esmaspäev, 2. august 2021

Fotojaht: lilleilu

 ...

Viimases reedes oli palju pidulikkust ja ilu... sealhulgas palju lilleilu. 

Ei saa jätta märki maha jätmata!

30.07.2021

30.07.2021

Aga muidu ka ju, millal siis veel, kui mitte praegu. Koduaiad õisi täis.
Lilled siin ja lilled seal.

Minul küll metsik loodus ümber elamise, aga õitseb seegi. 

25.07.2021


...

reede, 30. juuli 2021

Mina, kirjanik

...
Mõte näpatud Biankalt  ... lugesin, ja meenus.

Tegelikult oli mu postituse algne pealkiri "Lugu kolmest tolmurullist". 
Üks minu 228-st mustandist.
Aasta siis oli 2016.

Miks mul lugu pooleli jäi? 

Lihtsalt ma olen nii aeglane, ja siis ilmus Kivirähki raamat "Tilda ja tolmuinglid"... no mis tolmurullide lugu ma siin enam kirjutan!


"Mugster oli kolmest tolmurullist see kõige trullakam. Pole ka ime, priske kerega Mugster oli sooja koha leidnud toanurgas, kirjutuslaua all oleva kasti taga. Perenaine, kellel oli alati kiire, torkas küll tolmuimeja toru siia nurka ja sinna nurka, aga Mugster ei pidanud muretsema, tema puutumatus ja privaatsus oli tagatud kui aamen kirikus.
Nii ta seal aeles, aeg-ajalt end küljelt küljele veeretades ja kaalukust kogudes. Halvematel päevadel mõtles ta küll dieetidele, aga niikaua kui kitsasse prakku ära mahutus, polnud probleem teab mis suur. Suur oli ego, millele kogukas kere oli omamoodi kogukust juurde andis.

Migora oli miniatuurne ja tunnistas minimalistlikku elustiili. Tema elas tolmurullile omast lihtsat elu ja oma  olemasolu ega olemust keeruliseks ei mõelnud. Tuli ainult meeles pidada, et kui saabus rünnakrühm tankitaolise tehnikaga "Lux", tuli uttu tõmmata... aga et udu üldjuhul majapidamises ei olnud, siis ajas irvakil põrandaliist ka asja ära. Oli, mille taha tõmbuda ja end olematuna tunnetada.

Tegelikult lebotasid Migora ja Mugster suht lähestikku ja kuigi nende olemus ja maailmavaade olid laias laastus lahknevad, tundisid nad teineteise suhtes tugevat tõmmet.

Kuni silmapiirile ilmus Madukse.
Madukse oli maoaastal skorpioni tähtkujus sündinud relikt. Muumiaks muutunud tolmurull aegadest, kui Niiskelapp tolmurullide suurim vaenlane oli ja torisevast tehnikast ei osatud unistadagi. Niiskelapp oli see, kes tolmurullid maha rullis, kokku rullis, kaasa rullis. Madukse oli ikka lausa kõvaks rullitud, ja seda nii seest kui väljast. Ja ikka juba terve igavik tagasi. Tegelikult oligi ta nagu mingis surmaunes olelenud ja oma aega oodanud. Tõusis kui fööniks tuhast, ajas oma hambutu suu laiali ja üritas salvata. Eks ta kunagi oma mürgihamba hammustades murdiski. See oli aeg, kui murtud süda polnud mitte lemmiklill vanaema lillepeenras, see oli aeg, kui Madukse murdis südameid, aga murdis ka sõna ja mõnikord murdis peadki. Murtud Madukse muutus ohtlikuks endale ja teistele.

Aga siis olid veel Metelin ja Monula.
Nemad ei olnud tolmurullid."
25.11.2016

30.03.2014
...
No siis jäigi lugu pooleli.

Raamatut "Tilda ja tolmuinglid" ma lugenud ei ole... jonni pärast ei loe.

Ja uut kirjanduslikku projekti pole ka ette võtnud.
...

teisipäev, 27. juuli 2021

Leitud küsimused

 ...

Tuli tahtmine vastata.

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

Kas julgen tõde tunnistada? 

Mul on salvestatud täpselt 227 mustandit! Kui mul tuleb mõte, kirjutan selle blogisse. Aga see pole veel postitus, see on midagi, mida tahan edasi mõelda, mõnikord ka teistega jagada. Suur number näitab, et ma mõtlen rohkem kui ma kirjutan... mis on iseenesest hea näitaja ;) 

Päris kindlasti jäävad enamus neist 227 mustandist mustandina hallitama, sest kellele need aegund mõtted ikka olulised on. Mõnikord aga tunnen, et tahan teema juurde tagasi tulla, siis kirjutan lõpuni. Mingi hetk peaks suurpuhastuse tegema ja mitteolulise ära kustutama.

Kõige viimane mustand on pooleli olevast lapitehnikas seelikust, pealkirjaga "Säästlik ärakasutamine". Kui seelik valmis, kirjutan lõpuni! See võib aega võtta...


11.07.2021


Ja kõige vanem? Õnneks on neid sealt üksjagu ära ka kustutatud, hetkel vanimad on aastast 2015. Selleks ajaks olin juba kümmekond aastat bloginud, alustasin oma blogiga mais 2005 Toidutares. Ikka Kummut ja Tegelinski. Seda blogi enam ei ole, aga tol ajal kirjutasin ma enne Word-is mustandi, needki lood ja mustandid on kuskil arhiivis alles. 

Praeguse blogi vanimad mustandid on "Minu oma Elukiri" ja "Kullaketrajad".

WordPress või Blogspot ja miks?

Blogspot. Tol ajal polnud mul aimugi, mis see WordPress veel on. Ega ma praegu suurt rohkem ei tea, ja ega ma nagunii ei viitsiks ümber kolida.

Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Kirge ei mäleta, aga mäletan, et kooliajal loeti paar korda minu kirjand klassis ette, enne küsiti kenasti luba. Mis mul vastu sai olla! Ja mingi aeg pidasin päevikut. Kahjuks pole mul enam alles, ühel hetkel kappe koristades arvasin, et mis tähtsus neil enam, mul nüüd pere ja lapsed. Mõned olulised ja tänaseks juba ajaloolised kirjad rändasid ka ahju. Oi kui kahju mul praegu on!

Aga esimene blogipostitus on alles! Mai 2005.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Loen neid, mida teised jälgivad. Kaamose Pärlikee ja blogide loetelu Helle blogis. Mõnikord satun mujale ka. Aga jah, ikka igapäevaselt viskan pilgu peale.

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Paar blogijat oli koos minuga Toidutares, neid lugesin... aga enam ei mäleta. Osaline on ainus blogi, mida algusest peale olen lugenud. Praegu ta kirjutab seal harva, aga pole hullu, ta kirjutab jutukesi teise blogisse. Ja siis ta kirjutab näidendeid. Väga hästi kirjutab, kahjuks pole ma kõiki laval näinud, aga nähtutest viimane oli alles mõni nädal tagasi. Mul on sellest etendusest pooleliolev mustand täitsa olemas ;) 

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud?

Olen lugenud pisteliselt vanu postitusi, otsast lõpuni mitte ühtegi.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Mõne blogi puhul olen ma tahtnud, et teaksin, kes kirjutab. Aga kui ei tea, pole hullu. Mul endal pole ka kuskil nime üles kirjutanud, aga ma ei arva, et mind raske tuvastada oleks. Kui see kellegi jaoks mingil hetkel huvi peaks pakkuma. 

Kas blog või vlog?

Minu jaoks ikka ainult blogi. Ma isegi ei viitsi vlogisid vaadata, ainult üks inimene on, keda jälgin.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Mõnikord kommentaarides loen, et kuskil midagi susiseb, aga tavaliselt ma konflikti alguseni ei suuda kaevuda. Aga uudishimulikuks teeb küll ;) 

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Mõni teema ei paku huvi, siis ei loe. Ma ei usu, et ühegi blogi kohta saan öelda, et üldse ei meeldi. Mõni ei kõneta, aga siis ei loe ka. Viga pigem minus, mitte blogis.

Harja ajab punaseks ehk see, kui kellelegi ülekohut tehakse... hetkel ei tule meelde, aga küllap on olnud.

Kas blogid surevad välja?

Mu esimene blogi suri välja. Lihtsalt, ühel hetkel oli kadunud. 

Aga mul on tunne, et uusi blogisid eriti juurde ei tule, samas näen Osalise Kajamites, et mõni blogija oli aktiivne 7 aastat tagasi, mõni 6 aastat tagasi, ja mõni 5 aastat tagasi. Blogid nagu raamatud riiulis, koguvad tolmu. Tundub, et aktiivsete blogijate hulk on vähenenud. Ju on elu pakkunud uusi ja teistsuguseid väljakutseid.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Et miks kirjutan? Tore ju jätta päevast märk maha. Mul on mitu tuttavat, kes selle märgi märkmikku või kalendrisse kirjutavad, ju ma olen neist natuke edevam. Või pigem see, et mulle meeldib pilte juurde otsida? Aga kirjutamist ei planeeri, kui mõte tuleb, siis kirjutan. Fotojaht on planeeritud, aga see teema eeskätt selleks, et blogi tegusana hoida, nii on ka peale pikemat pausi lihtsam  uuesti kirjutama tulla. Ikka omakasu peale väljas...

Küsimused leidsin siit, aga tegelik start vist siin.

...

esmaspäev, 26. juuli 2021

Fotojaht: udune

 ...

Udune ei tähenda tingimata, et ongi udu. 

Kaugel sellest, isegi prilliklaasid võivad olla udused.

Aknad.

Mõnikord on pilk udune.

Ja mõnikord on lihtsalt pilt udune.

23.06.2021... vihm ja tormituul

27.08.2020... päikeseloojang

16.06.2021... pildistasin putukat


14.04.2020... teekond selline


28.07.2020... tõeline õhtune udu 

...

laupäev, 24. juuli 2021

Eesti matus

 ...

Kui ma paar nädalat tagasi Vargamäel etendust käisin vaatamas, maeti vana Andrest. Suguvõsa tuli kokku, tütar Maret ja tütremees Sass, poeg Indrek oma kolmanda naisega, ja lapselaps, noor Andres koos verivärske abikaasa Leega.

Matustel oli veel naabri Iida oma Karlaga, Andrese ristipoeg Tiit ja siis kunagised kooliõed, kes olid, aga keda ei näidatud.

Kivirähki Andres oli samasugune töökuse sümbol kui Vargamäe Andres. Lõhkus tööd teha, kuniks elu antud. Puid lõhkudes ta ära läkski. 

Igavikuteele.

Tulin koju ja vaatasin kohe teist korda uuesti. Esialgses koosseisus olid Ulfsak, Uuspõld ja Reinumägi. Aga mitte niivõrd näitlejate pärast ma ei vaadanud, lihtsalt tahtsin teksti korra veel kuulata. Et etendus kauem meeles püsiks.

Samas, kui mõelda, et lavastuse salvestus on aastast 2008... siis ma ei jõua ka näitlejaid ära imetleda.

Ester Pajusoo... sündinud 1934. Milline imeline roll läbi ekraani vaadatuna, ja mitte grammigi viletsam Iida ei olnud etenduses Vargamäel!

Kõik need teisedki, kelle kohta võib täna juba öelda: vanema põlvkonna näitlejad. Kui vanus 70+. Nagu polekski 13 aastat vahepeal olnud. Samasuguse naudinguga mängisid.

Kersti Kreismann.

Tõnu Kark.

Aleksander Eelmaa.

Nii head rollid! Noorematest seekord ei räägi.

Etendus Vargamäel oli 8. juulil. See oli eelviimane võimalus näha pea kaks aastakümmet vastu pidanud lavastust. 


8.07.2021


Esietendus siis 8. juunil 2002, viimane 9. juulil 2021. 19 aasta jooksul mängiti 286 etendust, mida külastas ligi 120 000 vaatajat (Draamateatri FB-lehe andmed). Kui tõde tunnistada, siis sealsamas fotosid vaadates saab aru küll, et 13 aastat on siiski ka inimesed vanemaks teinud... aga mina istusin kuskil kõrgemal ja kaugemal, mina nägin mängulusti, kuulsin karmi elutõde ja muhedat huumorit. Naer läbi pisarate? Igatahes puudutas. 

Nii ma siis võin öelda, et ühe õhtu jooksul vaatasin ühte etendust kaks korda... ja selle kahe korra vahele jääb 13 aastat. Kui Maret helistab Sassile ja ütleb: "Sass, kuule Sass, Iida praegu helistas, me peame kohe maale sõitma. Isa on surnud!" Sass siis, Aleksander Eelmaa kehastuses, ei oska öelda muud kui "Oh sa kurat küll, oh sa kurat küll!"

Kolmteist päeva hiljem tuleb mustas raamis uudis. 

Seekord tema, Aleksander Eelmaa.

Tahaks ka öelda: "Oh sa kurat küll..." Aga ei öelnud. Võtsin hoopis arvuti ja vaatasin etendust veel korra. 

Teistmoodi pilguga. Rohkem lahkujatele mõeldes.

...

neljapäev, 22. juuli 2021

Refotograafia

 ...

See on üks mu  viimaste aastate lemmik-puudest.

Eile oli paras jahmatus.

21.07.2021


Vaatan tehtud fotot... ja mõte hakkas liikuma.  

Ilmselgelt olen teda korduvalt pildistanud. Iga kord, kui bussiga poeringi teen, jääb kümmekond minutit vaba aega. Et tiigi äärde jalutada ja luiged üle lugeda (sel aastal on kuus poega!), või siis poe ees vana sõpra pildistada.

Otsisin... ja leidsin foto, mis on tehtud kuu aega tagasi.

Salix alba. Hõberemmelgas.


21.06.2021


Mõte liikus kaugemale, ajas tagasi.
Ülepildistamine... refotograafia.
Olen isegi selleteemalisel üritusel käinud. 
Ja ühe terve aasta kodulähedast kopratammi pildistanud.


Seekord siis tormile alla vandunud hõbepaju.

Üks oks veel taha tiiki murdnud.

Buss oli tulemas, ei jõudnudki puud silitamas ja lohutamas käia. 
Et vanadus, sõbrake, mis teha-mis teha....

...

kolmapäev, 21. juuli 2021

Ettevaatust... kaamera!

 ...

Lihtsalt, astub mees kaameraga mööda linnatänavaid ja filmib. 

Absoluutselt mitte salaja. 

Seisatab aia taga, keerab kaamera sinu suunas... filmikaamera. Pole mingi suvaline klõps fotokaga, et sa isegi ei saa aru, kas jäid pildile. Sulle on selge, et oled huviorbiidis, proovid tekitada dialoogi, aga operaator on tumm. 

Ainult seisab ja filmib.

Hollandlased on leplikud ja hea huumorimeelega inimesed, üksainuke tekitas väikese rüseluse, aga temagi hoiatas enne. Et kui ei lõpeta, siis ma... ja need teised sõnad.

Mõni esitas kaameramehele sümpaatse monoloogi, mõni proovis oma küsimustele vastuseid saada. Mõni kutsus kogunisti tuppa ja pakkus kohvi. 

Eks raske ongi otsustada, kuidas võiks. 

Saaks. 

Peaks. 

30.07.2019


Umbes nii, et uksekell heliseb, teed ukse lahti... ja ukse taga seisab kaameraga tundmatu, kes sõnagi lausumata sind filmib.

Algul ma vaatasin kerge ebamugavustundega. Aga mulle nii meeldisid need inimesed, keda filmiti. Nende olemus, nende välimus. Nende pered ja kodud.

Hommikul hakkasin koristama. Mõelda vaid, äkki on mul ka ühel hetkel uksekell, avan ukse... ja mees kaameraga astub tuppa. 

Päris hirmutav!

Hollandi dokfilm "Inimene ja kaamera" võitis Pärnu filmifestivali suure auhinna. 

Jupiteris veel täitsa olemas.

...

teisipäev, 20. juuli 2021

Fotojaht: kahekesi

 ...

Alustaks külalisesinejatest.

Rita näitas oma hiljutist fotot. Tegelikult tuligi siit fotojahi teema.

Kahekesi.

Selle pildiga tervitame kõiki, kel pulma-aastapäev! Olgu see siis eile, üleeile või täna-homme. Ikka kenasti kahekesi edasi!



Teine foto ka külalisesinejalt, autor üks kolmest onust. Võta sa nüüd kinni, kas Ilmar Lembit, Arvi Ülo või Enn Märt ;) 

Aga kindel on see, et pildil oleme meie vanaisaga.


Ma mäletan seda rütmi küll, muudkui tõmba-tõmba-tõmba! 

...

Ühtsuses peitub jõud ja kahekesi läheb töö jõudsamini.

Igatahes nemad kahekesi sikutasid kai äärde suurima kruiisilaeva, mida minu silmad näinud on. 

Laev kui mullikas köie otsas.

12.07.2021


Mäletan, kuidas mina keti otsas järgi lohisesin, kui lapsena naabertalu sõbrannaga nende vasikaid käisime lauda juurde toomas.

Pilti kahjuks pole... aga võiks olla! 

Vasikaga kahekesi.

Kui veel vanadest piltidest rääkida:  märtsis 2009 olen oma fotojahti "Koos" pannud sellise vastuolulise pildi. 

Las ta siis nüüd olla siin ka, väike jahutus kesk kuuma suve. Koos jutuga.


Sõbrad Lohk ja Muhk...

Tegelikult ma ei teagi, millal nad mu õuele paigutusid, lihtsalt ühel varahommikul avastasin.

Nüüd nad on seal paaris, justkui Oh ja Ah lumeväljal.

Negatiivne ja positiivne.

Sissepoole ja väljapoole.

Isegi päikesevarju on osanud eri suundadesse paigutada.

Üks paar, vastuoluline nagu elu ise...

...

laupäev, 17. juuli 2021

Vigurvänt

 ...

Kui ma alles väike olin, olid mõned lapsed vigurvändad. 

Ja nüüd ma siis loen: mitte ainult raamat ühest vigurvändast, kahtlustan ka autorit. Et üks paras vigurvänt.

Juba pealkirjaga üksjagu segadust.

"Segadus" siis.

Loen ja mõtlen: küll on hea, et mina oma õpinguaastatel läbi aegade Tartus olen kulgenud ;) Ja lootus, et ikka juba mitmed aastad varem. Mine tea, kuhu segadusse muidu sattunud oleks.

Aga esimeses sajas (või oli see nüüd viiekümnes) segaduses on lood vigurvändast ja tema väntamisest läbi aja, lapsepõlve Ivikast kuni Anjutani Rootsi laevas. Ei saa jätta mainimata, et naistel on raamatus olulisem roll kui meestel, etendus elust enesest, viguritega näitejuhi stsenaarium ja dramatiseering. Kõrvalosades tegusad töösipelgad, peaosas mina-tegelane ja tema ürgsed instinktid. Kõik see kenasti tuttavas ajas.

Kui tõde tunnistada, hakkabki meelest minema. Need viimased nõuka-aja aastakümned.

Hea võimalus meenutada.

Tüdrukuteklassis olen õppinud. Klassiekskursioone eriti ei mäleta. Malevas pole mina käinud. Aga Kännu Kukk oli mu elukohast vaid ühe peatuse jagu edasi, esimesed nätsupakid jäävad Pelgulinnas elamise aegadesse, aga Soome markade võidukäigu ajaks olin mina juba ammu linnast maale kolinud.

Vigurvänt elas omas maailmas oma elu ja temal tuli teenida ja teenindada, ette võtta, maha jätta, vastu panna, korraldada, majandada, ära teha. Või tegemata jätta. Mida iganes.

Selline tempe täis tempokas raamat siis. 

Ja loomulikult V.L.Konn.

Hmmm... Eks poisid ollagi tehtud tiigrist ja konnast... ja kutsikahännast. 



Tüdrukud seevastu on suhkrust ja jahust ja maasikavahust.

Nojah, mulle meenubki, kuidas nõuka-ajal sai naabritega Emmanuelle ühisvaatamine korraldatud. Mingil hetkel tõusin püsti ja ütlesin, et mulle aitab. Läksin ära oma koju... ja vaatasin üksi edasi. 

Aga kui ilmus raamat Avameelselt abielust, oli meil ühikatoas ühislugemine. Mingil hetkel panin raamatu kinni ja ütlesin, et edasi loeb igaüks omaette.

Ütleme, selle Segadusega on ka nii, ühislugemisest ma pigem loobuks ;) 

...

kolmapäev, 14. juuli 2021

Fotojaht: suvised reisid

 ...

Vähemasti kohvrid said varakult pakitud!


Ja siis tuli ahvatlev pakkumine!

Nüüd võin öelda: tehtud!



...

laupäev, 10. juuli 2021

Kuidas end vigaseks töötada

 ...

Kõiges on süüdi Cellbesi kataloog. Nii ilus teksaseelik! Ja kuigi mul on kapp riideid täis, tuleb tõde tunnistada: mitte midagi ei ole selga panna!

Loomulikult ma tellisin.

Hea meelega näitaks, aga kataloogis pilti enam ei leidnud. 

Väga ilus seelik. 

Pildil.

Kui kätte sain, oli täielik ämber. Nemad seal olid vist ise ka sellest aru saanud, igatahes küsiti nüüd 50% vähem kui tellimishind oli.

Esialgset hinda oleks mu hing tõrkunud maksmast, nüüd mõtlesin, et tühja kah, et materjal vilets ja seljas kole, kohendan natuke, ehk saab asja. Kui juba koju toodud on.

Nüüd on mul töötrauma. 

Kogu seelikust jäi algse õmblusega 95% allääre palistusest. Ülejäänud õmblused harutasin lahti ja õmblesin uuesti.

Parandustega.

Uus värvel, uued kummikanalid, külgedest kitsamaks (?kuidas see minu laienemise juures võimalik on??), satsid võtsin lahti ja lasin krookniidi lõdvemaks, sest mulle see krous mõlemal pool õmblust ei sobinud.

No ja kõik see tuli ju õmblusmasinaga kinni ka õmmelda.

Minul vanaema eestiaegne Singer, sellega ma õmblesin, vasak jalg tallaraual, üles-alla-üles-alla-üles-alla. 



Hulk meetreid uusi õmblusi.

Nüüd on hüppeliiges haige...

Juba mitmendat päeva mõtlen iga sammu enne läbi. Et kas minna või mitte minna.

Astuda või mitte astuda. 

Homme peaks reisile minema.  Kaasa pakkus karkusid, aga rulaator oleks vist mugavam. Saab kohvri peale paigutada. 

Või vahepeal istuda, kui jalad ei kanna.

...

teisipäev, 6. juuli 2021

Fotojaht: vähe nagu veider

 ...

Kui midagi pildistada ei ole, siis ma pildistan... mittemidagit.

Pärast vaatan, et väheke veider, miks ma seda pildistasin.

Aga kes on öelnud, et veidrused on keelatud!

Näiteks see liblikas. Pealtvaates oligi liblikas, aga kõrvaltvaates... ninasarvik!

 
4.07.2021


Või siis see "tuhatoos". Tundub, et inimene on olnud korralik, ei loobi konisid laiali. 

Miskipärast käib siiski närvidele.


6.07.2021

Aga see pilt on ilmselgelt ajendatud sisemisest igatsusest: oh tuleks ometi vihma!

6.07.2021

Meil küll ei tulnud.
Mitte tilkagi.
...

pühapäev, 4. juuli 2021

Praetud munad

 ...

Seigake tänast päeva.

Vanem härras(?)mees tuleb näituselt ja poetab märkuse, mis kõlab suht halvustavalt.  

Tegi juttu naistest, kes nagunii pole suurt midagi väärt, ja nüüd, paljastena maalidele jäädvustatud, tegevat asja veel hullemaks. Raisatud raha. 



Mina hingelt feminist, loomulikult mõjus häirivalt. 

Aga tema jahutas end ventilaatori juures maha ja läks välja trepile. 

Veidi aja pärast tuli uuesti mõisa sisse ja teadustas, et trepi äärekivid on nii tulikuumad, prae või mune.

Nüüd oli mul lõpuks võimalus avaldada ka oma arvamust. 

Ega mul midagi väga palju öelda ei olnud.

Küsisin ainult, et oi, ega te ometi kivile ei istunud.

...

reede, 2. juuli 2021

Poolaastavahetus

 ...

Et ikka eluga aktiivselt kursis olla, tuleb ära märkida tänane oluline päev. Nimelt just täna keskpäeval oli selle aasta keskpaik.

Arvestades kella keeramist, siis kell 13.00.

Pool aastat läbi ja pool aastat ees.

Kes pidu panna armastab, see sai korraldada...midagigi.

Ikka ju poolaastavahetus!

Mul siin kujunes ka nagu pidulik vastuvõtt.

Kõigepealt kogunes verandale seltskond liblikaid.


Veidi hiljem oli köögis üks priske mesimumm, sääskedest ja sääselaadsetest nii siin kui seal parem ei räägigi. 

Seltskond missugune!


Õnneks, kui pidu läbi, leidsid kõik lahtise välisukse ja lahkusid viisakalt tagasi loodusesse. Nojah, mõni vajas siiski ka veidi jõulisemat sekkumist, aga suuremaks sõjaks ei läinud.

See-eest õnnestus mul mõned tunnid peale poolaastavahetust tõelisele lahinguväljale sattuda. 

Kes on öelnud, et elu peab rahulik olema?

...

kolmapäev, 30. juuni 2021

Kaks rääbist

 ...

Ma pole sada aastat turul käinud. 

Nojah, ega see kodule lähim turg väga turu moodi pole, kaks prouat müüsid maasikaid ja üks müüs kala, kogu lugu. Aga meile sobis... mina olingi maasikaid otsima tulnud, kaasa jälle selline kalahuviline.

Kui numbritest rääkida: maasikate kilohind oli 4,5 eurot. Ostsin kilo siit ja kilo sealt, et ikka võrdselt kõiki maasikakasvatajaid kohelda... või vähemasti neid, kes turul müümas. Väga head maasikad olid mõlemil. 

Hetk hiljem mõtlesin, et oleks ju võinud lasta veidi rohkem panna, et viis ja viis, kümme eurot kokku.

Kaasa muidugi oleks rääbist tahtnud. Aga 18 eurot kilo eest kõlas nagu natukene liiga karmina, nii ta ostis mingit lihtsamat suitsukala ja karbitäie äkilist. Arve tuli kuskil 8+ eurot. Leidsin, et vähemalt tema võiks oma kümneka jäägitult ära kasutada, ja tegin ettepaneku, et ülejäänud raha eest rääbist kaalutaks. Müüja, kena inimene, paari katsetusega sai kaalule vajaliku koguse. 

Kümme eurot kokku.

Hommikukohvi juurde siis nautisime.

Kaks suitsetatud rääbist, kummalegi üks.

Tõesti maitsev oli.

30.06.2021

...

teisipäev, 29. juuni 2021

Fotojaht: klaas

 ...

Klaaspärlimäng. 

Mul vist klaasist pärleid ei ole, aga tarbeklaasi on küll.

Klaasist vaasid.

Klaaskausid. 

29.06.2021


Ja napsuklaasid. 



Peale selle ukseklaasid ja aknaklaasid.

Kodus vähem, mujal rohkem.

16.06.2021


Ühe tonni klaasi valmistamiseks kulub umbes 850 kg klaasliiva.

Eestis kaevandatakse klaasliiva Piusa karjääris. 

Ja ümbertöödeldud klaasist saab omakorda jälle klaasliiva.

Ainult enne seda peab olema palju-palju klaasikilde.

Ei tea, kui uhmerdama hakkan, saan ka ilusat värvilist klaasliiva?

19.06.2021


Seniks peibutan ämblikke...

...

Täienduseks eelmisele

 ...

No ajasin konna rosinaga segamini, ikka juhtub. 

Aga, nagu ütleb vanasõna, räägi konnast - konn aia taga. 

Või midagi sellist.

Igatahes nii juhtuski. 

Hilisõhtul (veidi enne 11) rattaringi tehes jõudsin karjääri.

Ilmselgelt oleks ma võinud need konnad rosinatega segamini ajada!


Aga ma juba teadsin ettevaatlik olla! Nii me siis nautisime õhtut, ei ühtegi teist hingelist.


Mina ja need rosinad... või olid nad nüüd ikka vist konnad...


...


esmaspäev, 28. juuni 2021

Pähkel... pähkel... pähkel... konn

 ...

Head näksid olid pakis. 

Miski tudengi eine, aga puha pähklid. 

Samal ajal vaatasin aiahuvilise pildialbumit Flickris.

Lilled, linnud, liblikad.

Pähkel. Pähkel. Pähkel.

Ja äkki üks konn! Väkk, milline nätske ja vastiku maitsega!

Sülitasin välja! 

Ei olnudki konn... rosin oli. Ja kui järele mõelda, täitsa rosina maitsega.

Konn oli hoopis pildi peal!

See konn pole küll see konn Flickrist. 
Tema oli Vigala surnuaias, jooksime kokku 9.06.2021

...

pühapäev, 27. juuni 2021

Juhuslikud kohtumised

 ...

Seekord meenutused mõisakoolist.

Üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna... mis siis veel neljast pildist rääkida ;)

Nii et ma lugusid seekord ei räägi... või no tegelikult rääkisin need lood suusõnaliselt lahti. 

Kirja jäävad panemata.

5.05.2017

11.10.2016

29.09.2011

23.05.2016
...

kolmapäev, 23. juuni 2021

Tööpõhine õpe

 ...

Mitte lapstööjõu kasutamine. See kõlabki halvustavalt, nii lapse kui kasutaja suhtes. 

Alavääristavalt.

Naabritüdruk pakkus palju parema.

Tööpõhine õpe.

Tunnen end kohe kindlamalt, sest kui tõde tunnistada, olen ma ikka läbi aastate... nojah, piinlik tunnistada.... lapstööjõudu olen kasutanud.

Nüüd võin uhkusega öelda: meil on olnud tööpõhine õpe ;)

13.06.2021

12.07.2017

20.05.2017

...

teisipäev, 22. juuni 2021

Menüü viiele

 ...

Kolm söövad hommikuputru.

Kaks ei joo piima.

Üks sööb ainult praetud kartuleid.

Üks sööb ainult keedetud kartuleid.

Üks sööb igasuguseid kartuleid.

Üks ei söö üldse kartuleid.

Üks eelistab tatraputru, aga lepib ka kõige muuga.

Kaks ei söö üldse tatraputru.

Kaks on nõus ka tatraputru sööma.

Kolm söövad müslit ainult metsmaasikajogurtiga.

Pannkooke maasikamoosiga söövad kõik.

Külmsuppi sööb ainult üks, hädapärast ka kaks.

Kaks (või oli see nüüd kolm?) ei söö üldse kala.

Üks ei söö üldse kana. 

Üks sööb peedipehmikut.

Üks sööb juustupehmikut.

Üks sööb seemnepehmikut.

Üks sööb ainult musta leiba.

Üks püüab üldse saia-sepikut-pehmikut mitte süüa.

Musta leiva krõbuskeid dipi-kastmega söövad kõik.

Ja rabarberi-aedmaasika morss sobis ka kõigile.

Mina ei söö piimasuppi. Eriti piima-köögiviljasuppi. Väkk!

Muidu söön ma kõike... ja kogun kaalu.


Peab vist ka rohkem valikuid tegema hakkama...

...

esmaspäev, 21. juuni 2021

Fotojaht: kuumalaine

 ...

Eelmine kuumalaine oli 11. ja 12. mail, kuigi teab mis suurt kuumust ma ei mäleta. Vaatasin pildid üle: olen isegi puid ladunud. 

Ju siis oli talutav lainetus.

Kuumalainetus.

Nüüd lugesin soovitusi ja hoiatusi. 

Kuidas ellu jääda.

Eks vesi on kõige olulisem. Kui ikka kuskil veekogus lebotada, oled päästetud .

Vähemasti selleks korraks.

18.06.2021


Veelindudel on see kordades lihtsam. 

Päevade kaupa, jalad vees.

21.06.2021


Täna on kuumalaine neljas päev. Või viies?

Ja täna algas suvi. 

Naat põõsaste all on end pikali visanud ja till peenral kolletab, justkui oleks juba sügis.

Kui kell bussis näitas 15.33, näitas välisõhu termomeeter 33 kraadi sooja. 

Mõne päeva pärast on jaanipäev ja sellest edasi hakkame jõulusid ootama.

...