Teisipäev, 28. aprill 2009

Mõned minu “kiiksud”

...

...
--> -->
Usun, et mul on rohkem "kiiksusid" kui keskmisel eestlasel. Ega ma neid kõiki tea ega tähele panegi, kui on siis on, mind nad ei sega.
Aga mõni “kiiks” on ikka selline, mida märkan ja mis kohe meelde tuleb.
Nõuka-ajal, kui olid autonumbrid sellised 4kohalised ja miinusmärgiga, siis ma muudkui lahutasin… 03-96… kui sedapidi ei saanud, siis sobis ka vastupidi.
Ilma kalkulaatorita meeldib mulle senini liita-lahutada. Ka korrutada ja jagada, aga siis on paberit vaja.

Praegu vaatan ka autonumbreid, õieti neid kolme tähte seal. Automarkidest ei tea ma midagi. Aga tähtedega on hea mängida, nagu poomismängu. Et mis tähed tuleb vahele panna mõttega sõna saamiseks. AMS… amps või abielumees, OPS…Oidipus või opakas…jne. Raskeks läheb, kui on XYZ, siis jään hätta. Et mis on asjal mõte? Mõte on selles, et mõttetud mõtted ei lase piinavatel mõtetel pähe tulla.
Tegelikult ka.
Kui lehte lugema hakkan, siis ei alusta surmakuulutustest (veel), vaid rubriigist “Palju õnne! “
Vaatan üle, kas on tuttavaid nimesid.
Oligi… Toomasele palju õnne!
Siis vaatan üle, kas on minuvanuseid.
Ja lõpuks vaatan sellise pilguga, et kui oleks kahele lapsele nime vaja panna ja ainus võimalik valik on antud, et mis ma siis paneks.
Täna jäid sõelale Kadri ja Tiit. See oleks lausa stiilne, sest Kadri oli mu vanavanaema ja Tiit oli mu vanaisa.
Helena ja Voldemar oleks ka päris kena kooslus.
Aga täna on Lagle ja Luige nimepäev. Jälle kaks ilusat nime. Kõlaks ju kenasti, kui mõni emme hüüab ukse peal: “Lagle - Luige, lennates koju!”
Loomulikult pole mul enam kellelegi vaja nime panna. See, kes kohe-kohe tulemas, saab nime ilma minu ja “Palju õnne!” rubriigi abita.
Ega ma vist polegi elus kellelegi nime pannud. Isegi oma lastele mitte.
Minu järgi on mõni endale nime saanud.
Ja ristitütrele pandi nimeks mu lemmiknimi.
(järgneb)

Laupäev, 25. aprill 2009

Fotojaht: liigutamine... liikumine...

...

Mõnikord on mägesid vaja paigast liigutada...

...


Iseasi, kas nad liiguvad…

...


Kuidas kogukond vananeb

......

Kui ma oma praeguses töökohas ametisse asusin, oli meie keskmine vanus ikka väga madal. Vanematel meist käis laps põhikoolis, nooremad olid ise just keskkooli või ülikooli lõpetanud. Nüüd on sellest möödas 20 aastat.

Osa meist on juba staažikad vanaemad (ikka juba ligi 10 aastat), nooremad koolitavad või kõrgkoolitavad oma pesamunasid.

Kaader on muidugi selle 20 aasta jooksul pisut muutunud, aga mitte oluliselt. Hetkeseisul vaid üks värskem kolleeg, ja temagi pole enam lapseohtu.

Aga eile sõime jälle vanaema-kooki… seekord siis roosa alatooniga.

Veel üks kolleeg uues staatuses.

Nii see aeg lendab.
...

Laupäev, 18. aprill 2009

Fotojaht: S ... S ...S

...
made in USSR (CCCP)

от обкома КПСС
...

Teisipäev, 14. aprill 2009

Päev, mis läheb ajalukku

...

Selline kena kevadine päev, las ta siis läheb ajalukku. Seda enam, et midagi erilist ei juhtunud. Hoiatan ette ära, jutt tuleb pikk ja igav. Võib vabalt lugemata jätta.

...

Kell helises tavapäraselt pool kuus. No ei suutnud end püsti ajada. Tuba oli külm, kuigi eile sai korraks isegi ahju all tuld tehtud. Mängisin moblaga ühe ussimängu – minu kõige ajuvabam harrastus – ja loomulikult jäin uuesti magama. Ma arvan, et mäng mängis end sujuvalt edasi.

Kella kuuesed uudised kuulasin ka teki all ära.

Ja siis poole seitsmesed.

Ja siis selle jutu, mis kirikuõpetaja rääkis.


Siis polnud enam pääsu, oli viimane vint, et kõik hädapärane tehtud saaks. Kuna üritan juba 3 päeva kaalu jälgida, siis sammuke kaalu peale. See elukas näitas kilo rohkem kui viimane kord, eks kere saab aru, et midagi on korrast ära ja on sättinud ennast säästurežiimile. Aga üldjuhul ma ei lase end sellest häirida, elus on paratamatusi, millega olen leppinud.

Igatahes 10 minutit enne kaheksat olin ma omadega sealmaal, et võisin startida. Vanasti (st 2 nädalat tagasi) oli veel 10 minutit lisa-aega, sest buss võttis teeotsast peale. Aga need julmad bussiomanikud on nüüd meie “punasesse” kaamera sisse pannud ja kõigi memmede-taatide pealevõtmine vales kohas on karmilt keelatud. Üks bussijuht olevat isegi trahvi saanud, et kompsudega tädi pool kilomeetrit kaugemale viis.

Aga mul pole jalutamise vastu midagi. Fotoka pistsin ka taskusse, et kui juba ajalukku, siis olgu illustratsioonidega.


Kena hommik oli ka, kuigi jah, jahedavõitu. Maa oli puhta valge, aga pisut näitas juba päikest ning päevapeale tõusis temperatuur isegi veidi 10 kraadist kõrgemale. Kured on oma eelmise aasta pesa taasavastanud, eile kükitasid kahekesi, hommikul oli üksi pesavalves. Loomulikult, mine tea, kellele nende “korter” meeldima võib hakata, eile lendas neid karjade kaupa üle.



Ega mul ju teab mis kaugele minna pole, 10-15 minutit asjalikku astumist, lorutades saab natuke rohkem.



Peatuses olin peaaegu et esimene, üks kutt toodi autoga, tal muidu kilomeeter maanteed mööda tagasi astuda, enne sai oma teeotsast nagu minagi.



Meie punane buss jäi millegipärast hiljaks, nii korjas Kaja möödaminnes mu auto peale, 12 krooni jäi alles, ja teine 12 pärast ka, sest samamoodi sain koju küüti.

...

Teisipäev on mu lemmik tööpäevadest. Vahepeal sai koos Anneliga "sutsti" raamatukogusse põigata, et sünnipäevalapsele (küll hilinemisega) õnne soovida.


Sutsuke muidugi venis tubliks pooltunniks, aga see sobis. Sefiiritort tuletas meelde 70ndaid, kui sõbrants Tartust rongiga külla tuli, tort näpus. Igatahes maitses endiselt hästi.

Teised majalised käisid kohalikus söömamajas lõunatamas.


Või nosisid kaasa võetud võileiba.

Meil siis makaronisalat, heeringas, vorst, juust. Ja kohv ja tort muidugi.

Alkoholi loomulikult mitte, ega meil mõni lasteaed pole.

...

Kuna koju sain veidike varem, tundus, et peaks midagi kasulikku ära tegema. Mutimullahunnikud on meie krundi omapära. Sel aastal kuidagi eriti rikkalikult, aga see on ka loomulik, “lapsi” tuleb neil kindlasti aastas juurde rohkem kui üks pesakond.


Järgmine aasta on kindlasti veel rohkem… ja lõpuks teevad mul aiamaal sügis- ja kevadkünni ise ära.

Nii ma siis laiutasin neid hunnikuid oma tunnikese, pärast tegin tiiru läbi kohaliku põlismetsa teeserva, et üleeile nähtud sinililli ka ajalukku jäädvustada.


...

Objektiivi ette jäi muudki huvitavat. Kõigepealt muidugi sinililled...


Paiseleht...

Seened...

...

Toas sai toit valmis tehtud ja kodakondne toidetud. Niitnuudlid lihaga, seitset erinevat moodi maitsestatud. Retsepti võiks ka ajalukku kirjutada, aga mida pole, seda pole. Isegi pilt jäi tegemata.

...

Nüüd siis mõtlen. Et kas teha üks tavapärane täiskõhu-uinak. Või lugeda Päevaleht läbi. Või sättida end teleka ette. Või ununeda arvutisse. Kõik on ühtemoodi minu moodi.

Lõpuks ma hakkan muidugi tööd ka tegema. Aga see jääb ikka kõige lõpuks. Kui ma olen tubli, siis teen enne seda lõppu veel ühe õhtuse jalutuskäigu. Ma ei tea, kas ma olen.

...

Esmaspäev, 13. aprill 2009

Igasuguseid aegu on olnud...

...

Ma ei mäleta, vist pildistasin selle mingist vanast ajalehest.
Igatahes foto jahmatas mind.


Kreml Tartu Kivisilla kõrval...
...

Reede, 10. aprill 2009

Fotojaht: (vanad) mustrid

...

Ma tean, et mul on kuskil üks väga vinge muster. See on pikk must riba, vanaema kampsuni esiliist, kuhu tikitud rahvuslikus stiilis lilled. Doora-tädi kudus, küllap ka tikkis, mäletan seda kampsunit oma lapsepõlveajast. Mingil ajal sai sel vist aeg läbi, igatahes kuulub kaunis mustriline riba nüüd minu varanduse hulka.

Kahjuks ainult ei leidnud üles.

Aga leidsin muud vana ja huvitavat.

Mustrilist.

...

Kõige vanem on mingi klaashelmestest mustriga lapike (umbes 15 korda 20 cm). See on ka vanaemalt ja kuna pärit tema noorusajast, siis vähemasti 70 aastat vana. Võimalik, et rohkemgi.


...

Järgmine muster on juba hulga noorem. Usun, et vast 30 aastat.


Tükike nõelapadjast, vanaemale kingitud, lapselapse (mitte minu) tehtud. Minuni jõudis peale vanaema surma koos teiste huvitavate pudinatega.

...

Kumb kahest viimasest mustrist vanem on, ei oskagi öelda. Pakun, et mõlemal vanust oma 20 aastat. Punane mustrikild on ühest kootud seelikust, ise kudusin, õetütrele. Ta võis siis vast 5 aastane olla.


See nupuline muster on seeliku alumises ribas.

...

No ja see viimane, häbi tunnistada, on üks pooleli olev kudumistöö. Usun, et hakkasin just vanaemale vesti kuduma.


Nüüdseks on vanaema juba 15 aastat surnud.

Aga mitte seepärast ei jäänud töö pooleli.

Mul lihtsalt jäävad aeg-ajalt tööd pooleli.

...

Pühapäev, 5. aprill 2009

Toida head hunti

......

Katkend R.J.Raave artiklist (tervenisti mõtlemapanev artikkel oli) ajakirjas “Naised”, aga muidu on see üks vana lugu, mida paljud tõenäoliselt teavad. Leidsin internetist pildi koos ingliskeelse variandiga.

Kord jutustas vanaisa pojapojale võitlusest, mis käib inimese sees. Ta ütles: Mu poeg, lahing käib meis kõigis kahe hundi vahel. Üks hunt on kuri. Temas on viha, kadedus, armukadedus, kurbus, kahetsus, ahnus, upsakus, enesehaletsus, süütunne, vimm, alaväärsus, valed, kõrkus, üleolek ja ego. Teine hunt on hea. Temas on rõõm, rahu, armastus, lootus, selgus, tagasihoidlikkus, lahkus, heatahtlikkus, empaatia, suuremeelsus, tõde, kaastunne, usk.”

Poiss mõtles öeldu üle natuke ja küsis: “Aga kumb hunt võidab?”

Vana mees vaatas mõtlikult ja ütles: “See, kumba sa rohkem toidad.”
...

Laupäev, 4. aprill 2009

Fotojaht: must-valge... kokku hall

...
Seekord kohe mõtlesin, et võtan kätte ja pildistan.
Mitu pilti klõpsasin.
Lume alt välja sulavad mutimullahunnikud.
Tahmane pliit ja põlenud tikud.
Valged augulised kivid, Hiiumaalt toodud.
Esimene uimane kärbseline.

Ükski pilt ei tulnud normaalne.

Nii ma siis otsisin veidi ja leidsin need.
...

...
...
...
Veidi musta, veidi valget, sekka sinakat tooni. Ja kõik kokku hall.
Mulle hall värv meeldib.
Must meeldib ka.
Valge on minu jaoks liiga valge.
...
Teiste must-valge maailm
...