Pühapäev, 26. juuni 2022

Vanaema juures

 ...

Mina olin kõik oma lapsepõlve suved maal vanaema juures. Elasin seal suht igapäevaelu: koristasin, korjasin marju, rohisin, tõin kaevust vett ja viisin solgipange õue. Ja hoidsin nooremaid sugulasi, olin ju lastelastest kõige vanem. Rattaga käisin poes, mannerguga naaberkülas piima toomas. Järve ääres suvitasime, vanaisaga käisime kala püüdmas, sõbrannaga kolasine mööda metsi ja korjasime marju või seeni. Kindlasti kogu põhikooli aja, kõik suved. Augusti lõpus, kui linna tagasi läksin, käis suve-sõbranna mind gladioolidega teele saatmas. Ja vanaema seisis teeotsas ja lehvitas, pisar silmas.

Praegugi alles see lapsepõlve muinasmaa. Ja sõbranna, kellega kontakti hoiame.  Vanaema surmast möödus kevadel 27 aastat.


Siin olen ma ise lapsehoidjate meelevallas. Läheme järve äärde suvitama, joogid kaasas.


Nooremad sugulased.


Vanemad sugulased.


Järvel lõbusõitu tegemas.


Sõbranna Sirje, aasta siis oli 1968


Taaskasutus 50+ aastat tagasi


Vanaisaga lõbusõitu tegemas

Olid ajad! 
...


Laupäev, 25. juuni 2022

Ajuvabadus

 ...

Või kuidas seda nüüd nimetada? 

Mõtlesin, et teen oma viimase aja koormatumatele kehaosadele kingituse... st väsinud jalgadele lõhnastatud-maitsestatud-täiustatud meresoolaga vanni. 

Kui pakist enam-vähem sobiva portsu sisse valasin, tundus saadud segu ootamatult roosa (erinevalt eilsest punaste pojengide peaaegu olematust värvist). Pakki uurinud, selgus, et tegu oli toalillede kastmiseks mõeldud väetiseseguga. Eks ma nüüd üks lilleke olen, aga jalgu ma sellesse segusse kasta ei julgenud. Viskasin üle ukse karikakardele. 

Ja hakkasin otsast peale. 

Tühi kauss, pakk vannisoola, mis mingil arusaamatul põhjusel väetisega kohad oli vahetanud, soe vesi. 

Täielik ajuvabadus... mille võib küll julgelt tänase 30 soojakraadi kraesse ajada.



...

Reede, 24. juuni 2022

Lamamise päev

 ...

Täna ma õue ei lähe. 

Esiteks näitab termomeeter, et vilus on 28° sooja. Ilmselgelt on toas vähem. Teiseks pole ma viimased viis päeva tavapärases rütmis elanud, ja nüüd on tunne, et just täna on päev, kus ma mitte midagi ei tee. Või ei noh, mittemidagi on ilmselge liialdus. Täna ma ühtegi kohustust endale ei võta. Ok, pujengi pleekinud ja pudenemiseelses seisus õied lõikan ära. Kui juba pudisevad, on kõik kohad roosat sodi täis. Parem ennetan, korjan kokku ja viin metsa alla.

Samas, saan aru, et nüüd on uus reaalsus, kus kõik teevad endale pujengi õitest siirupit. 

Paranduseks... enam pole pujengi. Nüüd on pojeng, pujeng on vananenud nimetus. Ei tea, kes selle avastas? Erinevalt inimestest, kes mingil hetkel teadvustavad, et nende nimi neid enam ei kõneta, taim vast lepib sellega, et ma mõnikord teda vana nimega kutsun.

Aga Nami-Nami blogi retsept on siiski pojengisiirup.

Kuna seal on mainitud ka maha varisenud õielehti, siis äkki ma proovin, ehk nad isegi kõlbavad.  Kuigi kahvatuks pleekinud, püsivad nad veel kenasti põõsas. Iseasi, kas nad värvi annavad. 

Tekkiski huvi, tundub, et molutamine on seks korraks läbi ;) Lähen õue ja vaatan oma iluaia üle!


15.06.2022

...

Teisipäev, 14. juuni 2022

Lõhnab hästi

 ...

21.08.2020... pesupäev Kolgas


Kuskilt oli meeles, et pesumasinasse soovitatakse panna äädikat. Kui palju, täpselt ei mäleta. Loomulikult leidsin Google abil vastuse oma küsimusele. 100 ml täitsa piisab.

Mina olen mina, panin äädika, aga unustasin panna pesupesemisvahendi. Loputusvahendist rääkimata!

Meelde tuli küll, aga kõik nupud olid juba sisse lülitatud. 60° kuumust. Topeltloputus.

Start. 

Tuli leppida olukorraga, ja lõppude lõpuks, niiväga must see pesu nüüd ka ei olnud! 

On nagu on. 

Kui õhtul pesu nöörilt kokku korjasin, tuli tõde tunnistada. 

Imeline puhta pesu lõhn. Mitte kunagi pole pestud ja õues kuivanud pesu mul nii hästi lõhnanud... kusjuures, ma alati nuusutan ;) 

Ja mälusopist tuli see lõhn mulle meelde. Kunagi Tartus oli meil bioloogia laboris õppejõud, kelle valge töökittel just niisama hästi lõhnas. 

Mida kõike inimene ei mäleta!

Õppejõu nime meenutades ma sama kindel küll ei ole, kas Jaan T või Hans T. Üks neist kahest igatahes oli.

...


Kolmapäev, 8. juuni 2022

Viis võimalust

 ...

Siin siis viis võimalust, kuidas olla ilus.

Tegelen vanade ajakirjade likvideerimisega. Algul mõtlesin, et vanapaberisse, aga järgmine mõte on taaskasutus. Mõtlen edasi, viimasel ajal tundub, et mu mõtlemine on kuidagi aeglasemaks jäänud, aga ehk tuleb veel mõni idee. 

Käesolevat mõttetegevuse aega sisustan spikerdamisega.

Näiteks "Kodutohter", september 2018.

Ise tehtud kaunikene!

Juuksemask.... 1 avokaado, 1 muna, 1 sl oliivõli. Tee püree, kanna kuivadele või niisketele juustele, masseeri peanahka. Pähe vannimüts ja ümber vannirätik. 20-30 min. Loputa jaheda veega, siis pese šampooniga.

Näomask... 1 tl mett, 1 munakollane, 1 tl hapukoort (või taimeõli). Sega kokku, määri näkku. 20 min pärast pese leige veega maha. 

Tselluliidivastane kehakoorija... 1/2 tassi suhkrut, 2 sl külmpressitud kookosõli, 2 sl riivitud ingverit, sidrunimahla. Sega kokku, masseeri kuivale nahale. Loputa. 

Poore ahendav mask... 1 küps banaan, 2 sl maitsestamata jogurtit, 1/2 sidruni mahl. Segu kanna 20 minutiks näole, keskendu rasusematele näopiirkondadele: laup, nina lõug. Loputa sooja veega.

Kaerahelbemask... kaerahelbed, maitsestamata jogurt. Sega kokku, määri näkku. 5-10 min pärast pese leige veega maha.


09.10.2009... kurgikoorega nägu niisutada on vana teada tarkus ;) 

...

Mask näole. FB-st krjatud tarkus

1 spl hapukoort, 1 munakollane. Hoida näol 15 min

Laupäev, 28. mai 2022

Etendused Estonias

 ...

Kui venelased 1944. aastal Tallinna pommitasid, hukkus 757 inimest, 213 sai raskelt haavata ja 446 kergemini. Hävis 1549 ja kannatada sai 3350 hoonet, mis kokku moodustas ligi 30% Eesti pealinna elamispinnast. Umbes 20 000 inimest jäi ilma oma kodust.

Rängalt sai kannatada Harju tänav ja Estonia teatri ümbrus.

Maha põles Estonia teatrimaja... seal oli just alanud balletietendus "Kratt".

Lugesin Wikipeediast.

Aga enne seda käisin Tallinnas, Estonia ümbruses ja vanalinnas.

Aprilli lõpus vaatasin balletti "Õhtused majad". Mahleri muusika, Tiit Härmi lavastatud.

Käed ja jalad... ja Õhtused majad. 24.04.2022


Usaldasin Danzumeest... ja ei pidanud pettuma. Mettele meeldis ka.

Raamatut võiks lugeda, "Õhtused majad", autor Eduard von Keyserling, baltisaksa päritoluga kirjanik, kes nii poolteist sajandit tagasi on õppinud Tartu ülikoolis.


Kuu aega hiljem jälle "Estonias", sedapuhku operett "Lõbus lesk", Lehári muusika ja Andre Heller-Lopesi lavastatud. 

Kui vaid oskaks, ma ka analüüsiks etendust, aga pole hullu,  "Sirbist" saab lugeda. 

Tore oli näha nimiosas külalisesinejat Katrin Targot, meeldis Tamar Nugise osatäitmine, Katrin Karisma suutis nii mõnedki korrad muheluse ja aplausi välja teenida, ja kõik need teised, lava oli tegijaid täis. Ilus õhtu täis laulu ja tantsu!

Aga kui ma siis läbi Tallinna kulgesin, vaatasin linna hoopis teise pilguga kui aasta või paar tagasi.

Korraks mõtlesin, mismoodi näeb välja, kui keegi lihtsalt võtab kätte ja pommitab puruks su kodulinna, hävitab kodu, tapab kaaskodanikke. 

1944. aastal jäid ka vanaema ja vanaisa oma kodust ilma. Mida nad tookord tundsid, kuidas suutsid eluga edasi minna?

Mida tunnevad praegu inimesed Ukrainas? Nemad ju ka, elasid oma tavapärast elu, kui ühel päeval tuli venelane ja hakkas hävitama.

...

Reede, 27. mai 2022

Imelikud inimesed

 ...

Enne mõtle, siis ütle!

Mõtle... Millal sa viimati juuksuris käisid?
Kas sul on midagi selga panna? 
Jalga? 
Sobiv kott teatrisse minekuks?

Aga kus mina, loomulikult olin ma hetkega nõus. Kui vaba pilet, ja juba järgmiseks päevaks! 

Operett "Estonias", "Lõbus lesk".

Teatris rahunesin maha, ma ju tegelikult teadsin, et ongi nii, kes kuidas hästi tunneb. Natuke küll imestasin, aga mis see minu asi. 

Kui nemad ennast hästi tunnevad. 

See keskealine naine, ta punane dressipluus oli ju lihtsalt lõhki. Aga meesterahva soengut poleks ma ehk märganudki, kui ta otse mu ees poleks istunud. Juustepusa oli püsti kui võsa, isegi nagu natuke piiras mu vaatevälja. Ausõna, ma ei halvusta, isegi mitte tema katki rebenenud kaelust. Ehk on lihtsalt eluheidik? Nii tore, et teatrisse tuli! Kuulmise järgi jäi tunne, et naaberriigist.

Tegelikult on mul hea meel, et teater jälle publikut täis on. Küllap aitas kaasa ka see, et pensionäridele pakuti sooduspileteid. 16 euro eest 2,5 tundi kvaliteetaega. Tass kuuma kohvi vaheajal tagas selle, et võisin muusikat kuulates ka silma kinni panna. Kaasa mingi aeg tagasi tegi märkuse, et kui ma sellises olekus (silmad kinni) ooperit kuulan (nagu Saaremaa ooperipäevadel) või teleka ees kriminulli vaatan, hakkan ma hoopis teistmoodi hingama. No ma ei usu! Aga kui ta nüüd tõtt räägib, võis mu kõrval istuv meesterahvas mind ka imelikuks pidada.... esimese vaatuse ajal eriti...


Teatri väljavaade... 26.05.2022

...


Neljapäev, 26. mai 2022

Raamat läbi öö

 ...

Kummaline, et ka öine aeg läheb kiiresti. Isegi siis läheb kiiresti, kui keset ööd ärkad ja uut uinumist ootad. Nojah, kui nüüd tõde tunnistada, ega ma tõesti niisama, silmad kinni lambaid ei loe. Kui ikka vaim virge, leian ajatäidet.

Eile õhtul alustasin raamatuga, aga uni tuli enne, kui õieti alustada jõudsingi, nii polnud mingi probleem öösel pool kolm päris otsast peale hakata. 

Kui magamisse paus tuli.

Viimane kord vaatasin kella, siis oli juba viis. 

See oli ainus hetk, kui raamat hakkas käest ära vajuma. 

Mõtlesin, et nüüd magan kohe kaua, aga unega on nii, et sina võid ju plaani pidada, tema teeb ikka nii nagu tema tahab. 

Kui kell seitse ärkasin, lugesin raamatu lõpuni.

Võbin hinges pole siiani üle läinud.

Piret Raud

"Portselanist nael".




...

Reede, 20. mai 2022

Maitsemeel ja värvitunne

 ...

Mul on tunne, et läbi aegade fännan ma musta värvi. Võib-olla on selle taga lootus, et nii  paistan vähem silma? Mul pole midagi selle vastu, et olla märkamatu. 

Mõnikord olen ma imestanud oma vanaema aega. Vanaema oli ehtne külatüdruk, sündinud 1909. aastal ühes Põhja-Eesti kalurikülas kümnelapselise pere kuuenda lapsena. 20 aastat hiljem abiellus, lapse sai. 1929 siis. Abielludes sai temast linnaproua. 

Aga sel aastal, kui vanaema sai 30, algas teine maailmasõda. 

Tegelikult tahtsin ma tema riietest rääkida. Või üldse selle aja riietest.

Daamidele enamasti midagi heledat seljas,  härrad ülikonnas.

Pluss/miinus 90 aastat tagasi. 

Ma ei kujuta ette, kuidas see valge ikka valge ja puhas püsis!



1932


Mul ei ole vist ühtegi valget riietuseset. Kui on olnudki, ei ole nad kunagi kuulunud mu lemmikute hulka.*

Ükspäev, kui kappi koristasin, jäi silma üks vana kampsun. 

Just need on minu värvid!




Looduses needsamad.

Kõige ilusamad toonid!



Nii et tegelikult mitte must värv ei ole mu esimene eelistus.

Mingid kummalised segatud toonid hoopis. 





* Vigade parandus. Kui valgest rääkida.  Ajapikku tuleb ikka meelde. Üks valge suvejakk praegugi kapis. Aga nagu öeldud: ei kuulu lemmikute hulka. Nii nagu ka 11. klassi  lõpetamise valge pitsist pluus aastakümnete tagant.

...

Neljapäev, 19. mai 2022

Mehed minu elus

 ...

Arvestades mu eluea pikkust... no nii pikka postitust mul ei tule.


04.05.2022


Räägin neist kahest viimasest.

Eelviimane oli see boheemlaslik härrasmees sadamas, D-terminali vahetus läheduses. Mu ratastega kohver ja mina olime suht sarnases olukorras: mõlemad koperdasime, sest tänu tee remondile puudusid seal igasugused teetingimused. Pärast selgus, et kohvril oli kivi ratta kinni kiilunud, mina koperdan niisama.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Sel ajal, kui me kohvriga sadama suunas tüürisime, liikusid teised kõik kiiremas tempos minust mööda. Kuni tuli too mees ja küsis: "Can I help?"

"No, no! Thank!"

Ma olen harjunud ise hakkama saama! 

Nii läksime edasi, igaüks omas tempos. 

Paar minutit hiljem jõudsin mina talle järgi. Ta korjas prügikastist pudeleid. 

Miskipärast hakkas mul kahju, et pakutud abi vastu ei võtnud.

Ja siis see viimane mees. 

Seisin mina T-Centraleni tunnelbanas ja ootasin rongi. Veidi eemal seisab meeldiva olekuga Rootsi mees ja vaatab mind pika mõtliku pilguga. Minutit  3-4 kindlasti. Ma pole nii avaliku tähelepanuga harjunud, jalutasin mõned sammud edasi... ja tagasi. Vahepeal oli meeldiv härrasmees kätte saanud minu selja taga varjus olnud prügikasti ja asunud sealt midagi otsima. Pudeleid tõenäoliselt.

Sellised mehed mul siis viimasel ajal. 

(Kõik muidugi mäletavad etendust "Polkovniku lesk")

...

Kolmapäev, 18. mai 2022

Hommikused ampsud

 ...

Metsaservast  5 lehte karulauku.

Mustasõstra põõsa alt 10 naadilehte.

Köögi akna alt 5 võilille vart (homme juba 6).



Aknalaualt viis vart rohelist sibulat.

Kõik see peeneks hakkida, lisaks natuke kurki ja tomatit.

Segada ühe suure lusikatäie hapukoore, ühe lusikatäie kodujuustu ja ühe majoneesiga.

Siis soojenda pannil eilset (või oli see juba üleeilset) tatraputru, ja kenasti serveerituna naudi hommikusööki. 

Homme teen pildi ka ;) 

...

Laupäev, 14. mai 2022

Kuidas ma Eurovisiooni vaatasin

 ...

No tegelikult räägin poolfinaalidest.

Kui nüüd tõde tunnistada, siis 1. poolfinaalist ei mäleta ma peaaegu midagi, istusin küll tugitoolis ja teleka ees, aga viibisin teises dimensioonis. Mäletan ainult Ukraina esitust ja veel seda, et Leedu sai finaali, aga Läti mitte. Aga kes kus mida laulis.... ei mäleta. Lõplikult ärkasin alles siis, kui hääletamine lõppes, ja siis oli juba päris raske üritusse sisse elada.

Teise poolfinaali vaatamiseks valmistusin natuke rohkem ette. Kõigepealt valasin endale pitsi brändit ja tegin suure kruusi kohvi. Kõrvale otsisin käelist tegevust: paber, pastakas, värvipliiatsid. Šokolaadi oli ka.

Otsustasin, et seekord teen mina valikud, kes finaali pääseb.

Esimene esineja oli Soome. Tema ma hääletasin finaali juba enne kui laulu kuulsin, õnneks oli laul ka suht ok.

Plussi said minu käest veel 

Eesti

Rumeenia

Poola

Belgia

Rootsi 

Pool punkti andsin Iisraelile, Serbiale, Montenegrole ja Tšehhile.

Iirimaa ja Austraalia unustasin hindamata, ja häbi tunnistada, laulu nr 11 magasin ma sõna otseses mõttes jälle maha. Isegi seda ei tea, mis riik see oli. 

Õnneks ärkasin üles, kui Stefan laulma hakkas... mis on ilmselgelt märk laulu ja laulja headusest. 

Kui nüüd finaliste vaadata, siis näen, et minu muusikaline teadlikkus on aastatega tõusnud! Kõik minult + märgi saanud kuus riiki said finaali, finalist Aserbaidžaan sai mult küll miinuse ja Austraalia olin unustanud hindamata, aga Tšehhile ja Serbiale olen andnud pool punkti. 

Ärkvel hoidmise nimel olin ma ikka tegelikult ka vaeva näinud. Kaustikus on selle märgiks peaaegu iga laulu juures üks-kaks pähe tulnud mõtet või pigem küsimust.

Kas pikk blondiin oli tüdruk?
Kas Ukrainast Iisraeli kolinud laulja oli rahvuselt grusiin?
Appike, äkki minu põrn on ka suurenenud!!?
Miks ometi nii traagiliselt?
Kas võib olla tegu lauljaga saatest "Mask maha"?
Miks sa teise laulu võtsid?
Kas Sanremo on sama mis San Remo? 
Kas Strippar oli laulu või laulja nimi?
Mis siin ometi nii raske on, et 40 kg!?
Appike, kas Stefani kohta midagi juttu ka oli!
Päriselt, ongi pisar silmas!
Kas tumedanahaline on  blondiin sünnist saati?


Kaks lauljat suurel laval... 12.05.2022


Igaks juhuks ütlen: tegelikult ma pole üldse rassist, blondid mulle meeldivad ja Eurovisiooni vaatan ka hea meelega... 

Kui ma just teleka ees magama ei jää.

...

Neljapäev, 28. aprill 2022

Vuks ja lets

 ...

Kaks sõna kaevusid* ajusopist välja. 

Täitsa iseenesest.

Ajapikku.

Päris kindlasti on põhjuseks ealised iseärasused.

Ise ma kaevama ei hakanud, tõsi küll, saega ma algul üritasin.

Kõigepealt oksa läbi saagida.... mis kolmandal katsel õnnestus. Saag oli nüri, ilmselgelt aastakümneid kasutamata kuuri seina küljes oma aega oodanud. Üsna väsinud sellest, või oli mägimänni pooleldi murdunud oksa koht nii vintske, et esimesel katsel ei õnnestunud.




Kui hakkasin Annelile rääkima, ei tulnud nimi meelde. Nagu viimasel ajal nimedega tihti juhtub.

Sae nimi siis. Pika, kahemehe sae nimi meenus küll. Saag nimega sulle-mulle.  

Vanaisa tegi omal ajal maal sellisega terve talve puud ära, küllap olid poisid abiks. Ega sulle-mulle saega üldjuhul üksi saagida ei saagi. Isegi mina olen abiks olnud, tõsi küll, puude lühemaks saagimisel kodustes tingimustes, mitte metsas.




Aga vuks-sae nimi tuli vastu hommikut meelde. Lambist, käisin vetsus ja kohe uuesti magama ei jäänud. Aga sõna tuli meelde, asi seegi.

Vukssaag.

Pärnakate letsu mängimine ajas Kristjani eilses loto-saates muhelema. Mulle kõlas ka võõrana, aga ainult esialgu. Mingi tunnike hiljem kaevus sõna ajusopist välja. Justnimelt lets, mitte läts, nagu vikisõnastik pakub. Ja nimelt et ise kaevus, ma ei osanud otsima hakatagi. Lihtsalt järsku tuli teadmine, et lets oli ka minu lapsepõlvemäng. 

Arvan, et minu lapsed mängisid matsu, aga nemad pole ka Pärnus elanud.

* Kuidas selle kaevumisega nüüd on? Sisse kaevumine kõlab loogilisemaks, välja vist tavaliselt kaevatakse? Aga minul nad küll kaevusid, iseenesest. Nii sisse kui ka välja. 

Sõnad siis.

Vuks ja lets.

Kõik muu on niisama varahommikune heietamine.

...

Laupäev, 23. aprill 2022

Süümekad

 ...

Nüüd, kui päike on tuppa pugenud, tuleb nii mõnigi tõde päevavalgele! 

Mu lemmikloomad on kapist (või kui täpsem olla, siis kapi tagant) välja tulnud ja päris mitmes avalikus kohas omale pesa pununud.

Ämblikud siis... ja ämblikuvõrgud.

Tegin südame külmaks ja hakkasin korda looma. Hävitustöö oli muidugi julm, kogu mu lemmikloomade rajatud töö- ja elukohad said purustatud, ämblikke ma füüsiliselt ei hävitanud, aga neile, kes usalduslikult kapist (kapi tagant) välja tulid, korraldasin evakuatsiooni õuetingimustesse. Kindlasti jäi neid üksjagu tuppa, eks aeg näitab, kui kaua ülesehitustööd aega võtavad.




Nüüd on mul süümekad. Äkki oli mõnel väljasaadetutest kuskil peidus pesakond poegi, mis neist nüüd saab? Ja kas õues ikka on juba piisavalt soe, et seal uutes tingimustes uut elu alustada. 

Ma ei tea, kui koiliblika pihku sain ja puruks litsusin, polnud mul mingeid süümekaid. Ja puugi põletamine tuleriidal tekitab isegi omamoodi hasarti.

Imelik on see inimese mõttemaailm.

...

Reede, 22. aprill 2022

Kordumisi

 ...

Juhtus nii, et käisin etendust "Palusalu" teist korda vaatamas. Olingi juba detaile unustama hakanud! Näiteks see, et 1936. aasta olümpiamängudelt naasis Palusalu kahe medaliga. 

Kui numbritest rääkida.

Aga mitte ainult numbrid ja meeldetuletus. Mul ikka need nähtamatud niidid, kuhu kerge takerduda. Emotsioon pool aastat tagasi nähtud etendusest oli hoopis erinev eilsest. Kõik see kurjus, mis lavastusse kirjutatud, seotud Nõukogude võimu, sõja ja okupatsiooniga, sai eile teise alatooni. 

Minevik tuli lähemale.

Õnneks oli etenduses ka huumorit ja õrnust, lisaks lihtsalt inimlikke põhimõtteid, mis ei muutunud kurjuseks ka karmides tingimustes ja jätsid etenduse lõpuks hinge helge ja sooja tunde. 

Kurjusest kirjutas ka Jaan Tammsalu oma tänases mõtiskluses Tallinna Jaani kiriku FB lehel. 
Kuidas jääda inimeseks keerulisel ajal


15.04.2022... Järva-Madise kirikus
...

Laupäev, 16. aprill 2022

Valikud

 ...

Täpsemalt: laupäevaõhtused valikud.


Jätsin munad värvimata.

Panin televiisori kinni.

Tänases lehes oli mitu huvitavat lugu... ei lugenud.

Kahele olulisele kirjale vastamise lükkasin homseks.


Õmblesin oma padja valmis. 



Peaaegu valmis... mõned traagelniidid on veel sees.

...

Neljapäev, 14. aprill 2022

Nähtamatud niidid

 ...

Eks kõik need seosed ja seotused on igapäevane ja tavapärane, aga miskipärast on viimastel päevadel see võrgustik eriti tihedaks  niidistunud. Nagu miski unustusse jäänud urgas, kus paljud ämblikud oma igapäevatööd teevad. Ämblikud, mu lemmikloomad.



Aga kui niitide juurde tagasi tulla, siis raadio mu kohvitassi kõrval alustas arutelu Põhja-Koreast. Eile käisin kohalikus mõisas kohaliku näitetrupi etendust vaatamas, sinna sisse toodud Põhja-Korea teema viis nukra lõpplahenduseni. Ma ei mäleta, millal viimati mu mõtted Korea kandis uitasid, aga eilne "Õnnesoovide" etendus sai täna hommikul omamoodi jätku.

Etenduse kohta kirjutab kohalik ajakirjandus:  “Õnnesoovid” on mõtlemapanev lugu vananemisest, suhetest ja üksindusest.

Kui nüüd jutt teatrile ja maakultuurile läks, siis täna hommikul lõpetasin Teesi Viisimaa raamatu "Vello Viisimaa. Lauldes vihmas". Väga soe lugu teatritööst ja isiklikust elust. Pensionile jäänud, juhatas V.V. 10 aastat Pajusi kultuurimaja näiteringi, elas maaelu, mingi aeg kasvatas ka loomi ja söödapeeti. Ainus, mis kuidagi ei haaku:  ta jäi pinsile, kui oli saanud 50. Mäletan, minu ema oli 55, kui pensionile jäi, siis Pilvi, tema täditütar Rootsis, ei jõudnud ära imestada, kuidas meie riik nii noori inimesi nö maha kannab. Emale oli see siiski õnneks, ta oli 63, kui suri. Praeguste seaduste järgi poleks ta pensionipõlve pidada saanudki.

Vello Viisimaa oli ka 63, kui suri. Niite, mis neid seob, on rohkemgi. Ema mäletas lapsepõlveaega 1930ndate lõpus, kui nende pere Aegviidus suvitas. Samal ajal oli seal ka Vello oma vanematega. Sõja ajal emigreerus Vello isa Aarne Viisimaa Rootsi, kus ta 1989 aastal suri. 31. oktoobril 1989 toimus Stockholmi Jakobi kirikus tema matusetseremoonia, seal viibis ka Vello koos abikaasaga.

Ja just 1989. aasta oktoobris käisime me emaga kahekesi Rootsis. 

Neid niite võiks sõrmitseda edasi, jõudes lõpuks lähestikku asuvate haudadeni Metsakalmistul. Aga las ta olla...

Tegelikult takerdusin ma nähtamatutesse niitidesse juba eelmist raamatut lugedes. Aita Kivi "Nähtamatud traagelniidid". Kui Vello Viisimaa ja minu ema elasid ühes ajas (kõrvuti sünniaastad), siis kõrvuti on minul needsamad aastad just selle raamatu autoriga. Ja mis teha, ühes ajas elamine tekitab palju seoseid. Neid ma praegu harutama ei hakkaks. Seos, mis mõtted liikuma pani, oli hoopis Ukraina. Raamatus on just see välisriik kindla koha saanud, kuigi jah, raamat ilmus juba eelmisel aastal.

Aga traagelniidid sõna otseses mõttes haakuvad, minu omad siiski hoolikal vaatamisel täitsa nähtavad. Käisin Allika majas näputööd tegemas, muu hulgas sai ka traageldamist meelde tuletatud. 




On ju näha traagelniite? Tundub, et süsteemitu? Tegelikult mu süsteemid ongi sellised kaootilised.

Aga raamat "Nähtamatud traagelniidid" oli tiheda sisuga, täis erinevaid teemasid, keerulisi elusid ja saatusi. Kuigi mitte elulooraamatuna kirjutatud, on ta ilmselgelt raamat autori elust. 

Kui nüüd jutt raamatutele läks, siis sel kuul olen juba kolm raamatut läbi lugenud. Mis tähendab, et kirjutamiseks ja joonistamiseks on vähe aega jäänud. Aga otsustasin aktiivselt osa võtta raamatukogude aastast, omapoolse panusena loen ainult Eesti autoreid. Kolmas raamat oli Katrin Pautsi "Tulekandja". No see kriminull oli iseenesest üks omavahel seotud elude ja saatuste niidistik. Harutamisega oli tükk tegu! Aga põnev oli.

Kõiki kolme raamatut seob sõnapaar eemalolek isast. Või isata kasvamine.  Igal juhul on avaldanud see mõju tegelaskujude mõttemaailmale, töö- ja elukäigule.

Aga sõnaga raamatukogu haakub ka nädal tagasi toimunud üritus kohalikus raamatukogus, kus Arlet Palmiste rääkis Raimond Kaugverist ja tema loomingust. Kuulasin ja mõtlesin: millised ajad, millised saatused. Läksin koju, otsisin kuuri alla viidud raamatukastist välja ühe Kaugveri jutustuste raamatu. Ühe jutu lugesin läbi, aga raamatul oli suht kopitanud lõhn juurde tulnud, viisin verandasse tuulduma. Kindlasti loen edasi! "Külalisraamat" siis.

Seoses Arleti ettekande meenutamisega meenus ka, et eilne etendus "Õnnesoovid" on tema kirjutatud ja vist ka lavastatud.

Nii palju siis sellest, et miskit moodi on kõik kõigiga seotud. Vähem või rohkem, nähtavalt või nähtamatult.

Väike nali ka. Ma nüüd ei tea, kas kuulsin raadiost või nägin unes. Igatahes on mul meeles lause: Suur Reede on sel aastal reedesel päeval, alati see nii ei pruugi olla.

Et kuidas see niidistikku sobitub? No loomulikult sellega, et homme ongi Suur Reede... ja juhuslikult reede ;) 

...

Neljapäev, 31. märts 2022

Unesegane

 ...

Harjutasin endale juurde uue kombe. Et hommikul mitte liiga kaua magada, teen ärgates (enne vetsu minekut) kohe voodi ära, nii pole ahvatlust end tagasi teki alla sokutada.

Täna hommikul oli jama majas, käisin kempsus kell 4 hommikul, kui tuppa tagasi tulin, ootas ees päevatekiga kaetud, korralikult üles tehtud voodi. 

Täitsa nõutuks võtab...


Mõnel pole muidugi probleemi, kus ja kuidas...
28.03.2022

...

Teisipäev, 29. märts 2022

Hetked nüüd ja siin

 ...

Lappasin vanu ajakirju, sealt need küsimused. "Eesti Naine", juuni 2018. 

Miks mitte ise ka mõelda ja vastata.

Lemmik...

... mälestus lapsepõlvest.

Mulle väga meeldib vanker, milles mind lapsepõlves sõidutati. Mitte et ma seda mäletaks, õnneks on foto, mida mäletan juba lapsepõlvest.




... hetk päevas.

Hommik. Ärgata ja mõelda, kas tahan tõusta või pigem oleks veel oma soojas mõnusas voodis. Kuhugi ei pea kiirustama.


... argirituaal.

Pool 12 kohvi nautida ja järjejuttu kuulata? Ehk mitte igapäevane, aga üsna sagedasti küll.


... paik Eestis.

Lapsepõlvemaa. Mõnes mõttes olen kaugenenud, aga lemmik ikka ja alati.



... koht maailmas.

Et mis mõttes? Igatahes peab selles kohas olema palju kive. Või suured kivid. Kui reisida, siis Ahvenamaale läheks alati. Aga sama hea on suvekodu mere ääres. See on ainus koht, kus olen kuulnud, kuidas kivid ohkavad. 



... otsus või valik, mille olen teinud.

Kui lähiminevikus, siis otsus jääda koju. Loobumine tööst ja maailma parimatest kolleegidest. 

Tol hetkel oli jaks otsas, aga nüüd naudin tehtud otsust.


... viis end rahustada.

Hetkel joonistamine. Aga tagataskus on teisigi valikuvõimalusi.




... viis end liigutada.

Tunnike kõndimist iga päev.


... kunstnik.

Just täna tuletasin meelde üht mingi aeg tagasi nähtud filmi. 

"Kusama. Lõpmatus."  

Ju siis avaldas muljet, et ikka mäletan. Yayoi Kusama on Jaapani kunstnik, proosakirjanik ja luuletaja. Nüüdseks juba päris eakas, sündinud 1929. 

Aga tema looming on eriline, täis värvilisi täppe.


... lõhn.

Kaselehtede lõhn. Värsked kasevihad saunas, nelipühade ajal kaseoksad toas.


... hääl.

Minu seinakell. Lapsepõlvest tuttav tik-tak, ja pim-põm täis- ning pooltundidel. 


... kingitus, mis olen saanud.

Jalgratas. Ta on andnud mulle palju vabadust ja võimalusi. 




... kompliment, mis mulle tehtud.

Mäletan, ükskord kooli ajal tehti. Mingid meie klassi plikad ütlesid, et nad olid arutanud ja leidnud, et mul on klassis kõige ilusamad jalad. Ega ma neid ei uskunud, aga kõlas paljulubavalt. Ei saa jätta ütlemata, et meil olid klassis ainult tüdrukud!

Praegu tahaks küll, et mul veel sellised jalad oleks....



... tsitaat.

Ma ei tea. Pigem elutõde?

Naudin seda, mis mul on. 

...


Täna sellised vastused. 

Homme vastaksin ehk hoopis teisiti. 

Nagu teistmoodi oleks olnud ka eilsed vastused.

...


Laupäev, 19. märts 2022

Keedis või moos

 ...

Teatavasti talvised tomatid ei ole pooltki nii suupärased kui suvised kodumaised aiaviljad. Aga pole hullu, tomatitest saab teha näiteks salatit. Igasugu maitseained hulka, ja kohe teine mekk. 

Kui niisama süüa.

Samas on teada tõde, et kuumutatud tomat võib isegi kasulikum olla kui lihtsalt suvesoe ja punane.

Nii ma tegingi. Tükeldatud tomatid õlisele pannile, sekka paprikat ja mugulsibulat, küüslauku parasjagu polnud, see-eest oli purgike Adžikat, lisatud lusikatäis kõige lõpuks andis mõnusa kreftise maitse. Soola ja pipart, näpuotsatäis suhkrut ka. Paar tilka vett, et liiga paksuks ei lähe.

Nüüd panen keedist sepiku peale ja söön. Nagu moosi.

Või mis ta tegelikult on? 

Kui keedis ehk moos on marjadest ja suhkruga keedetud hoidis, siis võiks isegi see sobida, seda enam, et tomati vili on mari... kuigi veidi kummaliselt kõlab. 




ÕS lubab lahkelt, et keedis on keedetud toit. See kõlab paremini.

Igatahes mulle mu soolane  "moosisai" maitseb.

...

Reede, 18. märts 2022

Arusaamatus ja arusaamine

 ...

Eile hommikul helises mu telefon. Nokia, seebikarp. Või kuidas neid ilma nutita telefone nüüd nimetatigi.

Võõras number, aga Eesti oma. Olen see, kes üldjuhul ka võõrastele numbritele vastab. Meeldiv meeshääl ütleb: "Tere. Te olete mulle helistanud." No ei ole ma ühelegi võõrale numbrile helistanud, kui nüüd üks annetustelefon välja arvata. Või ma ei mäleta? Tegin väikse uuringu. "Kas firma või eranumber? Firma. Et mis nimeline?" Vastused ma sain. Firma küll, aga nimi oli ilmselgelt täielik pobin. Kindlasti taotluslik. Vahetasime veel paar lauset ja läksime sõbralikult, aga arusaamatuses lahku. Kontrollisin üle oma viimati tehtud kõned, kõik ainult tuttavatele. Kuidas minu number võõrasse telefoni sattus, ei oska arvata. Kui võõrast numbrit guugeldasin, ei näidanud see ühtegi firmat. Mitte midagi ei näidanud.

Õhtupoolikul helistas Rita. Sellisel kellaajal helistab ta ainult siis, kui on midagi olulist öelda. Et mida siis? Selgus, et tema minu numbrit ei valinud, aga ta nägi küll, et tema telefon (Huawei) järsku iseenesest minu numbrile helistab. 

Selline nõutav number mul, justkui oleks Tinderis jaganud. 

Nüüd on mul mure. Kas ma ikka julgen oma mobiili ID-d kasutada? Sest teatavasti on igasugune häkkimine populaarsust kogumas. 


10.03.2022... 9 x 9 cm


Ma nägin küll, kui "UV faktori" saade sõnapealt tummaks jäi ja siis kodanik Mutin oma hoogsa sõnavõtuga sisse sadas. 

Enam ei või milleski kindel olla, kuigi jah, seletust selle kohta siiski jagati.

Lähedases peres oli ka juttu, et mine sa neid häkkerid tea. Huawei ja hiinlased. Mudilane kõrval ei saanud asjale pihta, seletati siis, et hiinlased võivad uurima hakata, mis elu telefoni omanik elab. Mõni tund hiljem kadus mudilane teise tuppa ja kui kuidagi kahtlane vaikus kestis juba pikemat aega, läks vanaema vaatama, mida poiss teeb. Küsis üle ukse, ja sai vastuse: "Sa oled uudishimulik nagu hiinlane."

...

Neljapäev, 17. märts 2022

Ikka juhtub

 ...

Jätk päevakildudele.

Alustasin hommikut uudistega. 

Polnud olnud just mõnus hommik, olin ärganud ängistava unenäoga. Mina, kes ma olen otsustanud, et lükkan tõhustusdoosi võimalikult edasi, sain selle oma hommikuses unenäos mingite tobedate asjaolude kokkusattumise tõttu kätte. Otseses ja kaudses mõttes. Kätte siis.

Ärkasin üles ja jätkasin pooleli jäänud mõtet... või unenägu. Et kas on veel võimalust loobuda, kui juba käes on. 

Siis ärkasin lõplikult.

Ja alustasin hommikut uudistega.

Kontaveit kaotas pea
kolm tundi kestnud põnevusmängus olümpiahõbedale.

Selline enesekindel tüdruk, ja nüüd kaotas pea?

Artiklist lugesin, et polnudki 3 tundi, oli 2 tundi ja 50 minutit, ja asi selgines pisut.

Kontaveit kaotas
pea kolm tundi kestnud põnevusmängus
olümpiahõbedale.

Hea, et mul mustemat stsenaariumi pähe ei tulnud...


Pilt Tillust ja kaotatud südamest.


...

Päevakillud

 ...

Tulin kõndimast, viskasin pikali.

Hakkasin fotokat otsima, tavaliselt on ta voodi kõrval öökapil või sahtlis. 

Seekord ei olnud.  Järelikult jäi koridori. Või kööki.

Koridoris ei olnud.

Käisin kempsus, köögis pesin ära nõud. Tõin ahjupuud tuppa. Tegin endale sooja leiba (võileivagrill). 

Sõin kõhu täis.

Läksin tagasi tuppa, viskasin voodisse pikali.

Ja hakkasin fotokat otsima.



...

Esmaspäev, 14. märts 2022

Emakeelepäev ja nimepäev

...

Kuulasin tuntud inimeste ettelugemisi Kadriorus.

Kirjutasin e-etteütluse, loomulikult vigadega.

Ju vist lugupidamisest, aga kirjutasin kirjanike liit ja heade mõtete linn suurte algustähega.

Mingi kokku-lahku kirjutamise viga oli ka. 

Aga pole hullu, hea meel, et kaasa tegin. Nagu tavaliselt, otsus liituda tuli viimasel minutil. Tänu etteütlusele sain uue sõna... passus. Kasutama vist küll ei hakka.

Lõpetasin eesti kirjaniku raamatu.

Aino Pervik, "Kaetud lauad".  Esimest korda avaldatud 1979. aastal. Päris hea lugemine, tuttav ajastu, juba ununema kippuv igapäevaelu. Selline naiste maailm, loomulikult meestega kaunistatud.

Ja lisaks on täna Matilda nimepäev. Mul just üks oli hiljuti käepärast :) 

Matilda siis.


02.03.2022

...


Pühapäev, 13. märts 2022

Päev Ukrainaga

 ...

Kaks tundi vaatasin filmi Ukraina teemadel.

Jupiteris, "Suguvõsa". Aeg aastail 2014 - 2015, maist maini.

Uurisin veel.

Kes oli Stepan Pandera. Kes on pandeeralased.

Mis ikka juhtus Malaysia Airlinesi lend 17-ga.

Euromaidan ja 21. november, tähtpäev Ukrainas. 

Ja kes on molfar.

Teadmisi tuli juurde, ja kinnistus tunne, et keerulised ajad saavad keerulisemateks muutuda.

Seda muret väljendas ka Anu hommikune intervjuu ukrainlannaga, kes Eestis olnud nädal aega.

Ja varahommikune "Kajalood", Kaja intervjuu Jaanikaga, kes muuhulgas on kirjutanud raamatu "Minu Ukraina".


...

Foto on kohalik, 18.03.2016

...

Esmaspäev, 7. märts 2022

Loovust on vähe

 ...

Kaubandusketid on hädas Venemaa toodanguga. Kas jätta või ära visata. Aga mitte ainult kaubandus, ka ostlejad murravad pead. Kas osta või ostmata jätta? 

Mõni aktiivsem sekkub ja korraldab vastuseisu. Iseasi, kas on tark tegu kauplust boikoteerida või streik korraldada. Sellega olen nõus, et ei pea vaikima, kui asi tundub vale olema.

Aga võiks ju nii, et jänes söönud, kapsad terved. Või kuidas see vanarahvas ütelda armastas...

Paneks näiteks vene kaupadele, mis juba tellitud ja kinni makstud, 10% hinda juurde, ja iga kauba juurde info, et pool müügi hinnast kannab kauplus Ukraina toetamise fondi. 

Kodus võib ostetud kaubaga korraldada mõne ühistegevuse.  Saab ju lõhki lõigata, noaga tükeldada, läbi närida, alla neelata või välja sülitada, mida iganes. Peale pits vodkat, toostiga "Surm rottidele".  

Hinges kergem, et oled midagi teinud.

...

Kui juba sildistamisest jutt... ostsin paki barankasid. Kes ei tea, siis baranka on slaavi köögist pärit rõngaskuivik. Peal oli kiri Eesti Leivatööstus. Aga paki tagumisel küljel kleebitud silt Toodetud Ukrainas. Selle avastasin alles kodus, aga vahet pole, kuna tekst oli pakendil eestikeelne, ma ostes sügavuti ei süvenenud. Ma poleks ilma selle lisa-kleepsuta eluilmaski teada saanud, kus barankad toodetud on.




...

Esmaspäev, 28. veebruar 2022

Killukesi veebruarist

 ...

Veebruaris algas tiigriaasta.




Onudest noorim sai onu tiitli 7 päeva enne oma seitsmendat sünnipäeva. 
Nüüd oli tal üsna ümmargune juubel.

Siin üks veidi varasem sünnipäev. 


Aga Cognac on kingitus mulle. Luban, et Tiigri aastal joongi ainult kõike seda, mis nii või naa on seotud tiigri või teiste kaslastega. Eile näiteks pakuti Kännu Kukke... ja kukk on teatavasti kaslastele suupärane amps. Rääkimata kännust, kass kännu otsas mõjuks väga loogiliselt. Nii et lubasin endale paar punast piiska.

Arvestades sünnipäeva, joonistas tehiskeskkond käsikäes loodusega mulle elujoone. Tõusud ja langused, ja lõpuks see must auk. 

Kuigi ma vist valiksin tuha ja Läänemere.


Vabariigi aastapäeva tähistasime kiluleibade ja kamavahuga. Ja õhtuse kontserdiga.

Aga tuju oli hapu ja kõhus oli õõnes tunne.

Lipu jätsin välja lehvima kuni hommikuni.



Järgmisel päeval oli kohtumine tankidega. See oli reedel.


25.02.2022


Laupäeval vaatasin ülekannet Vabaduse platsilt. Siis meenus see vana ajakiri, kus oli foto ühest teisest meeleavaldusest.

Poliitiline meeleavaldus Peterburis, märts 1917. Üks esimesi rahvusliku iseteadvuse avaldusi välismaailmale. Rongkäigust võttis osa umbes 40 000 inimest. 

Umbes nii on foto all kirjas. 




Ja ükspäev nägin rebast. 
Ei saa just öelda, et foto õnnestunud oleks, aga tühja kah! Kui hoolega vaadata, saab aru küll. 

22.02.2022

Projekt "28 järjehoidjat" sai ka läbi. Isegi ületatud!



Nüüd peaks järgmise kuu lugemisele pühendama...
...