...
Kui juba kohustuslik, siis nagu poleks seda nägu, et lemmikute hulka kuulub. See siiski kuidas võtta, nii ja naa.
Päris kindlasti oleks päevi, kus ma ninagi toast välja ei pistaks, kui poleks kohustust. Mõnikord on selleks kokkulepe kõnnikaaslasega, ei saa ju helistada ja öelda, et anna andeks, ma täna ei viitsi. Teinekord saaks muidugi ilma kaela ajada: sajab, tormab, tuiskab, on niisama libe, aga pärast on kahju, et ära jäi.
Mõnikord lähen ahjupuid tassima, pärast seda on ok kõndima minna. Isegi kui üksi peab minema. Kõige raskem on toast välja saamine.
Ühesõnaga: kui on kohustus, siis võib see kaasa tuua võimaluse mõnusasti aega täita. Kvaliteetaeg: tunnike suhtlemist, 5000 kõnnisammu, mõned fotohetked, mõned lõpuni mõeldud või räägitud mõtted.
Paar päeva tagasi käisin üksi. Kõigepealt tegin kohustuse: jälle need mutimullahunnikud, viiks pangega peenramaale. Suurem vedu jäi ära, sest imede ime, kuhilad olid seestpoolt suht jäätunud.
Aga kui õues, läheks ka kõnniringile, mis sest, et kõnnikaaslane ära.
Fotokas taskusse ja metsa.
Esimesed jäätunud võtted sellel sügisel.
Või et see üldse enam mets oli.
Aga aeg sai hästi täidetud. Mis peamine, et toast välja.
...
2 kommentaari:
Haa..., selle hommikuse väljaminemisega on tuttav lugu. Voodist välja ronides pole nagu viitsimist aga kui koerte kohustuslik jalutus tehtud on kere ja vaim üles ärganud ja kohe isu jooksma minna. Kuna tean seda ette siis panen koertejalutusele jooksuriided selga, pärast hea elukad ukse vahelt sisse lasta ning ise jooksuringile minna.
Just! Küll on hea, et me ennast nii hästi tunneme ;)
Postita kommentaar