseid liigutusi.
No et kus on mu telefon.
Fotokas.
Rahakott.
Mu päev ootab mind!

Jalutasin sadakond meetrit bussile vastu, tavaliselt ma seda ei tee. 
Tavaliselt ma pigem jooksen bussi poole.
Sedapuhku aega jagus ja kasutasin võimalust valitud seltskonnaga ootamisrõõmu  jagada.

Lähedane bussijuht oli jälle roolis. 
Mitte et neil asendajatel miskit viga oleks, lihtsalt pole nii omased. Nüüd vaatasime, et näe, buss juba kaugelt tuleb, mis kell on?
Aa... 7.47... järelikult Ülo terveks saanud.
Oligi tema.

Paides sain passi kätte, täiesti ebatavaline sündmus. Viimasest korrast vähemasti kümme aastat möödas, esimest korda pole mõtet meenutadagi.
Peaaegu 50 aastat tagasi.
Niipalju siiski mäletan, et sellel esimesel passipildil nägin ma ebatavaliselt armas välja.
Uue passi pilti pole ma tegelikult julgenud vaadatagi.
Tean niigi. 
Peeglisse ma ju aeg-ajalt ikka vaatan.

No ja siis ka nägin, kui kabiinis karmi roboti juhendamisel ennast fotografeerisin.
See pole miski selfi tegemine, automaatne hääl kamandas korduvalt, et asi ebaõnnestus, tee veel.
Kui siis lõpuks aparaat rahule jäi ja vaadata käskis, et kas mina pildiga rahul olen, oli mul jumalast suva, missugune ma välja näen.
Sõrmejäljed võeti ka, nii et tuvastada saab mind päris kindlasti.

Aga arvestades ametniku hindavat pilku, kui ta dokumenti üle andis, pole mõtet ei pilti vaadata ega ennast lohutada.
Et tegelikult olen ma täitsa teist nägu, lihtsalt foto on ebaõnnestunud...
...

Teisipäev, 12. veebruar 2019

Kurdetud mure

...
Eile hommikul oli ikka täielik õudus, õuepealne jääd ja vett täis, ole siis tegus ja tassi puid. Mine bussi peale ja poodi, kogu aeg hirm, millal pind jalge alt ära libiseb.

Kurtsin siis.
Et no mis talv ja mis lumi, alles ju veebruar, annaks paar kraadiga külma. Ja vaesekesed need, kes Tartu maratonile minekut sätivad, korraldajatest rääkimata. 

Ilmateade ka erilist lootust ei andnud.

Tasus muret kõva häälega kurta, ikka mitu korda ja mitmele inimesele.
Hommikul, oh üllatust.
Taevataat oli asja korda ajanud.


Loodetavasti jagus lund ka suusaradadele.

Ja et jätkuvalt jaguks.

Mitte et ma lumetõrjet niiväga naudin, aga midagi hullu ka ei ole.


Kolmapäev, 6. veebruar 2019

Kummaline maja

...
Leidsin laheda koolituse. 
Näputöö.
Just see, mida hetkel vaja.
Mõtted näppudele suunata.

Kodus hakkab tekk juba valmis saama, peabki midagi uut näppu võtma.

Jupike tekki, nii umbes viieümnendik.

Aga koolitus oli pealinnas.

Ma siis nautisin tasuta transpordi võlusid.
Bussisõitu.
Rongis tuli pilet osta, ok, soodukas, aga ikkagi. 
Kusjuures, seekord küsiti paberit näha... et tõesta ära, miks odavamalt tahad. 
Mis mul selle vastu võiks olla!
Selline noor inimene, nagu ma välja paistan ;)

Meenutuseks 20 aastat tagasi, kui Avatud Ülikoolis õppisin.  
Näitasin õpilaspiletit ja tahtsin ka soodukat saada.
Bussijuht vaatas mulle kahtlustavalt otsa, ja arvas, et annab pigem pensionäri sooduspileti.
No mis mul selle vastu võiks olla!
Peaasi, et soodukas!

Aga jah, see kummaline maja. Jõudsin koolituskohta veidi varem, sain seal allkorrusel imelist käsitööd imetleda.
Koolitus toimus terve pika trepi võrra kõrgemal.
Kohapeal anti infot, et allkorruse uks suletakse varem, välja peab minema teisest uksest, mis korrus kõrgemal. 
Kolmandal korrusel siis.

Kujutasin ette, kuidas mööda tuletõrje redelit alla ronima hakkame... jumal tänatud, et seelikuga ei tulnud. 
Redeliga ehk saab hakkama.

Koolitus oli mõnus, lausa kahju, et seda Allikamaja varem pole avastanud.

No ja siis sai läbi ja äreminekuaeg käes. Eks ma natuke põnevil olin.
Päris pikad trepid kolmandale korrusele, no mis see redel siis veel on!
Ülevalt alla!

Polnud seal mingit redelit.
Lükkasin välisukse lahti... ja astusin tänavale.

Kummaline maja! Tänavalt saab otse kolmandale korrusele. 

Nojah, tuleb tõde tunnistada, et Pikk jalg ulatubki kõrgemale kui Lühike jalg.

Eks neid pikajalgseid ole elus enne ka nähtud.
...

Reede, 1. veebruar 2019

Keda valida

...
No nii loll ma ei ole, et valimislubadusi tõsiselt võtan.

Mitte et nad kõik, need poliitikud, ei tahaks, et elu Eestis paremaks läheb, nende elu sealhulgas. Ju nad ikka tahavad, aga fakt on see, et kõiki unistusi nagunii ellu viia ei saa.

Tammsaarelik tarkus, et tee tööd, siis tuleb armastus. 
Kahtlustan, alati tööga armastuseni ei jõua.
Rikkuseni ka mitte, unista, palju tahad. Vali keda tahes.

Ma ei arva, et poliitikute töö kerge on, eriti neil, kes südamega teevad... ja usun küll, et teevad. 
Need, kes teevad.
Ja siis on nad ju täiega rahva hammaste vahel, vahet pole, mida teed. Mõni ei ole sõnadega  rahul, teine tegudega, osadele ei meeldi tulemused, teisele osale välimus, kolmandad pole nagunii kunagi rahul.

Seepärast ma valimisi väga tõsiselt ei võta.
Kahte asja tean: valima ma lähen ja seda, keda ma ei vali, tean ka.

Nii et õhku jääb ikka küsimus: keda valida.


Praegune peaminister mulle meeldib, ok, partei on küll see, mida kunagi pole valinud, aga seekord ei välistaks.
Ja kohvi joon kruusist, mis haridusminister mõned aastad tagasi kinkis. Tuli kui Punamütsike, korv käes, maale vanaemale külla.
Küll ilma punase mütsita.
Korvitäis kruusikesi.

Nii ma mõtlesin.
Kuni eilseni.

Eile võtsin ühe valimislubadustega ajalehe.
Tõesõna, lubadusi ei lugenud, aga lubajad kõik toredad inimesed.
Mõtlesin, et lahe, ristsõna ka sees, õhtul enne magama minekut hea lahendada.

Ja täiega pettusin.
Lihtviisil, ma ei näinud kastikeses olevad sõnu. Tähed nii pisikesed ja lähestikku. Pingutasin ikka südamest.
Mina, kes ma poes isegi neid kõige pisemate tähtedega selgitusi, mis kaubale kinnitatud, suudan kokku lugeda.

Pidin öösel peaaegu juba külmkapi juurde minema, et kontrollida, kas ehk mu silmanägemine on ootamatult halvenenud. No et kas suudan tillukesi tähti pakendil lugeda.

Hommikul tegin ära... pole sel silmanägemisel häda midagi.

Kontrollisin ka ristsõna üle... nojah, päevavalgel ja looval lähenemisel, osa sõnu suutsin ära aimata. 
Veidi hakkasid silmad kipitama, aga pole hullu.

Aga pettunud olen ikka.

Tundub, et jätkan välistamistaktika kasutamist.

Keegi lõpuks ikka sõelale jääb.

Keegi, kes kasukat ei kanna. Ja tema erakond.

Keegi, kes avalikult ei räuska. Või tema erakonnakaaslased.

Keegi, kelle reklaamlehel on normaalne ristsõna.

Lühidalt: keegi, kes tundub normaalne ja kelle vaated on vastuvõetavad. Või mõni tema erakonnast.
...

Valimisloosungid

...
Mida kirjutasid 10 aastat tagasi? Oli vahepeal selline juubeliteemaline väljakutse.

Ma leidsin hoopis jutu, mis vanas blogis (nüüd juba neitavarustesse kadunud) oli 12 aastat tagasi.

Päris päevakohane leid!

Tol ajal kirjutasin enne loo, ja siis tõstsin blogisse, seepärast on postitus alles.
Abiks kirjutamisel oli "Vanasõnaraamat" aastast 1984.

Veebruaris 2007... valimisloosungid


Mulle meeldivad loosungid. Neid on küll igasuguseid nähtud, viimased vaatasid vastu ema vanades piltides sobrades. Suure Stalini juhtimisel helgesse tulevikku… või midagi muud säärast. Tagantjärgi naljakas… ajastu kontekstis õõvastav.
Valimisloosungid on veidi süütumad, aga ikkagi: ei arvestata rahvusliku omapäraga.
1. Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka (Reformierakond)
Aga mida ütleb meie vanasõna selle kohta?
Enne lõpeb rikka rikkus kui vaese vaesus. (lk.351)
Kahjuks see loosungiks ei sobi. Ei kõla loosungilikult.
2. Rikas riik, parem palk (Keskerakond)
Selle kohta on vanasõnu et küll ja rohkemgi. Loosungiks sobiks ehk kõige paremini:
Rikka kuld katab-matab kõik (lk. 351)
3. Võrdsete võimaluste eest! (Rahvaliit)
Rahvaliit tuleb võrdsusest rääkima. Häbi, häbi… ei või ometi oma juuretasandist nii kaugele eemale nihkuda. Sest mida ütleb vanasõna?
Kel enam tangu käes, võib paksema leeme keeta. (lk. 356)
Kuidas see tang küll nii jagada, et leem tuleks ühesugune tummine kõigil?
4. Õnn ei ole rahas (Isamaa ja Res Publica Liit)
No ma ei tea. Selline võõrakeelse nimega fraktsioon ei saagi millegi eestimaisega välja tulla. Vanasõna ütleb kenasti ära:
Raha ees avanevad kõik uksed. (lk. 352). See kõlab ka kui loosung.
Kinnituseks ütleb üks järgmine vanasõna:
Rahaga saab kohta osta, rahaga saab kohtus kosta. (lk. 352)
Ja siis nemad ütlevad, et õnn ei ole rahas.
5. JOKK jätta (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)
Vat sellega on probleeme, iga kord pean ma pingsalt meenutama, mis asi see jokk oli. Hmmm … juriidiliselt on kõik korrektne.
Vanasõna ütleb: Kass katt ka uma sita kinni. (lk. 426) Et kõik korrektne välja paistaks. Ja ei haiseks. Kuidas seda nüüd siis ikka jätta. Siis hakkab haisema ju.
6. Uus energia (Erakond Eestimaa Rohelised)
Vanasõnad energiat eriti ei propageeri. Aga midagi siiski.
Kõnts tõuseb seisva vee peale (lk. 300). Viimane aeg segama-sogama hakata. Hool avitab edasi (lk. 305) See sobiks loosungiks päris hästi?
Väärt kirjandus see Vanasõnaraamat.
Ja nagu ütleb vanasõna:
Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta. (lk. 517)

Elu selline!

Foto jaanuar 2019.


Endiselt võib öelda... elu selline!
...