Laupäev, 28. mai 2022

Etendused Estonias

 ...

Kui venelased 1944. aastal Tallinna pommitasid, hukkus 757 inimest, 213 sai raskelt haavata ja 446 kergemini. Hävis 1549 ja kannatada sai 3350 hoonet, mis kokku moodustas ligi 30% Eesti pealinna elamispinnast. Umbes 20 000 inimest jäi ilma oma kodust.

Rängalt sai kannatada Harju tänav ja Estonia teatri ümbrus.

Maha põles Estonia teatrimaja... seal oli just alanud balletietendus "Kratt".

Lugesin Wikipeediast.

Aga enne seda käisin Tallinnas, Estonia ümbruses ja vanalinnas.

Aprilli lõpus vaatasin balletti "Õhtused majad". Mahleri muusika, Tiit Härmi lavastatud.

Käed ja jalad... ja Õhtused majad. 24.04.2022


Usaldasin Danzumeest... ja ei pidanud pettuma. Mettele meeldis ka.

Raamatut võiks lugeda, "Õhtused majad", autor Eduard von Keyserling, baltisaksa päritoluga kirjanik, kes nii poolteist sajandit tagasi on õppinud Tartu ülikoolis.


Kuu aega hiljem jälle "Estonias", sedapuhku operett "Lõbus lesk", Lehári muusika ja Andre Heller-Lopesi lavastatud. 

Kui vaid oskaks, ma ka analüüsiks etendust, aga pole hullu,  "Sirbist" saab lugeda. 

Tore oli näha nimiosas külalisesinejat Katrin Targot, meeldis Tamar Nugise osatäitmine, Katrin Karisma suutis nii mõnedki korrad muheluse ja aplausi välja teenida, ja kõik need teised, lava oli tegijaid täis. Ilus õhtu täis laulu ja tantsu!

Aga kui ma siis läbi Tallinna kulgesin, vaatasin linna hoopis teise pilguga kui aasta või paar tagasi.

Korraks mõtlesin, mismoodi näeb välja, kui keegi lihtsalt võtab kätte ja pommitab puruks su kodulinna, hävitab kodu, tapab kaaskodanikke. 

1944. aastal jäid ka vanaema ja vanaisa oma kodust ilma. Mida nad tookord tundsid, kuidas suutsid eluga edasi minna?

Mida tunnevad praegu inimesed Ukrainas? Nemad ju ka, elasid oma tavapärast elu, kui ühel päeval tuli venelane ja hakkas hävitama.

...

Reede, 27. mai 2022

Imelikud inimesed

 ...

Enne mõtle, siis ütle!

Mõtle... Millal sa viimati juuksuris käisid?
Kas sul on midagi selga panna? 
Jalga? 
Sobiv kott teatrisse minekuks?

Aga kus mina, loomulikult olin ma hetkega nõus. Kui vaba pilet, ja juba järgmiseks päevaks! 

Operett "Estonias", "Lõbus lesk".

Teatris rahunesin maha, ma ju tegelikult teadsin, et ongi nii, kes kuidas hästi tunneb. Natuke küll imestasin, aga mis see minu asi. 

Kui nemad ennast hästi tunnevad. 

See keskealine naine, ta punane dressipluus oli ju lihtsalt lõhki. Aga meesterahva soengut poleks ma ehk märganudki, kui ta otse mu ees poleks istunud. Juustepusa oli püsti kui võsa, isegi nagu natuke piiras mu vaatevälja. Ausõna, ma ei halvusta, isegi mitte tema katki rebenenud kaelust. Ehk on lihtsalt eluheidik? Nii tore, et teatrisse tuli! Kuulmise järgi jäi tunne, et naaberriigist.

Tegelikult on mul hea meel, et teater jälle publikut täis on. Küllap aitas kaasa ka see, et pensionäridele pakuti sooduspileteid. 16 euro eest 2,5 tundi kvaliteetaega. Tass kuuma kohvi vaheajal tagas selle, et võisin muusikat kuulates ka silma kinni panna. Kaasa mingi aeg tagasi tegi märkuse, et kui ma sellises olekus (silmad kinni) ooperit kuulan (nagu Saaremaa ooperipäevadel) või teleka ees kriminulli vaatan, hakkan ma hoopis teistmoodi hingama. No ma ei usu! Aga kui ta nüüd tõtt räägib, võis mu kõrval istuv meesterahvas mind ka imelikuks pidada.... esimese vaatuse ajal eriti...


Teatri väljavaade... 26.05.2022

...


Neljapäev, 26. mai 2022

Raamat läbi öö

 ...

Kummaline, et ka öine aeg läheb kiiresti. Isegi siis läheb kiiresti, kui keset ööd ärkad ja uut uinumist ootad. Nojah, kui nüüd tõde tunnistada, ega ma tõesti niisama, silmad kinni lambaid ei loe. Kui ikka vaim virge, leian ajatäidet.

Eile õhtul alustasin raamatuga, aga uni tuli enne, kui õieti alustada jõudsingi, nii polnud mingi probleem öösel pool kolm päris otsast peale hakata. 

Kui magamisse paus tuli.

Viimane kord vaatasin kella, siis oli juba viis. 

See oli ainus hetk, kui raamat hakkas käest ära vajuma. 

Mõtlesin, et nüüd magan kohe kaua, aga unega on nii, et sina võid ju plaani pidada, tema teeb ikka nii nagu tema tahab. 

Kui kell seitse ärkasin, lugesin raamatu lõpuni.

Võbin hinges pole siiani üle läinud.

Piret Raud

"Portselanist nael".




...

Reede, 20. mai 2022

Maitsemeel ja värvitunne

 ...

Mul on tunne, et läbi aegade fännan ma musta värvi. Võib-olla on selle taga lootus, et nii  paistan vähem silma? Mul pole midagi selle vastu, et olla märkamatu. 

Mõnikord olen ma imestanud oma vanaema aega. Vanaema oli ehtne külatüdruk, sündinud 1909. aastal ühes Põhja-Eesti kalurikülas kümnelapselise pere kuuenda lapsena. 20 aastat hiljem abiellus, lapse sai. 1929 siis. Abielludes sai temast linnaproua. 

Aga sel aastal, kui vanaema sai 30, algas teine maailmasõda. 

Tegelikult tahtsin ma tema riietest rääkida. Või üldse selle aja riietest.

Daamidele enamasti midagi heledat seljas,  härrad ülikonnas.

Pluss/miinus 90 aastat tagasi. 

Ma ei kujuta ette, kuidas see valge ikka valge ja puhas püsis!



1932


Mul ei ole vist ühtegi valget riietuseset. Kui on olnudki, ei ole nad kunagi kuulunud mu lemmikute hulka.*

Ükspäev, kui kappi koristasin, jäi silma üks vana kampsun. 

Just need on minu värvid!




Looduses needsamad.

Kõige ilusamad toonid!



Nii et tegelikult mitte must värv ei ole mu esimene eelistus.

Mingid kummalised segatud toonid hoopis. 





* Vigade parandus. Kui valgest rääkida.  Ajapikku tuleb ikka meelde. Üks valge suvejakk praegugi kapis. Aga nagu öeldud: ei kuulu lemmikute hulka. Nii nagu ka 11. klassi  lõpetamise valge pitsist pluus aastakümnete tagant.

...

Neljapäev, 19. mai 2022

Mehed minu elus

 ...

Arvestades mu eluea pikkust... no nii pikka postitust mul ei tule.


04.05.2022


Räägin neist kahest viimasest.

Eelviimane oli see boheemlaslik härrasmees sadamas, D-terminali vahetus läheduses. Mu ratastega kohver ja mina olime suht sarnases olukorras: mõlemad koperdasime, sest tänu tee remondile puudusid seal igasugused teetingimused. Pärast selgus, et kohvril oli kivi ratta kinni kiilunud, mina koperdan niisama.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Sel ajal, kui me kohvriga sadama suunas tüürisime, liikusid teised kõik kiiremas tempos minust mööda. Kuni tuli too mees ja küsis: "Can I help?"

"No, no! Thank!"

Ma olen harjunud ise hakkama saama! 

Nii läksime edasi, igaüks omas tempos. 

Paar minutit hiljem jõudsin mina talle järgi. Ta korjas prügikastist pudeleid. 

Miskipärast hakkas mul kahju, et pakutud abi vastu ei võtnud.

Ja siis see viimane mees. 

Seisin mina T-Centraleni tunnelbanas ja ootasin rongi. Veidi eemal seisab meeldiva olekuga Rootsi mees ja vaatab mind pika mõtliku pilguga. Minutit  3-4 kindlasti. Ma pole nii avaliku tähelepanuga harjunud, jalutasin mõned sammud edasi... ja tagasi. Vahepeal oli meeldiv härrasmees kätte saanud minu selja taga varjus olnud prügikasti ja asunud sealt midagi otsima. Pudeleid tõenäoliselt.

Sellised mehed mul siis viimasel ajal. 

(Kõik muidugi mäletavad etendust "Polkovniku lesk")

...

Kolmapäev, 18. mai 2022

Hommikused ampsud

 ...

Metsaservast  5 lehte karulauku.

Mustasõstra põõsa alt 10 naadilehte.

Köögi akna alt 5 võilille vart (homme juba 6).



Aknalaualt viis vart rohelist sibulat.

Kõik see peeneks hakkida, lisaks natuke kurki ja tomatit.

Segada ühe suure lusikatäie hapukoore, ühe lusikatäie kodujuustu ja ühe majoneesiga.

Siis soojenda pannil eilset (või oli see juba üleeilset) tatraputru, ja kenasti serveerituna naudi hommikusööki. 

Homme teen pildi ka ;) 

...

Laupäev, 14. mai 2022

Kuidas ma Eurovisiooni vaatasin

 ...

No tegelikult räägin poolfinaalidest.

Kui nüüd tõde tunnistada, siis 1. poolfinaalist ei mäleta ma peaaegu midagi, istusin küll tugitoolis ja teleka ees, aga viibisin teises dimensioonis. Mäletan ainult Ukraina esitust ja veel seda, et Leedu sai finaali, aga Läti mitte. Aga kes kus mida laulis.... ei mäleta. Lõplikult ärkasin alles siis, kui hääletamine lõppes, ja siis oli juba päris raske üritusse sisse elada.

Teise poolfinaali vaatamiseks valmistusin natuke rohkem ette. Kõigepealt valasin endale pitsi brändit ja tegin suure kruusi kohvi. Kõrvale otsisin käelist tegevust: paber, pastakas, värvipliiatsid. Šokolaadi oli ka.

Otsustasin, et seekord teen mina valikud, kes finaali pääseb.

Esimene esineja oli Soome. Tema ma hääletasin finaali juba enne kui laulu kuulsin, õnneks oli laul ka suht ok.

Plussi said minu käest veel 

Eesti

Rumeenia

Poola

Belgia

Rootsi 

Pool punkti andsin Iisraelile, Serbiale, Montenegrole ja Tšehhile.

Iirimaa ja Austraalia unustasin hindamata, ja häbi tunnistada, laulu nr 11 magasin ma sõna otseses mõttes jälle maha. Isegi seda ei tea, mis riik see oli. 

Õnneks ärkasin üles, kui Stefan laulma hakkas... mis on ilmselgelt märk laulu ja laulja headusest. 

Kui nüüd finaliste vaadata, siis näen, et minu muusikaline teadlikkus on aastatega tõusnud! Kõik minult + märgi saanud kuus riiki said finaali, finalist Aserbaidžaan sai mult küll miinuse ja Austraalia olin unustanud hindamata, aga Tšehhile ja Serbiale olen andnud pool punkti. 

Ärkvel hoidmise nimel olin ma ikka tegelikult ka vaeva näinud. Kaustikus on selle märgiks peaaegu iga laulu juures üks-kaks pähe tulnud mõtet või pigem küsimust.

Kas pikk blondiin oli tüdruk?
Kas Ukrainast Iisraeli kolinud laulja oli rahvuselt grusiin?
Appike, äkki minu põrn on ka suurenenud!!?
Miks ometi nii traagiliselt?
Kas võib olla tegu lauljaga saatest "Mask maha"?
Miks sa teise laulu võtsid?
Kas Sanremo on sama mis San Remo? 
Kas Strippar oli laulu või laulja nimi?
Mis siin ometi nii raske on, et 40 kg!?
Appike, kas Stefani kohta midagi juttu ka oli!
Päriselt, ongi pisar silmas!
Kas tumedanahaline on  blondiin sünnist saati?


Kaks lauljat suurel laval... 12.05.2022


Igaks juhuks ütlen: tegelikult ma pole üldse rassist, blondid mulle meeldivad ja Eurovisiooni vaatan ka hea meelega... 

Kui ma just teleka ees magama ei jää.

...