neljapäev, 30. jaanuar 2025

Teadlik valik

 ...

Esmaspäeval käisin kohalikus pealinnas, seal läks kähku. Mul oli rahakoti vahel paberike, kus kirjas kaks raamatut, mida võiks küsida. Esimene raamat valikus oli austuse avaldamiseks kahele vägevale naisele ja sügav kummardus hiljuti telekas nähtud seriaali "Vera" 14 hooaja kogu meeskonnale. 

Brenda Blethyn* on oma kangelase peaaegu et  päris eluliseks muutnud, nii et kui ma nüüd laenutatud raamatut loen, siis Vera välimuse kirjeldus õnneks kuhugi ei kinnistu. Vaatasin raamatust üle - suurt kasvu ja jahmatamapanevalt inetu... Jämedad jalad ja silma rõõmustav raske büst. Tema kleit, mida Peg poleks laskunud isegi nõudepesulapina majas olla

Loen, ja õnneks minu jaoks on raamatu-Vera välimuselt ikka seesama filmi-Vera. Selle samasuguse naeratusega nagu kirjanik ka raamatus märku annab. Naeratus, milles oli imetabasel kombel märgata ka poolehoidu.

Nonii, raamat on mul alles pooleli, aga kuskil juba tiksub, et midagi ma filmist mäletan. Ei, mitte mõrvarit ega mitte ka ohvrit, need on pigem mingid kirjeldused, mis pildi silme ette toovad, ja mõned laused, mis tuttavalt kõlavad.

Raamat ("Lugusid jutustades") on pooleli, nii et ega ma ei tea, kuidas jutustamine lõpeb, aga loodetavasti selgub, kes on hea ja kes on paha. Ilmselgelt oli see naine, kes süüdi mõisteti ja kes oma elu vangistuses ise lõpetas, tegelikult süüst puhas. 

Ann Cleeves siis, kirjanik, kes Vera-lood on kirjutanud, mõnus lugemine. Ja Brenda Blethyn on see õige Vera.

...

Teine raamat, mille esmaspäeval lugemiseks võtsin, oli ka teadlik valik. Anne Griffin "Kui kõik on öeldud". 

Hiljuti juhtusin lugema sama autori "Kuulates vaikijaid", mulle meeldis. Mu meelest elus ongi hetki, mis tunduvad uskumatutena, ometi räägivad inimesed oma kogemustest. Selles raamatus on müstika tavaellu sisse pugenud, lisaks teada-tuttavad teemad. Kui sa oled erinev, siis sind kiusatakse. Sõprusest on suur tugi. Inimesed lähevad hauda ja olulised jutud jäävad rääkimata. Elatakse elu, kus enese soovid on tahaplaanile surutud. 

Igatahes oli hea kerge raamat lugeda, loodan nüüd sellest teisest (mis ilmumise järjekorras küll eespool) sama.

...

Aga nagu sellest vähe oleks!

Täna käis Krõõt, ja kuna ma rõõmuga sain 4 loetud raamatut ära anda, siis kuidagi iseenesest tuli uue valikuga jälle neli raamatut!

Nüüd siis see, millest oleks tulnud alustada.

Täna on selline oluline päev. 30. jaanuaril tähistatakse eesti kirjanduse päeva. 



Tänavu langeb see kokku eesti raamatu aasta ametliku algusega. 

No ja kõik see toimub A.H.Tammsaare** sünniaastapäeval. 


Ma tähistasin päeva Krõõdas ja laenutasin ainult eesti kirjandust. 

Tegelikult pole mul valikute tegemisega kunagi eriti raskusi, mõnikord vaatan, kas esikaas meeldib, teinekord sirvin ja vaatan, kas midagi raamatus otseselt kõnetab. Tuttav nimi või ajalooline-elulooline taust sobivad ka. 



No tänases valikus oli kõike. 

Kvaliteetaega paariks nädalaks... ma pole just väga nobe lugeja (välja arvatud krimi-kirjandus, siis panen muu elu pausile ja ainul loen).

...

* Meil on ühel päeval sünnipäev!

** Kui juba sünnipäevadest... Tammsaaret sai täna kuulata ka Klassikaraadios, kell 19.00 - 21.00 kanti üle eesti raamatu aastale pühendatud kontsert, koos oli eesti muusika ja eesti kirjandus, sissejuhatuseks presidendi kõne.

...

pühapäev, 19. jaanuar 2025

Kuu kahaneb

 ...

#tagantjärele 


16.01.2025

Kuu on poolik.

Jaanuar siis.

Pool ees ja pool taga.

Et kumb pool on parem?

Ei me ette tea, mida teine pool tuua võib.

15 päeva alles ees.

Nii et loodame parimat,

kuigi teinepool võib ka üllatada.

Kõike juhtub.

Aga taevas on täiskuu.

Kahanev täiskuu. 

Varsti on tema ka poolik.

Kumb saab enne otsa,

kalendrikuu või see teine?

Mul on tõsine kahtlus, et jaanuar peab kauem vastu. 

Kuu oli paar päeva varem täis kui jaanuar poole peale jõudis.


...

Veel #tagantjärele.


Laenutasin Krõõdast Õnnepalu "kevad ja suvi ja". 

Iga päev natuke loen.


Veel võtsin neljapäeval raamatukogubussist Eva Koffi "Kirgas uni". Paari-kolme päevaga lugesin läbi. Leidsin sõna epigoonlus.


Korjasin oma loo mustanditest ja otsisin pildi üles. 

Kuu millalgi kuu keskel. 

Paar päeva enne täielikku täiuslikkust.


...

neljapäev, 16. jaanuar 2025

Kes mida sööb

 ...

Nagu juba öeldud, enne kui ajaleht vanapaberisse rändab, tuleb see korralikult läbi  lapata. Hommikukohvi kõrvale ma lugesingi laupäevast Õhtulehte. Artikkel "Põder ja kormoran võivad metsa maha võtta”. Põder ja kormoran... aasta loom ja aasta lind siis.  

Lahe lugemine. 

Sisse kirjutatud ka teised 2025. aasta tegijad*. Juurepess, roossammal, koerakäpp, samblikuöölane ja klibumuld. Ja angerjas.

Pikem lugu siiski põdrast ja kormoranist.


Mul  omad lood! Mitte küll ajaleheväärilised,  aga blogisse kõlbavad ikka ;)

Lapsepõlvemaal kolasid ka põdrad ringi, nii mõnigi kord trehvasime kokku. Vaatasime vastamisi tõtt, mina taganesin ja põder lihtsalt muutis suunda. Eks nad parajad paharetid olid, käisid noores männikus latvu näksimas. 

Suur loom tekitas kohtumisel ikka hirmu küll. Naabrimees Kalme (ma isegi ei tea, oli see ta ees- või perekonnanimi) oli natukene omamoodi vanamees, tema ei kartnud isegi rohelisi mehikesi,  ammugi siis üht neljajalgset. Ükskord oligi nii, et põllul, kus noored taimed alles esimesi eluaastaid nautisid, üks uhke isane põder ampsas isukalt värsket kraami. Kalmel ei mahtunud see hinge, hakkas kätega vehkides põdra poole astuma. Et ajab ära. Natuke aega sai astuda ja ähvardada, siis lasi põder oma sarvilise pea madalale tõrjeasendisse ja hakkas omakorda naabrimehe suunas astuma. Palju pikemate sammudega kui vana Kalme. Vanaema seisis köögi uksel ja vaatas seda pulli pealt. Tema nägi, et asi kisub kriitiliseks, ja asus ergutama. ”Jookse, Kalme, jookse!” Ja Kalme jooksis!

Ma nüüd ei tea, kas ma ikka nägin seda ise pealt või lihtsalt olen lugu mitu korda kuulnud, aga tõenäoliselt ma kohapeal olin. 

Põder, kes nägi, et asi on kontrolli all, keeras tagasi ja maiustas edasi. 


Kormoranid on ka tuttavad. Nad on osanud end päris kehvast küljest näidata. Olen aastaid imetlenud neid viimaseid tunde, kui laev Stockholmile läheneb. Imelised vaated merele.

Aga siis mingil hetkel märkasin, et keegi seal toimetab ja miskit toimub.

Kormoranid**.



Üks lind söövat päevas oma pool kilo kala ja tema väljaheide mõjub tapvalt loodusele, isegi kivid hakkavad lõpuks murenema, rääkimata taimede elust ja ilust.



Ma ei tea, kui palju peaks inimene kormorane sööma, et nende arvukuse vähenemist märgata, aga algust on igatahes tehtud!



Hiiu Leht on kirjutanud terve loo teemal "Pöördumine kormoraniusku ehk viis rooga linnust, keda keegi ei seedi". Seal on natuke statistikat (mulle numbrid meeldivad ;). Võib olla pisut aegunud, aga vahet pole. Täpset arvu nagunii keegi ei tea. Arvan ma.

Viimastel aastatel kütitakse Eestis umbes 700 kormorani. Eesti kormoranide arvukus on 40 000 - 41 000 pesitsevat paari. Kormoranid söövad aasta jooksul ligikaudu 9000 tonni kala.


Kui ühest põdrast saab mitusada latti vorsti, kormoranist kasvõi taldrikutäie lihapalle, siis kolmas aasta tegija - angerjas - on otsesõnu delikatesstoitude nimekirjas. 

Samas, angerja arvukus väheneb ja ta on väljasuremise ohus. 

Ometi teda püütakse ja süüakse.

Ja kiidetakse.

Aga mitte mina! Söön suutäie, kui pakutakse, aga delikatessiks ei pea. 

Selleks on ka kindel põhjus - 1989. aastal, kui laevasõidul Helsingi - Stockholm liinil õhtusöögil olime, alustasin angerjast. Ikkagi tuttava nimega delikatess! Ilmselt tegin söömisega liiga, ja sel ajal, kui teised kaks veel pikalt söömist nautisid, olin mina juba lamavas asendis ja proovisin söödut seedida. No ei olnud hea olla! Takkajärgi võiks muidugi mõelda, et olin merehaige, aga miks ma ikkagi enam angerjast ei hooli? 

Nii nende aasta tegijatega on. 

Tore rohkem tuttavaks saada, omamoodi tegelased kõik. Juurepess pidi igavesti kahjulik seen olema, kuulub pilvikulaadsete seltsi, aga tegelikult on seenpatogeen, mis tapab ja kahjustab puid.

Süüa vist ei kõlba.

...

* pilt on võetud Eestimaa Looduse Fondi FB-lehelt.


** Kormoranid Hauaneemel.

Ireeni foto.


...

pühapäev, 12. jaanuar 2025

Tellijale kingitused

 ...

Juba 90 aastat tagasi oli võimalik endale Eesti Naine koju tellida. 

Ajakiri siis.


Võisid osta ka, aga kui tellisid, said odavamalt.

Üksiknumber 40 senti, aasta tellimus 4 krooni.

Pluss kingitused. Kõik aastatellijad võtavad osa kinkide jagamisest. See vist siis midagi loosimise moodi? Kui jagamisele läheb 300 asja.




Singeri õmblusmasin ja Türgi diivan, kohviserviis ja hõbelusikad, siidipesu ja kaelašalle, täitesulepäid ja rahakotte, hõbesõlgi ja siidisukki. Viimaseid läks jagamisele lausa 200 paari.


Mulle tuli teistmoodi pakkumine. 

Et kui tellid, saad soodukat.

Muidugi ma tellisin. 

Üks ajaleht võib ikka kodus käia.

...

reede, 10. jaanuar 2025

Vähesed võimed

 ...

See on leebelt öeldud.  Kui aus olla, siis tuleks öelda, et võimed puuduvad. Ja kui täpsemalt öelda, siis selgeltnägemises võimetu.

Asi sai alguse juba hommikul. Õieti on asjal eellugu ka. Mul on kaks korda ebaõnnestunud laenutatud raamatu tagastamine kohalikku raamatukokku. Kohalikku selles mõttes,  et mitte Krõõt ratastel, vaid kümmekonna kilomeetri kaugusel pikema ajalooga laenutuskoht. 

Aga hommikul tuli mul mõte. Kuna Kaja raamatukogust sõidab koduteel meie teeotsast mööda, lähen postkastide juurde valvesse. Helistan ette, et kui olen tee ääres ja lehvitan,  siis tehku peatus ja võtku mult vastu raamat koos vabandustega.

Päris pikalt mõtlesin, aga ilm tundub jõhker olema,  küllap teeolud samasugused. Pole ehk hea mõte roolis olijat segada. 

No ja siis oli kell juba liiga palju, et helistada.

Mobiililt aega vaadates nägin, et vastamata kõne. Kõne Kajalt!

Me oleme aastakümned tuttavad. Ja isegi natuke rohkem kui ainult tuttavad. Kuigi läbikäimine hõredaks jäänud, on suhted endiselt soojad. Paar-kolm korda aastas helistame ka,  ja ikka asja pärast. Nüüd olin kindel, et Kaja helistas, et öelda mulle: võta raamat, tule tee äärde, saad mure murtud!

Proovisin kohe tagasi helistada, aga kell oli juba nii kaugel, ilmselgelt liikus inimene juba kodu poole, telefonile ma teda ei saanud. Aga ta helistas ise paarikümne minuti pärast uuesti. 

Ma ei lasknud tal midagi öelda. Ütlesin ise, et tean küll, miks ta helistas, et tulgu ma koos raamatuga teeäärde, kaua ma ikka väärt kirjandust oma käes hoian!

Aga looda sa! Järjekordselt kukkus mu usk, et mul on mõttejõud ja selgeltnägemine!

Kaja naeris ja ütles hoopis, et neljapäeval on raamatukogus üritus, A.P. tutvustab oma uut raamatut. Kui äkki tahan tulla. 

Ikka tahan, Järva-Madise kiriku lugu huvitab mind. 

Aga muidu olen täiega pettunud. Selgitasin Kajale ka, kuidas mu usk enda võimetesse kolinal kokku kukkus.

Järjekordselt ;)


...

neljapäev, 2. jaanuar 2025

Lõhn ja maitse

 ...

Lõikasin hurmaa pooleks, no et pool endale ja pool kaasale. Kokkuhoiupoliitika selline ;) Natuke aega vaikselt nosimist  ja siis kaasa küsis, et kas ma olen kuhugi toidu sisse küüslauku pannud.

?

Aga jõudis kohale! Ma tõesti tükeldasin kaks küünt küüslauku, kui liha ahju panin. Võimalik, et ma ei pesnud nuga ära. Võimalik, et nuga jäi lauale.  Võimalik, et ma sama  noaga lõikasin hurmaa pooleks. Sel juhul on mul seesama nuga käes... et siis oma puuvilja-poole viilude kaupa söömist nautida. Küüslauk? Ma küll mingit maitset ei tunne! 

Nuusutasin nuga, nojah, pisut nagu oleks, et kunagi keegi sellega küüslauku on lõikunud!


Miks mul see paari päeva tagune lugu meenus? Tulin ”Krõõdast” ja ühel teejupil tundsin äkki lehka. Mõnes mõttes tuttav lehk, ükskord oli hiir kuskil varjatud kohas lõksu jäänud. Tookord leidsin ta umbes samasuguse lõhna järgi üles. 

No ma ei arva, et sellel laial lumisel väljal kuskil mõni hiir (või kesiganes) oma otsa oleks leidnud. Lihtsalt peale esimest ja viimast koroona läbi põdemist on mul haistmine kuidagi paigast nihkunud. Tol korral oli mul lõhnataju kadunud, ja kui siis paari nädala pärast tagasi tuli, tundsin mitmel korral ootamatult praetud soolapeki lõhna. Mitte et keegi kuskil pekki praadinud oleks, aju noppis selle kuskilt välja. 

Ilmselgelt peaks see kuuluma testi Tõelised eestlased.

Sa oled soolapekki praadinud... või vähemalt söönud.

Aga kui lõhnast rääkida, tulin raamatukogu-bussist ja mõtlesin, et millele see lõhn vihjas. Ehk peaks koju jõudes kriminulli kirjutama hakkama? 



Või vähemalt lugema. 

Viimast võimalust arvestades tegin raamatut laenutades küll vale valiku, Eva Koffi ”Kirgas uni” tõenäoliselt kriminull ei ole. Aga raamatut valides olid mul teised suunad, lihtsalt mõtlesin, et võtan midagi Eesti* autoritelt. 

Tegelikult ma nüüd juba tean vihje tähendust. Mul on kodus lugemata Hargla ”Oleviste mõistatus”, ilmselgelt kriminull. 

Sõnakuulelik mina, juba otsisin riiulist välja!

...

* 2025 on Eesti Raamatu Aasta.

...