Pühapäev, 17. detsember 2017

Fotojaht: poeaken

...
Mõnikord on kaupluse vaateaken imeline. 

Mõnikord on imelisem see, mis on selle akna taga.

Osa meist oli juba väljas, osa alles sees valimas.


Kihvt Galerii... küünlad ja kingitused.


Kutsuti kaasa ekskursioonile. Kui nüüd mõni mõtleb, et rohkem lastele suunatud, siis kindlasti mitte. Sobib kõigile. Meie grupis oli enamus küll pensioniealised... no et juba lapsemeelsed või nii, aga lustisid samavõrd need, kes oma vanaduspõlve veel ikka kaua ootama peavad.

Ise tegime küünla. Ja poest valisime juurde.

Raske arvata, milline minu näputöö ;)

Pildiga küünalt ma osta ei raatsinud, kahju ju vaadata, kui kunst tasapisi küünlaleegi mõjul kahaneb.


Kuni hetkeni, et enam ei olegi.

Küünalt.

Kahaneb sama moodi kui aeg... alles nädal algas, juba ots käes.

Alles aasta algas, juba on otsakorral.
...

Teisipäev, 12. detsember 2017

Kango ja tema kirjad... lõpetuseks

...
Kui kellelgi veel midagi meenub, kirjutan juurde. 

Aga paar päeva tagasi sain ühe kirja. 
Meenutab Arvi.

Tema meenutab kindlasti vanaisa juttu. Vähemasti mõni lugu on liiga vana, et ta seda ise saaks mäletada.

Mangu onul Tiidrikul oli raadiotöökoda Pikal tänaval. Ülo Raadio. Onu Ets võttis enda peale raadiokastide tegemise Tehnika tänavas. Mangu pidi kaste vedama üle Toompea pikale tänavale. Mangu võis siis olla 13-14 aastane.

Mangu oli naljamees. Ta sõitis traktoriga sirge tee peal kraavi ja läbi kraavi põllule. Miilits tuli ja küsis, kuidas see juhtus, et sirge tee pealt kraavi läks. Mangu vastas, et ta lihtsalt ei viitsinud rooli keerata. 

Kasuks tuli, et ta oli pisut mugav ja laisavõitu. Meisterdas mitmeid tehnilisi abivahendeid, et tööd lihtsustada. 

1944. aastal hakkas Mangu jala Tallinnast Kernule minema. Oli sõja lõpu aeg. Hommikul jõudis vanade haabade kohale. Vaatas, et lell (onu Tiit) seisab trepi peal ja ringutab. Ja vaatab... et mis mees see tuleb saksa sõduri mundris. Kohe põletati need riided ära ja anti onu Tiidu riided selga. Paar päeva oli kohapeal, siis läks jala edasi, Tudulinna.


Mangu oli ka fotograaf ja loodushuviline, tema fotosid oli omal ajal ajakirjas Eesti Loodus. 

Mangu ema ja isa mõlemad surid, kui olid 90. Kuus aastat oli neil vanuse vahet, nii et ema suri 6 aastat hiljem. Mango ikka ütles, et tema elab kauem kui isa, et tema tahab isa nii öelda üle lüüa, ja nii ta tegigi. 
Mango elas 92 aastat vanaks. 

Mango ei joonud viina, kui mehed töö ajal käisid endale napsu toomas, siis Mangule toodi limonaadi. 

Mango oli hea südamega ja hoolitses hästi oma ema eest. Kui ema oli hooldekodus ja pensionist jäi maksmisel puudu, siis Mango läks ise pensionärina tööle, et lisa teenida.

Ja nagu Ene-Reet ütleb, et Mango on tema mälestustes sõbralik, lõbus ja alati rahulik inimene.

Nii arvan mina ka.
...

Laupäev, 9. detsember 2017

Kango ja tema kirjad (III osa)

...
Jõulueelsed kirjad.

Sobivad nii hästi praegusesse aastalõpu aega. 

17. detsember 1948 Tudulinnas
"Värsket lund, pehmet lund sajab juba päev läbi. Kraadi 4-5 on külma ka, on päris kena talve ilm. Nädala pärast on siis jõulud. Kas Sulle jõuluvana ka tuleb?  Eks ikka, aga vitsakimbuga, oled ju üleannetu tüdruk. Aga tead, kui vitsakimbu saad, siis seo nööriga kokku, saad luua, pole turult vaja tooma minna. Meie Luise loeb teises toas, ehk jõuluvana juhtub mööda minema ja vaatab aknast, näeb, kui tragi tüdruk meil on, ega ta meid ei unusta. Sinul on halvem lugu, elad teisel korral, loe nii, et silmad on punased nii kui kodujänesel, jõuluvanasid patseerib tänaval terve kari, aga ükski ei näe, et teisel korral on üks tragi tütarlaps, kes hoolega loeb. ... Häid jõulupühi Sinule ja kõigile teistele kodakondsetele ja head uut aastat samuti kõigile. Soovime mina ja meie kõik. Mango ehk Kangu, kuidas soovite."

21. detsember 1950
"Minu muti tuli linnast ja rääkis, et Tutu on haige. ... Nagu kõik viimased kirjad, nii ka see saab kirjutatud generaatori saatemuusika taustal. Kahju, et ma ei oska seda viisi üles kirjutada, ehkki ta on väga monotoonne. 
Täna oli jälle üle hulga aja näha päikest, mida pole juba kaua kaua olnud. Õhtul näitas kraad juba 5 pügalat alla nulli, hommikuks on kindlasti kümme. Taevas on momendil täiesti selge ja kuuketas näib valitsevat kogu taevalaotust, sest tähed on tõmbunud hoopis kahvatuks. silla käsipuud on kui pärlitega üle külvatud sätendades elektrilampide ja kuu valgusel meenutades jõulukuuske säravate ehetega.
Mõtle Tutu, varsti ongi jõulud. Kuidas neid oodati, kuidas nende vastu säeti ja valmistati. Ka nüüd püütakse veel kuidagi esile tuua mingisugust jõulurõõmu, kuid see pole enam see, see on midagi, midagi hoopis muud, nagu mask, mille taga peitub igapäevane argipäeva elu. Ma olen solvunud, kui keegi julgeb mulle jõulu esimesel pühal soovida häid pühi. Need ei ole jõulud vaid mälestus jõuludest. Kas tuleb veel kunagi tõelisi jõulusid?"

Mango kirjades on näha, kui tihedasti on  ta elu, töö ja mõtted seotud uue elektrijaamaga. Selle kohta lõik ühest varasemast kirjast.

8.11.1950
"Istun oma järjekordsel valvekorral, olen ju nüüd Tudulinna elektrijaama valvekorra montöör. Meid on siin kokku kolm, oleme 24 tundi valves ja 48 vaba. Nüüd aga minu sõber Kalev sõitis mõneks päevaks linna, nüüd valva selle eest ka. ... Kiri sinult oli kui päikese kiir läbi pilve, pilve, mis äsja kattis kogu taeva, sest lugesin enne "Noorte Häälest" ühe sulenärija artiklit ja koostasin selle peale ühe matemaatilise võrrandi, kus  üks ajakirjanik = viis küla eite.
Loodan Tutu et sa ei usu seda loba, mis seal kirjutatud, selles jutus on tõde nii umbes 0,1%, 99,9% on vale, ja mis veel hullem, on segatud laimuga, see pole kriitika, see on laim. ... Muide, nüüd sina jääd arvamisele, et ma tahan, et mind ja meie taati ja teisi, et meid oleks ülistatud, ei, seda ära siiski mõtle. Mingu need loorberid sinna, kus neid vajatakse. Mina ja meie poisid seda ei vaja, kuid poriga pilduda me endid ka ei lase."

1953. aasta märtsis on aga elu uue suuna võtnud.
"Mina elan nüüd Tudus, töötan Metsapunktis mehaanikuna. Momendil olen vaba. Tegin laupäeva puhul natuke perenaise virtsahvti, pesin põrandat jne. Sellest võid järeldada, et olen ikka veel vaba, st ei oma naist. Elame siin ühe teise Tudulinna poisiga ühes. Homme sõidame rajooni isetegevuse ülevaatusele. Mina olen laulumees.  Möödunud pühapäeval käisin kodus. Sääl ka kõik vana viisi. ... ps Saadan veel ühe pildi. Vaata, kas tunned vana Julk-Jürit ja paksu Tõnissoni." 

Lisatud lause lõpus vihjab ehk teatritegemisele? Pilti ma igatahes ei leidnud. Ja ei mäleta ka, et mingit teemasse sobivat kunagi näinud oleks.

Ühe teise pildi leidsin.

1953 

...

Kango ja tema kirjad (II osa)

...
Siin on sissejuhatus ja siin 1. osa.

II osa
Rääkisin Ennuga Mangost. 
Tema mäletas, et üsna oluline etapp Mango elus oli seotud Tudulinna elektrijaamaga. Koos isaga (onu Etsiga) olid nad ühed neist ettevõtlikest, kes osalesid elektrijaama rajamisel 1947 - 1950.

Uurisin internetist. 
Elektrijaama rajamise idee pärineb kolmekümnendate aastate keskpaigast. 
Tegevus algas 1947. aastal. Valla ajalookirjutaja Eduard Maasik on üles tähendanud järgmist: "Paisusüvendi kaevamine oli väga raske. Põhi oli savisegune, ilma kangita ei saanud labidatäitki kätte, Vahel tuli kasutada lõhkeainet, mida miilits Krivorukov vahetevahel hankida sai."
Tööde politiseerituse kohta lisab Maasik: "Omad kommunistlikud noored tegid visalt tööd edasi, aga neid oli vähe. Ka tekkis inimesi, kes vastupropagandat hakkasid tegema. Turbiinide kastide kohta räägiti, et sellest võiks saada kartulikeldri... aga liiga vesine. Võiks saada ka käimla, aga liialt kaugel."

Roostoja jõele ehitati Tallinna Polütehnilise Instituudi ja Tudulinna noorte ühistöös komsomoli löökehitusena hüdroelektrijaam. Avamine oli pidulik: loosungid, kõned. 
Kolhoosnikud sillal. 
Ettepanek anda elektrijaamale nimeks "Kommunismi Tee".

Mango kiri Õiele, kirjutatud 17. okt 1950 Tudulinnas.


"29. oktoobril avame pidulikult Tudulinna elektrijaama. Siis löövad särama elektri tuled Alutaguse laanes.  Ilus on kõndida paisul, kuulata vee kohinatja tahtmatult meenub, milline oli see koht 3 aasta eest. 3 aastat tööd, 3 aastat umbuskilikke pilke, nurinat ja kõike-kõike. Nüüd on see vaid viirastus, ka kõige suuremad pessimistid teevad suured silmad ja imestavad. 
Ta sai siiski valmis. 
Momendil, kus kirjutan neid ridu, hõõgub minu pea kohal 100 wattine lamp laotades  mugavat valgust. Mõelda vaid, ka mina olen selleks kulutanud oma higi ja jõudu. Õhtul vahest, kui istun jaama masina ruumis, dünamo undab, ta nagu laulaks. Laulaks midagi nii võimsat, midagi nii vägevat, kuid sääl samas on see toon nii lõppmata mahe. Ta nagu laulaks sellest suurest tööst, muredest ja rõõmudest, mis sulab kokku üldiseks võidu sümfooniaks. Kuid samas märkad, ta nagu naeraks ja hirvitaks. Miks? Ta hirvitab kõigile pessimistidele: te ei uskunud, vaadake nüüd, kas nüüd usute? – Jah! – Ma võib olla fantaseerin, kuid ei, see on tõesti nõnda. Kui sa vaid kuuleksid ja näeksid seda kõike!"
...
Kolm aastat hiljem on saatnud Mango foto elektrijaamast, taga pühendus Õiele.



Mango ja Õie... ehk siis Kango ja Tutu
...

Kango ja tema kirjad (I osa)

...
Kui minult küsiti, on mul mingeid fakte Mango elust, meenus, et käisime kaasaga tal kümmekond aastat tagasi külas. Ja siis ta näitas kirja, kus tehtud ülestähendused tema algkooliajast.
Pildistasin maha need tekstid (leht 1 ja leht 2) tookord.

Minu kooliskäimise lugu
Algas see väga ammu. Olin siis 6 aastane, kui ema mind ühel hommikul käskis korralikult silmad pesta ja puhtamad riided selga panna, sest täna on minu esimene koolipäev. See oli 1932. aasta septembris. Kool algas siis 1. okt, aga esimesse klassi minejatele oli kooli algus paar nädalat varem, et lapsed saaksid harjuda kooli korraga enne kui päris koolitööks lahti läheb.
Mind ei tahetud algul vastu võtta, et olen liiga noor, aga ema tegi siis selgeks, et paari nädala pärast saan juba seitsme aastaseks.
Nii saigi minust Tudulinna algkooli õpilane. 
...
Minul oli lugemine juba peaaegu selge ja nii ei olnudki õppimisega suurt vaeva. Esimese poole aasta hinded tunnistusel olid kõik neljad, sest siis veel hinnet viis ei tuntud, see tuli hiljem, aga millal just, seda ei mäleta, sest ega mul sinna viite juurde suurt asja ei olnud. 
Kevadeks ilutsesidki tunnistusel kaks rahuldavat, siis hakkaski kõik allamäge veerema. Teise klassi hinded olid veel madalamad ja kolmandasse klassi jäeti mind istuma. Poiss oli loru, ei viitsinud õppida ja kuna isa oli Tallinnas tööl ja ema oli ka sääl ja ma olin Tudulinnas vanaema ja vanaisa hoole all, aga poiss oli sõnakuulmatu ja nii läks kõik allamäge. 
Minu otsesed esivanemad otsustasid, et poiss on ka vaja endi juurde linna viia. Nii saigi minust 1935. aasta sügisel Tallinna 21. algkooli õpilane. See oli suur kool ja õpilasi oli nii palju, et olid paralleel-klassid.
...
Tallinna koolides oli lubatud poistel kanda pikki juukseid, ka mina hakkasin neid kasvatama.
Lõpetasin 3. ja 4.klassi 21. algkoolis, aga vahepeal oli isa korterit vahetanud ning minu koolitee oleks kujunenud väga pikaks, siis sai minu uueks kooliks 17. algkool Ristiku tänaval Pelgulinnas. Selles koolis käisin kuni jõuluni ja siis padavai Tudulinna tagasi.
1939. aastal peale jõuluvaheaega olin taas Tudulinna algkooli õpilane. Õpetaja, proua H.Väli märkis selle ära järgmise repliigiga: "Ah, Mango on oma maailmareisilt tagasi!" Koolijuhataja hr Roosvald kutsus mind õpetajate tuppa, otsis välja juukselõikusmasina, tegi ära juuksuri töö ja minu korralik soeng rändas prügikasti.
Koolipäev algas veerand tundi enne üheksat hommikuse palvusega ja kell 9 algasid tunnid. Koolimaja oli vahepeal, kui mina maailmarändur olin, peale teise korruse ja nüüd oli ruumi palju rohkem. 
...
Mulle igasugune pähetuupimine ei istunud sugugi. Nii olin alati hädas, kui oli vaja midagi pähe õppida, luuletused, laulude sõnad, kirikulaulud, aasta arvud ajaloos. Tudulinna koolis oli usuõpetus kohustuslik, Tallinna koolides oli see vabatahtlik, aga minu esivanemad tegid selle mulle ikkagi kohustuslikuks. 
Matemaatika oli mulle arusaadav ja huvitav, sinna juurde kuuluv geomeetria samuti. Neid asju, mis mind eriti huvitasid, jälgisin silmanurgast, kui neid VI klassile õpetati.
...
Lume puudust neil aastatel ei olnud, küll oli aga rohkesti külmapühasid. Kui temperatuur langes 16 pügalani alla nulli, polnud vaja kooli minna.  Nendel 1939. ja 1940. aastal oli neid külmapühi üsna sageli ja nädalate viisi. 
...
Saabus mai 1940 ja meile saabus kaua oodatud koolikohustusest vabanemise päev. Hüvasti, õpetajad ja koolikaaslased. Hüvasti, kool.

Tudulinnas, 20. mai 2000

Mango
...
Foto ajast, kui Mango isa Tallinnas tööl oli. Kolm venda esimeses reas, onu Ets seisab, Tiit ja Pärni istuvad.

...

Kango ja tema kirjad (sissejuhatus)

...
Mango ja minu ema olid vendade lapsed. Vennad, onu Ets ja onu Tiit siis.

 Eduard ja Klaara (onu Ets ja tädi Klaara, Mango ema ja isa)

Tiidrik Jakob (vanaisa, onu Tiit, Õie isa)

Ja siis veel onu Oskar, onu Pärni ja Itty-tädi. Jaani ja Kadri lapsed.


Lapsi oli neil kas 8 või 9.
Leitud andmete põhjal Elfriede, Anette, Johannes, Eduard, Oskar, Tiidrik Jakob, Ida, Bernhard.

Oskar

Bernhard  (onu Pärni, onu Pänn)

Ida tütrega (Itti-tädi ja Eva)

Mango sündis 1925ndal, Õie oli temast 4 aastat noorem. 


Õie ja Mango... või nagu ema hüüdis. 
Kango
...
Ema surmast sai oktoobris 28 aastat, Mango suri mõned päevad tagasi.

Olen need päevad Mangole mõelnud, usun, et ta tunneb seda. 
Kuigi täna tema ärasaatmisele ei läinud.

Hoopis kirjutan siin.

Ega mina temaga tihedasti ei suhelnud, aga lapsepõlvest on meeles, kuidas ikka korra suve jooksul käisid nad maal meie vanaema ja vanaisa juures. 
Tädi Klaara, onu Ets ja Mango.

Ja siis hiljem Mango üksi. 

Mango on meie suguvõsa kokkutulekutel kõige vanem sugulane, kõik need 3 korda, kui kokkutulek on olnud. Mango on see, kes on heisanud lipu.

2010

2015
...

Neljapäev, 7. detsember 2017

Kes on see tundmatu Two?

...
Keski Two on mind avastanud ja saadab järjekindlalt pakkumisi. Kus see märk mul nüüd maas on, et ma mingit kontakti igatsen... aru ma ei saa. 

Aga kui sõbrantsile kurtsin, siis tema ütles, et talle ka. Kusjuures, karjuv ebavõrdsus, tema saab pakkumisi ikka omaealistelt. Ja juba pikka aega. 
Kuna kõik on kasutamata, ütles, et võib edasi saata. Kui kurtsin, et mul on vist grupp 80+.
Päris kindlasti pole ma ise registreerunud... 

See on täitsa uus kogemus. Mul pole tutvusportaalide vastu midagi, aga suhtlemisega on nii, et hoiaks jõudumööda olemasolevaid kontakte, uutest suurt ei hooli. 

Või kui täpsemalt öelda... hoolin küll, aga aega pole. 

Aega pole??

Mis ma täna huvitavat tegin?
Tegelikult viibisingi grupis 80+... otsisin vanu kirju, mis Mangu saadetud. Lõpuks isegi leidsin, nii umbes-täpselt 67  aastat tagasi. 
Mangu oli siis 25.
See oli üks kiri.

Aga emal oli alles hoitud rohkem, ehk kümmekond.

Mangu, keda enam ka ei ole. 
Väsis ära.
Suguvõsa kokkutulekute vanim, nüüd enam mitte.

Teatepulk järgmisele.

Mina mõlgutasin täna niisama mõtteid, elamisest, olemisest, minemisest. 

Ja siis veel.
Mis ma täna tegin.

Blogisin. Soome 100.

Pisut katsetasin meisterdamist. 
Midagi jõulumeeleoluks.


Ja siis pildistasin, ikkagi esimesed jäälilled aknal.
Verandas.
Polnud tegelikult lilled, arglikud jooned. 
Aga ikkagi.


Ja siis tegin kaalikatest vormirooga ja käisin õues kõndimas.

Lehed on lugemata ja telerit ka eriti ei vaadanud.
Aega ei olnud.

Millal ma siis veel selle Two`ga suhtlen?
...

Kolmapäev, 6. detsember 2017

Lemmiksoomlane

...
Ma ei jõudnudki oma lemmiksoomlast pakkuda, isegi kümne enampakutu hulgast jäi lemmik valimata. Ei teagi, mille kaela ajada... kas penskaril on kogu aeg kiire või on mälu lahjaks jäänud. Mõlemad põhjused sobivad: mul kipub olema nii, et kui on meeles, siis pole aega, ja kui on aega, siis pole meeles.

Aga mul on ilmselgelt olemas lemmiksoomlane.


Helvi on selline omamoodi soomlane, tema isa oli eestlane ja ema soomerootslane. Varsti pärast seda, kui isa Leopold aastal 1941 suri, läks ema kahe väikese tütrega tagasi Soome.
Helvi on elanud enamuse oma pikast elust Soomes, oma elu on jaganud ta Soome mehega ja tema laps on soomlane. 

Aga et Helvi polnud kümne populaarsema soomlase nimekirjas, siis arvestades valikuvõimalust, oleks ma hääletanud Sibeliuse poolt. 

Kõige suurem lähedus... arvan ma. 

Kohtusime veel nõuka-ajal!
1989. aastal käisin ma esimest korda Soomes, koos emaga. Õigem oleks öelda, et olime läbisõidul, teel Rootsi. Ööbisime Helvi juures ja koos temaga jätkasime järgmisel päeval oma reisi. 

Ja siis käisime Sibeliuse monumendi juures. 

Helvi, ema ja mina.

1989

Selleks ajaks oli ema ikka mitmeid kordi Soomes käinud. Ja Helvi Eestis külas. 

Suhtlemine välismaa sugulastega taastus kuskil 50ndatel, ja kuidagi juhtus, et 60ndatel avanes emal võimalus Soome sõita. 

1967

Mulle meeldib lause: Helvi tundis mu ära!
Nojah, viimasest kohtumisest oli möödunud 25 aastat!

Selline siis saadetud postkaart... ja suur ratas, millega ema sõitmas käis.


Palju õnne, põhjanaabrid!
Te olete olulised!
...

Laupäev, 2. detsember 2017

Fotojahtimine... ajas tagasi

...
Maha olen maganud kõik need novembrikuu fotojahid. 

Nüüd pole muud, kui ajas tagasi.

Pisut kraamimist kaustades, et märk maas. 
Ikka veel jahin! 
Aga jagamine on jäänud soiku.

Kõigepealt teema nurgad. Ega ma pildistades ei mõelnud, aga kui arvutist vaatasin, tuli kohe fotojaht  meelde. 

Siia see sobib!
...
N u r g a d


...
T ö ö h o o s... näitlejad ju teevad tööd?  Siin noored taidlejad. 


...
S i i n  m a  o l e n


Siin ma olen päris märkimisväärse osa oma ajast. 
...
V a i m u d e   a e g
Mul siin küll rohkem Halloween. Aga vaimudest ja ajast olen juba kirjutanud. Siis, kui see aeg oli.


Noniii... ajas tagasi... jõudsingi 1. novembrini.
...

Sisetunde streik

...
Lõppenud nädalal kutsuti mind üheks päevaks tööle. Teisipäevaks.
Asendama õpetajat, kes ära.
Hea meelega andsin nõusoleku, tore ju näha vanu tuttavaid. 
Endisi kolleege.

Nii et vaim oli valmis.

Aga siis hakkasid toimuma imelikud asjad.
Kõigepealt kadusid ära mu prillid. Need kõige uuemad ja ägedamad... nagu vits vette. Kõik võimalikud kohad vaatasin üle. Vähem võimalikud jätsin vaatamata: sügavkülma ja  mustapesukasti läbi lappama ei hakanud.

See oli esmaspäeval.

Otsimisest loobusin, ega siis prillide pärast minemata jää, mingid vanemad kuskil ikka olemas on. 
Aga imelik tunne oli küll. 
Nagu mingi märk, et ära mine.

Siis tuli öö. 
Keset kõige sügavamat pimedust ärkasin üle, sest tundsin: mul on halb. Valu kuskil sealkandis, kus süda. 
See ikka veidike hirmutas. 
Pistsin validooli tableti keele alla ja jäin ootama. 
Ei midagi!
Siis otsisin välja oma lemmikplaadi... et kui ravimid ei aita, siis ehk muusika.
Robert Jürjendal.
Või kui muusika ei aita, siis ehk sõna.
Jaan Tammsalu.

Igaks juhuks pistsin veel ühe validooli põske.

Miski igatahes aitas, hommikul ei valutanud enam midagi.

Isegi hing polnud nagu haige... hoolimata nendest painavatest unenägudest, mis mind hommikupoole ööd piinama tulid.


Nägin unes, et koolimajas midagi plahvatas. Ja siis nagu oli tulekahju... aga kui uurima hakkasin, siis nagu ei olnud ka.
Ja see, miks ma tööle läksin, selle unustasin hoopis ära. Alles siis, kui ülemus küsis, et kuidas läks, siis tule meelde. 
Et kõik see, mida tegema pidin, ununes tegemata.

Unenäodki andsid nagu märku: kuhu sa kipud, püsi kodus. 
Sisetunne streikis.

Nüüd on sellest mitu päeva möödas. 
Tööl oli väga tore.
Palju toredaid jällenägemisi. 

Miskipärast ainult vaim ei olnud valmis... aga leppis temagi.
...

Reede, 1. detsember 2017

Ära mine torkima!

...
Täna käisime Tallinnas. 

Mulle anti paar-kolm tundi vaba aega... mis sai täiega ära kasutatud. Loomulikult ma nautisin. 
Isegi ilm, mis autojuhile õudne võis tunduda, pakkus mulle naudingut. 



No ja sõbrantsiga Grenkas kohvitamas. Kvaliteetaeg!

Kuna mul üks projekt katsetusel (lapitöö!), näppisin Humanas oma tunnikese kõiksugu tooteid. Et sobivat materjali leida. 
Seal stangede vahel liikudes jäi üks kampsun silma. Mitte et midagi erilist oleks, aga vedeles maas.
Mõtlesin, et olen kena inimene, korjan üles, sätin riidepuule ja rippuma.

Samal hetkel helises mu telefon.

Võtsin kõne vastu, nojah, telefoninumber, mida küsiti, oli mul täitsa olemas. Kampsuni viskasin stangele, numbri otsisin üles. Toksisin sõnumitesse... ja siis tuli üks range tädi.

Meil siin ei tohi pildistada, kui vaja, minge proovikabiini.

Telefon, teadagi, on mul täielik luts. Temaga pole eluilmaski ühtki pilti tehtud.

Vaatasin jahmunult tädi poole.  Naeratasin ja vabandasin. Ja ütlesin, et ilmselgelt ei tee ma midagi sellist, mis teie kaupluses keelatud võiks olla. 

Tädi porises, aga läks ära.
Mina saatsin sõnumi ära.
Siis panin kampsuni puu peale. 

Ja südamesse ei võtnud... vana tõde ju, et ükski heategu ei jää karistamata.

Vaba aja lõpus läksin Magdaleenasse. Kaasa veel vaba ei olnud, jäin ootama. 
Ootama ja vaatama.

Igasuguseid inimesi oli. Miskipärast jäi silma üks vana mees, kes lükkas ratastoolis istuvat eakat naist. Naisel oli täiega paha olla, see oli ilmselge. 
Mees tahtis ratastooli lifti lükata, aga veidi keeruline, kui pole kogemust. Kuna seisin kohe kõrval, oli tunne, et peaks aitama. Hoidsin liftiust avatuna, onu trügis käru sisse ja üritas seda seal siis pöörata, sest üks ratas oli veel väljas, ja otse lükates sisse ei mahtunud.
Lõpuks siiski õnnestus.
Samal hetkel tuli kuskilt leti tagant kuri tädi. 

Laske see liftiuks lahti, sest see läheb ise kinni.

Selles pole mingit kahtlust, mul polnud kavatsustki sinna jääda seda ust hoidma, seda enam, et kaasa ka juba tuli.
Aga ma ei saanud aru, miks minuga kurjustati.

Vahet pole, naeratasin ja vabandasin.

Onu liftis naeratas mulle, aga porisev tädi porises midagi, millest ma õnneks aru ei saanud.

Igatahes südamesse ei võtnud... vana tõde ju.  Ära topi oma nina võõrastesse asjadesse!

Ilmselgelt on mul liiga palju aega. Kui kiire-kiire, siis ju ei sekku, siis vaatad, kuidas endaga hakkama saad.

Paar päeva tagasi oli ka. 
Keegi jagas FB-s  artiklit pealkirjaga, kus vihje, et ei direktor ega õpetajad ei märganud, et poissi 9 aastat kiusati. Kuna mul käib Eesti Päevaleht, lisasin paar lauset artiklist, sest pealkiri oli mu meelest liiga provotseeriv.  Jagati ju ainult pealkirja, lugu ennast lugeda ei saanud.

Aga artikli jagajale minu sekkumine ilmselt ei meeldinud... kuigi üritasin hoida madalat profiili ja oma arvamust üldse ei kirjutanud. 
Sellest hoolimata, siis ma kuulsin, kuidas kõik on valesti ja kes kõik peaksid midagi tegema, aga mitte midagi ei tee. 
Loomulikult tundsid siis juba mitmed inimesed, et neile on ülekohut tehtud. 

Tahtsin parimat, aga välja tuli nagu alati.

Oli mul vaja minna torkima!
...