kolmapäev, 20. oktoober 2021

Isa kiri tütrele

...
Kui pikk on aeg, kui inimesed ja sündmused ajalooks saavad?
See kiri on vast tänaseks ajalugu, seepärast julgen postitada. Kirjutatud 70+ aastat tagasi, asjaosalisedki juba aastakümneid surnud.

Pakun, et aasta võiks olla näiteks 1949. Või isegi paar-kolm aastat varem.

Olen kirja kunagi arvutisse toksinud, leidsin juhuslikult blogi tagataskust, mustandite hulgast.

Head uut aastat!
Uue aasta õnnesoov, samuti nagu "Tere hommikut!" või "Head ööd!", on ümbrik, millega inimene tahaks nagu midagi head teisele edasi anda. Tavaliselt sellele küll ei mõelda, see on vaid komme. Parimal juhul võib ta tähendada: "Noh, võid ju olla õnnelik, kui tahad!" Tavaliselt on see ainult tühi ümbrik. Süüdi selles on inimese loomulik laiskus. Laiskus nii vastuvõtja kui andja poolel. Inimene on oma loomult "laiskelajas". Ta mõtleb oma homsest päevast vaid nii palju, kui ta on sunnitud seda tegema. Järgmise aasta käekäiguga tegeleb ta ainult nalja-viluks tinavalamisel ja muil vana-aasta õhtusil toimetusil.

Küllap on igal inimesel omad unistused ja soovid. Kas nende rahuldamine aga inimest õnnelikuks teeb, on küll tihti küsitav. Kirikuisad ja hingekarjased on vanast ajast juba oma "lammastega" hädas olnud: need ei tea, mis nende heakäekäiguks vaja läheb. Nii on see ka tänapäeva tegelikkuses. Nii see on ja parata pole siin midagi. Aidata ei saa, sest inimene on sündides kurt ja pime nagu kassipoeg. Mõni pool eluaega, mõni ka kõrge vanuseni. Sa võid temale valget mustaks ja sinist punaseks seletada, kui sa temale peale käratad (muidu ta sind ei usu). Muidu võid sa rääkida päris õiget juttu temale - tola oled ikka sina - Noh, ole hea, tee siis sarnasele midagi selgeks, kui ta on pime ja ei kuule ka midagi, mis ta ümber sünnib. Ta läheb oma rada üle kivide ja kändude, läbi ohakate ja kadakate, kuni tal suurest pingutusest ükskord silmad lahti lähevad ja kõrvad kuulma hakkavad. Siis meenub talle: "Ta rääkis mulle, aga ma ei hoolinud!"

Igal vanemal inimesel on mingisugune kogus elutarkust ja tõeterakesi, mida ta meeleldi jagaks noorematele. Ta ei saa aga seda teha nii kaua, kui noorte vastuvõtja väljalülitatud ja häälestamata on. Kuidas sa kinnisesse nõusse kallad.

Ka sina, tütreke, oled veel pime kassipoeg, ja minu sooviks sinule käesoleval aastavahetusel on, et sinu silmad pea lahti läheks ja kõrvad kuulma hakkaks!

 


Mõne aasta eest kinkisin sulle sünnipäevaks kivikese kui algebralise märgi mingist püsivast väärtusest. Kivikese, mis oma aine koostiselt on ju pärit maailma algusest, peaks olema igavene ja ka oma vormilt on aastasadu vana. Lootsin, et see paneb sind mõtlema, nägema ja taipama. Võib olla on sel oma mõju olnud, kuid peaaegu midagi pole mul võimalik olnud puudutada sellest püsivast väärtusest, mille algebraline "a"  või "x" pidi olema sinu kivike. Süüdi selles on olnud muidugi ka minu ajanappus ja muud asjaolud. Just sellepärast käsitan siin "uue aasta läkituses" probleeme, mis ammu käsitust ootavad.

1. Sinu uusaasta soovid või üldse soovid? Neid on kindlasti terve rida. Olekski parem neid ära kuulata ennem kui edasi minna, kuid - olgu. Mis need ka ei oleks - need puudutavad olustikku. Kui olukord parem oleks! Kui... kui... kui... jne

Võrdleme seda olukorda, mida sinu soovid püüavad muuta ja parandada matemaatika ülesandega. Naeruväärt oleks selle juures soovida, et ülesande tingimused kergemad oleks. Siin on ikkagi ainult üksainud õige soov: "Peaks ma suutma seda õieti lahendada!"

Kui on raskusi läbikäimises inimestega, nii omadega kui võõrastega, siis tuleb silmas pidada ikka ainult ühte: teist inimest ei saa sundida ega muuta, küll aga iseennast. Igasugune ärritumine sel puhul on mõttetu ja kahjulik.

Inimene elab põhjapolaarvöös ja ekvaatori all. Lahedates majanduslikes tingimustes ja viletsuses. Inimese heaolu ja toimetulek ei olene nii palju ümbruskonnast kui inimesest endast. Karm olukord loob tugevaid natuure.

Kui Sul mõni asi on teel takistuseks, siis tõsta see kõrvale, kui jaksad, kui ei, siis mine mööda, aga ära ärritu ega ära virise!

2. Formalism on kuri vaenlane ka igapäevases elus. Juba muinasjutud püüdsid Sulle omal ajal selgeks teha elutarkust, mille järgi libedate sõnade taga peitub vähem head tahet kui karmisõnalises õpetuses. Kui oled tolmuse mantliga tänavale läinud ja mõni voorimees Sulle hüüab: "Vana nõid, su turi on tolmune!" siis on see voorimees Sulle head teinud. Sinu kohus on teda tänada ja sa teed seda vastavalt oma haridusele.
Sulle ei meeldi, et Sulle dikteeritakse ette, kuidas pead käituma, et sind n.ö. kamandatakse. Kuid tarvitseb teha tühist "vormiviga", et Sinu reageerimine oleks ette teada. Nii on vennal väga hõlbus üsna tühise ebaviisakusega Sind roopast välja viia, Sinu käitumist Sulle ette kirjutada.

3. Hirm on inimesele vaenlane number 1.
Silmi, kõrvu ja kogu taibukust on tarvis, et iseennast tundma õppida, nii nagu õpitakse tundma igasuguseid aineid ja esemeid sinise taevavõlvi all. Siis vormida seda oma tahtmise ja otstarbekuse kohaselt. Siis lõpuks leiad iseenda, see tähendab, et leiad, et Sind polegi olemas, vaid sa pead ise looma enda. Mitte Sina pole sina, vaid see, mis sa teed. Mitte see pole sinu, mis sa omale saad, vaid see, mis ära annad! Seda võib pidada .. jaburduseks, kuid näe kõrvu klassikalisi paare: ihnuskoi ja heldekäsi, argpüks ja kangelane, laiskvorst ja teorõõmus. Kumb neist rohkem saab endale ja kumb rohkem annab ära, ja kummal on rohkem põhjust hirmu tunda enda ja oma omandi pärast.
Kuidas siis vabaneda hirmutundest! - Kes võib sulle kahju teha, kui sind pole olemas - ise lood enda? Võib olla ainult ise, kui oled laisk ja argpüks ja tige.
Noh, head uut aastat! Ava silmad ja vaata ise!
Sinu isa

...

teisipäev, 19. oktoober 2021

Hiline liblikas

 ...

28. juuli 2021

Rääkisime pisipiigaga eile mitu korda. Mis pole mingi ime... ta oli endale elu esimese telefoni saanud!

Rääkisime liblikatest. Meie liblikad ja nende liblikad, vahe oma 70 km.

Piiga kurtis, et neil ainult valged liblikad. 

Tema tahaks, et oleks värvilised.

Õhtul rääkisime veel. Emme oli vahepeal koju tulnud ja talle uue kleidi toonud.

Ilus kleit, suure värvilise liblikaga!

Nii läheb, tuleb vaid suurelt unistada...

...

See suvel kirjutatud, kuid mustanditesse jäänud postitus meenus, kui eile õhtul üks liblikas seltsi pakkus. Oli vaeseke segaduses, ju mõjus köetud ahi kui märguanne saabunud soojast ajast ja laetuli meenutas päikesepaistest. 

Loodan, et ta päevapeale jahedama pesapaiga leiab, saan ehk natuke nõu anda ja suunata. Ega mul poleks midagi sellise ilusa kodulooma vastu, aga mis teha, kui tal uneaeg käes. Vaevalt, et ööuneks valitud laenurk hea talvitumiskoht on. 

Aga muidu oli meil tore. Isegi see ei hirmutanud, et kuskilt mingid kahtlased hääled kostusid. 

Mis sest, et koera majas pole... mul on ju koerliblikas...


18.10.2021

...

esmaspäev, 18. oktoober 2021

Fotojaht: teine võimalus

 ...

Paljudele asjadele saab antud teine võimalus. Mõnikord on selleks taaskasutus ja mõnikord uuskasutus.

Uuskasutus oleks siis nagu re-use või re-design, eesmärk asja kasutusaega pikendada, taaskasutus aga eelkõige materjalide (paber, papp jm) ümbertöötlemine toormaterjaliks. Ja sealt edasi.

See, et ma koroonaaegses ostuhulluses endale keraamilise filtrihoidja tellisin, seda aga sihtotstarbeliselt ei kasuta, see nagu ei kvalifitseeru ei üheks ega teiseks kasutuseks. 

Mõtleks ajaviiteks uue sõna välja... näiteks kahetikasutus? Mõned korrad ma ju olen kohvi ka teinud. Hetkel lihtsalt teises rollis.


...

pühapäev, 17. oktoober 2021

Hääl on antud

 ...

Vestlustes koorub tõde. 

Tavaliselt olen valinud ikka vanamoodsalt, paberi ja pliiatsiga, aga seekord tegin selle piduliku toimingu läbi interneti. Kui K. eile helistas ja kaasa kutsus, olin sunnitud tunnistama, et läksin seekord kergema vastupanu teed ja tegin juba ära. "Selge, panid lemmikule FB-s oma like-i juurde. "

Hea, kui sul on sõbrad, kes sind nii hästi tunnevad ;)

Ega ma nüüd täpselt ei tea, kes kus kandideerib, aga oma nimekirja (sõbrad FB-s) vaadates on mul küll korralik valikuvõimalus. Vähemasti kümme sajaviiekümnest on kuskil ringkonnas tegijad. Milleks mulle need hunnikud reklaami? Sõpru ja sugulasi tundes (nad kõik on parimad) pean ainult erakondlikku kuulumist ja linnapea kandidaati kontrollima. 

Ja äraostetav ma ka ei ole. Sellega oli sel aastal eriti lihtne, ei ühtegi üritust, logoga poekotti ega pastapliiatsit. Muidu veel hakkaks südametunnistus piinama, et äkki ma olen nüüd võlgu. Seekord oli vastupidi, pigem küsisin oma kandidaadilt, ega tal midagi selle vastu pole, kui teda valin. 

Või midagi sarnast. 

Õnneks sobisin talle.

Sõbrants pealinnast valis ka internetis, tal olnud küll hetkel tunne, et tahetakse ta hääl ära osta. Siis, kui PIN2 küsiti. Kuna raha liikumist ei näidanud, siis leppis sellega ka. 

No et ei nänni ega raha.

Lõpetuseks, kuigi valimisreklaamid suht tüütud on, siis piinlik tunnistada, sattusin ise ka veidi hoogu ja üritasin kahtlejaid valima suunata. Et kuigi tasu ei maksta, võiks siiski tänasest etendusest osa võtta. Seda enam, et osavõtumaksu ka ei küsita. Ja häält andes pole ohtu, et hääletuks jääd ;) 


Roosi läheb küll valima!
17.10.2021

...

laupäev, 16. oktoober 2021

Schnelli Juhan ja teised poisid

 ...

(järg loole Patkuli Juhan ja teised poisid)

Küsimus, kas kulgeda Snelli tiigi madalat või kõrget serva pidi, leidis ka vastuse. Või pigem leidsime me end kõndimas allpool ääres, Toompuiestee poole kaldu.



Mulle meeldiks rohkem Schnelli tiik, mina mäletan nii, aga ei pidavat õige olema. Kui juba nimed võõrsilt sisse toodud, siis ikka Snelli... see tuleb rootsi keelest ja tähendab armas, hea, pai, lahke

Aga mina usun lugu, et tiik sai oma nime linnaaednik Johan Schnelli järgi, kelle aiand ja elamine sealsamas läheduses asusid. Samast arhiivist loen, et Johann (Juhan) Schnell on sündinud Ambla kihelkonnas ja võib oletada, et ta on olnud Kalle mõisas mõisaaedniku õpipoisiks. Kusjuures, seesama Kalle mõis on 1811. aastal läinud Jakob Johann von Patkuli valdusesse. 

Nii et ühine-tühine niidiots Patkuli Juhani (Juhanite) ja Schnelli Juhani vahel on täitsa olemas!

Võib jutuga edasi minna järgmiste poiste juurde :)

Toompuiestee äärealadel kulgedes tekkis küsimus, mis nime see tänav nõuka ajal kandis.

Nüüd tulevad mängu juba Vene poisid.

Vikipeedia kinnitab mäletamist, 1961-1989 kandis tänav Gagarini puiestee nime.

Ja kes siis Juri Gagarinit ei tea! 

Mina tahan alati teada, kui pika elu inimene on elanud. Gagarinile oli antud napilt 34 aastat. Ilmselgelt liiga vähe. Aga kui inimene langeb lahingus või hukkub õnnetuses, jääbki elu lõpuni elamata. Gagarin hukkus lennukis, mis sattus kiirusel 750 km/tunnis spiraalsesse langusesse.

Kui veel Vene poistest rääkida, ei saa jätta mainimata, et Wismari tänav kandis nõuka-ajal Mitšurini nime. Täpsemalt: Ivan Mitšurini tänav oli Tallinnas aastatel 1950-1989. Ilmselgelt kauem kui Gagarini puiestee, oma loogika selles on, sest Ivan Mitšurin elas hoopiski varasema ning aastatelt rohkem kui kaks korda pikema elu kui Gagarin ja suri suht kõrges vanuses (79) juba 1935. a.

Ja kes siis Mitšurinit ei teaks! 

Jõuamegi tagasi aiandusalasele teemale ja aiandusega tegelenud poisteni.

Harju Elu, 9. juuni 1945

Nüüd võiks jutuotsad kokku siduda ja kenasti lõpetada... aga no ei saa!

Lõpuks tuleb üks tõeline Eesti poiss ka. Või mis poiss ta siis enam oli, tuntud ja tunnustatud skulptor, üks Eesti rahvusliku kunsti alustalasid.

Amandus Heinrich Adamson, 73 aastat vana, kui 1929. aasta juunis suri. 

Adamsoni tänav on üks tänav enne Wismari tänavat ja asub samuti Falgi pargi servas. 

Ka Adamsoni tänav on läbi ajaloo kandnud erinevaid nimesid, 1881. aastal muudeti halvustav nimi Vaeste tänav pargi järgi Falkspargi tänavaks. 1950-1959 oli lihtsalt Pargi tänav, ja nüüd üle 60 aasta saab rääkida Adamsoni tänavast. 

Amandus Adamson sai Eesti Wabariigis elada tervelt 11 aastat, aga Russalka mälestusmärk valmis tal juba 1902. aastal. 

Russalka vilksatas meil korraks ka autoakna taga.


Minu lapsepõlveaeg oli aga tihedasti seotud vanaema ja vanaisa koduga majas Adamsoni 29. 

Mõnel vanal ümbrikul saab veel aadressi lugeda.

Ja viimane küsimus... et kas me jõudsime õigeks ajaks Wismarisse? 

No ikka hilinemisega, meid juba oodati.

...

reede, 15. oktoober 2021

Patkuli Juhan ja teised poisid

 ...

Kõigepealt pagaripoisid. Nende üle veidi virisen, just see spinatipirukas. 
Või on mu maitsemeel paigast ära loksunud. 

Igatahes hea laps mina, kes kõik alati ära sööb, jättis seekord teise piruka söömata. 

Edasi juhtus nii, et päevaplaani tuli ootamatult jalutuskäik Pagaripoistest Wismari tänavale, ja jalutuskäik omakorda tõstatas üles päris mitu küsimust.

Kas me läheme Patkuli trepist üles ja sealtkaudu Wismari tänavale?



Sellele oli küll selge vastus: ei mingeid treppe! Isegi mitte Patkuli treppi... 157 astet. 

Ajaloo seisukohast oleks muidugi trepi valikuga saanud sellele auväärsele rajatisele lugupidamist avaldada. Treppi tean ma kauem kui trepi nime, mida esmakordselt kuulsin kuskil kümmekond aastat tagasi, aga juba 1926.aasta Päewaleht on trepist kirjutanud: kord varem juhiti tähelepanu Patkuli nime peale, tähendades, et see meie sõprades rootslastes peaks ebameeldivaid mälestusi äratama, lugedes siin oma riigi äraandja nime niisugusel ilusal kohal. ... on ju Rootsi äraandja Johan Reinhold Patkuli nimi ja teod hästi tuntud. ... samas ... vististi ei ole selle äraandja isikul trepi ja kraaviga midagi ühist.

Vikipeedia kinnitab ka, et trepp on oma nime saanud pigem Dietrich Friedrich von Patkuli järgi, kes oli Põhjasõja ajal Tallinna asekuberner.

Selle teise Patkuli, kes reetur oli, lasi Rootsi kuningas Karl 1707. a hukata, timukas purustas ta luud rattal, raius ta neljaks ja pani tükid postide otsa lindudele söögiks.

Trepp välistatud, sai kaalutud võimalust ja soovitust keerata hoopis vanalinna poole, seal siis mööda Pikka jalga üles Toompeale ja edasi, siht ikka Wismari. 

Wismari tänav on igati väärt tänav, et tema poole püüelda. Wismaris on läbi erinevate aegade olnud kainestusmaja, vaeslastekool, Saksa sõjaväelaste majutus, saun ja politseijaoskond.  Wismari tänav on üheks piiriks Falgi pargile ja jõuab otsaga Hirveparki (oh need lapsepõlve süütud, muretud mängud) ning Wismaris asub Taani saatkond ja psühhiaatriahaigla. 

Jätan saladuseks, mis meil sihtkohaks oli...

Kuna küsimus on ka poistes, siis ei saa jätta mainimata ansamblit "Wismari poisid". Kui aus olla, ega ma sellest ansamblist midagi ei tea, aga praegu lugesin ühe nende laulu sõnu. Päike tõuseb, näe, tal doosi aeg on käes. Tõmbab taskust viimse viiekümnelise. Värisevad käed, tea, kas homset päeva näeb. 

Muidu arvaks, et laulavad koroonast ja vaktsineerimisest, aga minu arust on meil mõlemad doosid tasuta.

Lõpuks valisime selle kõige lihtsama (aga mitte kõige lühema) tee. Et mööda Snelli tiigi äärt. Korra tekkis siingi küsimus, kas oleks õigem minna mööda kõrget serva või mööda madalat. Et kas teed ikka saavad enne Wismarit kokku, ja ega liiga palju ronima ei pea. 

(järgneb)

...

neljapäev, 14. oktoober 2021

Kolmteist ja kolmapäev

 ...

Kolmteist ja kolmapäev on ilmselgelt halvem variant kui kolmteist ja reede. Kui rääkida eilsetest kogemustest. Aga ma parem ei räägi.

Midagi positiivset päevas oli siiski aega märgata ja tunda: inimesed on hoolivad ja abivalmid.

Isegi täiesti võõrad mehed suures linnas.

Üks astus ligi, kui telefoniga rääkisin, ja küsis, et äkki saab tema aidata. Teine pakkus bussis istet, kolmas ulatas käe, kui trammist väljusin.

Ma arvan, et aitas kaasa, et mul oli mask ees. Varjas mu olemust ja lisas salapära.



Lähedastega oli muidugi lihtsam. Saab hakkama ka ilma maskita...

...

kolmapäev, 13. oktoober 2021

Palju polegi vaja

...
Tark õpib teiste vigadest... jne

Ma olen see, kes enda omadest ka ei õpi.

Üle pika aja võtsin plaani, et vahelduseks lähen linna omal jõul, see on siis bussiga. Ja rongiga.

Lugu lõppes samamoodi, kui miski aeg aasta-poolteist tagasi. Ainus erinevus, et täna ma nägin, kui buss meie teeotsast mööda sõitis. 5 minutit oli väike lootus, ehk see polnud ikka see buss. Ma olin ju õigel ajal (tõsi küll, viimasel minutil) välja tulnud, ma oleks pidanud jõudma.

No ei jõudnud, ootasin tee ääres lootuses, et ehk siiski... et pidi ju peale poolt, ma olin isegi mõned minutid enne kohal. Enne poolt seitset siis.

Nüüd istun ja mõtlen, et kuidas edasi. 1. Linna pean mina saama 2. Õnneks on arsti aeg suht hiline, nii et vahepeal läheb veel mitu rongi. Kui rongi peale saan. 3. Tagataskus on kaasa pakkumine, et kui vaja, siis...

Nii kaua, kui siin endaga aru pean, otsisin selle vana mustandi ka üles. Et lugu ikka kurvem tuleks.

...

Palju pole vajagi 1

Pole palju vajagi, et kõik su plaanid uppi lendavad. Piisab sellest, kui oma arust viis minutit varem tee äärde lähed, seal 25 minutit bussi ootad ja lõpuks oled sunnitud tunnistama, et tegelikult tulid hoopis viis minutit vajalikust hiljem välja.

Buss läks kell 6.42 paar-kolm aastat tagasi, nüüd läheb 6.32.

Kõige piinlikum, et selle tõdemiseks kulus mul ligi pool tundi aega!

Tallinna ma muidugi läksin, jõudsin tunnise hilinemisega.
Kaasa oli nii kena, katkestas oma une ja viis jaama.

...
Kuidas täna lugu lõpeb, ma veel ei tea.

Igatahes suund on Tallinna suunas.




...

teisipäev, 12. oktoober 2021

Kellega maadles Arlet

 ...

Ajendatud Osalise hoiatusest... see, kes etenduse lõpus telefoniga lobisema kukkus, see ei olnud mina! Mina ootasin koputust, aga seda ei tulnud. See eest järgmisel päeval andsin Tallinna-sõbrantsile aru, miks mu telefon eelmisel õhtul välja oli lülitatud.

Et miks siis? Nimelt olime Voose Päikesekodus, mis on üks igavesti põnev koht. 



Üks kohaliku elu eestvedajatest,  Tanel Talve tutvustas enne etendust pisut küla ajalugu ja tänapäeva. Viimase kiituseks peab ütlema, et see põhust ehitatud puhkekompleks on tõesti kaasaegne, alates katusest, mille ehitusmaterjaliks muu hulgas on kasutatud päikesepaneele, ja lõpetades põhust ehitatud magamiskabiinidega.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Päikesekodus vaatasime Arlet Palmiste kirjutatud ja Jaanus Nuutre lavastatud etendust "Palusalu".


Ma poleks uskunud, et lavaelu nii hinge võtan! Kui ikka Palusalu õlg oli viga saanud ja valutas, oli mul mure nagu lähedase inimese pärast, et kuidas ta hakkama saab. Peaaegu unustasin ära, et see on teater, mitte päriselu.

Siis oli aeg, kui Kristjan Palusalu sportlase karjäär juba minevikuks saanud, enne seda olid olümpiamedalid ja presidendilt kingiks saadud Pillapalu talukoht, oli abielu ja lapsed, sõda ja mobilisatsioon, põgenemine Soome ja naasmine tagasi Eestisse. Saksa ajal ajakirjanduses ilmunud lood andsid põhjuse, miks Palusalu peale sõda vangistati, õnneks ta siiski loetud kuud hiljem vabanes, süüdistus riigi reetmises võeti tagasi.

Kohati sünge varjundiga lugu, Piibe teatri poolt hästi mängitud, pani mõtlema ja kaasa elama.

Näitlejatest oli mitu tuttavat nägu, mõni lausa tele-seriaalides säranud. Mihkel Tikerpalu ja Liis Haab, nemad siis peaosalised Palusalud.

Aga kui alguse juurde tagasi tulla... pidin ju sõbrantsiga teatrielamust jagama. 

Alustasin teksti autorist. Küsisin, kas ta Arlet Palmistet teab. 

Teab-teab, miks ta ei tea! Maadles just hiljuti Teedu ja Kristjani saates. 

Kellega maadles? Vist Kristjaniga ;)

...

esmaspäev, 11. oktoober 2021

Fotojaht: pimedus

 ...

Iga päevaga järjest pimedam.

Vanasti oli mõnikord kottpime. Nüüd pole ammu näinud sellist pimedust, et mitte midagi pole näha.

Aga ma tean seda tunnet.


7.okt 2021


9. okt 2021

...

pühapäev, 10. oktoober 2021

Unejutu jutud

 ...

Usun, et ma pole ainuke, kes lapsele unejuttu lugedes ise magama on jäänud. Mõnikord ei saa pikalt magada, ainult see ajavahemik lugemisest hetkeni, mil näole vajunud raamat sind üles ehmatab, laps kaastundlikult kõrval ootamas ja vaatamas. 

Tõstad raamatu uuesti õigesse kaugusesse ja loed edasi nagu midagi poleks juhtunud.

Tänapäeval on elu lihtsamaks tehtud. Mul on lausa unejutuplaat. Seitse Grimmi muinasjuttu.  

Seekord väsis laps enne kui mina...

Miskipärast on nii, et mõni plaat mängib ennast lõpuni, ja ongi kogu lugu, aga need unejutud hakkavad ikka ja jälle otsast pihta. Kui ma siis mõnele lapsukesele kuulamisel seltsi pakun, võib juhtuda, et olen sügavas unes 2 x 7 või 3 x 7 muinasjuttu ära kuulanud, kuigi pikali viskasin vaid hetkeks.

Unejuturaamatud on mul ka. "Härra Huu" ja "Lood Kukeleegua linnast" on kõige nõutavamad. 

Kui lapsukestele pole vaja lugeda, siis on lugemiseks mulle kingitud unejutud täiskasvanutele...  pealkirjaga "Lammaste lugemise asemel". Üks laenu-raamat on ka, "Õnneliku inimese särk", selle peaks ma tegelikult juba tagastama. Seda enam, et olen raamatu vähemalt kaks korda läbi lugenud.

Aga kui ma ise pigem kuulaks, siis selleks on mul Jaan Tammsalu plaat, kus ta räägib lugusid. 

"Rännak rõõmu allikale".

Samas, kui ei ole vaja hommikul kella järgi ärgata, pole probleemi tund või paar ööajast üleval olla. Raadiot kuulata, ajalehte lugeda. 

Või moblaga ussimängu mängida. 

Murelikuks teeb vaid see, et ma pole juba paar-kolm aastat suutnud mängus uusi rekordeid püstitada.

Ilmselgelt vaimne allakäik...

...

laupäev, 9. oktoober 2021

Kes koputas uksele?

 ...

Vanasti ei olnud probleemi. Koputad uksele, astud sisse. 



Et viisakas oleks ette helistada? 

No andke andeks, ma mõtlen ikka nii vana aega, kui mitte igas kodus ei olnud telefoni. Sugulastele sai kiri kirjutatud, et oleme juuni teisel nädalal... Tartus näiteks.  Kui jõuame, astume läbi. Kordagi ei tulnud pähe, et äkki nad ei tahagi mind näha. Nii mõnelegi uksele sai lausa ette teatamata koputatud, ja sama ka vastupidi. Ikka juhtus, et tuli ootamatuid külalisi. 

Nüüd tundub, et see on lausa vajalik. Nii nagu ütles Andrus Vaarik: "Mulle meeldivad üllatused väga... kui ma tean neist kaks nädalat ette."

Tõsi mis tõsi. 

Väiksema üllatuse puhul sobib ka päev või kaks. Mõnikord piisab isegi paarist tunnist ette teatamisest. Lapsed annavad märku, et hakkavad liikuma... väga tore ju, saan ahju küdema panna. Pannkooke teha. Kartulid koorida.

Või vähemalt juuksed ära kammida.

Muidu arvaks, et see on märk vanadusest, aga tundub, et see käib pigem uue ajaga kaasas. Isegi ette helistamine pole mõnikord ok. Või mis ok... kõlab pigem nagu koputus uksele. 

Enne helistamist tuleb kõigepealt saata sõnum: kas sa saad rääkida? Loogiline ju, et iga moment ei saa. Üks on roolis, teine teatris, kolmas matustel. 

Kui on nädalavahetus. Tööpäevadel on asi selge, siis pole õige aeg helistada. 

Ja õhtul hilja ka.

Sõbrants saatis sõnumi... kas magad. Kellaaeg oli juba nii magamise moodi küll. Saatsin vastu: olen voodis. Mõtlesin, et kõlab kui märguanne: ei maga, võib helistada. Kas ta helistas? Kus sa sellega, saatis sõnumi vastu: selge

Eile kustutasin vanu sõnumeid, siis tuli meelde. Loomulikult ma tookord selle selge peale helistasin ise.

Täna käisin teatris, esimese vaatuse ajal oli telefon välja lülitatud, aga kui oli vaheaeg, tekkis tunne, et jätaks niisama hääletu peale. Isegi kui kõnet vastu võtta ei saa, koputust ikka tunnen ;)

...

reede, 8. oktoober 2021

Talvevarud

 ...

Ma mäletan veel küll neid purke ja pudeleid, mis aegu tagasi igal sügisel keldrisse sai viidud. Nüüd püüan võimalikult vähesega hakkama saada. Selles mõttes, et vähem keetmist, arutamist, konserveerimist ja marineerimist. 

Aga midagi ma ikka teen. Paar aastat olid lemmikuks pohlad, lihtsalt keetsin vähese suhkruga ja panin purki. Moos sobis igale poole: salatisse, magustoidu sisse (küpsisetort näiteks), isegi teed ja jogurtit tegin pohlamoosiga. 

Sel aastal ma metsa ei saanud, nii et tasapisi korjan nüüd aiast kõik need kilogrammid ebaküdooniaid kokku. 


Kõige parem on siirup, aga seda on ka kõige tüütum teha.


Ireen ütles, et tema riivib. Proovisin ka, oli tõesti lihtsam kui niisama tükeldamine. Südamlikud keetsin pärast vähese veega läbi, kurnasin ära, suhkur juurde. Veelkord keema ja purki. Või plastpudeliga sügavkülma. 

Kui ruumi on. 

Riivitud mass + suhkur läks purki... külmkappi ja kohe kasutamiseks. Või sügavkülma oma aega ootama. 

Kui ruumi on.

Hetkel ei oli. 

Ruumi.

Nüüd mul ongi süümekad. Tuttav külamees pakkus viirpuu marju, ilmselgelt oli tal neid liiga palju. Ja ta oli ikka väga pettunud, kui ma ei-ei-ei ütlesin. Aga tõesti, mul oli sügavkülmik kuhjas täis, ja moosi-mahla-siirupit ma lihtsalt ei viitsi vaaritama hakata. Või mis nendest viirpuumarjadest üldse tehakse?

...

neljapäev, 7. oktoober 2021

Võlg on võõra oma

 ...

Loogiline, et võlg tuleb tagasi maksta. 

Sisetunne ütleb nii.  Ja vanasõna kinnitab ka. Või vastupidi.

Aga vale puha.

Just lugesin lehest, et kui sa võlga tagasi ei maksa, siis see aegub ja kustutatakse ära. Võlanõude aegumistähtaeg on 10 aastat. 

Järelikult tuleb vanasõna ka ära kustutada.

Kõik need, kes näevad vaeva, et vanad võlad kaelast ära saada, peaksid hoopis kohtutäituri poole pöörduma, esitama aegumise avalduse (selle läbivaatamise hind on 18 eurot), ja edasi saab jätkata võlavaba elu.

Lehes tehti selgeks, lausa puust ja punaseks: kuidas aegunud võlast pääseda.


Rumalasti tegid need, kes II pensionisambast välja võetud rahast oma vanu võlgu maksid, enne oleks pidanud kindlaks tegema, ehk on võlg juba aegunud.

Nii et asendaks ühe  vana tarkuse teisega... näiteks see: tark ei torma.

Paremat hetkel ei meenu.

...

Kui juba ajakirjandusest rääkida, siis leidsin veel ühe hea uudise.

Valitsus kinnitas erakorralise 20-eurose pensionitõusu.

Muidu poleks midagi erilist, eriline oli infokild seal juures: 

Valitsus kiitis neljapäeval heaks seaduseelnõu, millega tõuseb 2023. aasta algusest pension erakorraliselt 20 euro võrra.

Ma kujutan ette, et siis oleks erakorraline, kui järgmisel kuul pensionitõusu oodata. Või olgu peale, järgmisel aastal ka veel ok. Aga olge lahke, see saab olema erakorraline alles ülejärgmisel aastal. 

Vähemasti minu kalendris on praegu küll ees, et 7. oktoober 2021.

Samas, ega ma ei nüüd nurise, aeg läheb kiiresti, alles oli... jaanipäev, sügise algus, esmaspäev.

Alles oli hommik, nüüd juba südaöö käes.

..

kolmapäev, 6. oktoober 2021

Staarihakatised

 ...

Mul on siin igal suvel staarihakatised. 


Teevad teatrit ja muud kunsti.


Suguvõsa kokkutulekutel on platsis ka kaugemad sugulased ja pikaajalisemad tegijad.

2015
2020


Pühapäeval vaatasin staarisaadet. Vaatasin. Ja vaatan veel. Isegi selle nõmeda reklaamiva? pealkirja kiuste vaatan. 

Mis saab olla jaburam sõnastusest: tuntud poliitiku naisevend? Kesiganes selle pealkirja välja mõtles, kõlab tobedalt.

"Selgusid superstaarisaate edasipääsejad: nende seas ka J.M.-i naisevend... " (Delfi)

Millisel sõnal selles lauses on rõhk? Poliitiku nimel? Sõnal naine? Või sõnal naise vend

Märten on piisavalt tuntud tegija, ei pea end ehtima võõraste sulgedega.

Tuletasin ise ka Google abil meelde. Märten kui jalgpallur. Perebändi üks liikmetest. Hea esinemine Laulukarussellil. Buratino "Estonias". Rollid mitmes tele-seriaalis. Pealeloetud multifilmid. 

Ta on igal pool oma töö ja kohalolekuga ise panustanud. 

Ja ükskõik milline neist tema tegevustest oleks sobinud paremini tema iseloomustamiseks kui poliitika sisse toomine. 

Aga ehk oli artikli pealkiri mõeldudki tähelepanu kõrvale juhtimiseks? Et las võistleb Eesti Laulu staaridega pigem Jaagu elukaaslase vend, mitte kogemustega noor laulja? 

Oli kuidas oli, nüüd tuleb oodata, millal jälle hääletamiseks võimalus antakse!

Õnneks puudub sellel hääle andmisel igasugune seos saabuvate valimistega ;)

...

teisipäev, 5. oktoober 2021

Sõrmed sahtli vahele

 ...

Avaldan siinkohal suure saladuse. 

Et miks meil uks keset päeva lukus on. Nimelt sain ma hiljuti kirja, et võin lähiajal oodata Inkasso külaskäiku. Kirja saatja muidugi oletas, et teade võetakse rõõmuga vastu... no et kui külalised. Aga koroona aeg, inimesed on ettevaatlikuks muutunud. Nii ka mina, käin ja katsun, kas uks on ikka lukus.

Ja kirjutuslaua sahtlid tõstsin ka igaks juhuks välja ja viisin pööningule. Mine tea, ehk ühel hetkel on uks lukust lahti ja kutsumata külalised toas. Hakkavad veel võlga nõudma ja näppe sahtli vahele suruma.

Kui nad lepiks, et ma sularahas maksan, oleks asi lahendatud, mul neid punaseid eurosente on lademetes. Aga kui arvega, on asi keeruline. Miskipärast ei saanud eile end kuidagi ei panka ega FB-sse sisse logitud. Aga tähtaeg kukkus.

Aa, et kui suurtest rahadest on jutt. Pole hullu, ma täpset ei mäleta, kas oli 1.23 või 1.32. Olin kindel, et eelmisest korrast jäi piisavalt ettemaksu, aga tuleb välja, et ikka vajaka. Ega ma ei kontrollinud ka.

Nüüd ma siin ootan ja värisen.

Et millal nad tulevad ja arveid klaarima hakkavad.

Täpsemalt... prügiveo arvet.

Südames loodan, et nii siiski ei lähe...


...

Elust enesest... aga kui aus olla, siis läheb teemasse "Pealtkuulatud kõnelusi".

...

Jutujaht: Loodame, et nii siiski ei lähe

 ...

Reet tegi silmad lahti, aga voodist tõusta ei raatsinud. Ei saaks öelda, et hommik alles noor, pigem vastupidi. Seinakell just lõpetas üheksa kumeda kõlaga lööki. Varane oli hommik siis, kui Reet esimest korda ärkas. Tundis toa jahedust, korjas varbad teki alla, peitis õlad ja käsivarred sügavamale voodi sisemusse sooja ning magas edasi.

Nüüd uuesti ärgates hakkas teda miski mõte kummitama.  

Unenägu. 

See tundus kummaline, tavaliselt ta und ei näinud. Või ei mäletanud.

Ta nagu sattus Tallinna vanalinnas mingile konverentsile. Rahvast oli palju, ja üllatus-üllatus... seal olid ka ta kolm last. Mitte koos, üks ühe seltskonnaga, teine kuskil teises nurgas. Kas poiss üldse oli? Reet ei olnud päris kindel, algul nagu oli, pärast? Ei mäleta. Aga seda mäletas Reet hästi, et ükski tema lastest ei teinud temast, oma emast, üldse välja. Ehk ainult pilk tema poole, aga see oli vaid hetk, rohkem ei midagi. Ei mingit silmsidet, rääkimata lähemale tulemisest. Nagu pelgaks kokkusaamist. 

Reeda hinge puges kõhedus. 

Ebamugavustunne unes, aga kõhe ka praegu, kui ta end täielikult ärkvele oli mõelnud.

Sammud. Nüüd meenusid talle ka sammud. Oli see tegelikkus või ehk osake unenäost? 

Mõtted kerisid end edasi ja Reeda järgmine mõte oli: välisuks! Eelmisel õhtul oli ta tavalisest hiljem voodisse läinud, ja seda, et ukse oleks kinni keeranud, seda ta ei mäletanud. Mõned automaatsed liigutused mällu ei kinnistu, selles pole midagi uut. Loodetavasti seegi kord, et lihtsalt ei mäleta.

Aga kõhe tunne süvenes. Küllap tuli see eeskätt jahedast toast. Vastu tahtmist puges naine teki alt välja, tõmbas ruttu riided selga ja otsustas, et esimese asjana paneb ta täna ahju küdema. Ehk annab tegutsemine tagasi tavapärase turvatunde.

Kui Reet välisukse lingi alla vajutas, tundis ta, kuidas paanikahoog temas tõstab oma visalt allasurutud pead. 

Uks ei olnudki lukus! 

Ok, ta oli ju isegi kahtlustanud, ometi mõjus see äkitselt hirmutavalt. Mitte et keegi ta ukse taga tavaliselt kolistamas käiks, aga ikkagi. Jälle meenusid need sammud. Kas uni või tegelikkus?

Välistrepile jõudnud, märkas ta trepi ees maas värvilisi pabereid. Naine kummardas ja korjas paberid maast. 

Kaks tühja kohukese pakendit. 

Kummaline, sellest ajast, kui lapsed olid kodust lahkunud, polnud Reet mitte kunagi kohukesi ostnud. Nojah, needsamad Jänksi kohukesed meeldisid tüdrukutele, aga kuidagi kummaline oli nüüd juba täiskasvanud piigadele sellist maiust koju tuua mõttega, et ehk lapsed maale tulemas. Poja nagunii sõi neid juba lapsena pigem nagu seltskonna mõttes. Tõsi ta on, et sõi puiklemata, küllap meeldisid tallegi. 

Aga see kõik oli nii ammu. 

Nüüd, kus igaüks ise suunda ja oma elu peale läinud, nüüd Reet ei teadnud, kas noored nendega mõnikord veel maiustavad. Nostalgitsemise mõttes ehk siiski? Või kes teab, tema enda lapsepõlves olid kohukesed tõeline defitsiit, kuid praegu poes käies pole tal mõtteski olnud endale mõned külmkappi varuda. 

Reet korjas paberid kokku ja viis prügikasti. Mõelda vaid, kui palju mõtteid ja mälestusi kaks tühist paberit peas liikuma panid! Lisaks veidi kummaline, et need niimoodi just tema trepi ees vedelesid. Tõi ehk tuul naabrite juurest? Tõtt öelda, eriti tõene see mõte ei tundunud. Naabrite juures võiks pigem mõni tühi vorsti- või singipakend tuule tiibadesse saada.

Naine läks puusületäiega kööki. Seal oleks ta peaaegu oma koorma maha pillatud. Ahju ees maas oli paber. Polnud vaja üles korjatigi, et aru saada. Samasugune Jänksi-kohukese tühi pakend.

Reet tundis, kuidas põrand tema all kõikuma lõi. Kiiresti pani ta oma kandami maha ja istus taburetile. 

See ei ole võimalik. See ei ole võimalik! See ei ole võimalik!!

Paanikahoog lõi keha seest kuumaks ja süda hakkas taguma. Reet tundis, et kui ta kohe oma lugu rääkida ei saa, läheb ta hulluks. 

Helistaks lastest kellelegi? 

Ta mõistis kohe, et see mõte pole hea. Esiteks ei saaks nemad nagunii aru, kus on põhjus paanikaks. Poiss naeraks ehk väljagi... mis oleks muidugi parem variant kui see, et nad tema pärast muretsema hakkaksid. Aga temal ei oleks sellest kergem ei nii ega naa. 

Naine võttis telefoni ja valis sõbranna numbri. 

Paar kutsuvat heli, siis kõne katkestati. Minut hiljem tuli sõnum: ei saa praegu rääkida. Mis mõttes! Värisevate näppudega toksis ta vastu: mul on tunne, et ma lähen kohe hulluks! Kindel see, et nüüd Riina leiab võimaluse ja helistab. Minutid möödusid, aeg venis. Mida minut edasi, seda aeglasemalt kell liikus. Reet ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida.

Riina ei helistanudki.

Ühel hetkel telefon piiksatas ja Reet luges, silmad nutust niisked, saabunud sõnumit: loodame, et nii siiski ei lähe

Äng hinges, tegi Reet ahju ukse lahti, ladus puud sisse ja süütas tiku.

Midagi targemat ta hetkel teha ei osanud.


19.10.2013

...

esmaspäev, 4. oktoober 2021

Fotojaht: puhta punane

 ...

Lugu sai alguse juba selle aasta alguses.

Käisime Valvel külas, vaatasime vanu koolipilte ja kuulasime meenutusi sõjajärgsest koolielust.

Sealt tuligi teema "Puhta punane". Nii meenutas Valve üht tolleaegset õpetajat.

Valve on sündinud 1938. aastal ja nädal-paar tagasi oli tal sünnipäev.

Mulle tuli Valve jutt meelde, kui poe ees meie bussi ootasin. 

20.09.2021


Pärast kodus vaatasin pilti ja püüdsin kokku arvutada, mitu punast pildile sai. 

Ikka kohe mitu!

Kusjuures, ega ma ühekaupa ei lugenud. 

Eriti lehti puul... kuigi nädal hiljem sain aru, et saab ikka olla palju-palju rohkem.

Punaseid lehti puul.

Mõnel puul lausa kõik lehed.

Puu puhta punane!

28.09.2021

...

pühapäev, 3. oktoober 2021

Kohtumine Nelijärvel

 ...

Kui ma päeval tehtud pilte vaatasin, tuli korraga äratundmistunne.

Seda kohta ma tean!


Natukene aega mälus otsimist, pisut lappamist vanade fotode albumis... ja siin ta on!


Tean, et vanaema ja vanaisa suvitasid 1930ndatel kuskil sealkandis, aga kas võib olla fotol sama maja, nüüd juba "uues kuues", seda kinnitada ei julge. Tüdruk valges kleidis on igatahes tuttav... nii nagu tema emagi üleval vasakul.

Kuidagi kummaline on mõelda, kuidas aeg kulgeb ja kuidas kõik muutub, inimesed kaovad ja mingil hetkel kaob ka mäletamine... alles on vaid foto, mis võiks osata rääkida.

Võiks. 

Mõni number, mõned nimed... aga mida pole, seda pole.

See eest on tänases päevas nimed ja numbrid.

Juubel siis, onunaine sai 75. 


Pidulik lõuna pisikeses seltskonnas Nelijärve puhkekeskuses.  Pärast jalutuskäik all järve ääres.

Nii jõudsimegi selle maja juurde, mis hiljem  mõtteainet pakkus.

Ja vana foto ajast, kui ema alles laps oli.

Usun, et pilt on aastast 1938... seegi oleks nagu seos tänase päevaga, sest teine onunaine, kes seltskonnas, on just 1938.a sündinud.

Pildil koos juubilariga.


Laupäev Nelijärvel.

Paadisõiduhooaeg on küll lõppenud, sai lihtsalt käia ja sügist nautida.



Oli ilus küll... ilus ilm ja ilus sügis.

...

laupäev, 2. oktoober 2021

Juubel 40...käidud!

 ...

Kui piletit pakuti, polnud mul tegelikult ettekujutustki, mis mind ees ootab. Või siis  õige natuke. Et operett ja ainult unistus.

Tegelikult selgus, et naabrite juures oli lausa juubel, nende kohalik kammerkoor tähistas oma 40ndat sünnipäeva muusikaliga "Ainult unistus". 


See ei olnud neil esimene suur projekt, varasemadki juubelid on väärikalt tähistatud. 

Kohapeal oli näitus, mis kajastas nii juubelietendusi kui kõiki nelja aastakümmet.




Polnud aimugi et vaid paarikümne kilomeetri kaugusel sellist ägedat kultuuri tehakse.




Kõik oli juubelivääriline: palju laulu ja tantsu, uhked kostüümid ja lustakad osatäitmised. Palju esinejaid laval ja parasjagu (koroonale kohaselt) vaatajaid saalis. 

Üllatusena kõlasid mõnedki laulud tuttavalt, kuigi etendust ma enne näinud ei olnud. 

Ja muidugi "Kerjuse laul"... kõik roosid ma kingiksin sulle...

Mõnus õhtu oli. 

Ilus kultuurikeskus ja meeldiv vastuvõtt. 

Uhke etendus.



Ja vaheaegadel pakkus Kirsimari kohvi ja kooki. 

Kui juba juubel!

...

reede, 1. oktoober 2021

Raha lugemise lugu

 ...

Sõbrants ütles hiljuti kuldse lause: No aega ja raha on mul alati laialt käes. 

Ma tean täpselt, mida ta selle lausega mõtles. See on tema oskus vähesega maksimaalselt hästi hakkama saada. 

Isegi siis, kui ajad rasked on.

Nüüd on mul ka laialt käes. Vähemasti aega.

Nii et võiks teha küll projekti, iga päev blogipostitus. Kuu aega.

Alustaks rahast. Rahast on ikka tore rääkida. Eriti kui laialt käes on.  

Arvestades, et ma ei võtnud välja oma pensionisammast, siis ootamatult sülle kukkunud summasid mul pole. Hetkel ootan huviga elektiarvet, olen ma ju see, kes pole teinud elektri tarbimiseks mingit soodsat lepingut, kas nüüd igakuiselt kaotatud summa annab võimaluse kokkuhoiuks?

Mingi aeg tagasi tekkis kaasaga arutelu, kas 50 eurot on suur raha. Mina olen veendunud, et ei ole. Põhjenduseks tõin, et neil, kes hooldekodusse on pidanud kolima, ei piisa sellest  isegi kahe päeva elamisrahaks.

50 eurot võib muidugi olla ka suur raha. Näiteks kui otsustad annetada, siis saja inimese 50 euro annetusega koguneb 5000 eurot... ja see on juba arvestatav summa. Eriti olukorras, kui ootamatult raskustesse satutud.

Mõnikord aitab raha annetamine vähendada südamevalu. Võimalik, et üks 25eurone summa oleks annetaja jaoks olulisem kui näiteks kogudusele, kellele annetus laekus. Aga 25 eurot on väike raha, kui selle eest südamerahu saad osta.

Sellised mõtted väikeste summade ümber. 25... 50. Nende kätte saamiseks ei hakka keegi helistama, et ahvatleda... investeeri, sind ootavad suured rahad, mis tundidega kasvama hakkavad. 

Küll aga panevad mind imestama need targutused teise pensionisamba ümber. Inimesed võtsid välja +/- 10 000 eurot. Tõesti, see on suur raha. Vähemasti nende jaoks, kellel on see võrdne terve aasta sissetulekuga. Päris kindlasti pole teema nende jaoks, kellele see summa paari-kolme kuu sissetulekuga võrdne. Aga näpuga nad viibutama kipuvad.

Hea tava vist rahast rääkida ei luba. Mulle raha lugeda meeldib, ma ikka räägin. Rahast lugemine on ka ok. Täna näiteks sain läbi meedia teada, et kui kuus 30 masinatäit pesu pesta ja selle öisele ajale sättida, on võimalik raha kokku hoida kuus... 4,71 eurot. Kui mul just see õige pakett oleks. 

Mida mul teatavasti ei ole. 

Lähen nüüd tõmban puhuri seinast välja, tuba juba soe küll. Ja jään septembrikuu elektriarvet ootama. Siis näen, kas pean oma elukorralduses muudatusi tegema hakkama. 



...

esmaspäev, 27. september 2021

Fotojaht: kaisuloom

 ...

Mul on koguni kaks kaisulooma. 

Hetkel.

Üks on see, kes kaisukas juba aastaid... kui mitte aastakümneid.

9.04.2009


Teine kaisukas anti kaasa... et mul igav ei oleks. Ja kui kallistada tahan.

04.09.2021

Üldiselt on mul nunnud kaisuloomad. Ei kräunu, ei küsi süüa, ei laiuta ega aja karvu.
Kurjad ka ei ole.

Ma olen kurje kaisuloomi küll näinud. Mõni neist isegi võib Punamütsikese ära süüa... vanaemast rääkimata ;)

28.02.2014
...

esmaspäev, 20. september 2021

Fotojaht: arva ära

 ...

Vihjeid ei anna.

Selgitus pildile nädala pärast.

10.09.2021

Lugu ise siis selline.

Tulen mina poest, isetehtud-kaunikene kott head ja paremat täis.


No ja siis kodus selgus, et suhkrukott poekotis oli lekkima hakanud ja nii umbes 100 g magusat kraami  kotipõhjas laiali. Mis sest enam päästa, teised kaubad tõstsin välja, aga suhkruga läksin õue, et söödan sitikaid-satikaid. 

Kui välja kallama hakkasin, vaatas keski mulle kotipõhjast vastu. 

Kui nüüd aus olla... algul olid tal küll silmad suletud, aga kui ma natuke ebaküdoonia seemnetega loopisin, vaatas ta mulle päris otse vastu.

Tõesõna, kõhe hakkas ;)

...

teisipäev, 14. september 2021

Fotojaht: sügis südames

 ...

Kuni kestab lilleilu, võib sügise saabumisega isegi leppida...

09.09.2021

13.09.2021

....

pühapäev, 12. september 2021

Jutujaht: sinnani on maad kaksteist miili

 ...

Dagmar sorteeris vanu raamatuid. Ühest küljest see tegevus talle isegi meeldis. Raamaturiiuli koristamine on ainus talutav etapp tavapärases kraamimises.

Ja mitte ainult.

Nii mõnigi kord võis tüdruk end sellesse tegevusse unustada: raamatuid ümber paigutada, laduda neid virna värvi või nime järgi, rivvi pikkust ja laiust arvestades. Mõnda neist lapates jäi ta kauemaks pilte vaatama või niisama suvalises kohas lehti keerates silma jäänud lõike või luuletusi lugema.

Aga mitte seekord.

Seekord polnud tegevus tavapärane. Raamatud ei kuulunud talle. Ema oli tõstnud välja kastitäie ilukirjandust, mis mõned nädalad tagasi sai vanaema tühjaks jäänud kodust koos muude rohkem või vähem oluliste asjadega ära toodud.

Vanaema raamatud olid teistsugused. Neil oli mingi omamoodi lõhn, lehed kolletunud, kaaned kulunud ja värvilisi pilte seal ei leidnud.

Nimi kaanel võis olla aga kõnekas. Dagmar võttis raamatu, mis kuhilas kõige peal oli.  

Sinine oli Dagmari lemmikvärv.

Sinine oli raamat ja sinine oli ka raamatu pealkiri.

"Sinise kaevu muusika". 

Dagmar avas raamatu ja sealt vaatas vastu veidi konarlikus käekirjas pühendus.

"Mallele! Palju õnne 8. klassi lõpetamise puhul. Soovivad ema ja isa. 15. juunil 1969"

Dagmar arvutas pisut. Malle oli tema vanaema, ja järelikult oli vanaema Malle siis sama vana kui tema praegu.  

Tüdruk ei suutnud meenutada, kas talle on kunagi keegi pühendusega raamatut kinkinud. Tõsi, ühe sellise oli ta ise endale tekitanud. Kord, kui teada-tuntud kirjanik koolis oma loomingut tutvustas, oli Dagmar spetsiaalselt kodunt ühe tema raamatu kaasa võtnud. Mikä kirjutas hoogsas kirjas lisaks autogrammile ka pühenduse. "Parimate soovidega Dagmarile!" Rohkem Dagmarile sarnaseid raamatuid koduses riiulis ei meenunud.

Meenus aga ema selgitus, miks ta just sellise valiku vanaema juurest kaasa tõi. Need on raamatud, mille omanik on veel nüüd, aastakümneid hiljem, võimalik tuvastada. Dagmar sattus hoogu ja avas raamat raamatu järel. Vanaemale emadepäeval, vanaisale sünnipäevaks, onule pioneeriks astumise tähistamiseks ja üks ema raamat, mis oli tüdrukule kingitud 1. septembril. Paari raamatu sisekaanele on aga kleebitud eksliibris. Põneva pildiga, aga võõra nimega. Kelle raamat ja kuidas jõudis vanaema raamatukappi, võib tüdruk vaid oletada.

Dagmar oli vahepeal ühes riiulinurgas ruumi teinud.

Igaks juhuks.

Ehk siiski on mõni raamat, mida tahaks alles hoida. 

Nii leidsidki need kaks esimesest seal koha.

Need kaks sinist.

Teine oli kogumik Turgenevi jutustusi ja proosaluulet. 

Onu pioneeriks pühitsemise raamatu pani ta kõrvale, las onutütar näeb ka natuke paigutamisega vaeva. Ehk isegi loeb läbi, ta ju ka selline ühingusse astumise vanuses. 

"Kiviküla kooli poisid"... Dagmar itsitas oma sisimas. Liisu oli küll temast paar aastat noorem, aga tundub, et poistest rohkem huvitatud kui tema, Dagmar.

Järgmised kaks raamatut olid soliidse väljanägemisega. Veidi läikivad kõvakaanelised, Leedu novellid ja Gogoli "Õhtud külas Dikanka lähedal".

Need ei olnud vanaema Malle raamatud, arvata on, et pigem juba vanavanaemast jäänud. 

Ja ikka pühendusega.

"Pööraku su eluruum sama võimsalt nagu laval. Lembit ja Roll."

Selle pani Dagmar riiulisse, teine läks Liisu raamatute virna. Peab uurima, millisest lavast on jutt ja kes need Lembit ja Roll olid.

Dagmaril jagus tegevust terveks pühapäevaks. Mingil hetkel meenus talle, et just täna on vanavanemate päev, see muutis vanad raamatud kuidagi eriti hingelähedaseks ning neist loobumine tundus ülekohtuna vanavanemate ja vana-vanavanemate suhtes. 

Jõudnud kasti viimase raamatuni, tundis ta äkki, et enam ei jaksa. Alles oli raamat, mida kerge võtmata jätta. Kaaned kadunud, nurgad nässus. Kas tasub üldse sisse vaadata?

Dagmar võttis end kokku ja hakkas ettevaatlikult lehti keerama. Kohe päris alguse valgel lehel oli kauni käekirjaga jäetud sõnum: "Kuni teed meid lahku viivad. Aivo." 13.09.1975 Tartus.

Tüdruk vajus mõttesse. Äkki peaks kuidagi välja selgitama, kes on see tundmatu Aivo ja kellele oli kirjutatud selline nukravõitu sõnum? Hajameelselt libises pilk üle juhuslikult lahti löödud raamatulehe.

"Sinnani on maad kaksteist miili."

Lause, millele pilk ootamatult kinni jäi, kõlas tähenduslikult. 

See ka mõni vahemaa: kui ainult kaksteist, saame hakkama.

Tüdruk tõstis raamatu riiulisse.

...


...

Jutujaht.

Kutse jutujahile 2.

...


teisipäev, 7. september 2021

Ei tahtnud sambas olla

 ...

Ajakirjandus tõstatas küsimuse, kui suur oli suurim sambaraha väljavõtt ja kuidas on see võimalik. Mul on selle kohta täitsa oma teooria, aga las see jääb. Ma olen pigem harjunud väikest raha lugema. 

Ükskord isegi lugesin oma väikeste müntide väärtuse kokku, rahakassasse on päris arvestatav hulk kogunenud. Kui kaalust rääkida. Punaseid eurosente ligi 15 euro väärtuses. 

Korralik summa juba!

Kõige väiksem sambaraha oli olnud alla ühe euro. 

Et miks ometi seda oli vaja välja võtta?

Milles küsimus! Inimene tahtis lihtsalt sambast välja saada. Hea, et peale ei pidanud maksma!

Jaagult ei saa kahjuks enam küsida, kas tema tahab sambasse jääda või välja saada. Ja kui suure summaga tema lepiks.

Mulle sambad meeldivad, nii et mina olen jätkuvalt sambas sees. 

Iga kuu peaaegu 35 eurot. 

Võiks ju arvutada, kui vanaks ma peaks elama, kui minu sambaraha 440 000 oleks olnud, ja siis 35 euro kaupa kätte saan.

Õnneks seda muret mul pole.

Ma ei mäleta isegi seda, kui pikaks ma oma eluea prognoosisin, tuttav eile just ütles, et temal potsatas 50 euro kaupa, ja nüüd on sammas tühi. Viis aastat sai laia elu elada.

Ma oma kolmekümne viiega venitan ehk veidi kauem. 

Ja korjan punaste müntide sambasse jätkuvalt raha mustade päevade jaoks.



...

esmaspäev, 6. september 2021

Fotojaht: kondimootoriga

 ...

Läbi aegade kasutusel olnud.

Igasugu võimalusi.


Peaasi, et kondid vastu peavad!


22.08.2021


Mõned on mootori ikka käivitanud ka!

31.05.2013

...

laupäev, 4. september 2021

Jutujaht. Jõuavad kohale järgmisel päeval

 ...

See oli olnud järjekordne kuum suvi, aga Mann ei mäletanud oma elatud aastakümnete jooksul aega, et nende kaev veest tühjaks oleks jäänud. Naabrite omad, seda küll, nii mõnelgi aastal tulid naabrid, ämber näpu otsas, alandlikult paari liitrit paluma. Joogiveeks lihtsalt, muu jama jaoks sai veel oma kaevupõhjast sogast vedelikku ammutada. Juua see ei kõlvanud, nii tuligi võtta tee naabri-Manni juurde. 

Või mis Mann... vanemad olid kunagi tütrele uhke nime välja mõeldud, kirja pandud isegi vanas kirikuraamatus. Martha Sofia Elisabeth. Kuidas üks tavaline hariduseta talupere sellise nime välja oskas mõelda, võta sa nüüd kinni. Kurb on ainult see, et Martha Sofia Elisabethist sai kohe peale sündimist lihtsalt Mann, pidulikumal juhul võeti Marta kasutusele. Ajapikku unustas Mann isegi, et tegelikult võiks ta oma nime poolest konkureerida nii mõnegi kuningliku pere liikmega. Kui kuskil oli vaja end kirja panna, aitas Martast küll.

Aga ühel hetkel hakkas nimi Marta teda segama. See oli siis, kui naabripoisid koos pruutidega tema maja taga metsas vargsi vaarikaid käisid noolimas. Ajad olid sellised, et kunagisest talumetsast oli saanud riigimets, ja elukaaslane Eduard, kes sealsamas "oma" metsas aastaid metsavahina oli saanud toimetada, juba vana ja haigena tarest väljas ei käinud. Siis need sänikaelad hiilisid vargsi raiesmikule, mannergud näpuvahel, korjasid ja sõid, tallasid radasid varte vahele, Mannil polnud seal pärast enam midagi võtta. See tegi tigedaks: hiilivad ringiga, räägivad sosinal, ega ta loll, kurt ega pime pole, et ei näe, kuule ega aru saa. 

Mannil oli kõva hääl, ja kaua sa ikka vaikides  kannatad. Nii ta siis tõmbas kopsud õhku täis ja kisendas: "Jätke mu marjad metsas rahule!" Kostis see kisa oma kilomeetri kaugusele, aga nii palju polnud vajagi. Raiesmikuni napilt 300 meetrit.

Poisid... või mis poisid nad enam, noorhärrad kangestusid, pidid esimese ehmatuse ja häbiga taanduma. Aga siis sai selgeks, et kui juba paljastatud, pole enam mõtet varjuda. Ja korraga lõid nad kolmel häälel laulu lahti.

"Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta!
Maarrttaa!
Silmad sul on kui tähed!
Maarrttaa!
Nõnda säravad nad!
Marta! 
Kaugel võõrsil mu mõtted
ja kõik mu igatsused
vaid sul viibivad."

Amor Trio oli selle lauluga hiljuti avalikkuse ette astunud, selge see, et noortel juba sõnad selged. Vähemasti kolm esimest rida! 

"Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta!
Maarrttaa!
Silmad sul on kui tähed!
Maarrttaa!"

Noortel oli lõbu laialt, Mann aga poetas pisara. Oli see nüüd solvumine või viha või mõlemad kokku, aga igatahes jäi see viimaseks korraks.

Mannil viimaseks korraks pisaraid valada, noortel viimaseks korraks veini jaoks vaarikaid korjata. 

Tõsi, juba järgmisel suvel tulid nad seda suure-ringiga-teed mööda, kilumannergud näpus. Tagasi läksid tühjade kätega. 

Nii nagu tühjade kätega läksid ka siis, kui kuumal ja kuival ajal vett otsima tulid. Mann lihtsalt laiutas käsi: mida ei ole, seda ei ole!

Ja läks omaette itsitades kambrisse kaarte panema. 

Kas tulevad või ei tule?

Ja kui kaardid ütlesid, et jõuavad kohale järgmisel päeval, oli asi selge. Mann võttis köögist tühjad veepanged ja lasi vaarikavarte vahel näppudel kärmelt käia. Vaarikad moosi jaoks, vaarikad mahlaks, vaarikad kompotiks. Peaasi, et purke-pudeleid jaguks! Muist varsi sai kiire töö käigus ka maha tallatud, aga ämbrid said täis ning Mann oli endaga rahul.

Kui siis naabripoisid, kel pruutidele ja naistele lisaks ka mõni lapsepabul kaasas, järgmisel päeval tuttavale raiesmikule jõudsid, on pilt alati sama.

Keegi oli just puhta töö teinud!

....

Minu vaarikad eelmisel aastal! 

15.08.2020

Polnud metsa vaja minnagi, tänapäeval on selleks head sõbrad ja kulleri teenus :)

Aitäh, Sirje!

...