Laupäev, 22. detsember 2018

Lugesin Kroonikat

...
Lugesin ja tegin enda jaoks mõned nopped.
Olulised ja elulised.
Minu jaoks.

Ma saan ära näha dok filmi Vello Salost.

Targad inimesed harjutavad end leppima mõttega, et surm on elu loomulik osa.

Äraminekut ei tohi karta.

Minu isale oli antud sama palju eluaastaid kui Taani printsile.

Oma elu tuleb ise kujundada.

Kipume unustama, et inimene vajab enne lahkumist sama palju hoolt kui sündides.

Ingel vaatab kuud.

Me kõik tahame jõuluks koju...


...

Neljapäev, 20. detsember 2018

Imepärane India

...
Sattusin sellisele vahvale üritusele, kus pakuti indiapärast head ja paremat. 
Silmale ja kõrvale, keelele ja meelele, ja kindlasti veel mõnele kehaosale. 

Reisimuljed, fotod ja videod.


Pulmamuljed.
Kuna Indias sellist kommet nagu vabaabielu ei ole, on seal kogu aeg kuskil kellegi lähemalt või kaugemalt tuttava pulmad. Tavaline, et aastas saad 10 - 15 korda pulmas käia. Ja ikka mitu päeva korraga.

Ok, ma mäletan, millal mina viimast korda pulmas käisin, aga enne seda, nö eelviimased pulmad? Paarkümmend aastat tagasi kindlasti, ehk rohkemgi. Usun, et kogu oma elu jooksul olen ma mingi 15 korda pulmas olnud. Mis teeb üks pulm 4-5 aasta jooksul, sünnimomendist alates.

Mulle numbrid meeldivad!
See number ka, 600.
Või oli see nüüd 800.

Et mitu inimest seal pulmas oli.
Tegelikult, vahet ju pole!

Igasugustele tseremooniatele lisaks on India pulmas hea võimalus lähemalt tutvuda India toitudega.

Kuna meie pulma ei saanud, Indiast rääkimata, tutvustati meile indiapärase toidu erilisi maitseid siinsamas koos võimalusega kõht korralikult täis süüa.

Kõigepealt kostitajate näpuvahelt traditsiooniline esimene amps.
Siis suupisted laual, lisaks maitseainetega röstitud pähklisegu.
Supp.
Soe toit riisi, kastme ja aedviljaga.

Mango smuuti.

Magustoit .



Ja muidugi imeline chai.

Kõik see eile siis.

Chai oli nii hea, et tegin endale kodus ka tassitäie.
Peale tänast prisket kõhutäit.
Aga see on juba uus jutt.
...

Teisipäev, 18. detsember 2018

Ekvivalentnetosissetulek

...
Majandusest ei tea ma muhvgi, aga mõned mõisted on selged. No et netopalk on see, kus osa raha on netu... nagu ütlevad venelased.
Mida pole, seda pole.
Kui tööl käisin, polnud mul aimugi, kui suur mu palk on. Muidugi olin ma numbrit näinud, olin allkirjagi andnud, et olen nõus selle mulle määratud summaga. 

Aga arvestasin ikka numbriga, mis pangakonto pealt vastu vaatas.
Loomulikult, mida rohkem, seda uhkem, aga tore oli ennast proovile panna ja olemasolevaga hakkama saada. Kui ikka palgafond ei luba, mis teha. Kuuldavasti oli mõnes naaber-asutuses asi veelgi rangema kontrolli all. Et kui kolleeg koolitusel, mine aga tee tema töö ära, sul nagunii hetkel vaba aeg, mis mõttes asendustasu?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Hoopis sellest arusaamatust sissetulekust.
Ekvivalentnetosissetulek. 

Vanasti sai mingit poomismängu mängitud: kui ei taha, et võlla tõmmatakse, arva sõna ära.
Selle sõnaga oleks ma ikka tõelised poomistalgud korraldanud!

Koperdasin sellele sõnale täna, kui hakkasin uurima, kes need ühiskonnas vaesed on ja kes väga vaesed. 
Peale hommikusi raadio-uudiseid.

Statistikaamet ütleb, et aastal 2017 elas suhtelises vaesuses 22,6% Eesti elanikkonnast.
Ja suhteline vaesus on siis, kui see lohisev ekvivalentnetosissetulek on väiksem kui 523 eurot.
No ma ei tea, kui ma ikka alla 500 kätte saan, siis ei tohiks sissetulek kuidagi üle 500 ulatuda, isegi mitte see ekvivalentnetosissetulek... mis omakorda on märk sellest, et ma elan vaesuses.

Aga mitte halvasti. 

44000 inimest elavad minust kordades viletsamalt, sest neil see xxxsissetulek on alla 207 euro.

Numbrid mulle meeldivad.

295 000 inimest.
Elab suhtelises vaesuses.
44000 absoluutses vaesuses.

Mis iseenesest on ikka päris kole.


Vaatasin eile igasuguseid saateid.
Kodutunne.
Inglite aeg.

Ja ei suutnud teha valikut, kuhu oma pisku annetus suunata.

Mu meelest on nad kõik väärt, et elu oleks elamisväärne, seda eriti aga siis, kui e l u on hetkel otsustanud sinuga väga karmilt ringi käia.

Olge hoitud! 
Teie kõik, kellel on raske!
Või väga raske.

Loodetavasti teeb jõuluaeg olemise-elamise meile kõigile omamoodi eriliseks.
Aitab hoida usku, lootust ja armastust.
...

Pühapäev, 16. detsember 2018

Minakeskne mina

...
Tegelikult olen kogu aeg oma blogi keskpunktis olnud, aga lõpp läheb lausa piinlikuks! Kõik detsembrikuiste postituste pealkirjad algavad sõnaga "mina"... no ok, ühel on küll pealkiri niisama talvine, aga mõte on ikka. Et mul on midagi, mida teistel ei ole... lumi maas näiteks.

See on täna ka nii, et maa on valge ja rajad lumes. Puukuuri ja sauna ja metsa alla ja prügikasti juurde. 
Ja suunaga suurele teele.

Ainult et kolama pole ma juba jupike aega jõudnud. Sobrasin oma piltides, hirmus igatsus tuli peale. Kahjuks tuli pime aeg enne kätte kui mõttest tegu oleks saanud.

Aga jah, need pildid.

Minu käigud on alati kuidagi müstilised.

Kasvõi see vana laut. Aastaid olen teadnud, et loomi seal enam pole, seisab mahajäetuna metsaservas. 
Ükspäev sattusin sinna kanti ja avastasin, et siiski-siiski. 
Polegi nagu tühi.

Mingid loomad seisavad akna taga..


Igaks juhuks väga ligi ei läinud...

Loodan, et ta mind ei märganud.
Tema, seal laudas.

Erinevalt temast seal metsas.

Tema lausa jõllitas mu poole.


Nüüd on lumi maas, nüüd võiks minna vaatama, kas nad on alles või minema kõndinud.
Need loomalaadsed.

Loeks jälgi.

Muidu ainult märgid maas karudest, huntidest ja rebastest.

Või lindudest, kes arvavad, et miks ära minna, kui siin ka saab hakkama!


...

Laupäev, 15. detsember 2018

Minul küll käivad päkapikud

...
Esmaspäeval siis võtsin raamaturiiuli käsile. 
Et koristaks ära.

Tolm ja süsteemitus.

Tõstsin kõik selle kraami põrandale.

Loomulikult leidsin üht koma teist huvitavat.
Kõigepealt "Mandala", Tõnu Õnnepalu.

Panin kõrvale... et täita üht oma uue aasta lubadustest: loen rohkem, eeskätt raamatuid, mis ootel kodus riiulis.

Neid seal ikka jagub, "Mandala" sealhulgas.

Imelistest juhtumistest mu elus puudust ei ole.
Kohe, kui raamatu kõrvale tõstnud, algas Vikerraadios järjejutt.

Katkendeid "Mandalast" luges Indrek Sammul.
Nii lihtalt on.

Raamat riiulis oli aga sattunud valesse aega. Teised seal olid kaugemast minevikust.
Aga ka kõik Eesti autorite teosed.

Panin mõned öökapile.
Lootuses, et loen.


Raamatuseljaluuletus.

Suur isane kala akvaariumis.
Lapseröövija.
Kõnelused.
Tagasi tulevikku.
Raisakullid.
Puud olid,
puud olid hellad velled.

Peaaegu unustasin, et koristamine on pooleli.

Aga mõned panin projekti: taaskasutuskeskus.
Enne sirvisin läbi... ja siis saingi teada, et mul ka käivad päkapikud!

No ma ei tea, kui ammu, aga kahtlustan, 
et see päkapikk käis ikka mitukümmend aastat tagasi juba.

Muudki huvitavat leidsin.
Ämma kiri aastast 1979.

"Septembris algab ju ka kartulivõtt. Kuidas teie võtate, kas masinaga? Minul on vähe võtta, sellepärast ma muret ei tunne, aga eks ma peaks vanadel natuke abiks minema, eks näe. Endal mul selline salasoov, et läheks ka kolhoosi võtma, ei tea kuidas see läbi läheb, ma pole nüüd mitu aastat käinud, vanasti käisin küll. No heake küll - teile siis head rõõmsat pulmapäeva, pange küünlad põlema ja vaadake filmi ka, ma seekord ei tule, olen just 30-dal tööl."

Nojah, meil oli 4. pulma-aastapäev.
Ämm oli 56 saamas.
Vanad olid tema ema ja isa Vigalas, sündinud 1900 ja 1902.

Küll aeg lendab, ämmal mõne päeva pärast 95 täis.

Aga veel leidudest.
Ema kiri (kaart) novembris 1982.
Et võtan küll lapsed hoida, kui juubelile lähete.


Ja Vigala-vanaema kaart samast ajast.
"Mul oleks palve olnud, et teie oleks minu sünnipäevale tulnud, aga tean, et väikese lapsega ei või talvel nii pikka teed ette võtta, parem karta kui kahjatseda."



Ma usun, et me käisime juubelil.
Kuidas muidu mandalat kokku saada.
Kaasapoolne perekonnaring.
Veidi elust ajas tagasi, keskpunktis lapsed.
Nende vanemad.
Vanavanemad.
Vana-vanemad.

Järjejutu kuulasin terve nädala.
Meeldis.

Tuli huvi raamat kohe kätte võtta.
...

Reede, 7. detsember 2018

Minu mure on muretsemine

...
Mikita rääkis täna Vikerraadios muretsemisest. Ja maavanaemadest, kes muretsevad. Et see on omamoodi talupojatarkus ja tagab turvatunde.

No ma ei tea. Mu pere on mulle sadu kordi öelnud, et mis sa muudkui muretsed.
Mulle endale tundub küll, et asi on seda väärt. 
Et see oleks nagu see, mis kaitseinglil silma peal hoiab ja talle märku annab tema kohaloleku vajalikkusest.

Minu vanaema muretses ka. Tema võttis kaitseinglitega otseselt kontakti, see tähendab, tema palvetas. 
Kõigile oma lastele ja lastelastele mõeldes.

Mul on tunne, et tema ema, minu vanavanaema siis, tema ka. Palvetas kõigi oma lähedaste eest. Pilvi kunagi ütles, et see andis tõesti turvatunde. 
Elada teadmisega, et tema vanaema palvetab tema eest.

Aga mul on tegelikult muretsemisega tõesti mure. Tundub, et ma ei suuda vahet teha, kas põhjus muretsemiseks on piisavalt suur.
No et muretseda.
Või siis et mõne muretsemiseks vajaliku hetke oma teadmatuses hoopis muretsemata jätan!
Oeh!
Oeh!


Vanaema kunagi ütles: "Oeh täna, oeh homme, millal see et küll otsa saab!"

Minu muretsemistel on pikk ajalugu. Mäletan, elasime veel Telliskivi tänava korteris. Ema ja isa tööpäev lõppes tihti päris hilja, ja mina muudkui muretsesin. 
Et miks nad veel ei tule.

Muretsesin seni, kuni korteri välisuks paugatas.
Siis tuli kohe uni.

Eks mul seda muretsemist läbi aegade on ikka olnud, kui sellest isegi kunagi varem olen kirjutanud!
...

Neljapäev, 6. detsember 2018

Esimesed hanged

...
Mõtlesin, et teen ka nii, nagu vanaema tegi, kui mina alles laps olin. Nimelt kloppis vanaema hommikuti akna kaudu oma voodilinu ja jättis nad siis veidikeseks ajaks üle aknalaua värsket õhku hingama. 
Ise läks kööki toimetama.

Kui mina täna hommikul köögist tagasi tulin, olid linadel lumehanged. 
Võin nüüd voodis lumeinglit mängida ;)

Olen selle teksti kirjutanud 24. novembril.

Ega neid hangesid kauaks ei jagunud, aga selle sügise lumehooaeg sai avatud.

Praegu on meil olukord vahelduv. Eile päeval näiteks olid vaid mingid riismed põllu peal  ja tee  tehnika poolt jäiseks sõidetud.

Mul on isegi pilt... mitte et ma lund oleks pildistanud.
Või teed.
Hoopis meie rebane käis tere ütlemas.

6. detsember

Aga enne seda sain tegeleda isegi oma talvise lemmiktegevusega.
Õuepealne lumetõrje.

2. detsember 

Isegi oma lemmikuid lilli olen uuel hooajal juba pildistanud.


Ja kuidas on hetkeseis?

Tänan küsimast, lumine. Eile  vastu õhtut sadas.
Trepi lükkasin kohe puhtaks, täna õhtuks oli ta endale musta jää peale tekitanud.
Õue lund rookima ei jõudnud.

Ehk läheb seekord ise ära.

Mitte et ma kevade peale loodaks...
...

Esmaspäev, 3. detsember 2018

Mul on, aga sul ei ole

...
Päris kindlasti on mul mälestusi, mida minust noorematel ei ole.... nojah, samas on terve maailm täis minust vanemaid, nooremaid või minuealisi hoopis teistsuguste mälestustega. 
Ja ma tegelikult pole üldse kade. 
Isegi siis mitte, kui keegi loeb ja mõtleb: aga mina ju ka!

Mul olid lapsepõlves vildid.

Ja jänesenahkne kasukas.



Minu emal oli karakullnahast kasukas, ilmatu raske, väikestest jupikestest kokku õmmeldud. Väikese õe kasukas oli valge, Ungari lamba nahast.

Vanaemal oli must mutinahkne muhv. Minu ajal ta seda ei kasutanud, ju lihtsalt mälestus noorusaegadest.

Ja kui ma nüüd kappe koristasin, leidsin oma aastakümnete taguse kährikunahkse krae. 

Ja ühe sinirebase nahajuppidest toote, hinnasilt ka juures, tõenäoliselt oli emal see samuti krae tegemiseks muretsetud.
Aastast 1974.



Paar nahkset riba oli kotis veel, küllap mõne kapuutsi servas olnud, ikka väga kaua aega tagasi.

Ega ma neid nahku kuskil riiete juures kasutada ei julge, arvestades kui võitlusvalmis osa mu kaasmaalastest on, nagunii arvavad, et provotseerin, loomapiinaja selline! Vops kuklasse ja jalaga tagumikku!

Ükskord Rootsis oli, lapsukese kapuutsi tutiks oli ka pehme nahkne sabajupp, ja juba tulid õelad kommentaarid. Rootslased? Muidugi mitte, neist ma poleks arugi saanud, isegi kui nad oleks halvustanud. Ikka armsad kaasmaalased, kellega koos laevalt maha tulema sattusime. 

Loomulikult ei hakanud ma pikalt seletama, et see vaene loom juba aastakümned tagasi meie seast lahkus... või lahkuma sunniti, ja meie ainuke võigas tegu oli, et polnud lasknud koidel nahka nahka pista. 

Mul endal oli veel ka abielu algusaastatel kasukas. Selline heledam, beežikas. Kunstnahast.
Mõnikord keerasin ahju ette kasuka peale magama.
Kui väsimus võimust võttis, aga õhtuste töödega alles poole peal.
Põrandal tukastades polnud vähemalt hirmu, et hommikuni välja magan.

Miks see kõik nüüd äkki meelde tuli? 
Viskasin koikusse pikali, et loen lehte. Midagi peale ei võtnud, ja kui ärkasin... prrr, kui külm!
...

Kolmapäev, 28. november 2018

Sodi-podi soodne toit

...
Hommik ei tea, mida õhtu toob. 

Mitte küll õhtusöök, lõuna ikka, aga juba vanast ajast on see meil õhtupoolikusse nihkunud.

Vaatasin varud üle. Ainus kohustuslik element oli kõrvits, mille tarbimisega juba paar päeva tagasi algust tegin, muu tuli juurde "joonistada".

Alustasin salatist. Riivisin tubli tüki kõrvitsat ja ühe õuna. Külmkapis kössitas unustatud sidrunipunn, selle pigistasin tilgatuks. Natuke oliivõli, suhkrut, soola.
Ikka nagu natuke ilmetu. 
Hakkasin sisse peotäie viinamarju (mida kõike kodus ei leia!) ja tilgutasin õige pisut Worcesteri kastet.

Väga hea sai!

Vahepeal olin keetnud kaks kotikest pruuni riisi ja pannud sulama neli juppi sulatatud juustuga grillvorsti.

Kuumutasin õlis ühe hakitud sibula ja kaks küünt küüslauku, siis lisasin peeneks hakitud vorstitükid. Kuna kõrvits hingas kuklasse, tegin temast kuhjakese kuubikuid.  Ja lisasin pannile. 

Mul õnneks selline suur wok-pann.

Kaks tomatid ka peeneks ja hautisesse sisse. Maitsestasin soola ja pipraga, lisasin keedetud riisi... mis kuidagi liiga jäik tundus. Valasin siis veidi vett ja massi sisse killukese võid, ja jätsin veel 15 minutiks hauduma. 

Päris maitsev sai, salatile lisasin mingit seemnesegu, mis tegelikult leivaküpsetamisel kasutamiseks mõeldud.



Nüüd on kõht täis.

Aga midagi magusat tahaks, hakka või kõrvitsast pannkooke tegema!
...

Esmaspäev, 26. november 2018

Isadepäevast meestepäevani

...
Ega tagantjärgi vinguda pole mõtet, aga imestada ju ikka võib. 
Elu on juba selline, et iga päev on väärt imetlemist.
Või imestamist.

Lugu ise nii.
Kui isadepäev oli tulekul, küsis tütreke, kas tähitud kiri on kohale jõudnud.
Laupäeval küsis, kolmapäeval oli posti pannud. Nii umbes 40 kilomeetrit vahemaad.

Kingitus pühapäevaks.
Isadepäev siis, 11. november.

No ei olnud.
Kippusin juba kohalikku postiteenindust süüdistama. Aga siis lugesin kuskilt, et Omnival on seoses kolimisega teatud raskused.

Ok, leppisin olukorraga.
Kaasa muidugi veidi mossitas, kingitus ju temale.

Aga oli esmaspäeval ootel.

Ja teisipäeval.
Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel.

No siis reedel võtsin kätte ja saatsin meili.
Sellise luulelise!
Tunnen end äärmiselt õnnetuna. Laps tahtis üllatust valmistada ja saatis isadepäevaks tähitud kirja. Sellest on nüüd kümme päeva möödas, saadetist pole kätte saanud. Kelle poole pöörduda, kust infot saada.

Jee! Vastus tuli hetkega!
Aitäh kirja eest! Vastame kahe tööpäeva jooksul.

Ma nüüd ei tea, kas see reede oleks nagu esimene tööpäev? Igaks juhuks olin juba esmaspäeval ootel.
Ootamine läks asja ette... saabus pakk!
Ainult 12 päeva!

Olin kindel, et ega vastust meilile ei tulegi, pakk ju käes.

Ei tulnud teisipäeval.
Kolmapäeval ka mitte.
Vastus tuli neljapäeval.

Täname. Vabandame. Selgitame.

Pole hullu, juba ammu unustatud!
Pealegi, üllatus-üllatus, pakk jõudis kohale meestepäeval, 19. novembril.
Väga hästi ajastatud ju, usun, et teadlikult.
Tütreke juba lootis ka, et 2in1... et jõuab jõuludeks! Luhtund lootus!

Ah jaa, Omniva vastuskiri lõppes sama luuleliselt kui minu kiri algas ;)
Rõõmu soovides... Klienditeenindaja.

Aitäh!
Rõõmu jah, rõõmu on ikka vaja!

november 2018

* Foto on otseses seoses räägitud looga.
1) Kaasal olid külalised (seos isadepäevaga)
2) Tegime kohvi, aga mehed alles magasid (seos meestepäevaga)
3) Mehed magasid toas, kus pesitses kohvikannusoojendaja
4) Mehed magasid kaua, sest eelmisel päeval oli saunaõhtu
5) Tegime kannule käepäraste vahenditega soojendaja - seos mütsigaga
6) Mütsi kinkisid lapsed mõni aasta tagasi papsile, sest kes muu siis ikka SAUNA BOSS on!
...

Reede, 23. november 2018

Raamat või blogi

...
Loen juba mitut aega ühe tänapäeva Eesti kirjaniku kirjutatud teost. 
Raamatut. 
Lühiromaani. 
Mis iganes ta siis oli.
On.
Ma pole viiekümnendast leheküljest kaugemale jõudnud.

Ju ma olen kriminullide lugemisega oma tundemeele ära rikkunud!

Lihtsalt kuidagi... lahja nagu.
Võimalik, et jõuab kosuda, kaks kolmandikku veel lugemata.

Kuna raamat pooleli ja lõpp teadmata, siis retsenseerimist ei harjuta ja teose autorit ega pealkirja ei nimeta.
Kui see oleks blogi... see võiks vabalt blogi olla, sest lugu on noorest daamist, kes kirjeldab oma päevasündmusi, mis on suht ilmetud, ja mehi, kellega pilkude vahetamisele ilmselgelt liiga suurt tähendust omistab.

Kui see oleks blogi, siis ma aeg-ajalt heidaks sinna pilgu.
Mingil hetkel.
Et ehk on daami elu sisukamaks läinud. Kuhugi välja viinud.

Või peaks ikka raamatu lõpuni lugema?
...
Ja siis blogi, mille paar päeva tagasi avastasin. Inimest, kes seda peab, olen juhtunud telekas nägema. Juba siis ma mõtlesin, et temale antud elu jääb ilmselgelt liiga lühikeseks. 
Nagu Ukulgi.
Ja midagi nagu sähvatas minus.

Kui ma selle leitud blogi viimast postitust lugesin, käis ka võbin läbi. Ehk tulid mõned minu enda viimase aja mõtted meelde?
Näiteks laul, mis mind aeg ajalt kummitab.
Sind otsides, Tõnis Mägi.
Aastast 1972.... ja ma endiselt fännan. Juba 45 aastat siis.


Aga ma ei seostanud leitud blogi saatega ETV-s. Alles siis, kui olin veidi rohkem lugenud, mõnesse teemasse rohkem süvenenud, sain aru: ma ju tean teda!

Kuna mul oli eile terve päev aega (remondimehed olid korteris), vedelesin diivanil ja olin olemas. Et nad end üksikuna ei tunneks.
Need mehed.

Ja võtsin aja enda jaoks ja lugesin.

Nüüd ma siis lõpuks jõuan välja selleni, mida öelda tahan. 
Ma lihtsalt imetlen seda inimest. 
Julgust rääkida. 
Kirjutada. 
Olla ja elada.

Ja oskus nii hästi kirjutada!

Kui see ei oleks elu, siis ütleksin, et tegemist on hästi kirjutatud raamatuga.
Aga see pole raamat... olen sunnitud tõdema: ühtegi raamatut ei saa võrrelda tegeliku eluga. 
Kordades rohkem on elus nuttu, naeru, ootamatusi, arusaamatusi.
Minemisi, tulemisi, leidmisi ja kaotusi.
Juhuslikku kokku sattumist ja tahtmatuid valikuid.
Või olukordi, kus valikuvõimalus täielikult puudub.

Üheski raamatus ei saa olla nii palju lehti, et saaks ära rääkida loo sellest, milline on elu.

Ah jaa, see blogi . Ma usun, et võin linkida, sest tegelikult on seal sees üks soov.
Palve.

Hea on ju aidata!
...

Kolmapäev, 21. november 2018

Poliitilised mängud ja muu elu

...
Olen nüüd juba mitu päeva kolanud vanades ajalehtedes ja arhiivides ning leidnud üht-koma-teist oma lähedaste saatusest eelmise sajandi algusaastatel ja Eesti Vabariigi eksisteerimise paarikümne esimese aasta jooksul. 
Kokkuvõtet või ülevaadet pole veel kirjutada jõudnud. 
Aga küll ta tuleb.

Kusjuures, huvitav fakt see, et ma viimasel ajal pole suutnud värskeid päevakajalisi uudiseid meedias lugeda, neid vanu ligi 100-aastaseid ajalehti lappasin ja lugesin suure huviga.

Näiteks see poliitilise maiguga artikkel, ajaleht nimega Uudisleht, 27. aprill 1932

Erakonnad ei salli tõearmastamist

Lähenevad riigikogu valimised. Mida ligemale jõuavad need otsustamispäevad, seda intensiivsemaks muutub valimiseelne kihutustöö. Erakonnad "veavad noota", nagu seda põhjendatult on ristinud rahvasuu. Püütakse ülistada ennast ja teha armutult maha kõiki teisitimõtlejaid. Demagoogia - see on relv, mis peab erakonnale tooma valija poolehoiu, õigem küll "hääle"!


Korruptsioon ja valimatu sõim lokkab praegu üle terve maa. Ja muutub iga päevaga jõulisemaks. 
"Uudisleht"- võiks vist täie õigusega öelda: ainsa erapooletu ajalehena Eestis - on alati võidelnud selliste nähtuste vastu. Oleme korduvalt piitsutanud igasuguseid riiklikke väärnähteid ja nende peamisi süüdlasi - erakondi. Ja nagu lugupeetud lugejad mitmel puhul veenduda võinud - meie nõudmised ja korralekutsumised on sageli üht või teist asja parandada aidanud.

Selline sissejuhatus ühele pikale artiklile.
...
Ja mitte ainult poliitika. Kogu muu elu ka... just lugesin Ilmar Trulli luuletust. 

Ennemuiste vanal ajal, 
kivikoopa seina najal
tehti osa asju puust,
osa asju lehti luust, 
osa asju tehti kivist,
osa asju tehti muust.
Noh ja täpselt sedasi 
kestab see kõik edasi.

Seda vana Uudislehte lugedes oli täpselt sama tunne.
Et kõik samamoodi.
Ikka kestab edasi.

Üks artikkel 
"Koputas südamete pihta"
meenutas mulle, kuidas möödunud suvel Jaani kiriku ees trepil poisike kerjas. Andsime ka euro, aga siis jäime eemalt vaatama. 
Oli neid annetajaid seal teisigi, kirikus oli mingi toiming algamas. 

Ehk isegi matus.

Ja siis äkki sõitis ligilähedale limusiin, poisike korjas asjad kokku ja läks autosse. 
Ja nad sõitsidki ära.

Midagi oli vanasti siiski teisiti.
25. mai 1929


Ei mingit limusiini, hoopis protokolli sai!

90 aastat tagasi.
...

Reede, 16. november 2018

80 aastat tagasi

...
Tegelikult rohkemgi kui 80.

Kiri on kirjutatud Kallaveres 20. jaanuaril 1937.

Lgp kuulutaja
Lugesin Teie üleskutset "Päevalehes" nr 16 all 16. jaanuaril 1937. aastal.

Kuna leidsin selle hoogsas käekirjas kirjutatud teate vanaisa paberite hulgas, hakkas asi mind huvitama.
Mida vanaisa on kuulutanud?

See on üritus, mis väärib üldist tähelepanu kõikides seltskonna kihtides. Siinjuures anname endid üles kui algatava ürituse pooldajaiks O.H. ja A.H. 
Aadress.
Soovime teile jõudu ja hääd edu. H.



Otsisin interneti abil välja Päewalehe ja hakkasin lugema.
16.01.1937

Ainus lugu, mis haakub vanaisaga ja leitud kirjaga, kannab pealkirja "Usuühingust - kultuurühingusse"

Kirikust lahkumine ei ole loobumine kõrgematest püüetest.
Kirik ja usk on olnud inimese elus tähtsad tegurid. Tänapäew aga palju inimesi, kõikidest rahwakihtidest, on kirikust eemale jäänud. Nad ei ole leidnud kirikust seda, mida otsinud, ei ole suutnud oma paremat tõetunnest kooskõlastada kiriklike tõdedega ja - on lahkunud. 
Lahkumine kirikust ei tähenda loobumist kõrgematest püüetest, vaid see on uute teede otsimine. Igal inimesel, olgu ta haritud või harimata, usklik või ilmalik, on oma tõekspidamised ja tung nende tõekspidamiste süvendamiseks, kui ka soov neile tunnustust leida. Hulk inimesi kirikust lahkumisega on sattunud probleemide ette, mida veel kaugeltki lahendatud ei ole.
...
Iga inimene, peaasjaliselt just perekonnainimene, kes kirikust eemale on jäänud, peab tunnistama, et ta on siiski sellega väga palju kaotanud, kasvõi nende kiriklike talitluste näol, mis nii palju pidulikkust annavad perekondlikele sündmusile. Eriti valusalt on seda kaotust tundma need kodanikud, kellel on tarvidus olnud mõnele oma perekonna liikmele viimset puhkepaika otsida. Et täita seda tühimikku, et õigustada enese lahkumist usuühingust, et hoogsamalt ja edukamalt lahendada oma päevaküsimusi, et kujundada uut moraali, uutel alustel, ja et arendada oma uut maailmavaadet, sellest on tarvidus uue kolde, uue katuse, uue ühingu järele.
Uue ühingu ülesanne on peale perekondlike traditsioonide rajamise, laiaulatuslik kõrgkultuuriline tegevus. Waimliste wäärtuste otsimine "maa pealt", s.o. tegelikust elust, kunsti ja teaduse saavutusist. Noorsoo juhtimine waimliste huwide juurde ja isiku väärtuse arendamise teele.
...
Uus ühing ei taha olla kiriku kui tõe koldele waenulik.
...
Kujundatawal ühingul on suured ülesanded ja laialdane tegewuswäli. Edukaks tööks on wajalik, et kõik mõttekaaslased end üles annaksid ja wõimaluste ja wõimete kohaselt ühingus kaasa töötaksid.
Lootes, et uus ühing mitmel pool säärast hindamist ja üldse laialdast poolehoidu leiab, palub asutaw toimkond kõiki mõtteosalisi end anda üles "Päewalehe" talitusse , märgusõna all "XX sajand".
...
Selline üleskutse siis.




Teema tundus tuttav, mäletan, ema mõnel korral rääkis, et vanaisal oli EW ajal mingi kirikust eemaldumine. Tema lastest ükski ei ole ristitud. 
Vanaisa päevikutest  saab lugeda, et 15 aastat varem, teismeliseeas, oli tema suhtumine Jumalasse palju soosivam. Mis pani noort meest väljakujunenud suhtumist muutma, seda mina ei tea. Aga et tekkinud tühimik vajas täitmist, seda ma usun. 1934.aastal matsid vanaema ja vanaisa väikese tütre Irma, eks seegi jättis oma jälje.

Artiklis välja toodud fakt, et Tallinna ärimees hr. M on määranud ühingu toetuseks 500 krooni... kõlab ka usutavalt. Kui tema toetas. Vanaisal oli sel ajal (1937) täiesti toimiv raadiotehas. 
...
Nii ma siin lapin juppe kokku ja tekitan lugu, kus minu nägemus. 

Peaaegu nagu käsitöö: lapitehnika, minu nõrkus! 

Peale kirja, üleskutse Päewalehes, vanaisa ja kiriku, on loos veel kaks tegelast. Nimed on kirjas ja aadress ka. 
Huvi pärast guugeldasin.
Leidsin üles.

Noored inimesed, napilt kolmekümnesed. 
Amanda ja Osvald.

Vanaisa oli neist paar aastat vanem.

Jaanuar 1937.
1935. aasta oktoobris olid Amanda ja Osvald matnud oma vastsündinud poja Mati.


1939 algas II  maailmasõda.
Ja 1941. aasta augustis hukkus O.H. olles vaid 34 aastat vana.
Juminda miinilahing.
Juminda poolsaare lähedal.
Hukkus 18000 sõjaväelast ja 9000 tsiviilisikut, kellest 3000 kutsealust-mobiliseeritut.
Hukkus 64 laeva, neist 18 Eesti ja 14 Läti-Leedu laevad.

Amandale anti elada pikk elu, vaid mõni aasta jäi 100 puudu. 
Tema nime leidsin ühe kooli vilistlaste nimekirjas, klassijuhatajana. Lisaks mõned riiklikud preemiad haridusvaldkonnas.
Ma ei tea, millega tegeles Osvald H.
...

Neljapäev, 15. november 2018

No mida põrgut!

...
Vaatan mina aknast välja, jälle see rebane, kes ennast meil kui omas kodus tunneb. Nagu selgus, mitte ainult meil, naabrite juures ka. Naabrimees rääkis, et nägi ükspäev, kuidas rebane õuel toimetab. 
Tema hakkas õuntega loopima.
Et ära läheks.

Rebane korjas loobitud õunad kokku ja pissis peale!

No mida põrgut!

Täna sain selgust, kes viimasel ajal meie trepile junne poetab. 

Vaatan mina aknast välja, jälle see rebane.
Suundub meie sissepääsu trepi poole.

Lükkasin välisukse lahti, et mis toimub. 
Õnneks tuppa ei trüginud.
Aga oli juba ukse taga, just seal, kus viimasel korral junn oli poetatud.

Seekord segasin vahele.

Ega tegu tegemata ei jäänud, läks mõni meeter kaugemale ja tegi ära.


No mida põrgut!
...

Kolmapäev, 7. november 2018

Kodu, kus kes kuidas elab

...
Vaatasin viimast Kodutunnet ja see läks hinge. 
Täiega.
Mulle üldiselt lähevad inimesed korda, aga selle pere rõõmud ja mured liigutasid eriti. 
Valus on teadmine, et pere jäi oma võitluses alla. Miski pole enam endine, ja muutused, mis ees ootamas, on ettearvamatud.
Aga eluga tuleb edasi minna. Toeks ehk maja ja aed, millesse pereema palju hoolt ja armastust oli sisse pannud.
Enne lõplikku minekut.
Maha jäid elukaaslane ja lapsed.

Maha jäi kodu.
Väike ja väsinud, uue näo saamise ootuses.
Kodu, kus pere oli õnnelik.

Teine kodu veel, mis samal päeval tuttavaks sai.
Miskipärast viskab arvuti mulle viimasel ajal kinnisvara pakkumisi ette.
Võta, vaata, vali.
Ma esialgu lihtsalt vaatasin.
Üht kodu, mis müügiks.

Need kaks kodu... milline kontrast.
Ma ei ole teab-mis terav pliiats kirjeldama, aga jah.
Ruumikas, maitsekas, luksuslik, samas äärmiselt minimalistlik.
Kui sisustust vaadata.
Palju avarust, valgust, imelisi vaateid aknast.
Kõik tõesti viimase peal.

Need kaks kodu.
Nüüd ma siin mõtlen, et kuidas ikka nii.
Ma pole ise küll kunagi arvanud, et oh, naabril on, mul peab ka olema.
Ega ma nüüdki mõtle, et keegi kuskil on liiga hästi elanud.

Mõtlen hoopis, et selles kodutunde majas oli suurperel ikka väga raske.
Juba sõna kuivkäimla annab infot elamistingimustest.

Ja siis kodu, kus mullivannid, igal pereliikmel oma magamistuba,  aknad maast laeni. Ruumi ja valgust.

Ühe kodu lugu sai saates lahti räägitud, teise kodu loo räägivad fotod.
Mina ennast sellesse kodusse sisse mõelda ei oska.
Liiga ideaalne.
Kodus, kus kuivkäimla ja ainsaks pesemisvõimaluseks saun õue peal, sellises kodus olen ka ise elanud.

Kodutunde tegu suure pere toetuseks oli tänuväärne.

...
Täna lugesin Eesti Loodust.
Siin ka lugu kahest kodust.
Mägra kodu selline suure pere elamine, pole harv juhus, et jagab seda rebaste ja kährikutega.
Mina mäletan küll luuletust "Mägra maja", ajakiri, milles see ilmus, oli meil tellitud. Pilt on silmade ees, luuletus ja illustratsioon.
Mägrad ja kährikud.
Ja luuletus on peas, kuigi ma kahtlustan, et viimases on mõjutavaks teguriks laul, mida J.S. omal ajal laulis.

Karu talvekorter on pinnapealsem. Tema tahab rahulikku omaette kohta, olgu see siis mahalangenud puu tüve või juureketta varjus, heinakuhja all või kogunisti koopas.

Meie sauna taga metsas kooserdab vist ka üks karu, igatahes kahtlustan, et leitud junnid just temale kuuluvad. Vaatasin igaks juhuks kännualused  üle, äkki pikutab.
Et siis tean vakka olla.



Las imeb käppa ja ootab und.

Nagu me kõik.

Ootame midagi.

Ootame ja loodame.
...

Pühapäev, 4. november 2018

Kuidas kohvi juues raha kokku hoida

...
Jupike juttu jäi eelmise postituse juures kirjutamata. 

See kõige olulisem.

Kuidas raha kokku hoida.

Kohvitan kodust väljas suhteliselt harva. Kindlasti mitte iga nädal, aga mõned korrad kuus ikka.
Tallinnas või siis kohalikus pealinnas.

Tassike kohvi. Nõrkusehetkel ka saiake.

Samas kasutan vetsu ja loen läbi värsked ajalehed, igas söögikohas pole vast võimalik, aga mul lemmikkohad, kus lehed vabalt võtta. 

No ja siis liidame kokku, WC raha ja ajalehed, nii tõmban kulud enamasti nulli.
Kui piisavalt aega, et kaks lehte läbi jõuan lugeda.

Mitte et mind liiga tõsiselt peaks võtma ;)
Mul on rahaga oma suhe, me saame päris hästi läbi. Kui ammu pole näinud, on taaskohtumine alati üsna emotsionaalne.

...

Laupäev, 3. november 2018

Kas kohv on kallis?

...
Kõik avaldavad arvamust, miks mitte mina ka.

Kas on siis  kolmeeurone kohv kallis?

Nii ja naa.
Kui mul on vaja aega parajaks teha, siis tellingi kohvi. Ja joon ja naudin, mis suur raha see kolm eurot ikka on. 

Aga kui käime väljas söömas, siis tellin ühe korraliku prae. Mulle ei meeldi söögi kõrvale juua ja kohv lõpetuseks pole sugugi oluline. Siis mõtlen juba raha peale ka, kaks kohvi maksab sama palju, kui poest pool kilo kohvipuru osta ja siis korduvalt kodus nautida.
Kohvi.

Lõpetuseks, mulle meeldisid tänases LP-s arvamused samal teemal.
Kas kohv on kallis.
Meeldisid nii jah kui ei arvamus.
Kumbki ei kutsunud loobuma kalli kohvi ostmisest.

Aga rohkem veel meeldis H.S.-i  jah vastuses mõte, et mujal maailmas suhtuvad inimesed valikutesse ja kulutamisse pisut teadlikumalt ja leplikumalt, puudutagu see siis rongiga sõitmist, väljas söömas käimist või järjekorras seismist. Elukvaliteedi mõõdupuuks ei peaks olema mandlipiimaga käsitöökohv.

Kes mida hindab.
Mulle kohv maitseb, aga pole eluliselt oluline.
Vähemalt mitte hommikuseks äratuseks.
Mõnikord joon esimese kohvi alles keskpäeval, sest kohvi joomiseks peab olema aega.
Naudin, et saan rahulikult juua.
Rahulikult ja kaua.

Täna näiteks.

Ja kui kohv oli joodud, läksin metsa.




Metsas on alati mõnus!

Aga see tass kohvi... on nagu on.
Igaüks teeb oma valikud ise.
...

Kolmapäev, 31. oktoober 2018

Vanad võlad

...
Kui Helgi eile helistas, kas saan ehk tulla ja tema õmblusmasinat vaadata, olin kohe nõus. 
Et paari tunni pärast. 

Aga siis tuli muu sõit ette, helistasin tagasi ja lubasin, et homme.

Endal süda täiega valutas.
Mitte õmblusmasina pärast, tühja tal sellega kiiret. 
Aga mulle meenus aeg nii umbes 40 aastat tagasi. Mina olin noor ema ja Helgi juba kogemustega kohalik velsker. Käisin tal ühel varahommikul, nii kella 5 paiku, koduvisiiti tellimas. Poja ärkas kole-kohutava kõhuvaluga. Telefoni meil tol ajal polnud, aga asi see siis rattaga need paar kilomeetrit ära sõita. 

No ja Helgi tuli kohe, ka rattaga, mis sest, et päev veel nagu alanudki polnud.

Ja nüüd mina, selle asemel, et kohale kimada ja õmblusmasin üle vaadata, lükkan terve päeva edasi!
Et küll jõuab.

Täna käisin ära, veidikene sättimist ja kruttimist ning Veritas õmbleb kui kulda! Mitmekümne aastane väärt masin, pärit Saksa DV-st,  mõned süsteemid lihtsalt paigast ära.

Tänusõnadele vastu ütlesin, et need ju vanad võlad. Kui Helgile loo ära rääkisin, siis tema ei mäletanud. 
Küll mäletas üht ajas veelgi varasemat erakorralist visiiti naaberkülla. Hobusega. Öösel kell 2 läks ja hommikul kell 6 oli tagasi. 

Vanad võlad küll, aga tagasi tulin koti õunte ja teise täiega viirpuu marju.
Nüüd on mul uus võlgu olemise tunne.


Kuna parasjagu polnud pilti ei pojast, Helgist ega tema õuntest, siis teemaga haakuv foto seegi.

Pojatütar õunaga!
7.okt 2018
...

Jorraks ka natukene

...
Ma olen juba mitu korda maininud, et mingi koolituse käigus sai tekitatud rahakoti vahele papitükike kirjaga: naudin seda, mis mul on.
Eks on omajagu nauditud ka juba.

Hiljem lisandus teine veel: ma ei vihasta, ma imestan. Mida aeg edasi, seda selgemaks mulle saab, et vihastamisel pole absoluutselt mõtet.
Ainult ennast kulutad.

Aga imestamiseks on põhjust igas päevas.

Imestamise välja ütlemiseks sobib mu meelest hästi sõna jorrama.

Jorraks siis ka natukene. Kaua sa ikka omaette imestad.

Miski aeg tagasi käisin linnas ühes suht suures söögikohas. Oli natuke vaja aega parajaks teha, nii ma siis istusin, rüüpasin kohvi ja vaatasin maailma.
Teenindaja jalutas laudade vahel, ühe toolijala all oli ostutšekk. Esimesel ringil noorik lihtsalt vaatas. Teisel ringil kummardus, et üles korjata. Aga ebaõnnestunult, pool paberit jäi kätte saamata. Kolmandal ringil vaatas ta seda poolikut paberit tooli all.... ja jalutas edasi. Neljandal ringil ta kummardas ja sai paberi kätte. 
Mulle nii meeldib leida erinevaid võimalusi, kuidas täita ootamatult tekkinud vaba aega. Jood kohvi ja vaatad. Või siis lihtsalt jalutad ... kui tööga kiiret pole.

Suvel ma ju ise ka, aitasin täita mereäärset augulist teed. Siis Urr imestas, et miks ma neid kive ükshaaval toon. 
Mulle lihtsalt meeldis kõndida.

Laevas oli jälle vastupidi. 
Teenindajat mõtlen. Seisis, rüüpas kohvi ja vaatas igavleva näoga. Küllap ta ka omas mõttes imestas, kui minu toimetamist märkas.
Kui märkas.
Tahtsime nimelt hommikukohvi akna all nautida, et siis ilus merevaade silmade ees. Ruumi oli saalis laialt, vabu kohti vabalt võtta. Aga mitte aknaaluseid.
Kui siis üks laud vabanes, tõstsime kotid sinna. Küllap selle ajaga, kui toiduvaliku ja kohvi kallamise ära oleme teinud, on ka laud koristatud.
No ei olnud. Teenindajad kahekesi seisid ja vestlesid. 
Ega mingid taldrikud suurel laual poleks ju teab mis seganud, aga jumalast räpased olid. Puder segi muu paremaga.
Külma kõhuga oleks võinud pead nii käänata, et ainult merevaade silmade ees... aga no ei suutnud. Hakkas vastu see laga laual.
Tõusin ja tõstsin nõud kõrval olevale koristamata lauale.
Kohe teine tunne!
Tore, et kõva häälega jorrama ei hakanud, üks klient midagi piuksatas, teenindaja oli kohe hingepõhjani solvunud.

Kui juba reisimeenutusi, siis veel tuli meelde. Käisime oma Stockholmi tiiru ära, vahepeal oli kajutis käidud. Prügikast oli tühi. Ja Rita voodis olid valge (püksi? seeliku?) luku tükid. Vaatasime oma kohvrid ja garderoobi üle, ei ühtegi valget lukku. Isegi tervet mitte, katkisest rääkimata. Mis seal voodi peal vahepeal tehti?
Jorrasime natukene, aga aru pärima ei läinud.
Luku tükid jätsime kajutisse. Ehk omanik leiab.

Need teenindajad, kes baaris omavahel ja kandikuga vallatlesid, nemad vist ikka korjasid katkise pokaali killud pärast kenasti põrandalt kokku.

Miks ma seda kõike üldse kirjutan?
Elu on ju naljakas!
Vaata ja imesta!
No ja vahel võib natuke ikka jorrata ka.

Lõpuks veel see kella keeramine. Mul pole midagi suveaja vastu, mul pole midagi ka talvise vastu. Pole kunagi olnud. Ei seganud see mind siis, kui tööl käisin, nüüd ammugi mitte. Keeraku kella, kuhu poole heaks arvavad, talvepäevad on meil nagunii lühikesed ja suveööd valged.
Imestama paneb, kui palju on veendunud poolt olijaid ja kui palju veendunud vastaseid. Kui oleks hääletus, siis mida annab teadmine, et 52% on suveaja poolt ja 48% vastu? Igal juhul on teist sama palju poolt kui neid, kes vastu, olgu otsus missugune tahes.
Sellel teemal jorratakse veel palju, kuigi hetkel peaks ju tore olema, saab hommikul veidi kauem magada.

Mina olen rahul.

Sügis meeldib mulle. Tuuled-tormid, sügisvihmad ja raagus puud.

Mõned veel puhta kollased.


...

Esmaspäev, 29. oktoober 2018

Natukene näputööd

...
Reis Stockholmi oli meil planeeritud juba juunis.
Õnneks on ikka kuskil keegi, kes on nõus korraldamisega seotud toimingud enda peale võtma. Seekordne pakkumine tuli vist siit

Igatahes oli kõik hästi.
Mugav kajut kahele, rikkalik õhtusöök buffet restoranis, transport sündmuskohta ja tagasi. 
Ilmaga ka vedas. Mitte nagu samal ajal Eestimaal.
Vihma me ei saanud, lumelörtsist rääkimata. Isegi tormituul ei kõigutanud laeva.
Kõik oli kontrolli all.
Söömine välja arvatud, ilmselgelt sai liiga palju. Aga kõht oli üsna tühi pärast pikka päeva messikeskuses.

26.-28. oktoobril Stockholmi käsitöömess.

Käisime tutvumas rootsi käsitöömeistrite ja nende töödega... aga mitte ainult. Isegi sini-must-valge lipu ja eesti keele leidsime üles. 

Ostsime mõned olulised töövahendid... eriti Rita.
Tegime pilte huvitavamatest kaupadest... eriti mina.

Aga muidu oli nii, et kõik viis tundi aega sai ära kasutatud ja teisele ringile enam minna ei jõudnudki, aga pole hullu. Oligi just parasjagu kõike.

Pildistasin eeskätt seda, mis minu jaoks huvitavam.

Mõnusad värvid.





Huvitavad tegumoed, mustrid ja tehnikad.




Padjamajandus.




Ja kogu see elu seal.



Loodetavasti tuleb mulle nüüd näputöö tegemise isu jälle tagasi.

Mõtted vähemasti hakkasid liikuma!
Seda enam, et messil oli valmis kauba müük minimaalne, kui seda suurt kaubasaali tervikuna silmas pidada.
Väga palju oli põnevaid kangaid. Eriti neid veidi venivaid ja nunnude piltidega... kui kodus on titekesi või niisama lapsukesi, kellele õmmelda tahad.
Valmistoodangut oli kordades vähem.
Mitte patju ei müüdud, pigem pildiga kangaid ja komplekti õigetes toonides niite, et saad minna koju ja kohe tikkima hakata.
Mitte lapitöid, vaid palju-palju erinevaid komplekte lappe, olenevalt mida või millist õmmelda tahad. Värvilisi lappe, kirjuid lappe, pildiga lappe.
Kui mina hakkan kodus õmblemisega nullist peale, valin värve, lõikan, otsin ja kavandan, ja mul on kodus igaks sajaks juhuks kapitäis materjali (taaskasutus!), siis saab ka nii, et osa tööd on sinu eest juba tehtud, pead oskama ainult selles suures saalis ja suures hulgas enda jaoks sobiv välja valida. See ei ole kerge, mina otsisin pildiga lappe (selliseid mul kapis pole), aga valik oli tohutu ja otsustamine raske.

Aga midagi ma leidsin ja koju tõin!
...

Pühapäev, 28. oktoober 2018

Maalt ja vankriga

...
Tuleb tõde tunnistada: selline ma olengi.
Maalt ja vankriga.
Linnaliikluses ei orienteeru, kaarti lugeda ei oska, õiges peatuses maha minna ei märka... korduvalt.

Iga kord mingi seiklus!

No ja nüüd möödunud nädalal, kui Martaga end Kumusse sättisime. 
Minu juhtimisel jõudsime Kumu asemel hoopis Lasnamäe Linnavalitsuse juurde!
Mis pole ka ime, tõeliselt uhke hoone ju, pisut küll väiksem.
Ja kunstinäitust seal ka üleval ei olnud.

Küll aga Kumus.

Marta kirjutas sellest kokkuvõtte.
Kolmapäeval külastasime koos vanaemaga Kumu Kunstimuuseumi. Enne muuseumisse jõudmist seiklesime Lasnamäel Linnavalitsuses, Laagna tee bussipeatustes, ülekäigusildadel ja porilompides. Algul sõitsime peatusest mööda, siis läksime valesse kohta ja lõpuks pärast armsat jalutuskäiku vihmas jõudsime kohale.
Hetkel on muuseumis avatud näitus"Vabad hinged", mis on kokku pandud Eesti, Läti ja Leedu kunstimuuseumide koostöös. 


Näitusel on kolm põhiteemat: "Müüdid ja legendid", "Hing" ja "Loodus". Eesti kunstnikest on esindatud Konrad Mägi, Kristjan Raud, Nikolai Triik, Oskar Kallas ja teised.

Teine näitus, mida vaatasime, oli näitus Konrad Mägi töödest. Mulle meeldisid tema maalide maastikud ja soojad värvid.


Mõlemad näitused olid huvitavad.
Selgituseks oli võimalik vaadata ka filmi seal samas näitusesaalis.
...

Pühapäev, 21. oktoober 2018

Märka mind!

...
Ükshommik oli ikka täielik paanika. Kõigepealt kuulsin kõrvaltoast kõva kisa, muidu olen häälekuse suhtes suhteliselt tuim, mul endal ka päris vali hääl, aga sedapuhku sööstsin sündmuspaigale. Siiski hilinemisega, sest rebane, keda valjuhäälselt eemale peletati, oli juba läinud. 

Et siis end graatsiliselt köögi akna all näidata. 

Märka mind!

Mina muidugi ei leidnud fotokat nii kiiresti üles, ja kuna rebane tundus tõeliselt ohtlik olema (miks muidu kaasa trepile tormas, kus siis jätkuvalt ja ka tulemuslikult reinuvaderi lahkumist nõudis), jäigi pilt tegemata.

Veidi olin solvunud, aga kah asi. Ennegi õige moment maha magatud või meeleolukas asi nägemata jäänud. 
Pildistamisest rääkimata.

See oli hommikul.

Aga sisetunne pani tegutsema.

Õhtuks oli mul rebane pildile püütud. Tõsi küll, vahemaa oli kordades suurem kui aknataguses paigutuses. Aga vahet pole.

16.10.2018

Ma oleks saanud põtra ka pildistada, kui ma veidike käbedam oleks olnud. Temaga saime metsas kokku. Erinevalt rebasest, kellega oma 10 minutit pilkudega suhtes olime, tegi põder vägagi kiiresti sääred. Mis on ka loogiline, kui arvestada tema säärte pikkust ja meie vahemaa lühidust.

Sõbrants küsis, kas ma ise ei pistnud jooksu. Eiei, mina jooksen ainult põdrakärbeste eest. Õnneks on nemad vist juba talveunes, enam ei ründa.
Mitte et ma sellest puudust tunneks.

Aga muidu, pildistajate hulk suguvõsas suureneb. Lapselaps sai konkursil ära märgitud. Alles paar kuud koolilaps, aga juba nii tegus. Lapsevanematel polnud asjast aimugi, kuni õpetaja helistas ja ütles, et saab minna auhinda vastu võtma. Nemad olid klassiga pildistanud, õpetaja oli osa pilte konkursile saatnud, ja Pärtel sai nooremas vanusegrupis eripreemia.
Igavesti äge ju!

"Märka mind!" ... polegi ju lihtne märgata!

Pärtli pilt

Mulle andis hoopis Sexy Rexy märku.

Märka mind!

Roos selline... no kuidas saab, et ei märka!


16.oktoober... Sirje nimepäev. 

Käisin külas.
Juhuslikult.
Nimepäev polnud siis meeles.

Sexy Rexy ilutses kasvuhoones.
...

Mees Moelt... moemees

...
Selline etendus, käisime kolmapäeval vaatamas.
"Moe mees".
Tegevuskoht ja toimumiskoht Moel.

Moe piiritusevabrikus.
Aeg umbes 100 aastat tagasi.
1907 - 1933
Tegevusaeg ja -koht siis.

Etendus ka.
Moel.

Tegelikult koht tuttav, aga seekordne üritus oli suure maja selja taga.


Lugu selline, kus ajalugu läbi stsenaariumi autori, lavastaja- ja näitlejate töö kahetunniliseks tihedasisuliseks etenduseks vormitud.

Eesti soost mees, Jakob Kurberg, sai 1886. aastal Moe mõisa omanikuks ja tema elutööks oli endisest viinaköögist moodsa tehase rajamine.

Aga mitte sellest ei räägi etendus, 1907. aastal Jakob Kurberg suri, tema vanemad pojad Arved ja Ewald võtsid majandamise üle.

Mõtisklemas me Jakobit ikka nägime. Ja kuulsime.


Vabrikus tegutsesid pojad, eeskätt Arved, kes etenduse käigus minu vaieldamatuks lemmikuks kujunes.


Küllike muidugi välja arvata, tema pingereas alati esimene!


Ma ei taha ega oska sündmustikku ümber jutustada, soovitada vist ka ei saa.
Etendusi oli Moel vaid neli, ja sellest on mul tegelikult pisut kahju. Kõik oli ju väga hästi läbi mõeldud ja ellu viidud. Ilmekad karakterid: tõesti, kõik nad tõid kenasti välja kehastatava kangelase paremad, ja mis salata, ka halvemad iseloomujooned.

Kinni-lahti aken, mis võimaldas tegevusala märkimisväärselt laiendada. 

Suured aknad, nii et tulekahju, mis  1908. aastal lõõmas, andis isegi nagu natuke sooja saalis istuvale publikule, kes polnud osanud end mõistlikult riidesse panna.

Ehk mängivad veel.
Seda enam, et viin on Eesti ja eestlase jaoks läbi aegade väga oluline olnud. Ega siis asjata autod Läti piirile viinavoori kihuta, viina ja piirituse tootmine ja turustamine on tihedalt meie ajalooga seotud. Minu lapsepõlve muinasjutumaal oli üks metsarada, mis kandis nime Viinavabrikutee. Mina muidugi mingit viinaajamist ei mäleta, see pidi olema enne minu ajaarvamist.
Nagu seegi teadmine, et vanavanaema salamisi piirituseveoga tegeles.

Erinevate aegadel erineval moel.
Sedapuhku siis selgitus, et kuidas Moel.
...