Elu viereb nindagu ernes

 ...

Täna juba kesknädal.

Vähe sellest, on kesknädala keskpäev. 

Tegin söögi valmis, siis sõin kõhu täis... ja siis kontrollisin, kas selline toit üldse olemas on.

Õnneks täitsa olemas! Leidsin Lia Virkuse retsepti* 2015. aasta Õhtulehest.

Kui nüüd tõtt tunnistada... mina nii ei teinud. Ja isegi toidule olin jõudnud ise nime anda. Herne-tatrahautis.

Mina sorteerisin eile poolikuid kuivainete pakke. Et teeks mõnele lõpu peale. 

Pooliku paki poolikud kollased herned panin hommikul likku, õhtul oma suurde punasesse ahjupotti ja koos pannil kuumutatud sibula ja riivitud porgandiga ahju, mis just  oma põhitöö oli lõpetanud. 

Kui pliidi alla tule tegin, hautasin tatra.

See kõik oli eile.

Täna hommikul pannil soojendasin. Natuke võid ja natuke õli, mõni lusikatäis tatart ja teist sama palju hernepajast, kaas peale ja natuke aega haudumiseks... täitsa söödav toit sai. 

Ja mis peamine, ma ei usu, et keegi teine sellist toitu söönud on ;) No kui, siis LV ise vast ka! 

Kaasale ei pakkunud, tema tatart ei fänna, tema saab hernesuppi. Mul puljong külmkapis täitsa olemas, isegi liha on sees.

...

*LV retsepti järgi valmistades oleks herned leotatud ja poolpehmeks keedetud, siis tatar juurde ja edasi hautada. Lõpuks lisada võis praetud sibul, soovi korral praetud koos peekoniga. Nimeks herne-tatrapuder röstsibulaga. 

Kah sobiv, aga mul oli ahjus lihtsam. 

...

Kokkupuutepunktid

 ...

Ma ka tasapisi katsetan. Skännisin ja tegin veel mõned mustvalged fotod värviliseks.

Võiks ju öelda, et miks peaks originaale töötlemisega muutma, aga kui arvestada, et suur osa selle aja fotodest, mis minu käes, on suuruses nii umbes 5 x 8 cm ja mõned veelgi väiksemad, siis luubiga vaatamine vist poleks ka hea mõte.

Ilmselgelt on seegi pilt originaalis tibatillukene, ja lisaks hallikarva. 

Sõidame emaga Tallinna. Mitte küll otse ja hobuvankriga, sellega viiakse meid 7-8 km kaugusele raudteejaama. Edasi juba rongis koos emaga. Foto põhjal võib arvata, et käru oli ka kaasas. 

Olen seda pilti vaadates kogu aeg arvanud, et just tookord ootas mind ees haigla ja operatsioon.

Ma tean isegi arsti nime, kes mind lõikas: noor ülikooli lõpetanud onkoloog-kirurg, hiljem tuntud teadlane ja professor, kes oli seotud ka Eesti Vähiliidu asutamisega.

Siit need mõned lubatud kokkupuutepunktid, lisaks sellele, et VR on terariistaga mul kallal käinud ja sellest sisse(välja)lõikest mul jälg otsmikul on. 

Aga ta on sündinud septembris 1928, täpselt nagu Pilvi. 

Ja kuskilt kaudu on ta isegi tuttav, ütleme nii, et kauaaegsete tuttavate tuttav. Ma isegi ei tea, kas tutvused olid mängus, et just tema mind opereerima sattus. 

Nüüd, peale foto töötlemist ja suurendamist saan aru, et olen teadnud valesti, neil piltidel on op juba minevik. 

Minevikuks saanud on ka doktor, kes eelmise aasta märtsis igavikuradadele läks.

Mingi 10-15 aastat tagasi oli mul sealsamas juuste piiril uus lõikus, aga sellest tohtrist ei tea ma midagi, isegi nime ei mäleta. Lõikamist ehk natuke. Ja kuskil kaustas on vist foto, kus mul plaaster laubal.

Aga arm otsmikul on mul seega peaaegu et sünnist saati... mitte et see mind kunagi seganud oleks.

...

Selgeltnägija

 ...

Olin köögis toimetanud juba terve igaviku. Ühel hetkel tekkis mõte, et huvitav-huvitav, palju kell võiks olla. Kaksteist? Rohkem või vähem?

Selline tunne, et ei rohkem ega vähem.

Nii ma mõtlesin.

Siis vaatan... elektripliidi kell näitas 12.00

Natukene hakkasin muretsema: ma ei taha olla selgeltnägija. Ega ajanäitaja.

Õnneks meenus kohe, et kell köögis on 2 minutit ees. 

Kohe hakkas kergem ;)  

...

Sõts, sõtse ja ajalibisemisromaanid

 ...

Ma tean (või pigem: arvan teadvat), et olen seda sõna läbi aegade valesti kasutanud, no et õest rääkides ütlen pigem sõtse, mitte sõsar. See on harjumus aegadest, kui ma veel koolis käisin. Tundus kuidagi keele- ja meelepärasem.

Aga Canadas elanud vanaema vend alustas oma kirja hoopis sõnadega Tere sisar. 

13.10.1956

Võtsin siis ette ja vaatasin, et mis on ja miks on.

Tuleb välja, et pole hullu midagi.

Õe kohta saabki öelda nii sõsar, sisar, sõts ja sõtse.

Sõtse tähenduses isa õde tundub väga võõrana. Selles mõttes, et nagu kasutamiskõlbmatu. Isa õde elas Saaremaal ja temast rääkides oleks väga imelik kasutada muud kui tädi Ilse.

Kui ma praegu mõtlen, siis mulle sobib kõige paremini variant, et sõtse on vanem õde ja sõts on noorem õde. Kuskilt keeleleheküljelt sellise võimaluse isegi leidsin. 

Õeraas kõlab ka kenasti.

Mul õeraas on minust ligi 5 aastat noorem.

Kuna seda must-valget fotot olen juba näidanud, 

andsin seekord natuke värvi juurde ;)

Õde iseenesest on natuke kahtlase väärtusega sõna. Kuidagi ebaõiglane, et vend ja vendlus vs õde ja õelus.

Seda õdede õelust kumab läbi kahes raamatus, mis ma mõne viimase päeva jooksul läbi lugesin. 

Vahemärkusena öeldes, ma ei saa aru, kuidas saab inimene lugeda ja samal ajal tavaelu elada? Ma kas ei saa enne hommikut magama... või siis enne keskpäeva üles (sest loen voodis)... või päev otsa midagi  muud kasulikku tehtud. Ma lihtsalt kogu aeg loen, kuni raamat on läbi.

Aga lugesin ma "Minu õde" (Michelle Adams) ja "Vihmaste ilmade õed" (Kate Hewitt). Lisaks sellele, et mõlemad raamatud rääkisid kahest õest, oli neis midagi veel, mis haakus. Natuke õelikku õelust; saladused, mis on muutnud neid haavatavaks; aastaid painanud mõte: mind ei ole tahetud. Kaks erinevat lugu, kohati päris valus lugemine. Mõlema raamatu puhul tundsin, et lõpp polnud päris see, mida mina ootasin. Aga haarav lugemine oli, ja nagu öeldud, midagi muud suurt nagu teha ei jõudnudki. Niisama pisut igapäevaelu, kui lugemises puhkepausi tegin.

Aga mis lugu on selle pealkirjas lubatud ajalibisemisromaaniga?

Eks see nüüd mingil määral mäng sõnadega on.

Võtsin selle Google tõlgitud lõigust, kui tundsin huvi nende kahe kirjaniku eluloo ja loomingu vastu. Google tõlgib lihtsalt kiiremini ja kuigi mitte alati õigesti, siis kindlasti paremini kui mina.

Ja ma olen absoluutselt nõus: lugesin, ja aeg libises märkamatult... kuigi aknast õue vaadates on tunne, et päevadele on juba pikkust juurde tulnud.

...

Kui aeg saab täis

 ...

Miski pole igavene. Aasta 2023 jäi päris mitmele Eesti tuntud tegijale viimaseks. 

Mina ei arva, et surmast ei tohi rääkida. Eks ma olen juba piisavalt vana ka, ja mul on aeg-ajalt kombeks rääkida sellest, mida parasjagu mõtlen. 

Näiteks surmast.

Mingil ajahetkel said mulle tuttavaks kaks mõtet. 

Mitte et ma neid päris omaks oleks võtnud. 

Kui ämm paarkümmend aastat tagasi meile kolis, ütles ta, et nüüd tuleb aeg, mille kohta vanad eestlased ütlesid: toidab lähedase surnuks. Antud juhul siis ämma. 

Päris õõvastavalt kõlab, aga kui ma praegu guugeldasin, siis leidsin selgituse, et sellisel jutul on tõepõhi all. Fraseologism selline... Söödab vanemad surnuks - toidab vanemaid surmani. Ämm oli peaaegu 15 aastat meil, aga mitte siiski surmani. Jäi voodihaigeks ja vajas rohkem hooldust, nii jõudis hooldekodusse, kus üsna varsti suri. See oli 4 aastat tagasi novembris, nüüd detsembris oli tema 100. sünniaastapäev. Nii et päris pika elu elas, peaaegu 96 aastat oli talle antud.

Teine sõnapaar, selle kuulsin Pilvilt. Surmaeelne koristamine. Proovisin selle kohta ka midagi seletavat leida, kuid esialgu ei õnnestunud. Aga siis tuli appi Õhtuleht* artikliga "Mis imenähtus on Rootsi surmakoristamine?" 

Selge siis, et Pilvi Rootsis teadis, aga mina Eestis polnud kuulnudki!

Kuigi nimi hirmutav, on tegemist päris aruka toiminguga. Eeskätt on eesmärgiks vanemaealiste julgustamine enne kõrgesse vanusesse jõudmist oma asjad  ära korraldada, rämps minema visata ja tarbetutest esemetest vabanemine.

Lõik artiklist.

Kui rääkida rootsi surmakoristamisest just kõrges eas, siis soovitab Magnusson sellega algust teha neil, kes on üle 65 aasta vanad. Kindlasti tasuks eakatel koristajatel otsida välja ning panna ühte kindlasse kohta kõik olulised dokumendid. Sinna võiks panna ka pangaväljavõtted, info olemasolevate võlgade ja finantskohustuste kohta ning erinevad paroolid, et saaks sulgeda surmajärgselt ebavajalikud meiliaadressid ja muud kontod. Ning mis kõige olulisem, east hoolimata: ära kuhja kodu igasugust kraami täis. Rootsi surmakoristamise karm filosoofia on see, et pärast sinu surma ei taha sinu asju mitte keegi.

Kuid artiklis on mõte, et seda toimingut nimega döstädning võiksid harrastada ka need, kes noored ja täie elu-tervise juures.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. See oli sissejuhatus ;) 

26.12.2023

In memoriam 2023 nimekirjas leidsin 34 nime. Need, kelle eluküünal läinud aastal kustus.

5 vanuses 90+

11 vanuses 80+

6 vanuses 70+

5 vanuses 60+

5 vanuses 50+

2 vanuses 40+

Numbrid, mis hirmutavad? Tegelikult ei peaks, vanuses 90+ on seljataga pikk ja sisukas elu. Eks see on nii, kuidas kellelegi on antud.

Lahkunutest vanim, Helvi Jürisson (94) oli kunagi minu ema klassiõde. Ema oli 63 kui suri.

Aga sellest döstädningist peaks lastega rääkima. Kas teevad ise kunagi ära või on neil targem appi tulla ja juba tasapisi tegutsema hakata.

...

* Artikkel ilmus 08.01.2018. 

...

Uued tuuled

 ...

Sel aastal hakkan reklaamiga raha teenima.

Tiheda töö tulemusel valmis esimene reklaamplakat.

Ei tilkagi alkoholi!*

...

* Organiseeritud karskusliikumise alguseks Eestis võib lugeda 6. juunit 1889; kui Toril asutati koolmeister Jüri Tilga eestvõttel esimene karskusselts "Täht". ... Seltside tegevusel oli kaks põhisuunda: propageerida karskust ja pakkuda kultuurilist meelelahutust.  (Võitlev Sõna, 4.10.1986)

...