...
Ega pole kerge ka inimhingedest aru saada, ma siin pean nüüd oma köögitehnikale psühholoogi mängima!
Oleks see siis esimest korda, juba suvel jättis pliit hädise mulje, ja et eluga edasi minna, pidin oma jaheda käega teda maha rahustama.
Asi oli tegelikult veidi kummaline... lülitasin pliidi välja, kenasti jahtus maha, kolm plaati võtsid vabalt võimaluse puhata, neljas aga jälgis mind pingsalt oma punase hõõguva silmaga. Mitte et mul neli korraga töös oleks, aga mingil hetkel on nad kõik ikka toidutegemisse panustanud.
Seda ühte, ülitundlikku natuuri pidin ma veenma ja silitama. Et küll ma annan märku, kui sind vajan, praegu võta vabalt, lase silm looja. Ära vahi mind oma põleva pilguga.
Mõnikord mõjus, eriti kui käsi, millega pliiti lohutasin, piisavalt külm oli.
Ajasin selle eripära kuuma suve kaela: kaasa oli ka tervisega hädas, samas sajast põhjalikust uuringust hoolimata põhjust ei tuvastatud. Nii ma ka siis lõpuks loobusin, pliit oli ju endiselt töökorras, lisaks hoidis mul ka pilku peal.
Leidsin kiuslikule loomusele teise lähenemistee: enne plaadi välja lülitamist keerasin ta mõneks sekundiks maksimumi peale. See vist oli veidi karistamistaktika moodi, et sapsti! vitsaga, ja rahu majas?
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Eile läks köögis ikka täiega kord käest.
Kõigepealt külmkapp. Ma ei tea, mis talle ei meeldinud, igatahes võttis kätte ja kukkus undama.
Muidu meil tavapärased suhted, aga see mu projekt sügavkülm tühjaks edeneb päris hoogsalt (peangi minema eelmise suve rabarberitest kisselli tegema), on talle ehk see vastukarva? Igatahes undamine, pehmelt öeldes, käis ajudele.
Katsusin aru saada, miks ta ometi hüsteeritseb. Või kuidas teda vaigistada.
Kallutasin kappi ja nihutasin kappi. Tegin uksed lahti. Ja panin uksed kinni. Surusin ust kõvemini. Surusin ust veidi kõrgemale. Läksid minutid ja läksid tunnid, selles mõttes, et aeg läks, aga ma ei suutnud köögis korraga kuigi kaua olla. Iga kord midagi proovisin.
Lõpuks sai täiega siiber, undamine käis ajudele, samas köögis tahtsin toimetada. Tõmbasin juhtme seinast välja.
Aga süda hakkas valutama. Kas tõesti ongi lõpp? Olin poest ostnud nädalajao toitu, sealhulgas lõhe miinus 50%. Kõik teavad, mida see tähendab. Ok, kala ahju panek oli käeulatuses, aga ikkagi. Edasi tuleks see ka külmikusse panna.
Võtsin ja panin juhtme seina tagasi. Aga mitte samasse auku, tal kõrval naaber, mis veekeedukannu kasutuses.
Et mis edasi juhtus?
Kapp paar korda niutsatas, siis hakkas vaikse urinaga tööle. Täna ka, nagu milenki seisab nurgas ja vaikib. Või töötab vaikselt nohisedes.
Kann uues pesas käitub endiselt normaalselt.
Aga see pole veel kogu lugu!
Õhtul, kui olin juba piisavalt maha rahunenud, mõtlesin et panen nüüd oma lõhepooliku ahju.
Kas õnnestus? Loomulikult mitte!
Lihtsalt, ahi ei hakanud tööle. Näppisin neid nuppi vasakule ja paremale.
Vaikus. Pimedus. Tühjus. Külmus. Kõik see vaatas mulle ahjust vastu.
Ainult kell pliidi sihverplaadil vilkus hoiatavalt. Nojah, täpselt nädal tagasi oli meil voolukatkestus. Telefonile tuli teade, ise olime just sõitu läinud. Kui jälle koju jõudsime, olime kõik tagasi.
Nii meie kui elekter.
Aga kell ununes õigeks panemata.
Mõtlesin pingsalt, mida edasi teha ja kuhu kala küpsema panna. Ajaviiteks näppisin kella õigeks. Seekord õnnestus esimese korraga.
Siis proovisin igaks juhuks, mida ahi asjast arvab. Ahi oli rahul. Kõik hakkas tööle, tuli põles, midagi mühises, soojaks läks ka.
Selles mõttes, et kõik lõppes hästi.
Aga aru ma ei saa, miks minu vastu selline streik korraldati, mis ma jälle valesti tegin!
...
Lõpuks, tähistamaks 500 aastat Eesti kirjakeelt väike katkend Contra pikemast kirjatükist. Ehk siis luuletusest.
elu võimalikkusest koos masinatega
taban end tihti mõttelt
et tehnika areng käib mulle närvidele
...
lisaks mürareostusele
tekitavad kaasaegsed masinad
ka materiaalset reostust
sest neid peab tihti vahetama
kuna iga järgmine mudel
tehakse nii vähe parem kui võimalik
et saaks võimalikult kiiresti ja tihti
jälle uue ja parema mudeliga
välja tulla
...
