...
Homme on hingedepäev
Uku Masing on väitnud, et meie esivanemad on olnud oma lahkunutega, surnutega enam ametis ja hädas, kui teised rahvad meie ümber. Hingedeajal, umbes mihklipäevast mardipäevani või ehk jõuluajani välja püüdsid elavad tavalisest enam suhelda nendega, kelle teekond siin maapeal oli otsa lõppenud. Ja Uku Masing ütleb, et tänu sellele meie eelkäijad muiste ei olnud nii hädas ja üksi, kui paljud on täna, sest kui inimesel siis elavate hulgas mõnd sõpra ei olnud, siis surnute hulgas ikka oli. Oli, kellele kõnelda oma muredest, kellelt paluda abi, kellele kõnelda sellest, kuidas on läinud, uskudes, et nemad kuulavad tähelepanelikult, et nendel on aega. Kuid täna ja kristlastena - kuhu me peaksime vaatama, kust ootame abi? Kas maha, mulla alla, hauakääbastele või taevasse?
Hüüad kadund koduhingi
vastu õhtut väraval.
Pilk jääb kinni taevasirbil,
õhukesel, säraval.
Hõikad veel kord. Üle välja
põrkab hääle kimedus.
Siis su suule surub kämbla
sügisõhtu pimedus.
(Bernard Kangro)
...
Fotod teemasse illustratsioon tekstile.
...
2 kommentaari:
Eks ole kummaline, et Eesti pärimustes kutsutakse hingi hingedeajal koju, nad on omad, aga näiteks Iirimaal aetakse neid hingedeajal kodust minema, sest nad on kurjad...
On tõesti kummaline, aga mul on hea meel, et meie esivanemate hinged meil pigem silma peal hoiavad :)
Mingid aastad tagasi jooksis tv3-s eestimaine teledraama "Üheotsapilet". Kuna just enne oli lahkunud mu lähedane sõber, sain sellest saatest päris palju tuge. Ja proovisin lugeda märke, mis teispoolsusest saadetud.
Ma olen imelik, eksju ;)
30.okt Õhtulehes oli artikkel "Mis toimub surma ajal ajus ehk miks paistab tunneli lõpus valgus?". Intervjueeritav, neuroloog T.T. toob loo lõpus müstilise näite omaenda elust.
Nii et mul on täna uksed-aknad lahti kallitele kadunud lähedastele :)
Postita kommentaar