Laupäev, 9. detsember 2017

Kango ja tema kirjad (II osa)

...
Siin on sissejuhatus ja siin 1. osa.

II osa
Rääkisin Ennuga Mangost. 
Tema mäletas, et üsna oluline etapp Mango elus oli seotud Tudulinna elektrijaamaga. Koos isaga (onu Etsiga) olid nad ühed neist ettevõtlikest, kes osalesid elektrijaama rajamisel 1947 - 1950.

Uurisin internetist. 
Elektrijaama rajamise idee pärineb kolmekümnendate aastate keskpaigast. 
Tegevus algas 1947. aastal. Valla ajalookirjutaja Eduard Maasik on üles tähendanud järgmist: "Paisusüvendi kaevamine oli väga raske. Põhi oli savisegune, ilma kangita ei saanud labidatäitki kätte, Vahel tuli kasutada lõhkeainet, mida miilits Krivorukov vahetevahel hankida sai."
Tööde politiseerituse kohta lisab Maasik: "Omad kommunistlikud noored tegid visalt tööd edasi, aga neid oli vähe. Ka tekkis inimesi, kes vastupropagandat hakkasid tegema. Turbiinide kastide kohta räägiti, et sellest võiks saada kartulikeldri... aga liiga vesine. Võiks saada ka käimla, aga liialt kaugel."

Roostoja jõele ehitati Tallinna Polütehnilise Instituudi ja Tudulinna noorte ühistöös komsomoli löökehitusena hüdroelektrijaam. Avamine oli pidulik: loosungid, kõned. 
Kolhoosnikud sillal. 
Ettepanek anda elektrijaamale nimeks "Kommunismi Tee".

Mango kiri Õiele, kirjutatud 17. okt 1950 Tudulinnas.


"29. oktoobril avame pidulikult Tudulinna elektrijaama. Siis löövad särama elektri tuled Alutaguse laanes.  Ilus on kõndida paisul, kuulata vee kohinatja tahtmatult meenub, milline oli see koht 3 aasta eest. 3 aastat tööd, 3 aastat umbuskilikke pilke, nurinat ja kõike-kõike. Nüüd on see vaid viirastus, ka kõige suuremad pessimistid teevad suured silmad ja imestavad. 
Ta sai siiski valmis. 
Momendil, kus kirjutan neid ridu, hõõgub minu pea kohal 100 wattine lamp laotades  mugavat valgust. Mõelda vaid, ka mina olen selleks kulutanud oma higi ja jõudu. Õhtul vahest, kui istun jaama masina ruumis, dünamo undab, ta nagu laulaks. Laulaks midagi nii võimsat, midagi nii vägevat, kuid sääl samas on see toon nii lõppmata mahe. Ta nagu laulaks sellest suurest tööst, muredest ja rõõmudest, mis sulab kokku üldiseks võidu sümfooniaks. Kuid samas märkad, ta nagu naeraks ja hirvitaks. Miks? Ta hirvitab kõigile pessimistidele: te ei uskunud, vaadake nüüd, kas nüüd usute? – Jah! – Ma võib olla fantaseerin, kuid ei, see on tõesti nõnda. Kui sa vaid kuuleksid ja näeksid seda kõike!"
...
Kolm aastat hiljem on saatnud Mango foto elektrijaamast, taga pühendus Õiele.



Mango ja Õie... ehk siis Kango ja Tutu
...

Kommentaare ei ole: