Kolmapäev, 10. november 2021

Oh aegu ammuseid

 ...

Vahet pole, ükskõik mis sõna või mõtet ma guugeldan, jõuan lõpuks ikka ajakirjanduseni kaugemas või lähemas minevikus. Piinlik tunnistada, ma isegi ei mäleta, milline sõnaotsing mind viis Digarisse, 28. nov 1951 aasta ajaleheni "Nõukogude Sõdur" . 

Ajas 70 aastat tagasi. 

Esimene pealkiri kohe kõnetas.

"Leninliku-stalinliku komsomoli 33. aastapäev". 

Olin just üht vana karpi koristades leidnud oma keskkooliaegse koolivihiku, mille kasutus oli küll eelpool nimetatud leninlikust loost paar aastakümmet hilisem, aga minu kirjand oli peaaegu sama paatoslik kui artikkel vanas ajalehes.

Veidi luulelisem ainult. 

Teema siis "Lenini kuju Majakovski ja Gorki loomingus".

Tundub, et oma arvamus mul asjast täitsa oli ;) 

Vahetult peale Lenini surma haarasid suled kaks nõukogude kirjanikku: Maksim Gorki ja Vladimir Majakovski. Valmisid suurepärased teosed Vladimir Iljitš Leninist.

Mõlemad teosed väljendavad sügavat leina, kuid mitte ainult autorite, vaid kogu meie rahva muret ja ängi.

"Reetlik läige 

kulmupuhma alt

veereb

vuntsipidi parrateravikku.

Mõtted sõlmes

meelekohtadesse tinutatud,

veri tönkab tardund tompu veenis:

"Eile kell kuus viiskümmend minutit

Suri seltsimees Lenin!""

Lugesin kokku. Kirjandis oli 13 minu lauset, ülejäänud tekst, traagilise alatooniga tsitaadid, pärit tunnustatud nõukogude autorite loomingust (Majakovski luuletus ja Gorki essee).




Kahjuks ei mäleta tunnet, mis seda kirjandit kirjutades valdas. 

Aga see eest mäletan, et umbes samal ajal keelitas meie kooli komsorg Tarmo mind ja pinginaabrit komsomoli astuma. Põhjendus oli, et kui tahame ühiskonnas midagi muuta, tuleks kasutada komsomoli kattevarjuna. Tarmo oli poiss paralleelklassist, väga mõnus kuju. Olin temaga hiljem, kui ta juba sõjaväes aega oli teenimas, aasta või paar kirjavahetuses. Kui mehele läksin, põletasin ta kirjad ära. Ju siis tundus, et pean abielu tõsiselt võtma (100% pühendumust), kuigi Tarmo oli tegelikult ainult kirjasõber, ei grammigi rohkem. Mul on neist kirjadest praegu tõsiselt kahju! 

Komsomoli ma ei astunudki, isa keelas ära. Pinginaaber oli sõnapidaja, tema avaldust tagasi ei võtnud, aga mu meelest jäi temalgi organisatsiooniga ühinemata. Ju tulid uued huvitavamad väljakutsed, nii Tarmole kui Milvile, asi jäi soiku.

Tol ajal käibel olnud ähvardus, et kui komsomoli ei astu, siis ülikooli ei saa, osutus valeks. Faktikontrolliga tõestatud ;) 

Teemaga haakub üks mu varasem postitus"Lenin, Stalin pomogi!"

Ja minu kirjandi kirjutamisest kümme aastat hiljem on poeem Leninist  Mikk Mikiveri esituses raadios kõlanud. Guugeldasin ;)

...

Kommentaare ei ole: